Ärinädala teine päev hakkas peaaegu keskööd tiksuma.
Värvilised puulehed tormasid mööda kõnniteed olendite vahelt krabisedes läbi. Ngrlop, Ngrlep, Ngrlip ja Ngrlap seisid teelõigu ainsast tänavavalgustist nii kaugel, et nende varjud joonistusid kehadest kordi pikemaks. Seda polnud tegelikult kuigi palju, sest täiskasvanud inimesele ulatunuks olendid vaevu rinnuni. Nad seisid vaikides plankaiaga piirneva kahekordse ridaelamu ees, uurides oma järjekordset objekti. Aga enne ülemisel korrusel kollaselt säravate lastetoa ja magamistoa tulede kustumist ei saanud siseneda.
Metsaküla oli üks Kendra hoolitsetumaid kante, kuhu tavaliselt olid kodu rajanud keskmisest jõukamad linnaelanikud. See asus paneelmajade piirkonnast kilomeetri võrra eemal ning mõjus oma puhtuse ja männiku terviserajale suunduva kergliiklusteega justkui kõrgema klassi puhkekompleks.
Metsaküla ridaelamuboksid nägid ühesugused välja, aga Ngrlop teadis täpselt, millisesse nad sisse tungima peavad ja mis hetkel pärast tulede kustumist pererahvas uinub. Ngrlop oli hooldusüksuse juht. Ta oli päev otsa vastumeelselt Ametnikega koosolekul istunud, jagatud luureinfot seedinud ning plaane pidanud.
Surm ja maksud. See oli Ametnike vastutusala ja ühtlasi ka osakonna loosungiks. Nemad olid Tehnikud ning tegid Ametnike räpast tööd, samal ajal kui nood oma pintsakutes ja uhketes itaalia kingades kontoripõrandaid kulutasid. Ngrlop suhtus Ametnike pühendumusse skepsisega, sest tema meelest ei olnud nende luure alati tasemel, aga faktiks jäi, et koosolekul saadud infokillukesi järgides pidi Tehnikute üksus nüüd esmakordselt perekond Kallaste residentsi pääsema. Loodetavasti võimalikult valutult. Esimene visiit oligi alati kõige raskem, aga iga järgmise korraga said leibkondade harjumused ja logistilised nüansid selgemaks. Ngrlop ei suutnud uskuda, et inimesed ise veel maksavad selle eest...
Ühes toas tuli kustus. Luureinfo kohaselt pidi see olema perekond Kallaste nooremate liikmete ruum, kus elutsesid kaheksaaastane ja kuueaastane poiss, kelle nimesid Ngrlop ei vaevunud pähe õppima, sest see polnud oluline. Spioonid olid maja jälginud kaks nädalat ning operatsiooni tulemusel vormistatud stsenaarium nägi ette, et ema ja isa sundisid vastupunnivad põngerjad suure vaevaga magama, et seejärel ise väsitavast tööpäevast tingitult mitte nii suure vaevaga samuti uinuda. Muidugi juhul, kui isa polnud öises vahetuses raha teenimas - siis tegeles lastega ainult ema.
Teised olendid vaatasid Ngrlopi poole, kuid veel polnud õige aeg. Ngrlop seisis tardunult, pilk ainsale tulesäras aknale suunatud. Ainult tema liivkuiv nahk lopendas tuule käes. Kuigi Tehnikud olid tööülesandeid täites alasti, langes nende nahk loodusliku kamuflaažina lihale nagu kapuutsiga mantel. Kuidagi pidid nad ju inimeste sekka sulanduma, sest hoolimata pimedusest võis tänaval kohata üksikuid töölt koju kiirustavaid härrasid ja prouasid ning uljaid peole suunduvaid või sealt naasvaid teismelisi. Eemalt vaadates võis sellistele kiirustajatele näida, et nad on kohanud kõigest nelja tunkedes last. Nelja väga vaikset ja liikumatut last.
