Jacey Bedford
Tõlkinud Teia Friedenthal
Polnud võimalik kaksipidi arvata, ta kolksus kõndides. Probleeme tekitas tagumine käpp. Ta märkas seda mitu päeva tagasi, varsti pärast Beringi väina ületamist, see oli nii kaheksakümmend viis kilomeetrit järeleandmatut külma soolavett. Pats, pats, pats, kolks! Pats, pats, pats, kolks. Jah, kindlasti oli see puus. Liiga palju liikumist ja kindlasti liiga palju soolavett. Ta ei olnud loodud sellise reisimise jaoks, ainult kergeks lontsimiseks bambusesalude vahel, vältides liiga palju tõuse ja languseid.
Ta oli kuulnud neid laboris rääkimas, enne kui ta kui nad ta vabaks lasid. Karu, olid nad teda kutsunud, Ailuropoda melanoleuca, must ja valge päntajalg, elav fosiil. Nad ütlesid, et ta lähim sugulane oli Lõuna Ameerika prillkaru, Tremarctos ornatus.
Ta kontrollis oma GPSi, mis pärast kõike seda aega ikka veel töötas, ja mõtiskles endasuguste viisil. Hiinast Lõuna-Ameerikasse oli pikk tee panda jaoks, aga ta saab sellega hakkama kui ta peab.
Palju aastaid oli möödunud sellest ajast, kui ta kõndis alla Qinlingi mägedest, künkalisest Shanxi provintsist ja läks teele, et leida rohkem endasuguseid. Kuigi ta kõndis põhja suunas, läbi Hiina Siberisse, ei leidnud ta ühtegi orgaanilist olendit, kes oleks suurem kui prussakas ja mitte ühtegi, kes oleks nagu tema. Ta ei teadnud, mis juhtus tema loojatega, aga see pidi olema juhtunud tükk aega tagasi. Nad olid lõpuks läinud kõigi pandade teed.
Enne, varasel 21. sajandil kuulutas Rahvusvaheline Looduskaitse Liit ta liigi ohustatuks ja kaitset vajavaks, aga nad ei olnud sellega tegelenud enne, kuni oli juba liiga hilja. Võib-olla mõtlesid nad, et hiidpanda genoom oli piisavalt kirjeldatud juba aastal 2009, aga oli vaja rohkem kui kirjeldust, et tervet liiki elujõus hoida. Selleks oli vaja bambust ja veel rohkem bambust ja ressursid kahanesid igal aastal. See oli aeg, kui nad olid teinud tema ja teised temasugused. Hiidpandad, kes suutsid elada metsikus looduses, värskes õhus, rahvusvahelise üldsuse meeleheaks. Midagi, mille pärast turistid ahhetavad, perfektne igast küljest, väljaspoolt vähemalt. Seestpoolt, seevastu, olid nende südamed väikesed tuumareaktorid, nende luustikud vahtmetallist, nende liigesed keraamilised ja nende musklid, nahk ja karv kootud erinevatest polümeeridest.
Ta saaks põhimõtteliselt oma sisemise kella abil välja uurida, kui kaua oli möödas sellest ajast kui teised lõpetasid töötamise. Ta oli viimane oma liigist ja üsna varsti on ta võimetu kõndima. Pats, pats, pats, kolks! Mis juhtub siis? Ta kujutas end ette, kokku kukkunud siin jääkaljude maal. Kui kaua aega see võtaks, et ta kütuselement tühjaks saaks? Liiga kaua. Ta mõtiskles, et kas temasugusel olendil oleks võimalik hulluks minna.
Alaska sakiline rannajoon sundis talle peale üha uusi kõrvalepõikeid ja lõpuks lõpetas ta oma kella vaatamise, kartes näha aastate möödumist samal ajal kui ta järelejätmatult lõunasse vantsis. Alati lõunasse. Pats, pats, pats, kolks läbi Alaska ja Briti Columbia kuni see “pats, pats, pats, kolks” muutus pats, pats, kriiks, kolksuks.
Ta pidi mööda minema ühest aktiivsest vulkaanist seal, kus Seattle oli olnud. Selle värisemine ja hootine kibeda suitsu purskamine käivitas ta alarmisüsteemid ja vulkaaniline tahm ärritas tema sissetõmmatavaid küüniseavasid, tekidades probleeme puhastuse ja hooldusega. Pats, pats, kriiks, kolks muutus pats, pats, kriiks, lohinaks ja ta oli tänulik kui ta jõudis Bengini metsadesse Oregonis.
Ta puhkas parasjagu oma tagumist osa kui ta kuulis enda kohal undamist ja tundis äkilist antigravitatsiooni tõmmet. Ta tõmmati üles laboratooriumisse taevas.
Üllatus ei olnud üks tema sisseehitatud emotsioonidest ja ta teadis kõike laboratooriumite kohta, isegi tundmatute kohta, nii et praegu täheldas ta endas vaid kerget uudishimu. Nad süstisid teda krüo-tuimestiga, mis oleks võinud töötada, kui ta oleks looduslik olnud, või oleks samahästi võinud ta tappa. Tulnukad, kes olid ise kristalsed tombud, paistsid teadvat väga vähe maa olendite füsioloogia kohta, nii et nad ei suutnud teha vahet bioloogilisel ja mehaanilisel. Vähemalt ei tundunud nad olevat huvitatud tema lahtivõtmisest, et näha kuidas ta töötab.
Ta lamas ärkvel kõik need üheksakümmend aastat, mis kulus nende laeval tulnukate koju naasmiseks, tänulik, et see sunniviisiline puhkus andis ta otsakorral olevatel naniitidel aega parandada suurema osa ta puusaliigestest. Vahetevahel avas ta ühe silma ja vaatas tulnukaid tööd tegemas, lõpuks hakates mõistma ka nende kommunikatsioonisüsteemi, see oli segu kuuldavatest häältest ja elektroonilistest impulsidest. Nemad aga ei paistnud aga üldse aru saavat tema süsteemiseadetest, mis olid mandariini keeles.
Tulnukate loomaaed andis talle elamiseks hiiglasuure aediku, mis kopeeris täpselt seda metsa, kus nad ta leidnud olid. Nad panid üles kommunikatsiooniplaadi, mida ta dešifreeris kui „Planeedi 40698-C dominantne liik”. Ta kehitas õlgu ja kustutas metoodiliselt oma GPSi andmebaasi, et teha ruumi uuele informatsioonile ning siis hakkas kõndima lõuna suunas. Pats, pats, pats, kriiks.
Neljandal päeval leidis ta karu, vaatamas suurte silmadega ja lootusrikkalt ühe pika puu madalamatelt okstelt alla.
Ta oli kõndinud teisele poole maakera ja siis jälle alla tagasi, et leida teist endasugust ja siin ta oli, teisel pool universumit tulnukate loomaaias. Tema mustast kasukast kuni tema heledamate silmajoonteni, ta oli üks esmaklassiline näide emasest Lõuna-Ameerika prillkarust. Karu noogutas tunnustavalt pead ja tema noogutas enda oma vastu. Karu ronis puult maha ja kõndis häbelikult tema poole. Vaikne hääl tema jalgamootoritest, pats, kolks, pats, pats, kandus temani ja muutis ta väikese tuumareaktori rinnus soojaks.