Triinu Meres
Ennustajanna juuksed olid pikkadesse rasvast ja tolmust tumedatesse patsidesse põimitud ja kortsulisest näost vaatasid vastu nurkadest rähmased silmad. Aga tema täidlased rinnad lohmaka hõlsti all näisid pringid ja vetruvad ning käsivartel mängisid lihased sileda põdrakarva naha all.
Vana haige naise nägu noore ja tugeva keha kohal.
Lood rääkisid, et ta on elanud sadu aastaid, võttes endale noorte tüdrukute kehasid, mille kohal tema eakas nägu alati samaks jäi.
Leonidas ei teadnud, kas neis lugudes tõtt oli, aga omalt poolt ei tahtnud ta neid uskuda. Võlutare peljati – aga nad olid osa tõelisest elust. Naise puudutus oli tugev ja kindel ja tema peaaegu ripsmeteta silmade pilk leebe.
„Sa sured noorelt, mu poiss,” ütles ta ja Leonidas rehmas õlaga.
„Seda ma juba tean,” sõnas ta. „Seda ütles see eelmine nägija ka. See, kes mu kilbi õnnistas ja selle amuleti tegi, mis mul kaelas ripub. ”
Uneskõndijate ennustaja noogutas. „Ta oli hea ennustaja, aga mitte lahke südamega naine. Seda, mida mina sulle räägin, sa homme enam ei mäleta. Ma võtan need mälestused ära ja nad tulevad tagasi alles siis, kui neid vaja läheb. Nii on sul endal kergem.”
Leonidas kaalus asja. Noogutas siis. Tema paljal rinnal arvukate peaaegu mustade käsnjate sünnimärkide vahel rippus nahknööridest ja luudest talisman eelmise preestrinna käest, ja sellesse kätketud kaitseväge oli tal küllap tarvis - kuid tema süda oli rajapõimijate targa naisega rääkimisest saati väga raske ja ta ei ihanud uusi koormaid ega muresid. Ennustus, mida hiljem ei mäleta, oleks meeldivam - eriti kui ta nagunii juba teadis, et sureb noorelt.
Ja et eeldatavasti ei ole see surm kerge.
Nõid naeratas - üllataval kombel olid ka tema hambad noored ja üsna terved - ning sirutas käe musti juukseid noormehe näo eest kõrvale siluma: „Olla äravalitu on raske rada. Me kõik tunneme sulle kaasa, kevadepoeg.“
Ta naeratas veel ja ohkas siis kergelt. „Kui su varane surm sind painab, tea siis nõndapalju, et hukkumine ei saa sulle õigupoolest suur kaotus olema. Elu enne seda saab olema raske ja valus. Su armastust petetakse, su sõbrad reedavad või hülgavad su ning kõik sinu haavad hakkavad haiget tegema, enne kui üks neist viimaks lõplik on. Sinu valikud saavad olema halva ja halva vahel ja parim, mida sa oma rännakul kergenduseks oodata võid, on ajutised lohutused, varjupaigad ning puhkused. Miski ei jää sinuga lõpuni.”
Ta vaikis ja puudutas ühte suuremat käsna Leonidase vasaku õla juures. Noorukil oli neid palju, sadu võib-olla isegi. Äravalituse märgid, öeldi. Need olid puhkenud üle kogu tema keha kui ta 12 suve vanaks sai ja sestsaati olid ennustused ja ettekuulutused pidevalt Leonidasi ees ja järel käinud.
Kevadepoeg ei öelnud ennustajale midagi, ei tõmbunud ka eemale. Ta uskus naist küll, uskus muidugi. Kuid mida oleks tal öelda olnudki? Või mille eest taganeda?
Hea oli, et ta ei kujutanud ette, millal talle need teadmised kasuks võiksid tulla. Nii et küllap ei mäleta ta neist homme ega loodetavasti ka edaspidi midagi. Kui iga nõid talle mõne sarnase sõnumi annab, oleks kõigi nende süngete teadmistega raske üldse midagi suuta, hõimude võlurprintsi ja tema järgijate käest päästmisest rääkimata. Ta pidi käima veel kuue nõiatari juures ja juba see teadminegi võttis seest külmaks.
Kõigest muust rääkimata.
„...ja kui ta on hukkunud ja kurjuse isand saab põrmu paisatud, tõstavad jumalad kevadepoja taevasse ja võtavad endi hulka,“ ütles ennustus.
Leonidas kahtles kõvasti, kas talle meeldiks jumalate seas elada. Või ka surnud olla.
Kuid kirve sile vars noore mehe põlvedel ja pihu all mõjus lohutavalt ja kindlalt, ning kui kevadepoja pilk vastu puust pakku toetatud kilbile libises, noogutas ta sellele maalitud näole vastu.
Uneskõndijate ennustajanna ohkas teda vaadates.
„Tule, kõnnime!” kutsus ta Leonidast ja too jättis nii kirve kui kilbi.
Oli varane hommik, päike pilvede taga varjus ning valgus hämarhallikas. Kasteniisked marjavarred oli vastu nende paljaid jalgu külmad, ning kusagil metsas mörises põder, kes neid ei näinud ega haistnud. Ennustajanna juuksed lõhnasid kõrbemise ja rasva järele, aga tema käsi oli noor ja pehme ning Leonidas aimas päris hästi, missuguse lohutuse nõiatar talle oma ennustuse järel pakkuda plaanib. Rasvastest patsidest tõusis õhku nagu väga viletsa lõunasöögi lõhn, aga kui keegi hoiab teda veidi aega enese vastas nagu inimest - mitte nagu lunastust keegi ei tea, millise õuduse vastu - oli Leonidas ainult tänulik.
Ta oli seitseteist. Vahel oli õudne mõelda, et kahekümnendat ta küllap enam ei näe. Tõepoolest õudne, nii õudne, et ta vaatas pimedusse, silmavalged eredad, hingeldas ega julgenud uinuda.
Vahel oli hea panna silmad kinni ja hoida kellestki, kes ei vaata teda nagu võitmatut valguse eest võitlejat, vaid - nagu ükskõik mida muud.
Kasvõi väsinud meest pärast ränka päeva. Kasvõi õnnetut last.
Ikka parem kui too teine võimalus.
"Sa oled meie ainus ja tõeline lootus ja me usume sinusse," sõnas nõid hüvasti jättes veel. "Kõik nõiatarid panevad sinu pärast oma elud ohtu. Väekunsti on praegu karm kasutada.“
Leonidas noogutas.
Nõid vaatas teda oma vana kortsus näoga ning naeratas. Ta hingeõhk ei maitsenud väga meeldivalt, ent puudutus soojendas siiski.
„Tead. Ma soovitan sulle: mine "Kirvest ja pajast" läbi, enne kui siugude tarka naist otsima asud. Võib-olla, kui jumalad naeratavad, leiad sealt midagi, mida vajad!"
Leonidasel oli amulett, õnnistus kilbil, hea sõjakirves, vanadusest musta värvi, aga kõlbulikud käsivarrekaitsmed ja üsna korralikud saapad. Vajas ta veel tervet hulka asju ja kõrtsist, mis ilmselt oli täis hulguseid ja võõrast rahvast, taibanuks ta ka ise seda kõige olulisemat otsida.
Sõjaväge.
* * *
Esimesed uljamate sõjamaalingute ja kõvemate häältega mehed-naised, kes talle otsa vaadanud ja natuke töganud olid, osutusid sõbralikuks räpaseks jõuguks, kes lihtsalt pulbitses elurõõmust ja niipea, kui olid kuulnud, kes Leonidas on, ka soovist lohesajatajatele kere peale anda.
„Anname neile vasaku käega, siis parema käega, siis jalaga ja lõpuks peaga,“ nagu väljendas Ephialtes – hoolikalt nõelamaalingute abil kaunistatud näo ja palmitud juustega naeruhimuline löömamees, purjus nagu poleks homset olemaski.
