Kui kirjanikul on ilmunud menuk, siis paneb see autori uut teost looma asudes keerulisse positsiooni: nii lugejatel kui ka kriitikutel on järgmise raamatu osas väga kõrged ootused. Raske on öelda, mida mõtles või tundis Andy Weir, „Marslase“ autor, kui asus kirjutama romaani „Artemis“, tõsi on aga see, et kahte raamatut võrreldakse omavahel päris palju, mistõttu on ka „Artemis“ saanud üksjagu kriitikat. Juba kaanele on lisatud, et tegu on „Marslase“ autori uue põnevusromaaniga. Ühelt poolt on see muidugi hea reklaamitrikk, teisalt toob võrdlusmomendi tahes-tahtmata esile.
Kindlasti on Andy Weir kirjanduses oma niši leidnud. Nii „Marslase“ kui ka „Artemise“ tegevus toimub lähitulevikus. Lisaks on tegevuskohaks esimesel juhul Marss, uue raamatu sündmustik toimub Kuul. Ka näitab autor oma teadmisi teaduse ja tehnika vallas. Weir on enne raamatute kirjutamist ära teinud suure eeltöö. „Marslasest“ on olemas filmiversioon, „Artemisest“ on plaan film vändata. Tegelikult „Artemis“ mõjubki filmilikult – lugedes tekkisid silme ette kaadrid. Mingis mõttes on mõlemad raamatud ellujäämisromaanid. Algab ju „Marslane“ järgmiste Mark Watney sõnadega:
Olen omadega põhimõtteliselt perses. [---]
Teadmiseks – ma ei surnud 6. solil. Ilmselt ülejäänud meeskond arvas seda ja ma ei saa neid selles süüdistada. Võib-olla peetakse minu surma tõttu üleriigilist leinapäeva ja mu Wikipedia leheküljel on kirjas: „Mark Watney on ainus inimene, kes on surnud Marsil.” (lk 9) [---]
Paljutõotavalt algab ka „Artemis“:
Põrutasin üle halli ja tolmuse pinnase Conradi mulli suure kupli poole. Selle punaste tuledega ääristatud õhulüüs oli masendavalt kaugel.
Raske on joosta, kui seljas on sada kilogrammi varustust, isegi Kuu raskusjõu juures. Aga lausa hämmastav, kui kiiresti inimene liigub, kui kaalul on elu (lk 4).
„Marslases“ peab Mark Watney hakkama saama inimtühjal Marsil, „Artemis“ on aga põnevusromaan, kus ühel hetkel on ohus kogu Kuu linna elanike elu. Romaani tegevus toimubki Artemises – inimkonna esimeses ja ühtlasi ainsas Kuu linnas. Milline on Artemis? See koosneb viiest hiigelkuplist, mida nimetatakse mullideks. Need on poolenisti maa all, seega näeb Artemis välja täpselt selline, nagu vanades ulmeraamatutes kuulinnu kujutati: kuplikobar. Maa-aluseid osi ei ole näha (lk 15). Artemises elada on põrgulikult kulukas. Kohalik köök on kehvapoolne, koosnedes vetikatest ja kunstlikest maitseainetest ehk siis on tegu möksiga. Maalt toodud toit on aga väga kallis (lk 34).
Romaani peategelaseks on 26-aastane Saudi Araabiast pärit Jasmine Bashara ehk lihtsalt Jazz, kes on Kuul elanud alates 6-eluaastast, mis tol ajal oli Kuule kolimiseks miinimumvanus. Maale tagasi ta ei ihka. Jazz:
Mina olen Kuu tüdruk. [---] Ma olen üle poole elust siin elanud, minu keha on kuuendiku raskusjõuga harjunud. Enne Maale minekut peaksin kõvasti sporti tegema ja tablette sööma, et lihaste ja luude kasvu stimuleerida (lk 63).
