Ma kirjutan Sulle nüüd neist kõik, mis ma tean. Loe lõpuni.
Nad astusid mu eest kõrvale, kui ma öösel pissile läksin ja nende hulk sulgus mu voodi ees uuesti, kui teki alla tagasi pugesin. Nad on üleni hallid: nende riided on hallid, nende juuksed on hallid, nende nahk on hall ja nende silmavalged on silmahallid. Nad on alati väga vaiksed. Pimedas ei ole neid näha ja hämaruses võib vaid aimata, kus nad on. Ainult valges on näha, et nad on üleni hallid.
Ma ei tea, kui palju neid on. Kõige rohkem olen näinud kaheksat korraga.
Alguses arvasin ma, et nad on kõigil. Kui ma olin väga väike, kurtis ema ükskord, et ei saanud öösel magada. Ma küsisin siis, et kas halle ei olnud.
Varsti õppisin ma mitte küsima, aga väga kaua aega ei uskunud ma, et võiksin olla ainuke, kellel on hallid.
Sest mul oli hallidega hea. Nad seisid mu voodi ees ja valvasid, et kõik oleks hästi. Neid vaadates tuli uni alati ruttu. Päeval, kui ma mõnele nukule uut maja ehitasin või pika müüriga linna, kus elasid plastiliinist loomad, astus vahel hall eideke mu toa uksest sisse, laskus pikas villases seelikus põrandale põlvili ja uuris ehitist iga külje pealt, naeratus näol. Või siis võttis nuku ja sättis talle kleidi paremini selga, kui see mul endal kunagi välja tuli. See oli tore.
Lugemise ajal nad ei tulnud. Aga võib-olla ma ei pannud tähele. Ma alati upun raamatusse, kui ma loen.
Vahel tegi mõni neist mulle pai.
Kui ma seda emale rääkisin, võttis ta mu sülle, kallistas mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et ta ju teeb mulle iga päev pai. Ma vastasin, et muidugi teeb. Ma ei saanud aru, miks ta seda ütles. Vanaema tegi mulle ka iga kord pai, kui külla tuli, aga seda ei pannud ema nagu tähelegi. Kuigi tal oli ju ka hall pea.
Nende puudutus on kuiv ja õige veidi jahe. Külm ei hakka sellest kunagi. Kui ma olin kümneaastane, vedas üks neist sõrmeotsaga õrnalt mööda mu meelekohta ja põske kuni lõuani välja. Muidu ma kartsin siis väga kõdi ja eriti siis, kui kõdistajal olid külmad käed. Aga nende sõrmed ei tee kõdi, vaid lihtsalt libisevad mööda nahka.
Tollal ei rääkinud ma sellest enam kellelegi. Nüüd Sulle kirjutan esimest korda.
Nende käed jõudsid kuidagi teki alla, nii et see ei liikunud. Tihti lebasin enne uinumist selili ja lihtsalt lasin ennast silitada. Minu jaoks on see natuke samasugune tunne kui siis, kui pärast hästi palavat suvepäeva pääseb aknast sisse esimene tuulevärelus, mis tekitab kauge mõtte, et võib-olla – tõesti võib-olla – võiks kunagi jälle jahe olla.
Kui mul jalge vahel karvad kasvama hakkasid, siis ei puudutanud nad enam nahka, vaid karvatippe. Mulle üldse meeldivad mu karvad ja ma ei hakanud ennast raseerima nagu teised tüdrukud. Nad on nii pehmed ja krussis ja neid on tore sõrme ümber keerutada. Kuidas ma ajan nii mõnusad asjad ära?
Mul on muidu üldse oma kehaga vedanud. Rinnad ei ole ka kunagi valusad olnud ega midagi. Ja päevade ajal kõht ka ei valuta. Vahel ma mõtlen, et see on nende pärast.
Igalt poolt mujalt silitasid nad mind edasi, aga seal mängisid ainult karvadega. Mäletad, ma palusin Sul ka ainult karvu puudutada, kuni ma päris üles olen keeratud? See tuli Sul hästi välja.