„Sest nad on mölakad,“ täiendas Triibik, suur ja habemega. „Ja hullemat meest kui see prints ei kujuta ma üldse ette – kuradid keelasid meil ära perevahetamise, saad aru? Nii ei saa mõistlik inimene elada ju. Ephikas, tolvan, võtame selle peale!“
Leonidas jõi koos nende kõigiga. Mida edasi õhtu kulges, seda segasemaks jäid mälestused, aga mõned killud säilisid ka hommikuni: kakskümmend inimest taovad lauaplaadil trummi ja karjuvad mingit sõjalaulu. Ühel hetkel kargab keegi heledanahaline näitsik laua peale püsti, nuga kummaski käes, ja räuskab, et keegi ei tule teda solvama. Järgneb arusaamatus keeles sõim, rusikatega laua tagumine, röökimine „Ai-ta, ai-ta, ai-ta!“ ja suurem kaklus. Mingil ajal poeb sama näitsik, nukid ära taotud ja suu verine, Ephialtesile kaenlasse ja kukub teda musitama.
Päris kena näitsik.
Hommikul avastas kevadepoeg, et kogu jõuk – nende hõimu hüüti juttselgadeks, neil oli üsna hele nahk ja suuremalt jaolt sirged juuksed, mustvalged maalingud nägudel ja rõõmus meel – ootab teda, tuju kõrgel ning kõhud täis, sest kõrtsmik võttis nende astumist rahvavabastaja selja taha korraliku hommikusöögiga tasuda.
Heledanaline näitsik nimega Aita (seda nad karjusidki – tema nime) käis ükshaaval mehe juurest mehe juurde, jutles nendega tõsiselt, toppis ühele või teisele midagi pihku ja surus kõigi käsi.
„Mida ta teeb seal?“ küsis Leonidas Ephialtesilt, kes seda kõike tema kõrval lösutades mingi lõbu ja nukruse vahepeal kõikuva ilmega jälgis.
„Ahh... Tüdruk läks öösel vähe metsikuks ju. Nüüd käib ja vabandab jälle. Neile, kellel midagi olulist puruks lõi, maksab kahju kinni.“
„Jah, tal on selline taks välja kujunenud, et sinikate eest ei saa midagi, aga väljalöödud hammas või murdunud luu, kui see pole ninaluu, on üks kuninga münt,“ selgitas paks Triibik teiselt poolt. „Tingimusel, et nad ei solvanud öösel ühegi naise ilu. Kui solvasid, siis süüdistagu iseennast. Naiste üle naljatamist Aita ei salli!“
See oli siis juttselgade hõim, Leonidase vastse armee esimesed liikmed.
Juttseljad said seemneks ja siugude juurest tuli temaga juba rohkem rahvast.
„Mida uneskõndijate naine sulle ütles?“ uuris järjekordne teadjanaine, üks silmist pime näitsik. Leonidas hakkas vastama, ent jäi toppama.
„Ma ei mäleta,“ sõnas ta siis. „Aga ta ütles, et see tuleb meelde, kui tarvis peaks olema.“
Nõiatar noogutas ja võttis puusalt kivinoa. Leonidas kergitas nukralt suunurki.
Verenõidus. Küllap oli tal siis sedagi tarvis.
Väesalgast sai kuu ajaga mass, keda ümberkaudne rahvas kogu lahkuses ja vagaduses, kogu uhkuses ja helluses Leonidase, omakandi tulevuse jumala, puhta kevadepoja suhtes, ei suutnud enam ära toita.
Ta pidi minema ja need riiakad mehed-naised lohesajatajate vastu sõtta viima, kuigi tõtt-öelda oli Leonidasel üsna vähe aimu, kuhu suunas oleks mõttekas minna ja kuidas sõda peetakse.
Lisaks algas niipea, kui ta oli teelemineku ära otsustanud, kohutav sadu.
Kevadepoeg vaatas ristteel voolavat vihma, see leotas läbi ta karedad juuksed ja puhastas näolt savivärvi, ja siis, otse keset kõige metsikumat valingut, tuli päike välja.
Ühe tee kohale neljast kerkis vikerkaar.
Seejärel liitus temaga teine.
Ning veidi aja pärast kolmaski. Kolmekordne kirgas väravakaar.
Leonidas noogutas endamisi ja viipas oma ootava armee teele. Nood tulid ja pomisesid vikerkaareväravate poole esialgu vaadatagi julgemata sadu hämmeldunud ja aukartlikke pominaid. Hiljem läksid nad julgemaks – vikerkaared ei kadunud, kuitahes palju neid vahiti ja näpuga näidati, tõmbusid pigem eredamaks ja tundusid kohati lausa teega kaasa liikuvat.
Leonidas sörkis koos oma lipukandja Ephialtese, Triibiku ja Aitaga ees ning sõdalased, kes hõimude kaupa neile järgnesid, kes jala, kes ratsa, otse ulgusid vaimustusest. Olid nad ju ennegi teadnud, et kõnnivad koos tulevase jumalaga, aga nüüd muutus teadmine usuks. Hei, peagi hakkavad nad koos sellesama tulevase jumalaga võitlema kehastunud kurjuse vastu ja kas polnud see imetore asi?!
Ennustus ütles, et headus võidab kurja - ja too lohet oma vapimärgil kandev võlurprints oli kahtlemata kehastunud kurjus. Räägiti, et mõnel pool pandi inimesi juba juustu tegemise eest ka äralõigatud keele ja kätega kuskile maa alla kinni, sest juustutegemine on omamoodi nõidus, nõidumine ise muidugi keelatud lõbu, aga nõiavärgi tegijad pealegi lohesajatajate seas hinnatud vara, kuna võlurprints ammutab neist endale väge.
Ja siis nad on seal maa all, ei ela õieti, ei sure ka päriselt, ja prints aina ammutab. No et äkki saab ka juustutegijast midagi kätte või nii. Päris jälk – ja hull.
Tõesõna, nad ka võitsid selle esimese lahingu. Võit polnud just suur, aga see-eest kuulsusrikas. Sõna sellest jõudis ka kaugemate hõimude juurde ning rahvast vooris väkke kogu aeg juurde.
Järgmine lahing oli juba korralik andmine, aga lõpuks lõikasid nad lohesajatajate rinde läbi ja võtsid võidu ka seal.
Võidud, vikerkaared tee kohal ja joovastavalt kuldpunased päikesetõused said Leonidasele juba peaaegu harjumuseks.
* * *
Öö oli pime, tähine ja soe. Ritsikate siristamine kõlas nagu marsiviis ning polnud vähimatki tuult – rohu oli valguse väesalk nagunii suuremalt jaolt maha tallanud, aga ka põõsad ei sahisenud. Viin oli kange, tants pöörane ja paljud selleks sügavöiseks tunniks juba magama heitnud.
Leonidas vajas viimasel ajal vähem und. Ja naine oli siinsamas, väga sõbralik, väga nägus, silmad tumedad ja avali ning Leonidas mõtles, "Oh, kõigi jumalate ja kuradite pärast, miks mitte," ning toetus õlaga Aita poole, kes istus, pikad tugevad jalad laiali, ja mängis nende vahel noaga.
"Aga sina - mispärast? Miks sa sõdid? Sa oled osav nende oma nugadega, aga tõsise löömise sees ei hakka kunagi olema isegi nii hea kui Triibik on, ja tema pole midagi erilist, lihtsalt suur. Mida sa teed siin, Aita? Kelle eest kätte maksad?"
Aita naeratas. Tal oli seesugune vaikne naeratus, mis jättis Leonidasele mulje, et naine on teistest rääkijatest peajagu targem, aga ei pea lihtsalt tähtsaks seda välja näidata.
Uneskõndijate nõiatari naeratus oli olnud kaastundlik ja tark – kuid lisaks täis kõrki teadmist, et tema teab paremini.
Aita naeratus seevastu oli nii armas, et peaaegu hirmutas.
