Otsing

Kirjandusmaailmas kehtib üldiselt reegel, et autor kriitikuga vaidlusse ei lasku. Seda eelkõige põhjusel, et kellegi hinnang millelegi ei ole üleüldse vaidluse aine. Autorit kaasav diskussioon selle üle, kus peaks mingi tekstilõik olema, mis on teosest kahetsusväärsel kombel puudu (või üle) või kuidas peaks kujutama loo tegelasi jmt. peaks olema toimunud käsikäes toimetajaga juba enne teose ilmumist ja kõik. Veel vähem kui adekvaatsele kriitikale, on autoril põhjust vastata küündimatule kriitikale, mis omistab tekstile väärtusi või puudusi, mida seal ei ole, sest tõenäoliselt tõlgendataks ka

Meelis Friedenthali uus romaan "Inglite keel" räägib paberiajaloost ja raamatutest. Olulisel kohal on varauusaja katsed luua täiuslikke raamatuid ja ideaalseid keeli (sh. inglite keelt). Katsetused, tundub, et ole olnud päris viljatud. Algab aga kõik üsna argiselt... Te ise mängite „Te ise mängite,“ ütles mees laua tagant. „Mängite või?“ „Ei, kahjuks mitte,“ ütles Joonas ja tõmbas käe kiiresti tagasi. Ta tõstis sõrme suu juurde ja puhus vargsi haavale. Veri ei tahtnud kuidagi seisma jääda, haav ei olnud küll väga sügav, aga raud oli nimetissõrmelt pika nahariba lahti tõmmanud ning selle

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"128","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 331px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"331"}}]]Siim Veskimees Asunduste öö (katkend) Baleilm "Hei, elab siin keegi?” Elukonteiner hakkas lume alt välja sulama. Tumedas parkas vast veerandsajandine kahvatu noormees, kes selle ümber elumärke otsides sumpas, üritas akendest sisse piiluda ja uuris vahelduseks kahtlevalt halli taevast, kust sadas üksikuid märgi lumeräitsakaid. Kisa tegi ta nii, et rongad elamut

Gohar Markosjan-Käsperi (1949-2015) poleemiline järelsõna Arkadi ja Boris Strugatskite "Inetutele luikedele" (Tallinn: Varrak 1997) taasavaldatakse tema abikaasa loal. Sellest on möödas juba hulk aega, kui üks mu tuttav käis ühel järjekordsel noorte ulmekirjanike seminaril (nõukogude riik jumaldas igat sorti kokkutulekuid ja nõupidamisi, sealhulgas ka noorte kirjanike omi; niimoodi püüti kasvatada kirjanduskomsomoli ja paljud sugugi mitte komsomoliliku mõtteviisiga isikud võtsid neist osa ühe sihiga: et pääseda trükki). Tuttav pajatas, et pooled seminarist osavõtjad olid tagunud endale vastu

Esmakordselt ilmunud kogumikus "Õudne Eesti" (Tallinn: Varrak, 2005) pealkirjaga "Sissejuhatuse asemel". Artikkel taasavaldatakse veidi lühendatuna "Algernoni" seniste autorite samast žanrist kogumiku "Pikad varjud" ilmumise puhul Indrek Hargla loal. Mida üldse õudusjutuks pidada? Õudusjutt on hea vahend tugevate tunnete, psühholoogiliste hirmude ja alateadvuskartuste väljendamiseks, selle kaudu saab võimendada traagilise saatuse ja ettemääratuse motiivi kirjanduslikus omailmas, kus maailm ei pruugigi olla lõpuni mõistetav ja seletatav. Õudusjutt ei pea olema loogiline ega moraalne, tihti

Käesolev saatesõna on esmakordselt ilmunud Argentiina lühiproosa meistri Julio Cortazari kogumiku "Salarelvad" eestikeelses väljaandes (Tallinn: Koolibri, 2011). Kogumik on raamatupoodides veel kättesaadav. Taasavaldatakse "Algernonis" Klaarika Kaldjärve ja kirjastuse nõusolekul. Keeruline on mööda vaadata asjaolust (olgu see siis juhuslik kokkusattumus või mingi kummaline seaduspära), et kaks suurt hispaaniakeelset ulmejutu meistrit on mõlemad pärit just Argentiinast. Peale päritolumaa on neil veel nii mõndagi ühist ja muidugi ka erinevat. Jorge Luis Borges sünnib varem ja sureb hiljem kui

Leena istus kägaras kongi akna all ning püüdis mitte millelegi mõelda. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü, ta tegi kõik, mis suutis, et teisi peatada. Aga seda tehti ikkagi, ütles hääl tema peas halastamatult. Oleks tulnud ette võtta midagi muud, midagi teistmoodi, ennast säästmata, sest kõiki neid inimesi päästes pole tema enda saatusel nagunii tähtsust. Poleks tähtsust. Nagunii pole enam, oleks vähemalt millegi nimel ela... millegi nimel surra. Ta sirutas vahepeal jalgu, sest need surisesid pikast pingul lihastega istumisest, aga varsti keris need jälle enda

Mari Järve. Klaasmeri. Tallinn: Hea Lugu, 2015. Klaasmere ääres elavad mererahvas ja metsarahvas. Mererahvas on sisserändajad, elavad linnades, võtavad maha metsi ja harivad maad, neil on ülikoolid ja semaforside ja linnapead. Metsarahvas on põliselanikud, elavad soodes ja metsades, kütivad ja korilevad. Neil on loodus ja müüdid ja maagia. Ja kuna nad teavad, et maagia toimib, siis see toimibki. Ka välimuselt ja loomult on rahvad erinevad – mereinimesed tõmmud ja mustajuukselised, suurelised ja viisakad. Metsarahva meelest täispuhutud ja võltsid. Metsainimesed on heledapäised ja lihtsate

Ilmunud on "Algernoni" toimetuse ja Ajakirjade Kirjastuse koostöös valminud antoloogia "Pikad varjud" (koostanud Martin Kivirand, kaunilt illustreerinud Liidia Unt). Antoloogia on koostatud kahel põhimõttel. Esiteks on sellesse palutud kirjutada peamiselt ulmeajakirjas „Algernon“ avaldatud autoritel. Teiseks seati lugudele tingimus, et need peaksid olema Eesti-ainelised ja seotud õuduskirjanduse või kohapärimusega. Teatud määral võib kogumikku võtta ka austusavaldusena etnoulme vanameistrile Herta Laipaigale. Eelmine samateemaline kogumik on valdavat osa alamžanri olulisematest tekstidest