Ma olin enne kodus kõik ära koristanud ja valmis pannud ja küünlad kumasid ahju peal ning ümmargusel laual täpselt nii nagu ma olin tahtnud. Kaks valgussõõri kohtus voodi ees, aga toa nurgad olid hämarad. Ma ütlesin Sulle esikus, et mul on elekter ära ja oli ka – ma olin korgi välja keeranud.
Kui me seal voodi ees alasti seisime ja üksteist vaatasime ja Sa mu põske puudutasid, siis oli see täpselt nagu nende puudutus. Peale Sinu ei ole keegi osanud mind nii puudutada nagu nemad.
Siis neid ei olnud. Siis olime ainult meie kaks.
Ma nägin neid siis, kui ma palusin Sul ainult karvu puudutada. Nad seisid voodi ees ja vaatasid meid täpsel nagu varem mind üksi. Ma nägin neid üle Sinu õla ja Sa küsisid, mis ma naeran. Heast meelest, vastasin. Sina mõtlesid, et ma itsitan mõttetult.
Kui ma pärast Su peal ratsutasin, Sa põlved üles tõstsid ja ma ette kummardusin, siis nad hakkasid mind puudutama. Libistasid sõrmedega mööda mu selga ja tagumikku, millest Sa kinni hoidsid. Su käte vahelt läbi. See keeras mind veel rohkem üles.
Mul oli pärast Sust natuke kahju, et mehed saavad ainult ühe korra korraga.
Muidugi ma olen mõelnud, et kes nad on või miks nad mind puudutavad. Ma ei tea ikka veel. Nad on alati minuga olnud ja ma ei kujutaks ette, kuidas ma ilma nendeta elaksin. Ma arvan, et neile on mind sama palju vaja kui neid mulle. Ükskord mõtlesin, et nad on surnud ja saavad niimoodi jälle korraks soojust tunda. Aga koolnusõrmed peaksid ju jääkülmad olema. Tegelikult ma jätsin selle üle juurdlemise mitu aastat tagasi maha.
Kui see esimest korda Sinuga juhtus, siis ma ei saanud kohe aru. Aga siis Sa jäid seisma ja ma tegin silmad lahti. Sa toetusid küünarnukkidele ja jõllitasid mulle otsa mind nägemata ja Su nägu oli valge ja hirmu täis. Ma panin oma käed tööle ja silitasin kibekähku Su selja ja tagumiku üle, et ära pühkida nende puudutust, milleks Sa valmis ei olnud. Sosistasin Sulle kõrva, kuidas ma Sind tahan ja suudlesin Su vaest külma nägu nagu palavikus. Haarasin Su tuharad oma sõrmede vahele ja surusin Su sügavamale enda sisse. Sa olid nii ehmunud, et Sul oli pehmeks läinud. Siis läks Sul kõvaks tagasi.
Nad seisid ja vaatasid, aga rohkem Sind seekord ei puudutanud.
Usu mind, ma pärast tõesti tahtsin Sulle rääkida. Ma hoidsin Sind kaisus ja tahtsin Sulle kõigest-kõigest rääkida, aga ei suutnud. Mõtlesin, et ootan veidike veel ja siis räägin. Ja siis veel veidike. Su põsk oli minu põse vastas ja Sa hakkasid tasapisi magama jääma ja siis ma lõpuks ei rääkinudki.
Anna palun mulle andeks.
Seda tean ma kindlasti, et halba nad ei tee. Nad ei ole üldse niisugused, et võiksid kellelegi halba teha. Kui nad Sind puudutavad, siis ära karda neid. Lihtsalt lama ja lase ennast puudutada. Mulle nad näitasid ennast kõigepealt ja siis tegid vahel harva pai – Sul on võib-olla sellepärast vastupidi, et Sa oled juba täiskasvanu. Ausõna, nad ei ole koledad.
Sa kirjutasid, et käid arstide vahet, et neist lahti saada. Ma arvan, et neist ei saagi lahti. Nad jäävad Sinuga elu lõpuni. Aga veelkord, nad on head. Las nad olla?
Ma tõesti ei teadnud, et nad Sinu juurde jäävad, muidu ma oleksin kindlasti rääkinud.
Anna palun mulle andeks.
Tule palun minu juurde tagasi. Kõik läheb lõpuks hästi, küll Sa näed.
Ma nii väga igatsen Sind.
Sinu
Meeri