„Ma teen seda, mida ma oskan ja saan. Me olime jahirahvas – kuni jahinõidusi enam teha ei juletud ja sa võisid uidata nädalaid läbi kogu saagist tühja ala ja nälga surra, enne kui midagi söödavat leidsid. Me olime karjakasvatajad, kuni varsad surema hakkasid ja ravitsejad olid läinud, sest lohesajatajad jahtisid neid ja nende teadmisi.“ Naine muudkui naeratas ja vaatas talle otsa. „Nüüd ma teen seda ainsat, mis veel liha söögipauna toob. Ja pealegi meeldib mulle mõnikord kakelda.“
„Ma annan teile teie õige eluviisi tagasi.“ Leonidas võttis Aita käe enda omasse. „Ma luban.“
Naine naeris talle vastu ilusat tarka naeru, mis võib murda noore mehe südame ilma, et ta isegi aru saaks, kuidas.
„Ma tean,“ vastas Aita mehele sosinal. „Kõik need vikerkaared meid juhtimas, kuutõusud su näol peegeldumas, linnud endeid kraaksumas – ma tean, et sa teed seda. Oled see, kes oled,“ ning ta kummardus lähemale ja suudles meest suule.
Nii et Leonidas jättis ta sõnad läbi mõtlemata ja sukeldus Aita naeratusse, tarkusse ja pehmete käte vahele, kus ta leidis puhkuse.
Seniks kuniks.
Leonidas istus jälle maas, kerest haige ja väsinud.
Aita istus tema kõrval ja vaatas üle põõsastiku leegitseva taeva poole.
„Oled sa tähele pannud,“ küsis ta, „et nüüd on loojangud ka kuldsed kogu aeg? Varem olid ainult päikesetõusud sellised – erilised. Aga nüüd on kõik, kogu aeg.“
Leonidas ohkas. Mööda tema õlga ja rinda kulges roosa arm, liiga hästi paranenud selle lühikese aja kohta, mis tema saamisest möödnud oli – aga sügeles hirmsat moodi. Ta oli küüned lühikeseks närinud, et end mitte pidevalt veriseks kratsida, aga see tähendas, et tal oli pidevalt kiusatus paluda, et keegi teine teda sügaks. Näiteks Aita. Kes selle asemel imetles päikeseloojangut ja selgesti ei puudutanud teda enam üldse, kui ta seda just sõnaselgelt ei küsinud.
„Mu aeg hakkab õhtusse jõudma ilmselt,“ oletas kevadepoeg mõtlikult ja vaatas naist, tolle ilusat tarka nägu ja ikka veel loojangule suunatud halle silmi.
See tegi haiget, aga ta oli mõnikord õhtuti üht-teist märganud. Kuidas Ephialtes talle, Leonidasele, varasemast vähem otsa vaatas. Kuidas Aita jälgis Ephi tulekuid ning minekuid kriipsuvõrra kauem, kui kellegi teise omi. Kuidas naine oli küll nahkade vahel endistviisi ihar ning innukas, ent puudutas Leonidast nüüd teiste nähes meelsamini noatera kui käega.
Ilmselt pidi ta selle nüüd välja ütlema, mis siis, et nii üldse, nii sugugi ei tahaks. Leonidase suu tõmbus kõveraks. Ta ei olnud nägus mees kõigi nende oma sünnimärgikäsnade ja armidega, ning see kõverus muutis ta korraks lausa inetuks.
„Kuule. Sa ei pea ootama, kuni ma surma saan, kui sa Ephialtesi juurde tagasi tahad minna,“ ütles ta. „Mul on see üks eesmärk elus ja see ei pea takistama teisi õnnelik olemast. Mine tema juurde, kui tahad.“
Naine vaatas talle otsa. Laia lauba ja kitsa nina ümber tekkis hämmeldusaura. Aita köhatas, raputas pead, vaatas uuesti Leonidasele otsa.
„Kuule, see ei...“ alustas ta. Raputas siis taas pead ja tõusis jalule. Mõtles viivu.
„Saad aru,“ ütles ta siis Leonidase poole alla kummardudes, „see ei olnud mina algusest peale. Mul on selline värk, et...“ Aita kükitas ning näitas Leonidasile peene ketiga ta kaela ümber rippuvat puust ehteasja. „Sestsaati, kui ma ükskord kõrtsis lauale magama jäin, just küünla kõrvale, ja see siit ära põles, on mul osa hinge katki. Siis ma kaklen öösiti ja kepin keda juhtub. Ja hommikul...“ Ta ohkas. „Hommikul on tõeline õnnetus seda klattimas käia. Kuninga hõbedat kulub hirmsates kogustes. Ma ei tea ise ka, mis mulle pähe lõi, kui ma sind tookord suudlesin. Samamoodi nagu ma hommikuti ei saa aru, misaasja mul oli vaja kakelda kõigiga või miks nii metsikult või...“
Leonidas oli arvanud, et Aita ei saa talle enam rohkem haiget teha, kui oma eemaloleva näoga. Selgus, et ta oli eksinud.
„Miks sa siis minuga kohe hommikul ei klattinud tookord?“ küsis ta, kuigi kartis end vastust juba teadvat.
„No sa olid nii õnnelik,“ vastas Aita ohates ja sirutas käe Leonidase paksu juuksemütsi puudutama. Nooruk tõmbas pea eest. „Ja siis Ephi ja Triibik mõlemad mõtlesid ka, et sa oled nii noor ja siis et sul on äkki sõjanaist vaja ja... noh, päris tore oli ikka ka. Esialgu.“
Leonidas taganes Aita väljasirutatud käe eest minema, tõusis ja läks. Ta otsis lõkete valgusest eemal välja mingi puu, mille vastu oma õlga hõõruda, lootuses, et keegi nii kõrgele (kevadepoeg oli väga pikk mees, ja aina kasvas) kusnud pole.
Ja nuttis selle tüve vastas terve tunni. Seitseteist suve ja selline üksildus. Mitte keegi ei hoia teda enda vastas nagu inimest, ta on jumalate lemmik ja ettekuulutatu ja tahaks koju.
* * *
Ephialtes räntsatas trepile, nii et turviseplaadid kolksusid.
"Kuidas temaga on?" Triibik hõõrus oma suuri kämblaid peene liivaga, üritades vereplekke maha saada, samas vee otsimise vaeva vältides.
"Suremas, ütlesid nad. Ei pane talle isegi tõuke sita liha mahavõtmiseks, annavad ainult juua ja lohutavad." Juttselja rõõmus hele ninahääl ei sobinud süngete sõnadega kokku. Ei sobinud ka väsimusest tumenenud silmade ega kuivanud verest mustajspruuniks värvunud käesidemetega. Ephika patsid olid hüübinud verest korpas, ent tema hääl oli jätkuvalt õnnelike aegade õnnelik hääl.
Triibik vaatas kätelt üles, nina kirtsus, habe turris. "Ja kuidas siis tegelikult?"
"Mis sa ise arvad... Ei ta sure. Veritseb, näost hall, silmad kollased, hambad verised, aga kasvab kokku nagu kõigil neil eelmistel kordadel. See värk, mis tal on, see äravalituse-jura - see ei lase ju surra."
Patsidega juttselg toetas esmalt õla, siis pea vastu valge maja tagaukse piita ning jättis käed põlvede vahele rippu. Triibikule ei meenunud kordagi, kus ta sõber nii tülpinu ja kurnatuna tundunud oli.
Eriti veel pärast lahingut.
Ephialtes armastas lahingut!
"Sa ei paista selle üle just eriti õnnelik?" küsis Triip teiselt, käsi edasi nühkides. Need olid juba nii puhtad, kui nad pesuliivaga üldse minna said, aga plekid häirisid teda täna millegipärast.
Sõber norsatas ja mühatas ühekorraga. Natuke elu tuli tema silmadesse tagasi.
