Kristjan Sander
Mart Laar, „Sügissõda“ I (READ 2014)
Eero Lattu, „Kaitstud Eesti“ (Tänapäev 2014)
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"103","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"float: left; margin-left: 10px; margin-right: 10px; width: 200px; height: 302px;","typeof":"foaf:Image","width":"318"}}]]Eesti-aineline moodne, 20[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"104","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"float: left; margin-right: 10px; margin-left: 10px; width: 200px; height: 306px;","typeof":"foaf:Image","width":"314"}}]]. sajandit kujutav alternatiivajalugu on olnud üsna nirus seisus. Romaane õieti nagu polnudki: Oskar Lutsule omistatud, kuid pigem tundmatu grafomaani (bibliofiil Karu?) poolt Lutsu autentseid tekstikatkeid kasutades kokku kirjutatud „Talves“ (1994, Nõukogude võim omandab sõjajärgseil aastail inimlikuma palge, suurküüditamist ei tule ja kollektiviseerimisest loobutakse) on alternatiivajaloolised olud vaid lavakujundus tuntud tegelaste lugude kokkutõmbamiseks. Sellele lisanduvad üksikud jutud: Mart Raudsaare „Pepsi, viin ja raketid“ („Algernon“ 1/1999, Külm sõda, milles tuumarelvad on bluff), Indrek Hargla „Novembrivalss Vanal väljakul“ („Looming“ 10/2002) ja Mehis Pihla „Vastuoksa“ („Täheaeg“ 13, 2014). Kui Mehis Pihla jutt hälbib ühelt poolt selgelt tegelikust ajaloost ja teiselt poolt kohtab selles salapärast Artur Valdest, siis ülejäänud valdesiana (http://eestielu.delfi.ee/laanevirumaa/elu/arthur-valdes-salaparase-eluk…) on pigem salaajalooline mõttemäng. Ülalnimetatud lugudest on nii tuumakaim kui stiilseim „Novembrivalss Vanal väljakul“, milles eestlased Nõukogude Liitu mitte ei lagunda, vaid koos hoiavad ja mille tausta kallal on autor tõsist tööd teinud. Ülejäänud mõjuvad pretensioonitumate humoreskide või siis koguni vaimutsemisena selle tegevuse enda pärast. Eestlaste suurt ajaloohuvi arvestades oli see küllalt kummaline.
Parem oli lugu kaasaegsete, kuid ilmselgelt fantastiliste ajaloosündmuste kujutamisega. Tinglikult võiks eelnenule lisaks mainida Enn Nõu halastamatult revanshistlikku „Pidulikku marssi“ (1968, pärast Praha kevadet puhkenud III maailmasõjas vabastavad Eesti rootslased), Aivar Kivisiva romaani „Kolmas vabadussõda“ (2012, Pronksiöö sündmustest inspireeritud ja idanaabri poolt mahitatud Eesti kodusõda 2012. aastal) ja Andrei Samoldini juttu „Joroski öö“ („Täheaeg“ 13, 2014, „roheliste mehikeste“ ilmumine Setumaale). Samasse seltsi kuulub Vello Lattiku romaan „Lend Kanaari saartele“ (1990, äpardunud Eesti Vabariik ÜRO rahuvalvajate kontrolli all 1992. aastal) ja Enn Vetemaa 1992. aastal ilmunud groteski kalduv „uudisjutt“ pealkirjaga „Pomm Eesti peaministrile“.
2014. aasta lõpus lausa kahe žanripuhtalt alternatiivajalukku kuuluva romaani korraga ilmumine on seetõttu väga märkimisväärne. Erandlik on ka fakt, et need käsitlevad täpselt samu ajaloolisi sündmusi: Eesti juhtkonna otsust 1939. aasta sügisel vastu hakata ning järgnenud kaitsesõda Nõukogude Liidu vastu. Mõlemas kohtab peaaegu minuti pealt samu stseene: läbirääkimised Moskvas, Grimaud’ relvade konfiskeerimine Laidoneri poolt, istumine ikoonilises „Kultase“ kohvikus, lahingud Narva sillapea juures. Veel enam, mõlemad autorid on ilukirjanduslikud debütandid.
Mart Laar (1960) poliitikuna ei vaja tutvustamist. Ajaloolasena on ta rea populaarsete raamatute, artiklite ja õpikute autor, millest enamik käsitleb Eesti 20. sajandi ajalugu. 1944. aasta sündmustest Eestis on autor kirjutanud lausa neli ajalooraamatut ja üldiselt II maailmasõjast veel kaks. Neile lisanduvad arvukad publikatsioonid punasest terrorist ja metsavendlusest. Kõige tõsisem töö on doktoriväitekiri „Äratajad“, mille periood on Eesti esimene ärkamisaeg. Laar kuulub ka „Eesti ajaloo“ V ja VI köite ja koguteose „Sõja ja rahu vahel“ II köite kaasautorite hulka.
