Leo Kunnas. Sõda 2023. Küppar & Ko, 2016.
Leo Kunnas astub lugejate ette harva, aga see-eest kaalukalt. Romaani "Gort Ashryn" kõik kolm osa said igaüks eraldi ulmeauhinna Stalker (2009-2011), eelmine romaan "Sõdurjumala teener" võitis 2000. aasta romaanivõistlusel 2. auhinna ja "Kustumatu valguse maailm" sai 1991. aastal ajakirja «Looming» aastapreemia. "Gort Ashryni" ja "Sõdurjumala teenri" vahele mahub veel kaks mitteilukirjanduslikku raamatut Iraagi sõjast ja Eesti riigikaitsest.
"Sõda 2023" koosneb kahest ilukirjanduslikust jutustusest, milles ühed ja samad tegelased satuvad sama ajaloosündmuse - Venemaa kallaletung NATO-le ja sealhulgas Eestile 2023. aastal - keskele, kuid sündmus ise kulgeb kaht erinevat stsenaariumit pidi. "Koljatis" jääb peamiselt Kaitseliidu baasil ja enesekaitseõiguse alusel formeerunud Eesti vabatahtlike väekoondis lootuseta ülejäänud Eestit kaitsta ning liitlaste abist ära lõigatuna sisse piiratud Tallinnas linnalahingut pidama. "Taavetis" suudetakse vaenlase pealetung koos liitlastega Narva jõe ja Suure ning Väikese Emajõe joonel peatada. Raamatut täiendavad autori artiklid riigikaitse korraldusest ja vigadest, mida vältida või parandada tuleks.
Seega on teosel väga mitu tahku. Artiklite ja kommentaaride osas on väga ladusalt kokku võetud autori varem erinevates väljaannetes väljendatud seisukohad Eesti riigikaitse aktuaalsetes küsimustes. Publitsistika osaga seoses tuleks kindlasti ära mainida Richard Shirreffi ajaliselt juba käesolevasse aastasse paigutatud "Sõda Venemaaga" (2016, e.k. 2016), milles käsitletakse sarnast stsenaariumit endise NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja vaatevinklist. "Sõda 2023" peab illustreerima autori seisukohti Kaitseväe erinevatest arengu (või taandarengu) võimalustest, kuid täidab seda eesmärki siiski vaid osaliselt, kuna kaotuse ja tõrjevõidu stsenaariumid erinevad ka väliste, Eesti poolt mitte kuidagi mõjutatavate tegurite poolest (eelhoiatus liitlastelt, Soome luba liitlastele oma õhuruumi ja lennuväljade kasutamiseks jne). Kardetavasti lõppeks "Koljati" lähtepositsioonilt algav invasioon Eestile hävitava kaotusega ka siis, kui Eesti Kaitseväge oleks arendatud nii nagu "Taavetis".
Militaarulme on hiljemalt Robert A. Heinleini "Tähesõdalastest" (1959, e.k. 2003) alates hästi sissetöötatud žanr ning nii selle austajatele kui üldse tänapäevase relvastusega võitlejate tegevust kujutavate lugude lugejaskonnale võiks reservohvitserist autori tähelepanekud nii sõjapidamise kui selle keskele sattunud inimeste kohta kindlasti huvi pakkuda. Kommentaariks neile leiavad nad käesoleva "Algernoni" numbri artiklite osast kahe erusõjaväelase arvustused. Loodetavasti hoiavad need ära mõne Dmitri Gluhhovski "Metro 2033" (2005, e. k. 2014) sarnase diletantliku jama avaldamise kohaliku autori poolt. Küll aga ei ole raamatut mõtet kätte võtta neil, kelle jaoks fantastika eesmärk on eskapism - tegu on hoiatusromaaniga selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Žanriliselt võib "Taavetit" ning "Koljatit" liigitada nii alternatiiv- ja lähituleviku ajaloo alla (mille eristamine on tihtipeale üsna vägivaldne toiming) kui servapidi kattuvate sõja- ja katastroofiromaanide hulka. Mõlemas žanris on eesti ulmes viimastel aastatel toimunud märgatav elavnemine. Katastroofiromaanid on alates 2011. aastast läbi teinud kiire kohaliku arengu alates esimesest vanamoelisest cosy catastrophe'ist (Mari Järve "Esimene aasta") ja lõpetades kiiresti kogunenud populaarsuse märgina vapustuste järgse (küll siiski mitte päris postapokalüptilise) aja kasutamisega algajaliku teksti võõristavaks lavakujunduseks (Steven Vihalemma "6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality", 2016). Väikesest alternatiivajaloo buumist oli allakirjutanul põhjust kirjutada sellessamas veerus täpselt kahe aasta eest, arvustades Mart Laari "Sügissõda".
Ilukirjanduslikult tasub köitest esile tõsta eelkõige "Koljatit", millest suurem osa on pühendatud lõppkokkuvõttes lootusetule linnalahingule Tallinna pärast. Sünge dramaatika, katastroofiromaanilikult efektsed ja detailitäpsed kirjeldused ja vaikne otsustavus, millega tegelased lähevad tegema seda, mida nad enda arust tegema peavad, avaldavad muljet. Ei puudu ka teine plaan: küsimus sellest, mis hetkel muutub võitlus või vastupanu eesmärgipärasest tegevusest inimeste sees peituvate isiklike koletiste teenimiseks. Muuhulgas aitab "Koljati" lugemine mõista, mida elavad läbi Süüria kodusõja lahingute keskele sattunud ja neis osalevad mõlema poole võitlejad. Nimetatud omadused annavad põhjust "Koljatit" Eesti vähese sõjaproosa tippu liigitada ja see jätab kaugele maha Richard Shirreffi romaani abitu ilukirjandusliku vormi.
Kasutades kriitikute igipõlist õigust spekuleerida oletan, et "Taavet" kirjutati pärast "Koljati" lõpetamist. Tegevus on skemaatilisem ja dramaatikat on vähem - kuid samas tuleb möönda, et läbi aegade on kunstilise teksti loomiseks paremaid võimalusi pakkunud kangelasliku kaotuse lood. Mõlema teose puhul tuleb üldise märkuse korras tõdeda, et autor ei ole välja rabelenud autobiograafilisest lõksust - "Kustumatu valguse maailmas" ja "Sõdurjumala teenris" oli koguni mitu tegelast, kelle prototüüpideks võib pidada Leo Kunnast ning "Sõda 2023" jätkab peategelase Peeter Tergensiga. Usutavasti võib iga andekas inimene kirjutada oma elust vähemalt ühe korraliku romaani (mõelgem siinjuures näiteks ka Andres Anvelti "Punasele elavhõbedale" (2007)), kuid päriskirjanike loome on reeglina avaram. Selles mõttes on Leo Kunnas muidugi kahtlemata päriskirjanik, kuna "Gort Ashrynile" niisugust etteheidet teha ei saa.