"Õnnelik? Oot, mille üle? Vend kasvab kokku, oigab ja väriseb oma sügelemiste ja valude all, närib oma huuled piineldes veriseks ja ükski sügamine või kratsimine ei aita, isegi kui nahk puruks kraapida ja otsaga lihha välja jõuda. Ja muuseas, see olen ilmselt jälle mina, kes seda puruks kraabib, eks ole." Lühem juttselg tõstis parema käe nimetissõrme nagu kuhugi kõrgemale osutades. "Kes teine seda ikka teeb? Nii. Ja siis lähen Aitale kaissu ja vaatan hommikul talle näkku, et maailm kuidagigi elamisväärne oleks, kusjuures Leonidas samal ajal teab täpselt, mis värk oli, ja vahib naisele lageda näoga järgi, ükskõik kui nähtamatud ja peidus me olla püüame. Kogu venna kere valutab ja sügeleb, ta naine võtab teise mehe ja tema lihtsalt rassib edasi, silmad päikesse vahtimas, pilk tühi. Iga järgmise sitase lahinguga jääb tast järjest rohkem tükke maha, aga ei, tema ei sure! Sest see ei ole veel tema saatus." Ephialtes pühkis käega ninaalust, jättes vurrukarvade vahele pruunikama triibu. Ilmselt lohesajataja veri, mõtles Triibik, oh, pagnana päralt, ta pole end ikka veel sellest rokast puhtaks rookinud!
"Sa oled ikka tolvan, Ephi..." suur mees jäi kõhklema. "Ega... ega sina ei saa sinna ju midagi parata, et tal see saatusevärk kaelas on! Leonidasest on kahju muidugi. Äh, ma ise ütlesin talle korra, et jätku see jama, mingu ja elagu kuskil head elu. Võtku mingi päris oma naine, hakaku jahil käima..!" Ta kehitas õlgu. Laiutas käsi. Kergitas suunurki. "No ta ei lähe. Meie ei saa midagi rohkem teha kui see, et ta enne järgmist lahingut jalule kloppida ja talle viina osta. Tema selga kratsida ja vaadata, et tal enne löömist turvis korralikult seljas oleks, et ei jookseks palja rinnaga peale. Aga see sitane elu, mida ta elab, ei ole tal meilt. Me ei saa sellega midagi teha. Ja sellest, et sina pead vastu uksepiita peksad, ei ole kellegi midagi kasu. Ei sulle, ei Leonidasele, ei mulle."
"Ma ei peksa ju!" prääksatas Ephialtes hämmeldunult.
"Mõttes peksad. Sa pole endalt isegi verd maha veel pesnud! Lõpeta mossitamine ja löö end läikima, homme on jälle uus suurepärane päev." Triibiku ümmargune lõug kerkis ja lopsakas suu võlus endale ülle midagi peaaegu naeratuse taolist.
Kuid ei pisema mehe selged silmad ega suujoon vastanud sellele omapoolse mahenemisega.
"Ma hakkan lihtsalt mõtlema, kas ma ei lähe mitte kergema vastupanu teed. Kas ma mitte ei peaks ikkagi Leonikat aitama? Päriselt aitama, mitte ainult nahka verele kraapides.Veel paar sellist lahingut ja... ta on üksainus lohisev surmakramp." Ephialtes vaatas oma ikka veel õhku tõstetud kätt. Lasi sel siis taas jalge vahele rippu vajuda. "Jube mõeldagi. Oleks hea, kui saatus ta enne kätte leiaks ja selle edasilohisemise ära lõpetaks. Korralikult."
"Ephikas..."
Suure mehe pea oli viltu, silmad vidus.
Nimetatu ohkas: "Lihtsalt mõtted, Triip, lihtsalt mõtted. Ära muretse!"
Triibik pakkus sõbrale oma peaaegu puhast kätt. Too silmitses seda hetke jagu, enne kui vastu võttis ja ennast jalgele tõmmata laskis.
"Ei ma muretse," sõnas tõmbaja, kogu suur kõht keerlevat ja vingerdavat muret täis. "Sitad ajad kõigil. Mis teha - polegi midagi teha. Lähme ja küürime ennast puhtaks! Otsime teised üles, joome midagi ja unustame kõik need jäledad päevad korralikult ära."
Ephialtes venitas suu pisut laiemaks, tema erksale kenale näole tekkis seega sõbralik ja rõõmus ilme, aga see, et tal silmas pisar läikis ja siis üle põse alla nirises, ei jäänud neist kummalegi märkamatuks.
"Võtad naise ümbert kinni ja läheb paremaks," ümises suur mees, teist õlast hoides majast eemale juhtides.
Mõlemad kuulsid selja tagant seintest ja akendest summutatud karjet, mis nendeni jõudis millegi piiksatusetaolisena.
Kumbki ei öelnud midagi.
* * *
"Kui ma valida saaks, siis ma ei tahaks enam ühtegi lahingut."
"Juhtida?" habemik mees jõi surmapõlgava ahnusega ära Ephialtesi poolt ülekääritatud kalja, mida kellegi teise kui autori kõht ikka veel väga ei kannatanud.
"Ei juhtida, ei osaleda." Leonidase silmad pilkusid aeglasemalt, kui pidanuks. Triibiku meelest ei maganud ta enam üldse, nii et küllap oli surmväsinud.
"Kuule, Sa ei pea seda tegema ju. Keegi ei seisa sul nuiaga selja taga: "Päästa, tapa, sõdi või muidu..!"" Triibik rapsas sõrmedega habemest läbi, nagu püüdes seda lõua küljest ära kiskuda. Tegelikult teatud vastiku sügeleva hammustusega putukat ühtaegu laiaks litsuda ja peletada üritades. "Mida need jumalad suga ikka teevad? Tapavad ära? See on nagunii lähiaastate plaan – tähendab, kui kõik need ennustused ja sa ise meile lakkamatult otse näkku ei valeta." Viimaste sõnade juures juttselg muheles.
"Ma ei valeta.“ Leonidas kippus vahel ilmselget sõnastama. „Aga ei usu, et ükski jumal mind kättemaksuks nende plaani rikkumise eest tapma hakkaks. Kui ma ei tee seda, milleks ma mõeldud olen, olen ma... ebaoluline." Noor mees, viimase aastaga lausa hiiglaseks kasvanud, libistas sõrmed üle tumeda, mustade ja hallide tätoveeringutega ebainimlikuks moondatud rinna."Mu valikud on mu enda."
Triibik ohkas ja alustas uuesti vana vaidlusega.
"No sel juhul ma ei taipa, mida sa üldse siin teed veel! Kõnni minema! Mina saaksin täiesti aru, näiteks. Ega keegi ei ajaks sind taga, vähemalt meie omadest mitte. Nii sitta karja, kui sulle, pole siin just väga paljudele siginud ja kui sa piitsa maha paned ja minema jalutad..."
Leonidas vaatas teisele otsa. Pikalt. Ta ninasõõrmed tõusid laiaks ja ta toetas käe kilbile, kallutades ka tollele maalitud irvitava näo Triibiku poole vaatama.
Paska moodi jõle lõust, mõtles suur juttselg – kuigi pikk ja lai nagu ta oli, Leonidas ulatus tast ikkagi pool pead kõrgemale.
"Kuule sa ise," sõnas kevadepoeg raskelt. "Vaata ringi, sõber! Vaata seda... valguse eest võitlejate armeed meil siin. Oled näinud, mis toimub? Kes meil tegelikult kambas on? Kuidas sealse rahva pilgud kõrvale pöörduvad, kui me mõne linna ligi juhtume ?"
Kõnetatu kehitas õlgu, pooledi plaanides selle jahvatamise juurest lihtsalt minema kõndida - aga Leonidas mõjus, kui ta tahtis. Triibik ei saanud oma kõrvu tema ees sulgeda.
"Minu kaart, nagu sina ütled, ei ole mulle väga ilusti kätte jooksnud,“ jätkas Leonidas. „No on tõsi küll. Mul on valus, ma olen nii kuradi väsinud – ja need varase surma ennustused ei tee asja just kergemaks. Aga kui ma minema lähen... Kui see, misiganes minu üle valvab või kuidas iganes see töötab - kui see jumalik ime sellel sõjaväel vereringest välja jookseb - mis siin üldse alles jääb?" Maalitud kilp jõllitas Triibikut sama keevaliselt kui kevadepoeg ise ja nende kahe näo nõudlike pilkude eest ei olnud pääsemist.