Peale selle, et Jazz on pikka aega elanud Kuul, ei ole ta ka just muus mõttes väga tüüpiline naisterahvas. Kaklustes ja alkoholi joomises ei jää ta püksikandjatele sugugi alla. Korduvalt rõhutab Jazzi isa, et tütar ei kasuta oma potentsiaali, sest tegelikult on Jazz üliandekas, kuid tegeleb salakaubavedamisega. Ka on Jazz pidevalt rahalistes raskustes. Seetõttu on ta sunnitud elama Artemises väga kehvades tingimustes. Jazz oma eluaseme kohta: Tehniliselt võttes on see kapselkorter, aga kõik nimetavad neid kirstudeks. See on lihtsalt kinnine koiku, mille ukse ma saan lukku panna. Kirstul on ainult üks eesmärk: magada. [---] Mul on voodi ja riiul. See on kõik. Koridori otsas on ühistualett ja paari kvartali kaugusel on ühisdušid. Minu kirstu ei näidata niipea ajakirjas Kaunid Kodud ja Kuumaastikud, aga enamat ma endale lubada ei saa (lk 14). Raskustele vaatamata on Jazz sunnitud raamatu lõpus Artemise kohta tõdema: see on maailma parim linnake (lk 344).
Jazz unistab rikkaks saamisest. Nii et kui ühel momendil tekib võimalus teenida miljon makki (rahaühik Kuul), jääb Jazz kohe nõusse. Sellest hetkest hakkab aga rulluma kriminaalne lugu, kus mängus on palju rohkem, kui Jazz oleks osanud ette kujutada. Peagi adub Jazz, et Artemise tulevik on just tema kätes. Tõdeb ka Artemise turvaülem Rudy: Artemise makid on reguleerimata, suuresti mittejälgitav poolvaluuta ja siinne identiteedituvastuspoliitika on parimal juhul nõrgavõitu. Me oleme rahapesuks parim paik (lk 194). Jazz astub vastu ohtlikele kurjategijatele, kes on otsustanud Kuul kanda kinnitada.
Naistegelasena ei ole Jazz just eriti veenev. Vahest võinuks Weir kujutada Jazzi mehena. Kui Mark Watney puhul on nauditavad tema sisemonoloogid, siis on Weir püüdnud kirja panna ka Jazzi mõtisklusi, tõsi, Watney monolooge on huvitav jälgida, Jazzi omad jäävad nõrgaks.
Nii „Artemises“ kui ka „Marslases“ kirjutatu on usutav. Võiks arvata, et elu Marsil või Kuul sellisel kujul toimikski. „Artemises“ oleks ehk soovinud rohkem Kuu kirjeldusi. Punase planeedi kujutamine „Marslases“ oli lummav. Tekkis tunne, nagu loekski kellegi Marsil kirja pandut.
Marss on tühi ahermaa ja ma olen siin täiesti üksinda. Teadsin seda muidugi juba. Kuid teadmine ja reaalselt kogemine on erinevad asjad. Minu ümber ei olnud midagi peale liivatolmu, kivide ja lõputu, igas ilmakaares laiuva tühja kõrbe. Marsi kuulus punane värv tuleneb kõikekatvast raudoksiidist. Niisiis ei ole see lihtsalt üks kõrb. See on nii vana kõrb, et roostetab sõna otseses mõttes (lk 78).
„Artemis“ on mõnus lugemine, kuigi romaani algus venib pisut ja hoo saab teos sisse alles poole pealt. Kindlasti sooviks näha ka „Artemise“ filmiversiooni. „Artemist“ on palju võrreldud „Marslasega“, aga tegelikult ei olegi see halb, sest mõlemad raamatud täiendavad pisut teineteist, andes meile uusi teadmisi, miks mitte inspiratsiooni, pakkudes loomulikult huvitavat lugemist, lisaks viivad need meid rännakule Maalt kaugemale ajal, mil tunneme oma sinist planeeti läbi ja lõhki ning üritame avastusretki minna tegema Marsile, taas Kuule …
Huvitav oleks aga teada, kus toimub järgmise Weiri raamatu tegevus.
Monika Undo
Weiri fänn
Kasutatud allikad
Weir, A. Artemis. Tänapäev (2018)
Weir, A. Marslane. Tänapäev (2015)