Mart Mikkelsaar
Olukorra kujunemine:
"Taaveti" loos muutub maailm turvalisemaks. Euroopa Liit tugevneb, Daeshi üle saavutatakse kontroll, Iraan asub koostööle teiste riikidega ja Ameerika Ühendriigid tugevdavad oma positsioone maailmas. Võimalik suurem kriisi piirkond Pakistani ja India piiril stabiliseerub. "Koljati" puhul maailmas läheb halvemaks. Euroopa Liit laguneb. Järjest suurenevad konfliktid eri riikide vahel ja islamistid võtavad suurtel aladel võimust. Viimane omakorda suurendab drastiliselt põgenike survet nii Euroopale kui ka Lähis-Ida riikidele. Maailmas om majanduskriis, mis omakorda tekkidab pingeid kõikide riikide vahel.
Huvitav, et autor näeb kaitseotstarbeliste kulude suurenemist riikides ajal, millal kõik läheb rahulikumaks ("Taavet"), kuid ei näe seda siis, kui üldine julgeoleku olukord mitme aasta jooksul halveneb ("Koljat")! Läbi ajaloo on asjade käik maailmas olnud just vastupidine ning sama toimus ka enne II maailmasõja algust. Samas annab just selline reaalsusega vastuolus olev konstruktsioon võimaluse nende lugude puhul näidatud Kaitseväe kujundamiseks.
Sõjaline tegevus:
1. Loo alguses annab Venemaa "Iskander" M (lennukaugus vahemikus 50-500 kilomeetrit (variant E - 280 km); lõhkepea kaal ~500kg (max. kuni 700kg); kasutusvalmidus 10+ aastat) ja E tüüpi taktikaliste rakettidega löögid: üle 330 raketti. Kas kaitsjatel on midagi vastu panna? Raamatus sellist massiivset vastulööki ei ole. Kas tõesti usub autor, et kui vaenlane kasutab taktikalisi rakette, siis sarnase võimsusega olemasolevat relvastust kaitsev pool (NATO) ei kasuta? Ainuüksi Ameerika Ühendriikide Mereväel on eri andmetel 3500 kuni 4000 "Tomahawk" tiibraketi (lennukaugus on 1300 kuni 2500 km ja lõhkepea kaal 450kg; kasutusvalmidus ~30 aastat). Praegu on sarnased raketid relvastuses ka Ühendkuningriigil ja tõenäoliselt sõlmitakse lähiajal nüüdseks ettevalmistatud leping Poolaga. Huvitatud on veel mõned NATO riigid.
2. "Koljatis" suudab sõjategevuse alguses Valgevene kolm taktikalist brigaadi lahingugruppi siduda terve Poola armee ja lisaks veel NATO Kirdekorpuse ...??
3. Lääne suunal on liikuma pandud miljonid sõdurid tehnikaga, kuid NATO tegeleb ainult kaitsega, ilma ühegi vastulöögita rindele saabuvate ešelonide vastu? Sõltumata riiklikust korrast ja ideoloogiast on sõjaväelastele alati õpetatud (ja neilt nõutud) initsiatiivi võtmist või vähemalt vastase liikumise halvamist. Millegipärast autor seda ei näe ja kommentaarides ("Mis tegelikult toimus?") on märgitud operatiivasandi tegevused Venemaa relvajõudude vastu ainult rindel, mitte sügavuses.
4. Lugemisel tekib mulje, et läänemaailma vastu on saadetud kogu Venemaa relvajõud ning mobiliseeritavad üksused. Aga Venemaa Kaug-Ida ressursid? Hiinat on kirjeldatud kui neutraalset maad, millel just nagu omad huve pole ning Venemaal puudub hirm Hiina ees. Sisuliselt on tegemist kogu maailma jõutasakaalu mõjutava konfliktiga, mille raames on kahjuks neutraalseks jääda pea võimatu. Raamatus on muidugi kõik võimalik, kuid realses elus?
5. Olen autoriga nõus, et potensiaalset vastast ei tohi alahinnata. Kuid kas on kasu, kui me neid alaliselt ülehindame? Raamatus kirjeldatud tuhanded tankid (valmidusüksustes koos mobilisatsiooni reservidega) on suur number. Milline on nende kasutamise tegelik valmidus? Mõtlemiseks: Venemaa on võtnud seisukoha, et Ida-Ukrainas sõdivad müstilised "neid-seal-ei-ole" üksused. Oma regulaarüksuste varjamisega üritatakse minna suurte äärmusteni ja lapsikusteni. Peamised relvasüsteemid, mida separatistidele tarnitakse, on samalaadsed nagu Ukraina relvajõududes kasutusel. Neid saab mobilisatsioonireservist... aga neid ei jätku! Miks muidu on korduvalt tähendatud ainult Vene Föderatsiooni relvastuses olevat tehnikat: näiteks tankid T-72BM, T-72B3 (http://sled-vzayt.livejournal.com/4624.html) ja T-90 (https://burkonews.info/russian-t-90-tanks-136th-motorized-rifle-brigade…)? Või kaudtule vahendid Grad-K (http://censor.net.ua/news/321350/boeviki_dnr_pohvastalis_novym_rossiyis…), TOS-1 (http://www.bbc.com/news/world-europe-34425454), BM-27 "Uragan" (http://www.interpretermag.com/ukraine-live-day-353-rada-votes-to-strip-…) ja BM-30 "Smertš" (https://bellingcat-vehicles.silk.co/page/1154-Makeevka%3A-Smerch)?