"Kari relvastatud, pooleldi segaseid ja pidevalt näljaseid tapahulle mõrtsukaid," ütles Leonidas ning toetas kilbi nagu muuseas näoga pingi najale, kus vähemalt tolle pilk Triibikust viimaks eemale pöördus. Noor väepealik tõstis käe, et oma nahkvesti all vaevu varjatud õlaarmi sügada - ning langetas siis aeglaselt ja otsustavalt taas. Sügelus ei kao nagunii.
"Kui ma minema läheksin, oleks neil inimestel kohe hullemaidki muresid kui mingi mõrvarlik prints. Nad hakkaksid varsti paluma, et lohesõdurid tuleksid ja rüüstajad maha tapaksid. Teid maha tapaksid, pean ma silmas." Leonidas oli kilbi käest lasknud ilmselt selleks, et Triibikule ligi astuda ning peopesa juttselja tumedale peanupule toetada. "Ühtegi ei jääks ellu. Ma mõtlen praegu sind, Ephialtesi, Aitat. Sest kui see praegu sõjaväeks vormunud kari hakkaks minu kuulamise asemel iseseisvalt tegutsema, oleks teil kaks võimalust - olla surnud või joosta koos nendega." Ta silitas kilbiserva. "Nad hakkaksid niimoodi surmajooksu jooksma, et lohesõdurite poolt meestest tühjaks tapetud külad tunduksid sellega võrreldes siiski päris sõbralikult ümber seatud olevat. Naised-lapsed jäeti nende poolt ju ellu vähemalt." Kevadepoeg naeratas kurba suletud suuga naeratust.
„Kuule, me ei hakkaks sedasi... mingeid rahulikke külasid tühjaks tapma,“ porises Triibik vastu, teadmata mida selle kõige peale öelda. „Meile meeldib ikka korralik lahing, mitte laste hobuhällidest väljakiskumine ja värk!“
Leonidas kehitas õlgu.
"Võib-olla. Mulle meeldiks niimoodi mõelda küll, sest mulle pole rohkem sõpru jäänud kui teie kolm. Aga tapaiha on teis samuti sees, nii toredad, nii rõõmsad mehed ja naised, nagu te oletegi. Ma näen läbi. Ja ma ei taha riskida. Ei, ma ei lähe kuhugi."
"Leonidas. Mees. Meie saame endaga hakkama," ütles Triibik ja tema muiges olid eneseteadlikkus ja naer just õiges vahekorras. „Ära meie pärast küll selle pasaga lepi, mis need jumalad sulle sokutanud on!“
Ainult et kevadepoeg tundis oma oma ihus seda sisseloitsitud läbinägelikkust, mida tal millekski tarvis ei olnud, aga mis tuli ja tuli ja tuli nagu oksendushoog. Nii et ta märkas muretuksatust (nagu kihelust) teise mehe kulmude all, hingamisrütmi muutumist, suurt püüdu mõjuda usutavalt - ja kokku tähendas see, et Triibik kõhkleb, kahtleb, hoiab maski ees. Teeskleb uljust, mida tegelikult ei ole.
"Mul on minu saatus," ütles Leonidas lahkelt. "See ei ole selline, mida oleks kerge kanda. Aga maailmas on nii palju nii palju hullemaid saatusi, mida keegi ette ei tea ja mille eest põgeneda ei oska, et ma hoian enda oma parem endale - teised võimalused võivad hullemad olla ja ma ei ole õhinas järele uurima."
* * *
Ennustaja, too vana näo ja noore kehaga, ütleski ju toona, et naine jätab ta maha. Ja et ta oma sõbrad reedavad ta.
See meenus Leonidasile lohesajatajate vahel, ahelates ja läbipekstuna, maailm silme ees kaldu kiskumas. Ta mäletas nüüd, silmad peaaegu kinni paistatanud, kogu keha veel hullemas agoonias kui tavaliselt, kurbus ja viha luuüdis roomamas. Mis kuradi kasu tal sellest teadmisest nüüd siis olema pidi? Nüüd, mil Ephialtes juba seisab, näost kaame, ja vahib tema kaugenevat selga, tasu – missugune see ka oli – pihku pigistatud. Nüüd, mil Aita on Ephialtesi naine teadmata, mida too just tegi? Nüüd, kus tema sõjavägi asus hüüdmiskaugusest kaugel väljas ning ei tea, mida ette võtta, kui tema kadumine avastatakse. Mis kasu tal selle ennustuse mälestusest nüüd siis olema pidi?
Triibik ei teadnud sellest, mis toimub, mitte midagi, olgu saatus sellegi eest tänatud. Vähemalt üks neist ei kandnud teda maha. Ega müünud. Või hülgab temagi ta lõpuks, kuidagi selgesti ja valusalt ja sama raskelt nagu Ephialtesi tegu nüüd ta südamel lasus?
Leonidas nägi lohesajate printsi väga halvasti, sest üks silmadest oli täiesti kinni paistetanud ja teise seisund tundus vaid veidi parem – aga ta oli üllatunud. Mees oli kõvasti lühem kui tema, üsna kleenuke ja heledanahaline, ümber suu hoolikas habemevõru ja kogu peen rõivastus teetolmuga kaetud. Ühel saapal olenuks nagu sõnnikurant ümber, ju ta oli sinna sissa astunud ja mitte märganud.
Must prints näitas oma saabast talle uuesti, saalides edasi tagasi Leonidase vaateväljast kord välja, kord jälle sisse tagasi, ja tema kohutavatest võimetest ja ohtlikust võluväest ei paistnud vähemalt esialgu suurt midagi.
„Jaa, jaa ma saan aru, et tema see etteennustatud sangar ongi!“ teatas ta, parasjagu Leonidasest eemal ja nähtamatu, aga kuidagi tundis kevadepoeg ära, kes räägib. Printsi hääl oli madal ja meeldiv, väljendas parasjagu rahutust ja ärritust ning arvestades, et see müütiliselt kuri ja hirmus olend oli Leonidase viimase kuue aasta elueesmärk, tundus ta tooni äärmine inimlikkus ja tavapärasus üpris kohatu.
„Õigupoolest päris muljetavaldav mees, kõigi nende tätoveeringute ja märkide ja haavaarmidega. Naljakas, et ka kõige armastatumate ja kaasahaaravamate juhtide kõrval on alati mõni reetur – veenab mind, et olen hirmule panustades õigel teel. Armastus pole kunagi nii tugev ustavust tekitama kui hirm.“
Naljakas jah.
Leonidas naeris ja see meelitas printsi päris tema kõrvale. Ta vaatas Leonidasele alt üles näkku.
„Eks ole, See on nüüd siis see hetk, kus ma peaksin tegema midagi lolli,“ ütles ta peaaegu sõbralikult. „Kuulutama välja suurejoonelise avaliku hukkamise või midagi seesugust. Võib-olla saatma su oma areenile, et sa sealt imeliselt ja kuulsusrikkalt välja tuleksid, oma näruse sõjaväe jäägid kokku koguksid ja mu kõigi loogikate vastaselt mu oma troonisaalis tapaksid.“ Kevadepoeg lõpetas tema jutu ajal naermise ära, aga kui prints ise vaikselt naeru mügistama hakkas, naeris temagi jälle kaasa, kohati läkastades.
Su armastust petetakse, su sõbrad reedavad või hülgavad su ning kõik sinu haavad hakkavad haiget tegema, enne kui üks neist viimaks lõplik on. Jah, võib-olla on õige aeg seda kõike teada, mõtles ta ja naeris koos lohesajatajate võlurprintsiga selle rumala elu üle, rumala lõksu üle, kuhu saatus ta mänginud oli.
„Nojah, aga ma parem ei hakka seda õnnetust endale kaela kutsuma,“ sõnas võlurprints tõustes, ning Leonidas kuulis tera tupest tõmbamise äravahetamatut heli. „Sellised asjad on kindlam kiiresti ja kindlalt korda ajada. Kahju, et kiirustama peab, ma oleksin tahtnud sinuga enne natuke juttu ajada.“
Isegi valu polnud õieti. Hetk punast ja siis ei midagi.