II maailmasõja teemaga süvitsi tegelenud ajaloodoktori sulest võiks oodata nii-öelda tõsiteaduslikku alternatiivajalugu, milles kujutatud sündmused on põhimõtteliselt usutavad ja fantastiline element seisneb tõesti ainult „lahknemispunktis“ reaalse ajaloo kulust. Lugeja ei pea ses osas pettuma. „Sügissõda“ on omas vallas tõeline hard science fiction alates teose vormist: tegu pole nimelt tavapärase romaaniga, vaid fiktiivse, sõjast osa võtnud autori populaarse käsitlusega ajaloost, millele pikitakse vahele isiklikke mälestuskilde. Selline vorm, kuigi traditsioonilisest ilukirjanduslikust kaanonist hälbiv, on õigustatav faktiga, et hulk inimesi tollal niimoodi mälestusi kirjutasidki (nii leidub sarnase isikliku-üldise vahekorraga peatükke näiteks William Tomingase mälestustes, mis on kirjaviisilt küll raskepärasemad). Teiselt poolt, kui lugejal ei ole erilist ajaloohuvi, siis jääb selline esitlus kuivaks ning võib tekkida kiusatus seda võrrelda nii-öelda inseneriulme „tähtteostega“. „Sügissõja“ kasuks peab siiski ütlema, et kuigi fiktiivse ajaloo käigule keskenduv, on teos väga sujuvalt kirjutatud ja kergesti jälgitav. Esimese sõjakuu sündmused esitatakse 72 leheküljel lühidalt ja süstematiseeritult ning taotletud fiktiivselt dokumentaalse stiili jaoks on see optimaalne.
Allakirjutanule kui ajaloolasele avaldas muljet „Sügissõja“ lai allikaline baas. Nimelt tsiteeritakse suurt hulka dokumente, reportaaže ja mälestusi nii Eesti tegelikust ajaloost 1939. ja 1944. aastast kui Soome Talvesõjast. Neid mugandatakse 1939. aasta fiktiivsele Sügissõjale ja saavutatakse Eesti kirjanduses seniolematult õnnestunud pseudodokumentalistlik alternatiivne reaalsus.
1939. aasta ja II maailmasõja sündmuste kohta üldiselt võib nõustuda mitme mõttega, mida teoses otse või kaude väljendatakse. Lahknemispunktiks tegeliku ajalooga ei ole mitte president Pätsi otsus vastu hakata, vaid opositsiooni ühinemine 1938. aasta valimistel ja sellega koos Otto Tiefi poolt juhitud valitsuse kui alternatiivse võimukeskuse välja kujunemine (tegeliku ajaloo kohta võiks isegi öelda, et peaminister Eenpalu oli rohkem Päts kui Päts ise). Vaevalt on põhjust vastu vaielda, et kogu riigi saatust ühe mehe kätte usaldada ei maksa ning et demokraatlik opositsioon mängis oma võimalused lõplikult maha lõputute omavaheliste tülidega. Asjakohaselt mainitakse „doominoefekti“: Balti riikide võitluseta langemine tõi tegelikus ajaloos Soomele kaela hävitava sõja, millest too vaid üle noatera ja suurte kaotustega läbi tuli. Kolmandaks, teoses kirjeldatud esimene sõjakuu kulgeb Eestile suhteliselt edukalt (rinne on ikka veel Petserimaal) osaliselt ka puhta vedamise tõttu, aga neil, kes ei ürita, ei saa kunagi ka vedada. Kesised olid ju ka Soome šansid ja õnnefaktoril Talvesõjaski oma osa.
Autoriga ilmub „Algernoni“ käesolevas numbris ka lühike intervjuu.
Eero Lattu (1956) on erialalt insener ja juhtis 1997–2004 trükikoda „Paraprint“. Lisaks sellele on ta lõpetanud Diplomaatide Kooli (1991./1992. aasta grupp) ning tegutsenud ka reisikorralduses, filminduses ja ajakirja „Pilkaja“ rõõmsas kollektiivis.
Autori ajaloohuvi ning lai silmaring on väljaspool kahtlust, kuid „Kaitstud Eesti“ mõjub siiski palju vähem veenvamana kui „Sügissõda“. Väiksemas šriftis esitatud fiktiivse ajaloo fragmendid ei moodusta erinevate ja eristiililiste fiktiivsete allikate usutavat kombinatsiooni, vaid lihtsalt kirjeldavad autori ajaloovisiooni. Mida edasi, seda ilmsemaks muutub fakt, et teose autor on ennast küll perioodi sisse lugenud, kuid ajaloolasena siiski harrastaja. Nii mainitakse lk. 85 sood, mis laius tulevase Peterburi kohal ja mille ümber kõrgendikel vaid ingeri talupojad elasid, mis on allakirjutanu jaoks märk, et autor ei tunne päris hästi nooti. Väheusutav on, et Stalin rünnanuks Soomet enne Baltikumi vallutamist nagu romaanis sünnib. Lk. 57 ja 63 omistatakse Stalinile arusaam vabamüürlaste maailmavalitsusest. „Kõigi maade ja rahvaste suurimast strateegist“, kes oli kõigele vaatamata paljulugenud ja intelligentne inimene ning halastamatu jõupoliitik, on sellist arusaama väga raske uskuda.