Nüüd kustus ka teine tuli. Ngrlep ootas käsklust ning Ngrlop noogutaski lubavalt. Ngrlep sibas plankaia kõrval asuva tänavavalgusti juurde ja asetas oma parema käe terve labaga vastu jääkülma posti. Latern vilkus mõne korra ja kustus seejärel päriseks. Pidi ainult meelde jätma, et pärast töö lõpetamist tuleb lamp taas töökorda seada. Praegu aga oli sündmuskoha ainsaks valguseks pilvitus taevas särav kuu, mis joonistas ridaelamu silueti kutsuvalt olendite nina ette.
Ngrlip torkas kõhetu käe oma nahavoltide vahele, soris veidi ning tõmbas sealt välja ümbriku, mille poetas koheselt väravale kinnitatud postkasti. Raportisse võis nüüd kirja panna, et esimene infokiri on kohale toimetatud.
Hop! Hop! Hop! Hop! Sissemurdjad hüppasid pimeduse varjus üle plangu. Nende väiksed, vaevalt meetripikkused kehad maandusid lögasel rohekaspruunil murul. Kahvatud kondised varbad tõmbusid krõnksu, surudes need igaks järgmiseks sammuks maa sisse.
Olendid tuhisesid mööda õue unustatud mänguasjadega asustatud liivakastist, mis ilmselt oli ridaelamu väiksemate elanike kohtumispaik. Vasakule käele jäi väljavalitud boksi duubelgaraaž ning paremale poole maja välisuks, mille juurde nad suundusidki. Ngrlap riivas kogemata ukse kohale ehitatud väikse varikatuse küljes rippuvat lilleamplit, mis kiikus seejärel kolinaga vastu seina. Tehnikud tardusid hinge kinni pidades, justkui müra pidanuks terve Metsaküla üles ajama.
Aga midagi ei juhtunud. Endiselt vaikus. Julgus taastus.
Ngrlep asetas peopesa vastu puiduimitatsiooniga raudust, katsus siit ja sealt ning vangutas lõpuks pead. Ngrlop viipas Ngrlipile - sinu etteaste.
Luureandmete kohaselt perekond Kallastel koera ei olnud, aga kunagi ei saanud liiga ettevaatlik olla. Ühe missiooni ajal tabas neid ootamatult mänguhimuline rotveiler ning Ngrlap ja Ngrlep kasvatasid laatsaretis kaks nädalat oma jäsemeid tagasi. Seepärast surus Ngrlip nüüd nina vastu uksealust ja nuhutas. Õhk oli puhas - tundus, et üleannetut karvakera polnud oodata. Inimeste veristamine oli veel kukepea, aga need kuradi penid rebisid pool salka ribadeks.
Ngrlip kääris lotendava käenaha üles ja kergitas nimetissõrme, millelt omakorda taandus liha lausa nukini välja. Paljastunud vaheda sõrmeluu torkas Ngrlip lukuauku, kust hakkas seepeale kostuma raginat ja klõpsatusi. Ngrlip rahmas vaba käega teistele olenditele, nood haarasid tast kinni ning keerasid kogu jõudu mängu pannes väikse olevuse keha kaks tiiru vastupäeva. Uks avanes vaikse naginaga, Ngrlip endiselt luku küljes rippumas.
Samal ajal, kui Ngrlop ja Ngrlap kolleegi ukse küljest lahti kangutasid, libises Ngrlep neist sujuvalt mööda seinale paigaldatud halli karbikese juurde. Karbi näidikuribal vilkus meeleheitlikult punane tuluke, kuid Ngrlep vaigistas selle õrna sosinaga, misjärel süttis veidi leplikum roheline pirn.
Ridaelamu boksi esimene korrus oli justkui üks suur tuba. Poole ruumist oli vallutanud punaste keraamiliste plaatidega kaunistatud avatud köök ning ülejäänu haaras enda alla elutoa sektsioon diivani, kodukino ressiiveri, suure teleri ning muu kaasaegseks eluks vajaliku varustusega, mille luksuslikkusest võis aimu saada ainult tänu ruloode vahelt piiluvale kuuvalgusele. Sellegipoolest oli olendite jaoks liiga pime ja nad ei saanud endale käsikaudu tegutsemist lubada. Ngrlop andis tugeva võmmu tema ees koperdava Ngrlipi kuklasse ning probleem lahenes - olevuse silmadest väljus valgusvihk, täites lähiümbruse õrna sinise kumaga. Inimesele poleks sellest palju abi olnud, aga neile oli see ere nagu päike.