* * *
„Ja nii ongi,“ ütles üks neist siugude peaaegu eristamatutest kiilakatest pealikest Triibikule. „Ta tappis ta ära. Pea maha ja kõik.“
„Me saime selle kätte, kes ta maha müüs,“ mühatas üks teine. „Sinu sõber, ma mäletan. See Ephialtes, ta enda lemmiksemu. Või noh, enam muidugi mitte.“ Mehe naeratus oli tõeliselt õel. „Meil oli talle üht-teist öelda. Vast tahaksid ka miskit mainida?“
Jõuk tegi Triibikule tee vabaks, neis oli korraga rõõmu, viha ja ootusärevust. Maapind oli paljude jalgade poolt ära tambitud, juba mitu nädalat polnud vihma olnud, nii et kuiv ja tolmune, ning selles tolmus nägi suur sõdalane lebamas midagi, milles hea tahtmise juures võis inimese ära tunda.
Pimedad laugudeta silmad, nahatud jäsemeköndid. Aga ikka veel elus, armetult niitsumas.
„Leonidasiee see ei meeldiks,“ ütles Triibik järele mõtlemata, oskamata end lahti rebida jälestusest ja kiindumusest korraga, juba Ephialtesi nimetamisel rindu löönud valust rabatud.
Neil oli õige mees pihku saadud, tal polnud kahtlustki. Seda see tolvan siis sepitsenud oligi.
„Nojah, aga Leonidast pole parasjagu siin enam,“ vastas esimene siug, ning korraga adus Triibik, mis toimus, mis oli juba toimumas. Sellest oligi kevadepoeg tookord rääkinud.
„Ja kui teda enam siin pole, unustate te kohe kõik, mida ta ütles ja mõtles, mille eest võitles?!“ käratas ta vastuseks, viha rinnust valu välja lõhkumas. „Et päike ja vabadus ja lootus ja see kõik kohe kuradile..! Häh. Kes olid see „ta“, kes ta tappis, ah?“
„No prints ise,“ vastas keegi ning korraga klaarus maailm Triibiku silme ees veelgi selgemaks, lausa lihtsaks ja arusaadavaks.
„Lollpead,“ ütles ta Leonidase väepealikele enda ümber ja kõige rohkem vast silmitule poolnülitud kogule liivas. „Kuidas te aru ei saa: viimaks ometi on meil teada, kus too prints on! Leonidas võitis iga lahingu, aga printsi polnud neist ainsaski. Seepärast see kõik muudkui kestis ja kestis ja kestis. Aga nüüd on ta siinsamas, must prints kõige täiega. Ja mida ütleb ennustus – et kevadepoeg saab hukka kurjuse isandat kukutades, aga isand langeb päästmatult koos temaga! Noh, tema on hukka saanud. Aga kurjuse isanda mahalöömise osa – see on meie teha nüüd, ilmselgelt. Nii et hakake oma inimesi valmis panema, meil on üks võitlus vaja võidelda!“
Erinevate hõimude sõdalased ja pealikud pomisesid, vahetasid mõtteid ja imestusi, kuni esimene, too kiilakas ja eestvedaja, end viimaks jahmatusest välja raputas: „Tal on õigus! Kuradima kurat, tal on õigus! Pange oma mehed valmis, otsekohe! Viivitamata, et võlur meil jälle käest ei põgeneks!“
„Aga mis plaan on?“ küsis keegi teine kõrvalt.
„See mis alati – järgige vikerkaart!“ vastas Triibik ning viipas taevasse kogunevatele tumedatele vihmapilvedele. „Vikerkaart – ja lippu, kui sellele veel mõni kandja leiduma peaks!“
Jõuk kadus jooksusammul laiali, igamees ja -naine oma hõimu otsima, vaid kaks siugu, too esimene ja temast veidi noorem, pealtnäha ka vennaks sobiv mees, jäid veel Triibiku kõrvale justnagu midagi oodates.
„Te ütlesite, et prints ise võttis Leonidasel pea maha,“ sõnas Triibik neile.
Siud noogutasid, üks ees, teine järel.
„Siis on Ephialtesiga sama teha ainult õiglane,“ sõnas suur juttselg ja astus armetu kogu poole, mis tolmus ikka veel madalaid abitud, mitte kuhugi viivaid liigutusi tegi, huulteta suus mulisemas katkematu, kuid peaaegu hääletu karje.
„Oh, tolvan,“ ütles Triibik talle vaikselt. „Ma pole kunagi arvanud, et sa arg oled, aga nii vapper – nii kuradi vapper ei oleks ka olnud vaja olla.“ Türm, see võttis neelatama. Suur mees võttis hoogu ning langetas oma suure kirve kahe käe jõuga.
Kõlas matsatus.
Lõputu, kuigi peaaegu hääletu karje vaikis viimaks ja õhk Triibiku ümber tõmbus korraga klaariks ja jahedaks. Tumedad pilved leeri kohal asusid kogunema kahekordse kiirusega. Kui suur mees kahe siu poole tagasi vaatas, langes tema põsele juba vihma esimene piisk.
„Võta sina siis juttseljad ja leia keegi uus, kellele lipp anda, isand,“ ütles vanem siug, see esimene, talle kerge kummardusega. Pilk vennale ning mõlemad pöördusid ja jooksid oma teed, pead tugevnemas vihmas kummargil.
Isand..?
Misganes. Ka Triibik viis oma raske kere vastumeelselt sörgile. Alles poole tosina sammu järel meenus talle, et Ephialtes jäi sinna tolmu sisse vedelema. Aga tagasi jooksma ta ka enam ei hakanud. Elu oli sellest kehast läinud ja mälestusesemena polnud jäänused just kõige kenam vaatepilt.
Aitale, mõtles Triibik, on vast paremgi, kui ta seda ei näe.
Ja siis oli ta laagris ja pidi tegelema lahinguärgitusega. Ilma Leonidase ja Ephialtesita oli see kummaline ja tontlik töö, aga paari röögatusega sai ta tavalise tunde peaaegu tagasi ning siis oli tarvis ainult selle seljas edasi ratsutada, juba taevasse kaarduva vikerkaare kannul.
See oli lahing nagu kõik need eelmisedki, ainult et hullem. Ega sa kunagi õieti ise ei tea, miks just nimelt see seljandik on hea selleks, et seal taga roomata, aga ühel hetkel selgub, et see oli koht, kuhu trambib peale üks punamust sõdurinelinurk ja siis sööstad neile oma kirve ja suure raske kere hooga sisse, nii et turvised raksuvad, ning teed lühikese ajaga nii palju kahju, kui vähegi suudad.
Triibik polnud suurem asi põikleja, niisiis rammis ta kilbiga, lajatas raskelt ning tagus seni, kuni vastane, kes enam ei jõudnud, löögi sisse sai – pärast seda lööki kulus veel üks, lõpetamiseks.
Seekordne oli naljakalt tedretähniline ja kolme puuduva hambaga kolakas, peaaegu sama suur kui ta ise. Kui nad rivina seisid, oli temataolisest ja ta odaroikast väga kehv mööda saada, aga need lohemehed siin polnud pärast viimast siugude ratsajõuguga vastamisi seismist end veel päris rivikorda saanudki. Triibik rammis enda teisele surmapõlgavalt ligi ja, esimese odahoobi vastu pidanud, oli kilp kilbi vastas oma kirvega määratult kiirem kui teine pika odavorstiga.
Et nägu oli katmata ja vastane natuke lühem, matsatas tera mõnuga läbi tolle nina, huulte ja hammaste ning edasine oli jälle ainult lõpetamine.