6. Samamoodi on Venemaa relvajõudude moderniseerimine näidatud väga suurtes mastaapides. Kas ja kui tõenäoline, seda on raske prognoosida. Algselt lubatud maavägede üleminek Armata T-14 tankile 2020 on lükatud vähemalt aastasse 2025. Kui T-14 seeriatootmine pidi algama 2017. või 2018. aastal ja olema ligikaudu 500 ühikut aastas (http://thediplomat.com/2016/03/is-russias-deadliest-tank-already-in-ser…; http://rbth.com/defence/2016/04/27/russia-to-get-first-mass-produced-t-…), siis ei suuda mina näha seda suurt tootmise võimsuse kasvu: aastateks 2010 kuni 2020 planeeritud arengukavadest/-programmidest tühistati või lükati edasi ligi 1/3 (http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/vladimir-putin/11586021/How-P…). 2014. aastal suudeti relvajõududele üle anda 300 moderniseeritud tanki ja 300 muud soomukit; 2015 planeeriti suurendada seda arvu mõlema kategooria peale kokku 701-ni (http://tass.com/infographics/7274). Tuleb meeles pidada, et see on eelarveline tellimus, mis sisaldab nii uusi kui moderniseeritavaid süsteeme. Kuidas tagatakse aastas 500 ühiku T-14 tootmiseks vajaminev hüpe?
7. "Koljatis" valmistatakse ümberpiiratud Tallinnas miine. 8 vagunit lämmastikväetist on küll suur kogus (~500 tonni?), ent mitte selline, et sellega saaks pikalt sõda pidada (arvestades planeeritud meremiinide valmistamisega 200-liitristest vaatidest). Lõhkeva segu segamine, taara hankimine ja hävitava metallmaterjali saamine on raske, kuid mitte üle mõistuse probleem, kuid sütikud sellises koguses saada on küsitav. Isetehtud lõhkesegu plahvatama panekuks miinina on vaja tugevajõulist lõhkeainet ja elektroonilist komponenti signaaliks. Mõne päevaga leida ja edaspidi toota raamatus esitatud kümnete tuhandete miinide sütikud?
8. Vastuolu "Koljatis" hinnangus venelastele ja Venemaale - riik on muutunud autoritaarseks ning kontrollivaks, kuid samal ajal piiramisrõngas Tallinna garnison saab osta piirajatelt suures koguses relvastust, laskemoona ja lõhkeainet. Impeeriumi mentaliteet võiks olla oluliselt teine võrreldes Groznõi piiramisega 1994-1995.
Karmo Kiilmann
Toon ära mõned näited, mis tegelikkuses juba praegu on teisiti kui raamatus „Sõda 2023“:
1. Raamatus õigustatult hävitava löögi saanud garnisonipõhisest formeerimisest ollakse praktiliselt loobutud. Juba 2012. aastal tegime mobilisatsiooniplaane pataljonide hajutatud formeerimiseks. 2016. aastal formeerisime Kevadtormi üksused nii, et reakoosseis tuli praktiliselt otse metsa, kus relvastus ja varustus ees ootas. Selles osas on Kaitseliidu formeerimismeeskondadel arvestatav pädevus välja kujunenud. Kitsaskoht võib olla (just võib olla, kuna see minu erialast väljas) varude õigeaegne laialivedu.
2. Häiris sõna „kaartuli“ kasutamine „kaudtule“ asemel. „Kaudtuli“ (ing.k indirect fire) on suurtükiväe termin, mis tähendab tuld, mida antakse vastase pihta sellise elemendi poolt, kes vastast ise ei näe, läbi mingisuguse kolmanda tuld telliva elemendi. „Kaartuli“ on aga vananenud ballistiline termin kõigi kaarega lastavate relvade (sh vintpüssid ja kuulipilduja) kohta. Peaasjalikult anti seda otsesihtimisega.
Nende terminite vananenud kasutamine ja laiemgi vähene suurtükiväega mängimine (nt. ei kasutata kordagi suitsu ega valgust) näitab, et autori praktiline operatiivtaktikaline kogemus jääb pigem aastasse 2007. Julgen öelda, et raamatus kirjeldatud Kaitseväe iseloom ja taktikaline tegutsemine on aastast 2023 viisteist aastat maas.
