[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"102","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"350","style":"width: 480px; height: 350px; margin: 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"480"}}]]Foto: Andres Putting, delfi.ee
“Täheajas” number 12 ilmus Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee”. Mulle tuli tahtmine seda arvustada, ehkki olen kunagi Veskimeest juba arvustanud (http://www.algernon.ee/node/730). See jutt on nimelt mõneti teistest erinev.
Kunagi kirjutasin artikli “Eesti rahva ennemuistsed jutud kui ulme” (http://www.algernon.ee/node/358). Kui see avaldati, otsustasin, et nüüd on aeg järgmise artikli jaoks: “Piibel kui ulme”. Hakkasin selleks piiblit läbi töötama, kui sai selgeks, et seda artiklit ei kirjuta ma iialgi. Piibel ei ole nimelt kirjanduslikus mõttes nii tugev, et seda üldse arvustada saaks. Igal leheküljel leidub seal võimatusi, lollusi, vasturääkivusi iseenesega ja muud säherdust. Seevastu arvustamises on juba olemuslikult tunnustav moment: mis mõtet on kõntsa arvustamisele aega raisata?
Siit võib nüüd tekkida küsimus: kui Veskimees on kirjanduslikult tasemelt piiblist kõrgemal, kas ei või siis tema looming hakata piiblit mingil moel välja tõrjuma?
Nii see siiski ei ole. Lisaks sellele, kuidas öeldakse, on tähtis ka sõnum, mida edastatakse. See on piiblil vähemalt täiesti olemas. Esiteks on seal kosmoloogiline mõõde (räägib sellest, kuidas maailm on tekkinud), teiseks eetiline mõõde (räägib, kuidas inimene peab käituma). See, et need mõlemad on valed, pole siinjuures tähtis. Kosmoloogiline mõõde on Veskimehe juttudel kas puudu või kui ongi, siis igas jutus isesugune (mis on täiesti normaalne, sest tema teosed ei asu kõik samas kirjanduslikus universumis, ei peagi asuma). Eetikaga on kuidagi kurvasti, ebaeetilisi tegelasi on Veskimehel karjakaupa ja sageli ei järgne ebaeetilisele käitumisele mingit karistust, avalikkuse ega isegi autori hukkamõistu.
Siiski on Veskimehe ja piibli eetikas oluline ühistunnus: suhtumine naistesse. Mõlema silmis on naise peamine roll olla mehe teenija ja mehe suguhimu rahuldaja. Hea naine on viljakas ning muud eneseteostust peale perekonna ja laste ei tohi tal olla. Erinevus on selles, et kui naise roll korraliku kristlasena võetakse kokku kolme sõnaga, mis saksa keeles on Kinder-Kirche-Küche (eesti keeles siis lapsed-kirik-köök), siis Veskimees tõmbab sellest kiriku maha ja jätab naistele veelgi vähem tegutsemisruumi. Mulle ei meenu kogu Veskimehe loomingust ainsatki naistegelast, kes teeks midagi ühiskondlikult kasulikku peale sigimise, kellel oleks töö, mida ta naudiks. Ma Kuu ordut ei ole palju lugenud, seal olid arvatavasti mõned naispiloodid. Piiblis on vähemalt naisprohveteid ja isegi kuningannasid. Piiblis leidub naistegelasi, kes on oma mehele intellektuaalselt võrdsed partnerid, Veskimehel mitte. See jätab mulje, et Veskimees on naisküsimuses piiblist veelgi tagurlikum.
Nüüd siis loo juurde. VI sajandi haritlane Asterius Virus Boëthius läheb purjuspäi kodu poole, kui korraga kaotab teadvuse ning ärkab ... nojah, kohas, millesarnast ta pole kunagi näinud ja mida ta ei oska seletada.
