Selja taga on kogemused Venemaa sissetungist Gruusiasse ja sissetungist Ukrainasse ning Krimmi anastamisest. Venemaa on astunud otsustava sammu Assadi valitseva režiimi toetuseks ning sekkunud oma vägedega Süürias. Euroopa on hädas põgenike massilise sissetungiga ja sracelle varjus sisseimbunud terroristidega. Hoogustunud on Euroopas elavate islamistide radikaliseerumine. Britid tegid Brexitit ja Ameerika Ühendriikide presitendiks valiti Donalt Trump. Venemaa üritab lagundada sotsiaal- ja massimeedia vahenditega läänemaailma ühtsust. Mis tuleb järgmiseks...?
2016 aasta lõpus ilmus Leo Kunnase "Sõda 2023".
Kaks täiesti erinevat sõda samal tandril ning sama peategelasega. Nagu oleks üks raamat kabe ja teine male, sest laud (territoorium) on ühine, kuid kõik muu erineb. Lisaks "malelauale" on kahel lool veel üks ühine nimetaja, aga sellest hiljem. "Koljati" versioon näitab meile autori nägemust Eesti jaoks halvimas valguses, samas kui "Taavet" peaks olema positiivsem stsenaarium.
Mis siis tuleb? Ega sellele ei olegi kerge vastata, sest nii nagu autori seisukohad on isiklikud, nii ka lugeja vaatab "ajaloo kulgu" läbi oma kogemuste ja uskumuste. Eks püüan minagi analüüsida oma tagasihoidliku mätta otsast ja oletada, miks autor on valinud just sellise mõtete väljendamise meetodi. Kohe algatuseks pean ütlema, et mulle meeldib autori kirjutamise stiil ja leian, et need kaks lugu on väga vajalikud. Minu mureks on see, et esitatud variandid võivad luua riigikaitse taustata luge peas väärmõtteid, et on olemas üks "hõbekuul", mis kõik parandab - suurendame riigikaitse eelarvet, võtame laenu ja elu on nagu lill!
Enne "Taaveti" ja "Koljati" lähemat vaatlust märgin, et minu arasaama on kujundanud muljed kahest varem loetud raamatust: eesti keeles juba ilmunud Aivar Kivisivi raamat "Kolmas vabadussõda" (2012) ning inglise keeles Caspar Weinbergeri ja Peter Schweizeri raamat "The Next War" (1998) Viimast soovitan kindlasti lugeda neil, keda huvitab just "sõdade ennustamine". Caspar Weinberger oli Ameerika Ühendriikide kaitseminister (Secretary of Defense) president Ronald Reagani ajal.
"Kolmas vabadussõda" käsitleb 2012 aastal autori nägemust võimalikust konfliktist Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Rünnak meie riigi vastu on pea-aegu identne sellega, mis juhtus 2014 Krimmis ja Ida-Ukrainas. Tulemus on Eestile soodne ja on seotud meie liikmelisusega NATO-s. Olnud sel ajal tegevteenistuses Kaitseväes, lugesin ja mõtlesin pidevalt, et kui palju sellest saab üle kanda oma igapäevasesse tegevusse. Peamine kulg oli lugejatele antud n.ö. tavainimese vaatevinklist - taktikalisel tasandil. Üllatavalt palju mõtteainet analüüsisimiseks ilma sõrme vibutuseta või "ainsa pääsetee" näitamiseta.
Raamatut "The Next War" lugesin esimest korda 2003. aastal. Teos koosnes mitmest erinevast stsenaariumist, mis ei olnud omavahel seotud, kuid olid raamatus võimalikus toimumise järjekorras. Sel ajal tundus võimatu, kuid nüüd üllatavalt võimalikud arengud tulevikuks (mitte ajaliselt, vaid olemuslikult):
- täiemahuline sõda Korea poolsaarel, mille varjus kasutab Hiina võimalust hõivata Taiwan;
- Iraani poolt juhitav/toetatav džihaad Pärsia lahe piirkonnas, kus fundamentalistid ründavad mõõdukamate riikide valitsusi (samal ajal korraldatakse terrorirünnakud USA-s ja lõhatakse tuumaseade Euroopas);
- USA sissetung Mehhikosse, et kõrvaldada võimult narkoäriga seotud valitsus ja sulgeda tohutu illegaalsete immigrantide sissevool vaesuses ägavalt naabermaalt;
- Ennast taas leidnud ja ülesehitanud Venemaa sissetung Euroopasse koos piiratud tuumajõu kasutamisega;
- USA ja Jaapani Teise Maailmasõja ümbermängimine Vaiksel ookeanil, kus käiku lähevad kõik vahendid, kaasaarvatud küberrünnakud.