Aspekte selle toetuseks on terve rodu: näiteks on kahel kolmest siin roteeruval liitlaste üksusel kaasas oma kaudtule element koos edevate kaasaegsete süsteemidega (trajektooriradarid, HIMARS, MLRS jms.), mis täismastaapses konfliktis ei jääks kindlasti paukumata. Isegi, kui liitlaste elavjõu kasutamiseks tuleb NATO otsust oodata, siis keegi ei keela "õppuse raames" radarimeestel meie üksustega kaasa liikuda ja vastase tulepatareide asukohti paari minutiga ette sööta.
3. "Koljatis" Mattiase üksuse kontakt diversantidega oli tõetruu, kuid vägagi tõenäoliselt ei jätaks tema üksuse sihikule sattunud pataljoni kolonn oma tiibu vaid paramilitaaria katta. Tõsi, peagi ilmusid ka kopterid, kuid siiski tundub ebareaalne terve pataljoni käigult sihikule sattumine. Samas oli see üks stsenaariumeid, mis endalgi Viru pat. tankitõrje rühmaülemana teeninuna vägagi sarnaselt vaimusilmast läbi jooksnud on.
4. Sildade ületamine ei käi kunagi ilma raju suitsukatteta ja kõigi võimalike mõjutamispositsioonde räige tampimiseta. Natuke naiivne tundus see Narva jõe madin oma kõigis etappides.
5. Kaitseliidu üksuste (pataljoni tasemeni!) kiire formeerimine ja lahinguvõime saavutamine tundub liialdatud. Reaalsuses pole seda näha olnud kõrgemale kui kompanii. KLi toimivaid pataljonitaseme staape olen näinud paar-kolm. Võin eksida, aga igal juhul on KLi kujutamine kogu raamatus liialt optimistlik ning Kaitsevägi pigem alahinnatud. Jällegi selgitatav sellega, et autor on 10 aastat sisulistest arengutest kõrval olnud.
Lugemisel üles kirjutatud mõte: "Jääb mulje, et autor oleks justkui tinasõdurite kindral. Tänapäeva KLlane pole paraku dessantkooli õppur - lödim ja jonnakam on." Paralleele võiks tõmmata Ukraina kõrgmotiveeritud vabatahtlike pataljonidega ja nende lahinguvõime ja moraaliga peale 5-7 lahingupäeva.
6. Millegipärast jääb mõlemas raamatus kõrvale äärmiselt oluline operatiivtaktikaline element - Muuga sadam, mis on tohutu läbilaskevõimega ja kõigi taristuliste toetustega võimaldamaks Lasnamäe enklaavile paari päevaga brigaadisuuruse või suurema üksuse lisaks tuua ja kogu Põhja-Eesti sõjateatrit merelt varustada. Mina oleks oma mängus Muuga lahe rõvedalt ära mineerinud.
7. Lastega mehitatud miinitehased olukorras, kus lääne kultuuriruum ja väärtused pole täielikult kokku kukkunud, oleks strateegiline lollus ja kaart pehmoeuroopa toe maha mängimiseks. Alaealiste kasutamine tsiviilkaitseelemendina on aga igati terve praktika.
8. Koostööst liitlastega. Kuniks kasvõi üks kompanii USA võitlejaid sõdiks meie pinnal, oleks sealsel administratsioonil väga kiire nende toetamise või ära toomisega.
Operatiivtaktikaliselt oleks sellisel üksusel esimene kohus hoida sidet oma kõrgema üksusega ja viimasel omakorda anda kõiksugu tuge mida "allmighty America" anda suudab. See on neil veres ja "omasid ei jäeta" põhimõte on kõigi (va. black-ops) relvajõudude toimimise alus. Teisisõnu Atlandi laevastiku "Tomahawkid" ja laevastikuvastased raketid oleks tõenäoliselt ammu enne kontinentidevahelisi rakette omade toetuseks (vahet pole kas kaitse või väljatoomisoperatsioonideks) välja sihtud. Venelastel, hoolimata bravuurist, aga raketikaitsevõimekus sisuliselt puudub.
NATO kriitiliste sõjaliste võimekuste alahindamine on taas märk sellest, et autor on reservis olles pigem propaganda ja diivanianalüütikute kui sõjalise reaalsuse mõjusfääris viibinud. Samas briti kontaktohvitseri kujutamine oli kena kaudne viide Cowani ja Pitka isiklikele suhetele.
Üldiselt on aga tegu väga väärt lugemisega kõigile, kel sõjalise riigikaitse teema hinges ja mõtteis nagu autorilgi. R.Toomse soovitusega roosanaivistidel asjast eemale hoida ei taha päris nõustuda. Pigem las loevad ka - äkki raputab mõne teistmoodi mõtlema.