Siin tuleks nüüd esitada kiuslik küsimus: mis usku Asterius on? Sellele on suhteliselt lihtne vastata. VI sajandil islamit veel ei olnud ja antiikmütoloogiat enam ei olnud. Ateiste oli isegi antiikaja tipul vähe ja meie ajaarvamise esimestel sajanditel veelgi vähem. Haritlasena Asterius muidugi teab, et on olnud inimesi, kes religiooni(d) endalt maha heitnud, aga koos sellega langevad ka religioonide kosmoloogilised selgitused. Kuid inimesed on juba niisugused, et tahavad kõike selgitada, ja ega tollasel teadusel polnud ka paremat asemele pakkuda. Tõenäosus, et Asterius on ateist, on nii väike, et selle võib arvestamata jätta. Haritlasena on ta kuulnud germaanlaste usust, ehkki Siim Veskimees tunneb nähtavasti islamit paremini kui Asterius germaani müüte, lihtsalt sellepärast, et massiteabevahenditest käib tänapäeval läbi rohkem teavet islami kohta kui VI sajandil germaani mütoloogia kohta. Tänapäevastest massiteabevahenditest eksisteeris VI sajandil ju üksainus, nimelt kuulujutt.
Niisiis on selge, et Asterius on kristlane. Ta peab kristlust kõrgemaks religiooniks kõigist teistest. Sest vaadake vaid, mida need vandaalid, kes Kristust ei tunne, meie ilusa Rooma linnaga tegid! Asterius võib elada illusioonis, et kristlased omavahel ei sõdi.
Seda, et Asterius on kristlane, kinnitab asjaolu, et oma kodukoha paneb ta paika üksnes Rooma linna järgi. Pärast seda, kui Roomast oli üle käinud nii palju sõjavägesid, polnud Rooma enam ammugi miljonilinn ega Itaalia poliitiline keskus. Asterius ei maini tolle aja Itaalia kõige tähtsamaid linnu Ravennat ega Mediolanumit (tänapäevast Milaanot), vaid üksnes Roomat, mis oli kaotanud poliitilise ja majandusliku tähtsuse. VI sajandil oli Roomal pelgalt teoloogiline tähtsus, sest seal elas Rooma piiskop, keda pärastpoole hakati paavstiks hüüdma. Peale kristlase ei käituks keegi nii.
Muide, küsida võiks sedagi, missugust filosoofilist koolkonda Asterius järgib. Jutu põhjal on selge, et tegu on pesuehtsa küünikuga. Pole kindel, kas see on õige valik. VI sajandiks olid alles uusplatonistid, kelle koolid alles selle sajandi keskel kinni pandi. IV sajandini vedasid välja epikuurlased ja küünikudki, Asterius võib nende teoseid tunda, aga seda pidanuks selgitama, miks Asterius otsustas just küünikuks hakata. Ta oli jõukast perest pärit, aga künism oli pigem alamklasside seas levinud.
Asterius ärkab ja hakkab mõtlema, kuhu ta sattus. Maa peal ta ei ole, see on üsna selge. Kuna ta elas üsna korralikult, siis loodab ta, et pääses paradiisi, aga võta näpust, ei ingleid ega jumalat, isegi mitte paradiisi väravavahti Peetrust. Nii et ei mingit paradiisi. Teisest küljest ei tundu ka eriti põrgu moodi.
Seega hakkab Asterius arvama, et on surnud ning sattunud põrgu ja paradiisi vahepealsesse kohta, purgatooriumi. Eesti keeles nimetatakse seda puhastustuleks, aga ma kasutan siin võõrsõna, mis ei sisalda vihjet tulele. Purgatooriumi mõiste oli levinud juba varakristluses ja isegi kristluse-eelses judaismis, see on Asteriusele kindlasti tuttav. Kuid see, mis purgatooriumis toimub, ei olnud veel dogmatiseerunud, räägiti mitmesuguseid asju. Muidugi, juba Asteriuse kaasaegne, VI sajandi Rooma piiskop Gregorius I Suur õpetas, et puhastus toimub tule läbi, ja ta polnud esimene, kes nii rääkis, kuid see polnud veel dogma. Asterius taipab kiiresti, et asjad ei pea käima nii, nagu Gregorius räägib, ja ta on lihtsalt sattunud sellisesse purgatooriumi, kus tuld ei ole, kui Asterius seda just ise ei tee.