„Kaitstud Eestil“ on mõnesugune pretensioon kujutada ka maailmapoliitika telgitaguseid. 58. leheküljel pannakse Chamberlaini suhu repliik Hitlerile salakohtumisel augustis 1938: „…teie poliitika juutide suhtes on väljunud kokkulepitud raamidest. Ärge unustage, kes teid võimule aitas ja mida te ise meile lubasite!“ Kogu maailmapoliitika käsitlus on allakirjutanu jaoks veidike liiga palju ka Viktor Suvorovist mõjutatud. Mitte et see tingimata väär olema peaks, kuid tundub Eesti kontekstis kuidagi tarbetu.
Kui „Sügissõda“ I esitab optimistliku visiooni sõja käigust, siis „Kaitstud Eesti“ on ülimalt pessimistlik. Sõda algab 14. oktoobril ja Emajõe joonele jõuab Punaarmee 15. novembriks, see tähendab 4 nädalaga. Seal jääb rinne mõneks ajaks püsima ning murtakse läbi kolmandal nädalal. Kuu lõpus tungib Punaarmee juba Tammelinna. Kokkuvõttes läheb siis Tartu langemiseni kuus nädalat. See järgib näiteks Leo Kunnase esitatutest kõige pessimistlikumat stsenaariumi (vt. „Sõda alistumise asemel“, artikkel „Eesti Päevalehes“ 23.02.2009). See on kahtlemata autori vaba valik ega anna mitte mingisugust alust kriitikaks. Küll aga ei kõlba kuhugi see, kuhu autor oma pessimistliku narratiivi lõpuks juhib. Nimelt kohtub Stalin Kremlis kellegi Poola ennustaja ning selgeltnägijaga, kes avaldab talle, et 50 aasta pärast algab just Eestist Nõukogude Liidu lagunemine. Seetõttu otsustab Stalin Eesti vallutamisest loobuda. Kui varasema õrna flirdi vandenõuteooriatega ja mõningase ajaloo-alase ebakindluse võiks autorile ka andestada, siis romaani lõpetamine niisuguse esoteerilise jampsiga valmistas küll pettumuse. Kokkuvõttes on „Kaitstud Eesti“ Eesti kaitstud vaid hümni sõnade mõttes: „Su üle Jumal valvaku…“ Kõrgemate jõudude sekkumiseta on üldine häving kindel. Raske öelda, kas selline oligi autori kavatsuslik sõnum.
Romaan jätab soovida ka ilukirjanduslikult. Tipp-poliitikutest tegelaste otsene kõne on tihti teatraalselt ebaloomulik (Pätsiga omavahel vestlev Laidoner lk. 15: „Või nii on lood! Kaks aastakümmet saimegi siin rahus toimetada. Näib, et meil ei õnnestu Euroopat haaranud hullusest kõrvale jääda. Iseasi, kuidas sellest välja tuleme…“) ning põhimõtet show, do not tell autor ei tunnista. Kui „Sügissõjas“ esitatakse ajaloo käik jutustaja mälestuste ja pseudodokumentidega pikituna, siis „Kaitstud Eestis“ hüppab vaatenurk sinna-tänna, pidevalt tuuakse sisse uusi tegelasi koos oma muljetega ning hüljatakse neid niisama kergelt. Lahingustseen lk. 204–205 on puhttaktikaliselt väga pehme. Hüplikkus ja fragmentaarsus on osaliselt tingitud ka sellest, et 6 sõjanädalale pühendatakse vaid 98 lehekülge. Vahelduvate tegelaste, eri vaatepunktide ning mitme lahingukirjeldusega lugu lihtsalt ei mahu nii vähesele ruumile seostatud kujul ära.
Kokkuvõtteks, „Sügissõja“ autor valis teadlikult pseudokumentalistliku vormi, mis on lähedane žanrile, mille alal ta on tunnustatud professionaal. „Kaitstud Eestis“ kohtab rohkem ilukirjanduslikke võtteid (tegelaskujud, nende tunded ja mõttekäigud, otsene kõne), kuid nende rakendamisel on autor küllaltki abitu. Kui „Kaitstud Eesti“ paigutub lugemiselamuse poolest üsna sujuvalt ühte ritta ülalnimetatud „Piduliku marsi“ ja „Talvega“, siis „Sügissõda“ on Eesti alternatiivajaloos uus tase. Kõikidele ei pruugi nii kuiv ja tõsimeelne lähenemine sobida, kuid uus tase see on.