Kõikide nende arengute ühe põhjusena oli ära toodud lääneriikide soov vähendada peale Külma sõda kaitsekulutusi (nagu seda tehti ka peale suurt majanduskriisi 1930-ndatel).
Rea sõjanduslikke küsimusi toon ära eraldi artiklis; siinsed read pühendan tegelastele ja romaanide üldisele tonaalsusele.
Tegelastest: "Taavet" ja "Koljat" kuuluvad nende väheste täiskasvanutele mõeldud raamatute hulka, mille peategelane lausa sädeleb kui teemant. Inimene oma loomuselt on nõrk ja haavatav. Need nõrkused võivad olla erinevad - ego, füüsiline valu, perekond, raha, suhted teiste inimestega, eeldatavad teiste inimeste hinnangud, jne. Kuid ilma vigadeta olid oma eluajal vaid Hitler, Stalin ja "Suur Juht" Mao Zedong ühelt poolt ning Ema Teresa spektri vastasküljelt.
Peeter Tergens ja tema sõbrad on ideaalsed inimesed. Peaaegu. Erinevalt "Koljati" poliitikutest-rajakatest-nahahoidjatest ning pugejalikest ja otsustusvõimetutest Kaitseväe juhtidest. Neile heidetakse juba täna ette tulevikus toimuvad "reetmisi" - riigikaitse tagamiseks vaja minevate sammude eiramist. "Taaveti" puhul on suhtumine Kaitseväe juhtkonda veidi pehmem, kuid suhtumine poliitikutetesse tuleb sellegipoolest esile. See autori isiklik vaen (?) poliitikute vastu ongi teine ühine nimetaja (lisaks Eesti territooriumile) kahe jutustatud loo vahel.
Siit edasi on kohe järgmised mõtted:
- "Koljatis" päästab olukorra ainult see, et "ideaalsed kangelased" on aja jooksul salaja laiali tassinud ja ära peitnud tuhandeid miine, kümneid tonne lõhkeainet ja laskemoona - see on ainuke võimalus andmaks natukenegi realistlikku varjundit miinivabrikutele. Rääkimata sellest, et peakangelane ise peidab salajast relvaladu (nii igaks juhuks)! Kahjuks on elu näidanud, et selline omavoliline lõhkeainete ja relvadega ümberkäimine on ainult väetis ja allikas põrandaalusele relvakaubandusele. Aga ega raamatus ei peagi ju kirjutama kaasnevatest ohtudest, sest kangelased on "militaarsed ema-teresad"!
Kas tõesti on OK tõlgendada seadust sellisena nagu keegi ise soovib? Homme võiks siis keegi Eesti Panga seifist natuke kulda kaasa võtta ja ära peita - no ehk saab selle eest vaenlase käest kunagi paar granaati osta? Järgmisena lööme ennetavalt kellegi maha, sest tundus olevat potensiaalne riigireetur? Kus on piir?
Peeter Tergens leidis, et valitsust ja poliitikud ei saa usaldada, samas töötas aastaid Kaitseväes, võttis palka ja hoidis kätt rusikas taskus (vabandust, RPG-22 peidikus). Mõni võib öelda, et tema nõrkus oligi kahestumine riigitöö ja oma enda suhtumise vahel riigi juhtidesse. Kuid ei, seda on autor näidanud just veel ühe positiivse küljena - näe, hoolimata demokraatliku riigi seadustest julges kangelane rikkuda seadusi ja hoida era-arsenali. Autor näitab Kaitseväe juhtkonna otsuste kritiseerimisel termini "õõnesarmee" kasutamist. Ometi peaks ta mäletama enda töö vastutusalast seda, et struktuurid olid paberil just seest tühjad - ilma selleks ettenähtud relvastuse, varustuse ja laskemoonata. Kui transpordi saab eraettevõtetelt ja talunikelt, siis kahjuks laskemoona ja erivarustust nende ladusest ei saa... Eraettevõtja ei võta puht patriotismist remontida ka soomukeid - tema isamaaline tunne ei toida töötajate peresid.