Puhastustulest pääseb siis, kui Asterius on selleks valmis oma vaimus. Kuna purgatooriumis viibimine Asteriusele erilist lõbu ei paku, siis võtab ta eesmärgiks sealt lahkuda, see tähendab paradiisi pääseda.
Niisiis püüab Asterius käituda tõeliselt korraliku kristlasena. Ta ehitab jumalale altari ja ohverdab seal seda, mida tal on. Ta palvetab palju.
Ahjaa, küllap on kõik lugenud, et üksinda elades loetakse päevi: igal päeval tõmmatakse seinale kriips, iga seitsmes kriips eelmisele kuuele peale. Niimoodi arvestas paljude aastate jooksul aega Robinson Crusoe, samuti vangis istuv krahv Monte-Cristo, kes ei olnud veel krahv ega Monte-Cristo. Aga miks nad seda tegid? Kas meelelahutuseks?
Sellepärast, et nad olid korralikud kristlased. Olgu ülejäänud päevadega kuidas on, aga pühapäev on eriline. See tuleb pühendada jumalale ja töötegemine on keelatud, minu mälu järgi ei kaevatud pühapäeviti isegi käiku, mis ühendas Monte-Cristo kongi naaberkongiga. 4. Moosese raamatu 15:32–36 räägib, et mees, kes pühapäeval hagu korjas, mõisteti selle eest surma ja visati kividega surnuks. Naised ei tohtinud pühapäeviti süüagi teha, vaid pidid laupäeval järgmise päeva portsu valmis tegema. On teadmata, kui suur osa rahvast pühapäeva nii põhjalikult tähistas, aga Asteriusel on eesmärk ja tema on põhjalik. Mingitel päevadel on ette nähtud paastumine.
Asteriuse eluaset koristatakse iga päev ja selle käigus kustutatakse tema kriipsud ära, aga Asterius taastab need, iga päev ühe võrra rohkem.
Selle järgi võivadki krabid aru saada, et Asterius on sapiens. Mõistuseta olevus ei pea päevade üle arvet. Alternatiivne võimalus on see, et Asterius jääb püüdlikust lihasuretamisest nii nõrgaks, et vajub kokku ja arstmadu saadetakse teda päästma. Aga välja saab mõelda muudki, näiteks et Asterius meisterdab endale sirkli ja joonlaua ning hakkab enese lõbuks geomeetriaga tegelema, mida krabid tähele panevad. Igatahes midagi niisugust juhtub.
Krabid lasevad Asteriuse välja, õpetavad ta enestega suhtlema ja ütlevad, et ta ei ole purgatooriumis. Asterius omakorda taipab, et krabid on mõistusega olendid, kes ei tea Jeesusest ega tema ristisurmast midagi. Pärast kõhklemist otsustab ta, et krabid tuleb nende hinge päästmiseks pöörata ristiusku ja asutada kogudus, kus Asterius apostlina krabidele pühapäeviti jumalasõna kuulutab. Haritlasena tunneb ta piiblit täiesti korralikult ja on võimeline iga nädal jutlustama. Krabid omakorda tunnevad huvi selle vastu, mida see inimene patrab, ja kogunevad hulgana teda kuulama. Pole välistatud teleülekanded.
Kuulge, niimoodi võib jutt jamaks kätte minna. Vist on parem, kui krabid selgitavad Asteriusele, et kellelgi neist ei ole surematut (ega surelikku) hinge. Pärast seda muutub krabide pööramine ristiusku mõttetuks ja kogudust pole kellegagi asutada.
Selle koha peal tundus lugu mulle kõigest hoolimata üsnagi viieväärilisena. Ometi on Veskimees välja mõelnud midagi uut ja ebatavalist, mis erineb tema teistest juttudest! Kui oleks sinna lõppu kirjutanud midagi selle kohta, kuidas krabid Asteriuse koju tagasi sokutavad, siis olekski korras olnud.
