Otsing

Ärinädala teine päev hakkas peaaegu keskööd tiksuma. Värvilised puulehed tormasid mööda kõnniteed olendite vahelt krabisedes läbi. Ngrlop, Ngrlep, Ngrlip ja Ngrlap seisid teelõigu ainsast tänavavalgustist nii kaugel, et nende varjud joonistusid kehadest kordi pikemaks. Seda polnud tegelikult kuigi palju, sest täiskasvanud inimesele ulatunuks olendid vaevu rinnuni. Nad seisid vaikides plankaiaga piirneva kahekordse ridaelamu ees, uurides oma järjekordset objekti. Aga enne ülemisel korrusel kollaselt säravate lastetoa ja magamistoa tulede kustumist ei saanud siseneda. Metsaküla oli üks Kendra

Ma kirjutan Sulle nüüd neist kõik, mis ma tean. Loe lõpuni. Nad astusid mu eest kõrvale, kui ma öösel pissile läksin ja nende hulk sulgus mu voodi ees uuesti, kui teki alla tagasi pugesin. Nad on üleni hallid: nende riided on hallid, nende juuksed on hallid, nende nahk on hall ja nende silmavalged on silmahallid. Nad on alati väga vaiksed. Pimedas ei ole neid näha ja hämaruses võib vaid aimata, kus nad on. Ainult valges on näha, et nad on üleni hallid. Ma ei tea, kui palju neid on. Kõige rohkem olen näinud kaheksat korraga. Alguses arvasin ma, et nad on kõigil. Kui ma olin väga väike, kurtis

Meelis Friedenthal. Inglite keel. Varrak 2016. "Algernoni" 2012. aasta septembrinumbris arvustas allakirjutanu sama autori teist romaani "Mesilased" (Varrak 2012). Paljuga, mis öeldud tollal, tuleb nõustuda tänagi. Meelis Friedenthal on hea jutustaja (käesolevas romaanis vahest sujuvamgi: lugu läheb palju rutem käima) ning tunneb põhjalikult ajastut, millest kirjutab. Käesolevas tekstis on vast rohkemgi fantastikat kui eelmises - on ju mingite asjadega seotud needused või nonde endi agentsus (ehk siis rahvakeeli vägi) üks õuduskirjanduse levinumatest motiividest. Erinevalt "Mesilastest"

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"151","field_deltas":{},"link_text":"gogoli-disko.JPG","attributes":{"height":"411","width":"271","style":"width: 198px; height: 300px; margin: 10px 40px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Paavo Matsin, "Gogoli disko". Lepp ja Nagel 2015. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind 2016. Alternatiivajalugude buum jätkub: 2015. aastal ilmunud Paavo Matsini "Gogoli disko" hinnati koguni oma aasta parimaks romaaniks. Võib üles lugeda teose omapärasid: toimumiskohaks on

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"150","field_deltas":{},"link_text":"täheaeg-4-flööditüdruk.jpg","attributes":{"style":"width: 160px; height: 240px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Kristjan Sandri jutt "Ei puhka sinus" ilmus esmakordselt kogumikus "Täheaeg 4: Flööditüdruk" (2008). 1. Lui vaatas teisel pool lauda istuvat meest ja mõistatas, mis tollel viga võiks olla. Kehaehitus oli vanahärral pigem sportlik. Võibolla vähk. Doonormaks, neerud ja muud taolised asjad on tal kindlasti kuskil

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"149","field_deltas":{},"link_text":"Kuprin_Alexander_Ivanovich.jpg","attributes":{"style":"width: 180px; height: 257px; float: left; margin: 10px;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Aleksander Kuprin (1870-1938) on viimane vene kirjanduse tsaariaegsetest klassikutest. Pärast bolševike võimuhaaramist liitus ta valgete liikumisega, lõpuks emigreerus ja kirjutas peamiselt publitsistikat. Varasemast pärineb aga mitu meistritööd, millest ulmehuvilisele võiks soovitada jutustust "Olesja" (1903), mis

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"148","field_deltas":{},"link_text":"genis.jpg","attributes":{"height":"480","width":"314","style":"width: 157px; height: 240px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Alexander Genise essee ilmus eesti keeles esimest korda kogumikus "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" (""Loomingu" Raamatukogu" 2-5/2016) ja taasavaldatakse siin autori, tõlkija ja LR loal. Vene keelest tõlkinud Toomas Kall. Antiutoopia võib kirjutada igaüks. Sisuliselt on elu ise üks antiutoopia. See

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"146","field_deltas":{},"link_text":"330px-Стругацкие_на_балконе._1980-е.jpg","attributes":{"height":"232","width":"330","style":"width: 330px; height: 232px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal… Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel ( Стажёры , 1962). See kuulus tsitaat on

Kirjandusmaailmas kehtib üldiselt reegel, et autor kriitikuga vaidlusse ei lasku. Seda eelkõige põhjusel, et kellegi hinnang millelegi ei ole üleüldse vaidluse aine. Autorit kaasav diskussioon selle üle, kus peaks mingi tekstilõik olema, mis on teosest kahetsusväärsel kombel puudu (või üle) või kuidas peaks kujutama loo tegelasi jmt. peaks olema toimunud käsikäes toimetajaga juba enne teose ilmumist ja kõik. Veel vähem kui adekvaatsele kriitikale, on autoril põhjust vastata küündimatule kriitikale, mis omistab tekstile väärtusi või puudusi, mida seal ei ole, sest tõenäoliselt tõlgendataks ka