Sihtmärk asus teisel korrusel, seega ruttasid Tehnikud Ngrlipi järel üles toa keskel laiutavast keerdtrepist, mis nende õnneks oli kaetud pehme vaibaga ja tegi liikumise peaaegu hääletuks.
Paremalt teine uks, teadis Ngrlop. Olendid libisesid teineteise järel tuppa, kuid vaatepilt polnud üldse see, mida nad ootasid - luureinfo oli eksinud. Neid neetud Ametnikke ei saanud kunagi usaldada! Olendite ees laius lohakalt kokkukuhjatud mänguklotside, sauruste ja robotitega varustatud lastetuba. Mõlemal pool ust asetses väike voodi, mille üles-alla liikuvad autopiltidega tekid vihjasid, et asemed olid asustatud.
Tehnikud taganesid kärmelt toast välja. Kõik peale ühe. Ngrlap seisis tardunult vasakpoolse voodi jalutsis ning laksutas keelega vastu suulage. Peen ilanõre tilkus olendi suunurgast väikse poisi teki alt piiluvatele varvastele.
Lapsed! Ngrlap teadis nii mõndagi head retsepti. Tema isiklik lemmik oli “piduroog kaheksale - elusalt keedetud põngerjas”. Muidugi a’la Ngrlap. Vaja oli suurt pada, vett ja pool kilo soola - seejärel võis kisendava lapse koos naha ja karvadega potti pista. Just kisendamine näitas kvaliteeti, sest siis kuulsid ka kutsutud uhked külalised, et laps jõuab potti elusalt. Kohe, kui nahk oli püdelaks sulanud, tuli noor lihakeha välja võtta ja kurnata, sest ainult teadmatumad kokad lasid lapsel seest täiesti küpseks keeda. Lauda võis roa viia koos kastmesekseriga, et iga külaline saaks meistriteosele anda endale sobiva viimistluse. Kui ausaks jääda, siis põhimõtteliselt sobis tooraineks parema puudumisel ka täiskasvanud inimene, aga sel juhul võis sama hästi pakkuda sitket vana ruuna.
Ngrlop jooksis tuppa tagasi ning haaras Ngrlapil õlast. Täna polnud see missioon - küll tuleb ka nende aeg. Kuigi ta teadis, et Ngrlap serveerib kõige hõrgutavamat last, oli neil oma töö teha ning kõrvalepõigete eest boonust ei makstud. Ngrlap ohkas pettunult ja naases koos kambajuhiga teise korruse koridori.
Kui paremalt teine uks oli vale, siis järelikult pidi esimene õige olema. See tuli hiljem kindlasti raportisse lisada. Pole just tavatu, et üleannetud lapsed heidavad vanematest hiljem voodisse - ilmselt oli esimesena kustunud tuli hoopis magamistoa oma.
Ja tõepoolest, esimeses toas oli kõik nii, nagu Ametnikud lubasid. Nurgas laiutas suur kaheinimesevoodi, kus põõnasid pereema ja pereisa, mõlemad omal pool aset. Tekk oli küll ühine, aga tühimik mehe-naise vahel oli nii suur, et nad võinuks sama hästi eraldi voodites magada. Ngrlop ei süüvinud pikemalt arutlema, kas tegemist oli suhteprobleemide indikaatoriga või oli sellel paaril nii lihtsalt parem magada.
Järsku kõlas ukse kääksumine. See tuli lastetoast. Nüüd hakkas olenditel kiire - nad moodustasid magamistoa ukse kõrvale nobedalt paanikaformatsiooni P14, ronides käpuli teineteise selga. Ngrlep oli kõige all, Ngrlip tema peal, seejärel Ngrlop ja tipuks Ngrlap.