Lugu pöördus siis, kui teised inimesed mängu tulid. Mulle hakkas tunduma, et ma olen seda kõike juba korduvalt lugenud. Nii planeedi terraformimist kui muud. Veskimees pole seda kirjeldanud põhjalikumalt ega paremini kui varasemates juttudes ja see tõmbab jutu väärtust minu silmis alla.
Kui inimesi juba rohkem saab, ei teki kogudust ikkagi veel kaua aega, sest Lin on surnud, Maia ilma mõistuseta ja Uti usub nagunii kõike, mida Asterius talle räägib. Kogudus tekib alles siis, kui nende lapsi palju saab. Aga kas Asterius peaks vähemalt Uti ristima ja talle ilusa kristliku nime andma? Hagar hüüdnimega Hirmus sobib näiteks kenasti. Liniga on muidugi kahtlane, surnuid teadupärast ei ristita.
Aga mis järjekorras neid kolme elustada? Ikka nii, et kõige vähem väärtuslik esimesena ja kõige väärtuslikum viimasena. Täiesti ebamõistlikul kombel alustas Asterius jutus Linist. Piibel seevastu teeb üheselt selgeks, et mees on väärtuslikum kui naine, ja sellepärast peaks õige Asterius Lini viimaseks jätma.
VI sajandil oli hobune palju tähtsam kui tänapäeval. Kindlasti palub Asterius krabidel katsuda oma hobune elustada. Meile ei öelda isegi hobuse nime, see on imelik. Aleksander Suure hobuse nimi on märksa paremini teada tema naise nimest.
Ja nüüd seisab Asterius järgmise probleemi ees. Kas ta peaks võtma endale apostli või patriarhi rolli? See on erakordselt tähtis valik, millest jutus täiesti mööda minnakse. Apostli eesmärk on jumalasõna kuulutamine, abielluda ei tohi. Patriarhi eesmärk, vastupidi, on täita jumala antud käsku «Tehke sugu ja saagu teid palju!»
Asteriusel ei kulu valimiseks ülearu palju aega. Apostli rolli täitmist raskendab asjaolu, et kristlasi (samuti potentsiaalseid kristlasi) on vähevõitu. Ning kui mõelda piibli patriarhidele, meenutada Noad, kes end täis jõi ja ihualasti rumalusi tegi, Aabrahami, kes enda naist kohalikele kuningatele kupeldas, Lotti, kes oma mõlema tütrega poja sai, ning Jaakobit, kes omaenda isa pettis ja kõigile oma majapidamises leiduvatele naistele lapsi tegi, siis on selge, et patriarhi roll esitab selle kandjale vähem eetilisi nõudmisi. Niisiis hakkab Asterius patriarhiks.
Veel täheldasin selles jutus pedofiilset rekordit Veskimehe loomingus, mille ta arvatavasti oma järgmistes lugudes ületab. Uti kohta ütleb Asterius: ta oli täiskasvanud naine, aga ta oli 13. Maia kohta eelmisel leheküljel: hulga noorem ja kenam. Ning selle hulga nooremaga kui 13 asub ta otsekohe lapsi saama. Ma ei tea, kas see on bioloogiliselt võimalik.
