Kristjan Sander
Kristjan Sander: Kui palju te muidu alternatiivajaloo vastu huvi tunnete? On teil ses žanris lemmikautoreid või eeskujusid?
Mart Laar: Alternatiivajalugusid loen huviga, kuid kindlaid eeskujusid mul pole.
KS: 2014. aasta lõpus tekkis huvitav olukord – ühel ja samal teemal ilmutasid korraga romaani kaks autorit, Mart Laar ja Eero Lattu („Kaitstud Eesti”). Kas olete viimati nimetatud teosega tuttav?
ML: Kahjuks pole Erro Lattu raamatut veel lugeda jõudnud, kuid kavatsen seda kindlasti teha. Ilmselt on 1939–1940. aastast alternatiivajaloo kirjutamiseks lihtsalt aeg küps. Soomeski koostatakse parajasti internetis alternatiivajalugu Talvesõjast „Punane torm, valge surm”. Siin lendab mõttelend ainult palju kõrgemalt.
KS: Alternatiivajaloo juures on alati üleval küsimus niiöelda lahknemispunktist tegeliku ajaloo suhtes. Kas ma saan õigesti aru, et „Sügissõja” puhul on selleks fakt, et opositsioon suudab kokku leppida ja Otto Tiefi näol endale liidri leida – see ei muuda küll valimistulemust, kuid paneb Pätsi kõhklema ja Eenpalu asemel Tiefile peaministri tooli pakkuma? Või on autorile teada mingi mõtteline, teoses otsesõnu nimetamata varasem lahknemispunkt...?
ML: Alternatiivajalugude juures on minu jaoks just lahknemispunkt kõige intrigeerivam. „Sügissõja“ raamatus on selleks tõesti Otto Tiefi valitsuse moodustamine. Oluline pole seejuures uue peaministri isik, vaid opositsiooni suutlikkus end seisaku vastu organiseerida ning teise võimukeskuse teke presidendi kõrvale. Kui kaugemasse punkti, siis oleks võinud lahknemispunkti võtta ka 1934. aasta riigipöörde ära jäämisesse, mida oleks isegi lihtsam ette näha. Loomulikult pole see ainus tegur, mis raamatu „Sügissõja“ sündmused käivitab. Raamatus on toodud arvukalt dokumente, mis 28. septembrini 1939 on üldiselt ehtsad, mõni ainult veidi lühendatud. Siin algab lahknemispunkt. Sellest, kui Eesti delegatsioon otsustab Moskvast tagasi tulla, et NSV Liidu uute nõudmiste peale parlamendi heakskiitu saada. Nagu näha, polnuks sõjaks palju vaja olnud.
KS: „Sügissõjas” on eraldi mainitud Selteri tugevaid närve. Allan Käro kujutab asja teisiti oma "Postimehe" artiklis
http://arvamus.postimees.ee/2942953/miks-eesti-1939-aastal-nii-kiiresti-
alistus . Kas olete temaga eriarvamusel või on Selteri parem närvikava ka üks osa alternatiivsusest? Episood, mille visandab Käro, sobiks oma dramaatilisuses väga hästi romaani...
ML: Eks Selteri rolli on eri autorid erinevalt tõlgendanud. Mina teen seda mälestustele tuginedes just nii nagu teen. Selter saadeti Moskvasse ju aimates, millest seal rääkima hakatakse. Moskva soovide ulatus oli lihtsalt üllatus ja nii Selter koju volituste järgi tuli. Paradoksaalsel kombel oleks lepingu viivitamatul allakirjutamisel selle tingimused olnud soodsamad kui hiljem, sest Selterilt nõuti alles baase, mitte veel maavägede Eestisse toomist, mis oli saatuslik järeleandmine. Selleks polnud valitsus ja parlament Moskvasse läinud uuele delegatsioonile volitusi andnud, nii et need võinuks ameeriklaste arusaamu järgides tegelikult jälle koju uute volituste järgi sõita. See oleks ilmselt aga tähendanud sõda. Just siin on minu jaoks oluline lahknemise punkt.
KS: „Sügissõda” pole traditsiooniline romaan, vaid fiktiivse autori nägemus ajaloost, millesse on pikitud tema isiklikke mälestuskilde. Kas raamatul on selles žanris eeskujusid – vormilt mõnevõrra lähedased tunduvad näiteks olevat William Tomingase mälestused...?
ML: Tomingas on rohkem ikkagi ajaloolane, nii et žanrilist eeskuju pole. Nõukogude ajal kirjutasin käsikirja „Eesti 1944”, mida püüdsin enda autorluse varjamiseks kirjutada otsekui vanema inimesena. Siis läks see õnneks ning sellest tuli ka nüüd idee.
KS: Mul on jäänud mulje, et ilmunud on esimene osa kahest. Selles on fiktiivse autori isiklikke muljeid minimaalselt, mis mõnele lugejale võib tunduda kuivavõitu. Kas teine osa tuleb umbes samasugune kui esimene või pühendatakse tema kogemustele või läbielamistele rohkem ruumi?
ML: Stiil jääb samaks, kuid veidi võib mina-vormi rohkem olla. Kirjutasin „Sugissõja” esimese variandi rohkem tegelastele tuginevalt, kuid siis pöördusin enda kunagise „Eesti 1944” kuivema käsitluse juurde tagasi. Kuna mult on tellitud „Sügissoja” filmistsenaarium, kasutan seal algse variandi tegelaste lood ja armud ära. See stsenaarium on loomulikult päris hullumeelne idee, sest alternatiivajaloolist filmi pole Eestis tehtud, kuid eks ma olen varemgi hullumeelseid asju teinud.
KS: Kuna on plaanis teise osa ilmumine?
ML: Loodetavasti 2015. aasta lõpuks.
KS: Kas teil on kavas veel kunagi ilukirjandust kirjutada või jääb „Sügissõda" ainsaks?
ML: Mõtlesin, et rohkem ilukirjandust ei kirjuta, kuid nüüd nõutakse veel. Nii et ei tohi iialgi „ei” ütelda.