Ngrlop andis Ngrlipile võmmu kuklasse, et valgustus tema silmades kustuks. See juhtus täpselt õigel hetkel, sest toa uks avanes, jättes Tehnikud selle varju peitu. Nähtamatus oli nende töös A ja O.
Ngrlop ei näinud ukse tagant midagi, aga ta kuulis väikeste jalgade padinat, mis suundus voodi äärde. Seejärel oli kosta teki sahinat ning lapse kurtmist ja murelikku naishäält. Põngerjas kaebas nutuse häälega, et kollionu seisis ta voodi ääres.
Ngrlop tundis, kuidas mingisugune limane vedelik voolab talle pähe ning sealt edasi teiste peale alla. Ngrlap oli jälle maitsva kõhutäie järele ilastama hakanud. Ngrlop lootis, et ema viib lapse kähku tagasi oma tuppa, muidu ei suuda ta kolleegi enam talitseda ning see veristab terve perekonna. Niimoodi võib Ametnikelt jälle noomituse saada.
Ema lohutas last, et otsib ta toa läbi, peletab kollionud minema ning lubas isegi väikse lambi põlema jätta. Kahed sammud läksid uksest mööda ning Ngrlop hingas kergendatult - vähemalt ei olnud Ngrlapil enam kiusatust.
Varsti naasesid sammud magamistuppa ning olenditel jäi ainult oodata, kuni naine uinub. Veerand tunni pärast hakkaski voodi poolt kostuma rahulikumat hingamist ja Ngrlopi märguande peale katkestati paanikarivistus. Olendid lõdvestasid oma krampi kiskuvaid jäsemeid ning Ngrlip sai valgustuse taaskäivitamiseks jälle võmmu kuklasse.
Akna all langes kardin modernsest sisustusest eristuvale üksiku kirjatarbega pruunile vanaaegsele kirjutuslauale. See omakorda varjas ühe otsa suurest garderoobist, mis mattis enda alla terve seina. Arvatavasti oli akna poole, raskemini ligipääsetavasse kohta, asetatud külmal aastaajal vähem kasutatavad rõivad nagu lühikesed püksid, õblukesed kleidid ja muud suveriided. Aga see osa garderoobist sissetungijaid ei huvitanud.
Tehnikud rivistusid Ngrlipi säravate silmade valguses kapi vasakpoolse sektsiooni juurde. Ngrlop avas garderoobi peegelukse ning sobras hetke riidepuul rippuvate esemete hulgas, kuni tõmbas sealt välja ruudulise naistepintsaku, mille põuetaskust ilmus omakorda lagedale rahakott.
Ngrlep ja Ngrlap, üks ühelt poolt ja teine teiselt, haarasid kinni Ngrlipi roietest ning venitasid need laiali justkui karulõksu, paljastades olendi sisikonna, mis oli soolikate asemel sisustatud väikeste riiulitega, millel asetsesid erinevat värvi pudelid, lapikesed ja käsnad.
Ngrlop oli vahepeal jõudnud rahakotist leida pereema hõbedaste reljeefkirjadega krediitkaardi. Ngrlep õngitses Ngrlipi sisikonnast välja pintsetid ja haaras kaardi kindlalt selle metall-lõugade vahele. Ngrlap hakkas aga järjest pudeleid avama, tupsutas nende sisuga kaltsu ja hõõrus sellega siis krediitkaarti.
Antibakteriaalsed spreid. Sõrmehigi, tolmu ja muude võõrkehade eemaldamine. Mikrokiududega käsnad. Ngrlop ei teadnud täpselt, mida kõik need pudelid sisaldasid. See polnud enam tema spetsialiteet. Ngrlop haaras Ngrlipi ribiriiulist puhastusvahendite kõrvalt blanketi ja hakkas maksekorraldust täitma:
KLIENT: ANNE KALLASTE
MAKSJA TUNNUS: T083053492
TASU: 3.52
SELGITUS: KREDIITKAARDI HOOLDUSTASU / KULDKLIENT
Nüüd, kui töö oli peaaegu tehtud, mõtles Ngrlop tusaselt ainult sellele, et öö jooksul tuli teha veel kaheksa hooldust tervelt kuues majapidamises.
LÕPP