Nüüd tekib veel üks probleemide pundar. Abielu rikkumine on keelatud, selle eest karistatakse surmanuhtlusega, sellepärast tuleb kuidagi abielu sõlmida. Kuidas seda teha? Kellel on abielu sõlmimise õigus? Kas mõnel krabil? Mis tingimustel? Ja kellega abielluda? Kummaga? Maia meeldiks Asteriusele rohkem, aga ta pole väga elus. Või mõlemaga? Piiblis oli mitmel patriarhil mitu naist. Võib-olla Uti käib pordunaise pähe, sellega pole vaja abielluda? Aga kas patriarhile on pordunaise sagedane külastamine lubatud? Mis pordunaine see Uti on, kui Asteriusel pole talle millegagi maksta? Kui peanaine lapsi ei saa, siis on patriarhid selle teenija võtnud liignaiseks. See tähendab, et Uti peanaiseks ja Maia liignaiseks? Mis teenija see Maia ikka on? Aga kas Utiga abiellumine üldse on seaduslik, võib-olla neegritega ei tohigi abielluda? Kosja minna vist ei saa. Abiellumisel tuleb pruudilt jah-sõna saada, kuidas seda Maialt saada? Kui Maia on teadvuseta ega saa endaga suguliseks läbikäimiseks luba anda, äkki siis luba polegi tarvis? Kuidas nüüd Lin mängu saada? Kui Asterius on mõlema naisega abielus, siis Lin ju hakkab abielu rikkuma. Aga kui Lin on nagunii surnud, võib-olla pole sellest lugu? Aga võib-olla kunstlik viljastamine ei käi abielu rikkumise alla, vähemalt piiblis pole sellest midagi kirjas? Võib-olla sel juhul saaks Lini ja Maia teineteisele jätta? Mina ei oska nendele küsimustele vastata, aga Asterius tunneb piiblit paremini.
Uti arvates on kõige ilusam inimene süsimust nagu ta isegi. Ükski lastest päris must ei ole ja see tekitab talle meelehärmi. Võib-olla saaks teda natuke kloonida, et Uti rõõmuks mõned täitsa mustad inimesed saada? Kuid Asterius ei maini kusagil kloonimist. Päris ilmne, et krabid ei oska kedagi kloonida.
Muide, kas Uti ei taha ka oma mustadele jumalatele midagi või kedagi ohverdada? Asterius ei luba seda, see on selge, aga mida Uti sellest arvab? On tal mingeid religioosseid tõekspidamisi?
Oma minevikust teatab Asterius: «Tegime tööd ja üldse viibisime värskes õhus alailma alasti.» See ei ole usutav. VI sajandil enam nii ei elatud. Piibel käsib ihu häbeneda. Noa elulugu mäletate?
Järgmine häda: kust saada oma naiste ja laste jaoks rõivaid? Uti laseks heameelega ihualasti ringi, aga see ei ole sünnis, kultuurne inimene nii ei tee, õpetab Asterius talle. Ja lapsed, oh õudust, need ju kasvavad ja vajavad iga natukese aja tagant suuremaid riideid! Krabide loomaaias sigivad mõned loomad kõvasti, neid saab tappa ja süüa, nahast riideid teha, aga kui lapsi paljuks saab? Nähtavasti peab Asterius krabisid tüütama, et need inimsugu riidematerjaliga varustaksid. Ainult “jumal käsib” ei ole krabidele väga tõsine argument.
Arvustatav jutt ei olnud küll selline, nagu mina kirjeldasin. See paneb meid küsimuse ette, mis jutus valesti läks. Selge: VI sajand. Kõik hakkab pihta sellest, et VI sajandi haritlane ei käitu nii, nagu Veskimees kirjeldas. Sajandi pidanuks varasemaks panema, pärast IV sajandi esimest poolt, mis on viimane tärmin, ei tundu asi enam usutavana. Selle jutu kangelane ei tohiks olla kristlane, vaid peaks kummardama antiikseid jumalaid. Ühtlasi oleks siis lihtsam põhjendada, miks ta küünik on. Soovi korral kõlbab Asteriuse koduviku panna koguni tuhat aastat varasemaks, V sajandisse enne meie aega.
On vist üsna selge, et see mees, kes rööviti tulnukate poolt, reisis valgusaastate taha, tõestas seal enda intelligentsust ja kelle krabid lõpuks kodumaale, ainult XXI sajandisse tagasi saatsid, ei olnud VI sajandi haritlane Asterius Virus Boëthius. Asterius oleks selle jutu hoopis teistmoodi kirja pannud. See lugu juhtus hoopis XX sajandi haritlase Siim Veskimehega.