- "Taavetis" on olukord parem ja kangelane koos sõpradega on tegev Kaitseväes. Kogu riigikaitse ülesehitus on just selline, nagu autor omas vaimusilmas näeb. Loodan, et mõni lugeja võtab aega ja teeb kogu selle kirjeldatud organisatsiooni hinna analüüsi. Mina omas tagasihoidlikus isikus ja kogemuses arvan, et lähiaastatel ei saa olema ega tulema sellist rahalaeva, mis võimaldaks kogu seda varustust soetada ning üleval pidada. Raha hulk kahjuks ühest taskust teise (ühelt riigieelarve realt teisele) tõstmisega suuremaks ei kasva. Suurendades kulutusi riigikaitsele ja liitlaste vastvõtule, tuleks leida lisavahendeid. Kaitseministeeriumi kõrval peaks kasvama eelarve Siseministeeriumi haldusalal, sest ega Piirivalveameti üksused koos relvastuse ja väljaõppega ei teki Pühast Vaimust. Tuleb võtta tööle inimesed, õpetada nad välja, anda varustus, soetada varud ning ehitada kõige selle ülalpidamiseks vajalik taristu. Kas rahvas oleks rahul, kui teeme veel kokkuhoidu hariduse ja tervishoiu valdkonns? Kärbime investeeringuid kohalikele omavalitsustele? Lõpetame mõneks ajaks teede hooldused? Ja kas sellest kõigest veel piisab?
Ka selles loos on korduvalt sees nägemus, et seadused on ainult lollidele ja nendest ei ole vaja kinni pidada. Kuigi Kaitseväe juhataja on siin loos pea-aegu tubli ja lubab kõrgendada valmidust, siis hiljem osutub "kergelt mökuks" ning ei julge kaitsta oma alluvat (peategelast) poliitiku alatu rünnaku eest.
"Taavet" ja "Koljat" jätavad kukalt sügava paneva mulje:
- poliitikuid ja NATO-t ei saa usaldada;
- sõjaväeline juhtkond kas ei tea asjast midagi või ei ole huvitatud riigi kaitsest;
- seadused ei ole täitmiseks vaid neid võib painutada oma äranägemise järgi;
- kui Leo Kunnas saaks teha nii nagu ta soovib, siis oleks...
Lõpetuseks, kas midagi head ka on? Aga loomulikult.
Oluline on inimestele meelde tuletada, et riigi ning vabaduse kaitse on meie kõikide kohus. Ja see kaitse maksab! Igaüks, kes nõuab raha riigikaitseks juurde, peaks vaatama peeglisse ja küsima endalt - kas mina olen nõus püksirihma pingutama?
Riiki kaitsevad sõjaväelased koos liitlastega. Aga sellest ei piisa.
Kas tavalised inimesed teavad, kuidas nemad, oma igapäevasel töökohal, aitavd kaasa meie oma riigi kaitsele? Kas ettevõtted on valmistanud plaanid oma töö tagamiseks kriisi ajal? Millised tegevused/toodang on oluline ja mille tootmist võib vähendada või edasi lükata? Kas neil on loodud või loomisel vastavad reservid? Millised on riigi ja ühiskonna jaoks kriitilised teenused ja milliste puudumine ei halva elu? Kas kohalikel omavalitsustel on kriisiplaanid - sõjaks, rahutusteks, tehislikeks- või looduslikeks katastroofideks?
Oma olemuselt ei ole kriisidel vahet, lihtsalt vajalike plaanide ja tegevuste prioriteedid on erinevad.
Seda minu poolt viimati viidatud valdkonda - tavalise inimese probleemid näitamine sõjas/kriisis - peangi antud raamatu kõige olulisemaks sõnumiks.
Ja selle eest tänan Leo Kunnast!