Mille pealt tabas teda ennast mingisugune raske ja valus ja kogu keha surisema võttev hoop ja Triibik röögatas: „Ephi, tolvan!“ mis pidanuks tähendama „Mees, miks sa mu seljatagust peale ei passinud?!“ aga läks seekord tühjusse ja see tühjus olnuks koletu, kui olnuks mahti selle koledust tajuda. Selle asemel oli jäme juttselg ilvese käpalöögi jagu hiljem juba ringi pöördunud ja vehkles elu eest, sest need lohemeeste mõõgad olid jäledad riistad ja pihtasaanud käsi surises turvisekaitsest hoolimata nagu surnukspitsitatu. Õnneks liikus ta kuidagi siiski, kohmakalt nagu unes. Isegi mitte valu, lihtsalt vurinatunne nagu nurmkana lendu tõustes õhus väreleb, ja õhk väreles ta silme ees samuti. Punane, must. Hall.
Rüsin. Üks raiuv ning räuskav pundar, kelle taha ja eest ära astuda, ja siis oli ka tema vastane kadunud, tema asemele kerkisid hoopis Loop ja Unt ja veel punt uneskõndijaid ning üks neist karjus Triibiku suunas „Tulisisalik tuleb! Jookse!“
Juttseljal läks veidi aega, et läbi oma higist aurava võitlusägeduse märgata, kui soojaks õhk oli tõmbunud, ja veel veidi, et alustada sörki samas suunas, kuhu uneskõndijadki läksid. Ta vihkas jooksmist. Samuti polnud ta neid tulisisalikke veel kordagi lähedalt näinud, ega teadnud, mis elukas see lohe siis on ja kuidas tundub ja...
Triiibik aeglustas lohmaka sörgi kõnnile, tõstis pea ja hingas sügavalt sisse. Lõhn oli kummaline ja maailm, taipas ta korraga, paistis juskui veidi hägune. Mingi valge udu kerkis ta ümber ja suur juttselg mõtles: „Suits! Tulisisalikud siis suitsevad!“ Aga see ei olnud suits. Lohe ees ning ümber heljus teda tabanud vihmapiiskadest tõusev aur. Lisaks tundis Triibik mingit päris meeldivat lõhna, sellist turvalist ja õdusat. Praeliha lõhna.
Pooliti õiget- pooliti tagurpidi minema koperdades nägi mees elukat üle luite tõusmas. Too polnud väga suur, veidi pikem kui inimene, ent tundus koosnevat ainuüksi lõõmavast leegist, mis ebamääraselt neljajalgse looma kujuline. Seljaharjased kerkisid taeva poole nagu vingerdavad punased ussid ja nägu tõmbles tulekeelena. Aga ta pole ju isegi eriti hirmus, mõtles Triibik ja peatus. Selline kidur ja kleeenuke!
„Liiguta-liiguta!“ kähises tema kõrvalt kellegi hääl. Tahmakihi alt oli võimatu aimata, kellega tegu, lihtsalt mingi naine. „Sa ei saa sellele midagi teha – relv läheb tast lihtsalt läbi! Usu mind, ma proovisin!“ Triibik vaatas kõneleja kõrbenud käsi, ossa murutüra, kus need hakkavad varsti haiget tegema, ja otsustas, et see sõsarake siin teab, millest räägib. Ta pani oma viimased jõuvaru mängud ja jooksis tulisisalikust eemale, järgmise künka taha.
Kusagilt eemalt kõlas põlevate inimeste röökimist, aga vikerkaar, selge, sillerdav ja värviline tumehalli taeva taustal, suunas ta samme sealt eemale ning suur mees koos terve jõugu sulisjuukseliste ja triibuliseks värvitud hõimlastega jõudiski läbi vihma rinnutsi kokku ühe lohesajatajate väeüksusega. Kuigi voolavas lausvihmas sai Triibik ümbritsevast üsna kehvasti aru, tundus neid vennikesi seal kole palju olema, nii et ta raius, peksis, väsis, koperdas, raius, röökis ning tundis oma viga saanud tuima kätt taastuvat erksasse olekusse, kus silme eest justkui tõusnuks hallikas loor ja näidanuks maailma tõelist palet – ja siis taipas ta, et peaaegu just see parasjagu toimuski.
Pilvisse oli tekkinud auk ja sealt sillerdas alla puhas päikesevihk, tabades üht pisemat meestejõuku maapinnal. Üks neist oli kas põlvili või ühel põlvel ja teised tema ümber kaitsvas ringis. Nende punamustad turvised läikisid, keegi pöördus – ta nägu polnud näha, liiga kaugel, aga selles liikumises oli tajutavat lõplikkust, laia mõõga tõstmise liigutuses veendunud oskuslikkust, ja musta lohekujutuisega vimpel lehvis end nende kohal täiesti sirgeks.
Peab ikka kole olema sõda pidada, kui jumalad nii ilmselgelt sinu vastu on, mõtles Triibik ebamääraselt, ning avastas koos selle mõttega, et tal on tekkind hingetõmbepaus. Keegi ei pööranud talle tähelepanu ning kui ta otsivalt enda ümber vaatas, et kellele järgmisena virutada, juba leidiski ja lõi, taipas ta korraga, et valgusvihk, vimpel ja see väike rühm mehi: see pidi loomulikult olema võlurprints tegemas oma võluväe-asju, ja nad olid seal valgusvihus ette näidatud selleks, et mõni suur sangar end nüüd nendeni välja raiuks ja kõik maha tapaks.
Samas, juba selle mõtte mõtlemise ajal, meenus Triibikule, kui äärmiselt surnud oli Leonidas, ja kui äärmiselt surnud oli ka Ephialtes, ainus teine mees pärast Leonidast, keda selles valguse võitlejate segadikus suureks sangariks pidada võinuks. Ja kuidas kõik ülejäänud on lihtsalt hunnik tapahimulisi metslasi, kui ta kevadepoja mõttest tookord õigesti aru sai.
Mis tähendas, et...
Kes see nüüd pidi siis tolle kuldse päikeseviiru suunas rasssima?
Ta oli üksi ning seljataguseta, Ephialtesi, kes seal seisma pidanuks, armetu laip lebas kusagil kaugel ligedas teeporis, vihmast puhtaks pestud. Pealegi oli Triibik rampväsinud ja käsi hakkas korralikult valutama, needused, hakkas järjest kõvemini valutama nüüd, kus võitlusärevus korraks taandus.
Jah, aga... kas jumalad ei või valida keda tahes oma tööd tegema? Leonidas oli surnud ja keegi neist pidi ju olema see, kellele suunda näidati. Mis siis, kui see oli ta ise ja tema nüüd lihtsalt ei viitsi minna?
Triibik kobas ümber kere ringi, leidis viinalähkri ja valas selle sisu endal kõrist alla. Ta oli vihmast läbi imbunud, iga viimane kui riide- ja nahariba seljas raske, nõelajoonistused näol läikimas, aga päike säras ikka veel alla meesterühmale eemal künkaslejandikul ja suur juttselg asus otsustavalt sinnapoole teele, raiudes end läbi kõigist, kes ette jäid. Mõtlemata, kogu aeg vaevu jaksates, aga siiski jaksates, samm sammu, hoop hoobi järel. Lootus teha seekord ise imet põksus iga võidetud jalatäiega järjest tugevamini ning vihm kallas, nagu langeks maale tagurpidi pööratud järv.
Tal oli vast viiskümmend sammu veel võidelda, kui päike kustus, äike lõikas taeva tükkideks ning maa värises. Mingi vastupandmatatu jõud paiskas ta tagasi ja eemale, vastiku, murdunud teradest okkalise laibakuhja otsa, ja kui Triibik enda sealt uuesti jalule ajas, tuli tuul koos vihmaga nagu vikatitera, ning olgu ta pealegi pikk, raske ja turvistatud, ta kukkus uuesti.
Siis oli segadus, jooksvad inimesed, veepihu, äikeseraksatused ning ta ei saanud mitte millestki aru, kuni pilved laiali minema hakkasid. Aga kui see viimaks juhtus, märkas Triibik kuldsete päikeselaikude sees, laipade vahel paksus poris õitsevaid väikesi punaseid lilli.
