Meelis Friedenthal. Inglite keel. Varrak 2016.
"Algernoni" 2012. aasta septembrinumbris arvustas allakirjutanu sama autori teist romaani "Mesilased" (Varrak 2012). Paljuga, mis öeldud tollal, tuleb nõustuda tänagi. Meelis Friedenthal on hea jutustaja (käesolevas romaanis vahest sujuvamgi: lugu läheb palju rutem käima) ning tunneb põhjalikult ajastut, millest kirjutab. Käesolevas tekstis on vast rohkemgi fantastikat kui eelmises - on ju mingite asjadega seotud needused või nonde endi agentsus (ehk siis rahvakeeli vägi) üks õuduskirjanduse levinumatest motiividest. Erinevalt "Mesilastest" sõnastatakse "Inglite keeles" maagilise eseme väge korduvalt ja mitme tegelase poolt, kes on sel hetkel ka enam-vähem adekvaatses vaimses seisundis.
Kuna jutustuse niiöelda teadusliku tausta moodustavad raamatute ja paberi uurimine, pole vast liig arvustuses ette ära öelda, et kõnealuseks maagiliseks esemeks osutub raamat. Väga levinud motiiv, kuid harva niisuguse põhjalikkusega läbi töötatud. Üldiselt olekski vist kõigil parem, kui maagilisest mõõgast kirjutaks sepp, nõiduslikust muusikast keegi, kes natukenegi on muusikalist haridust saanud ja nii edasi. Pahatihti see nii ei ole ja taustatöögi jäetakse tegemata. Selles mõttes on allakirjutanu Meelis Friedenthali maagilise historitsismiga väga rahul.
Paraku tuleb ka tõdeda, et nii mõndagi, millega "Inglite keeles" mitte rahul olla, oli olemas ka "Mesilastes". Eelkõige on selleks ebakindel faabula. Kui "Mesilastes" jääb leitmotiivina korduv Paju- või Lepakuninga nägemus ilma igasuguse gradatsioonita hüpiknukuna ilmuma ja kaduma, siis "Inglite keel" ei jõua - vist taotluslikult - ka kuhugi otseselt välja. Lugejale antakse vihjeid, kuid nende üheks lahenduseks kokku jooksmine - või siis hajumine - toimub juba loo lõpu taga, seal, kuhu tänapäevane peategelane Joonas viimasel leheküljel mööda kahutanud metsateed astub.
Kui "Mesilastes" on peategelane rikkalikult välja maalitud, siis "Inglite keele" Joonas on kahvatu (ja läheb segi oma töökaaslase, samuti vist nooremapooolse mehe Siimuga). Lausa nii kahvatu, et 17. sajandi tegelased on välja kukkunud elavamad. Muidu on tänapäevas kulgev liin üsna tavapärane Tartu poisi ja tüdruku lugu, mida on nii proosa- kui luulevormis ennegi palju kordi läbi kirjutatud ja kirjutatakse veel.
Kokkuvõtteks võib arvata, et autor on võimeline täiusliku romaani kirjutamiseks, kuid seni on puudu jäänud kõige tavapärasemast ilukirjanduslikust arendustööst, mitte fantaasiast ega eruditsioonist. Niivõrd kõrgete nõudmistega lugeja, kes ootab ühtede kaante vahet tingimata nii huvitavaid ja reljeefseid karaktereid, põnevat sündmustikku, konflikte ja nende lahendus kui intellektuaalset mõttemängu, peab praegu veel pettuma. Allakirjutanu õnneks nii nõudlik ei ole ja soovitab Meelis Friedenthali kolmandat romaani kõigest ülalöeldust hoolimata kui head.