Keegi ei teadnud, kes tappis printsi. Räägiti, et see oli Aita, kes murdis end temani välja nagu helendavasilmne kõvera mõõgaga jumalanna, kadunud kallima veri kandu põletamas, ja needus, ta võis seda teinud olla küll. Jutud läksid igatahes lendu, kuna Aita leiti künka asemele tekkinud augu nõlvalt hobusekorjusel istumast, hele pea veristele käetele toetatud, paljas mõõk hobuse kõrval maas, nii tema kui relv üleni porised ja kõntsased. Printsi laip kaevati kehade ja liivasegusest kraatripõhjast välja vaid mõned sammud eemalt.
Aga keegi ei teadnud täpselt, mis juhtus, sest kõik teised suure kõmaka lähedal olnud inimesed olid suuremalt jaolt surnud, mõned lihtsalt teadvusetud ning toibudes sügavalt segaduses. Et Aita ise asja kohta midagi ei öelnud, andis juttudele vaid hoogu ja haaret juurde.
„Heh, sõsarake. Kuule, olid see tõesti sina, kes talle lõpu peale tegi?“ küsis Triibik naise kätt oma pihku võttes, kuid Aita ainult istus, vahtis maha ega vastanud midagi.
Võinuks ju kahelda, oli see üldse see õige võlurprints, üks ja ainus, kelle keha nad leidsid – sest ega palju keegi seda saladuslikku sortsi nägupidi ei tundnud ja tikanditega rõivad, edeva lõuahabeme ja kuldse peavõru võib kellele tahes külge panna. Kuid kui sul märatsevad lahinguväljal kümned justkui puhtast tulest koosnevad hiidsisalikud, kellele miski ei suuda viga teha, korraga kostab prahvatus, maa hakkab värisema – ja nad seepeale vilinal ulgudes haihtuvad, on see üsna kõnekas märk sellest, et midagi on juhtunud sellega, kes neid juhtis ja koos hoidis. Lohesajatajate sõdurid sattusid segadusse, mõned paanitsesid, paljud löödi maha, paras ports neist tõmbus tagasi, põgenes, tiris endale tavalised riided ülle ja teeskles hiljem, et on kogu aeg korralikud pottsepad olnud ega tea sõjast midagi.
Ja eks omajagu veenvana mõjus seegi, et vihmapilv kärises kesk tumehalli veevalingut tükkideks ja rõõmus valgus kallas üle ootamatult linnulauluse ja lillelise tapavälja. Tõesõna, seal, otse laipade vahel, kasvasidki lilled, Triibik nägi täiesti õigesti. Enamasti küll mingid väikesed punased ja rõvedalt okkalised ohakad, nähtavasti verepiiskadest sündinud või sinnakanti, igatahes väga erilised, endelised ja torkivad.
Hiljem selgus, et ühtegi võlurprintsi ei ilmu ka pärast lahingut kusagilt välja. Nii et küllap see tema laip seal sissevarisenud künka sees siis ikka oligi.
Pottsepad, muide – see oli Triibiku meelest parajalt jõle linlik amet. Hõimude juures ei võetaks ühtegi pottseppa tõsiselt. Kui sul on ahi, on sul järelikult ka maja ja sa ei saa enam vabalt liikuda ning orjus ja häda on su kätte saanud. Nii et Triibik eelistas mõelda, et lohesajatajad hakkasid pärast kõik pottseppadeks ja ta ei joo ega söö neist ühegagi iial sama lõkke ääres.
Ja võlurprintsiga oli niisiis kõik.
Leonidase ja Ephialtesi surmad said tänu sellele kuidagi selgemad. Mõttekad. Triibik lootis vastu igasugust tõenäosust ka, et kui Leonidas taevaliste sekka võeti, ütles ta ka mõne hea sõna Ephialtese hinge eest.
Ta rääkis sellest mõttest Aitale. Too noogutas.
Naine polnud kellelegi midagi öelnud maavärinast saati. Aita sõi, kui talle toit pihku pista, juua otsis endale iseseisvaltki, ja pilk tundus üsna arukas. Aga ta ei rääkinud ning tundus kuidagi habras ja õrn ja üldse mitte enda moodi.
Õhtul istus Triibik tema kõrvale ja pani oma suure käe talle ümber. Aita pööras näo tema poole, pani käed omakorda talle ümber ja kallistas. Mõne aja pärast sai suur juttselg aru, et teine nutab, ja kogu ta sisikond kiskus õrnusest ja kaitsmissoovist kokku.
Ta hoidis teda ettevaatlikult, temaga võrreldes oli Aita tõesti väike ja õrn, ja suudles siis tasa põsele, huultele, püüdis veel sügavamalt...
„Ähh,“ ütles Aita eemale tõmbudes. Tema esimene sõna.
Naine tõusis püsti ja kõndis minema. Triibik jäi talle järele vahtima.
Järgmisel hommikul alustasid juttseljad koduteed. Lahingupaik polnud selline, kuhu kauaks pidama jääda tahaks. Leonidase keha nad ei leidnud, aga muidu oli seal laipu üle igasuguse mõõdu palju, kõik lehkas, punased ohakad torkisid käimisel jalgu ja kohale voorinud huntkoerte öine ulgumine ajas unenäod ängistavaks. Kõik tahtsid minema.
Kolm rännakupäeva hiljem otsis Aita Triibiku hommikul üles. Ta nägu oli raskest joomaööst kahvatu ja silmaalused pruunid.
„Tead,“ ütles ta pisimagi sissejuhatuseta. „Ära pane pahaks. Aga pärast seda asja – seda, mis Ephiga (ja ta nägu hakkas võbelema nagu vesi tuule käes) – ja pärast Leonidast... ma pean nüüd armuasjadega natuke vahet.“
Triibik noogutas ja jõi vett samast nõust, kus ta nägugi pesnud oli. Puristas. Aita oli ikka veel seal.
„Kuule... nüüd kus sa jälle räägid.“ Triibik isegi muheles endamisi, vesi habemest rinnale nõrgumas. „Kas sina tapsid printsi?“
Aita silmitses teda süngelt, ajas siis põsed inetult punni ja puhus õhku välja.
„Kurat, miks te kõik seda arvate, ma aru ei saa?“ ühmas ta üle õla ja läks minema. Hiljem ei rääkinud ta jälle suuremat midagi kellegagi.
Muidu osutus juttselgade kodutee üllatavalt tavaliseks. Olid tühermaad. Olid metsasalud. Olid isegi mõned aiamaad. Inimesed sünnitasid, surid, nussisid, kudusid kangast, pidasid jahti ja tegid putru nagu ikka. Kurdeti hirmsa vihma üle.
Leonidasest räägiti ka. Samuti kõneldi kaunist hõbejuukselisest naisest, kevadpoja õnnistatud kallimast, kes tappis musta printsi ja kelle auks lahinguväljal lilled õitsema lõid.
Ephialtesi nimepidi ei mainitud, aga kedagi reeturit sõimati küll.
Need lood ei tundunud ehtsad, ei tundnud nagu miski nende elust.
Triibik püüdis alguses kirjeldada, kuidas kõik tegelikult oli, aga kolmandas külas andis alla. Selleks ajaks, kui nad oma hõimu üles leidsid, oli ta juba isegi pooliti unustanud, mismoodi oli see viimane lahing. Kuidas tegelikult oli tundnud nende vikerkaarte all kõndida. Kuidas tulisisalik lõhnas. Mida ta oli tundnud, kui siud tulid ja ütlesid talle, et Leonidas on surnud ja kelle reetmise läbi.
Ta oleks hea meelega Aitaga nendest päris mälestusest rääkinud, aga naine vältis teda.
„Sa tuletad talle raskeid aegu meelde,“ ütles Triibiku õde, väle naisterahvas, kes enamasti ikka vähemalt ühe väikelapse alla mattunud ja ergavalt heatujuline oli. „Las ta unustab!“
Aga tegelikult, kahtlustas Triibik, oli asi ilmselt selles, et ta oli Aita jaoks lihtsalt liiga paks ja naine kartis, et peab jälle suudlusi tõrjuma.
Sangar olla, mõtles mees endamisi, ei ole mitte raasugi lõbus.