Kristjan Loorits. "Peaaegu täiuslikus maailmas" (Tänapäev 2016).
Taavet Kase. "Surmamaks" (;paranoia 2018).
Kristjan Looritsa ja Taavet Kase ulmeromaane „Peaaegu täiuslikus maailmas“ ja „Surmamaks“ ei ühenda suurt midagi peale omapära. Mõlemaid võib liigitada teadusulme alamžanri (kumbki maailmasüsteem ei ole maagiline) ja kummagi tegevusmaailm asub väga kaugel tänapäevasest reaalsusest. Sellega sarnasused ka lõppevad.
Olgugi et tegevusmaailma loomisest räägitakse kõige rohkem fantastilistesse oludesse paigutatud imeulme juures, on see ükskõik millisesse ulmekirjanduse alamžanri kuuluva teose loomise paratamatu osa. Kognitiivset võõristust tekitavate elementide (noovumite) ja lugejale igapäevaelust tuttava vahelise pingevälja loomine on küll mõjuv võte, kuid eriti teadusulmes ei pruugi see autori eesmärkide täitmiseks võimalik olla. Kui autoril on kavas kujutada tähtedevahelisi reise, peab ta looma maailma, milles need toimuvad, sest päris tänapäevases olustikus, nagu me kõik teame, neid ei ole. Muidugi võib autor oma täheleaevad sellest hoolimata teadlikult tänapäeva (või ka näiteks 1960-ndatesse) paigutada (on ju viktoriaanliku Inglismaa olustikku ja kirjandust kasutav aurupunk terve omaette alamžanr), kuid selline valik on samamoodi valmiva teose kujundamise etapp nagu worldbuilding ning sel on teose struktuurile, kultuurilisele kontekstile ja vastuvõtule lugejate poolt sama kaugele ulatuv mõju.
Loorits ja Kase on sellele problemaatikale lähenenud põhimõtteliselt erinevalt. Looritsa romaan on ühest küljest muidugi sotsiaalne satiir reklaamimaailma, turundusagentuuride ja tarbimisühiskonna pihta, kuid see on loetav ka düstoopiana. Teoses kirjeldatud inimsuhted püsivad põhimõtteliselt kahel sambal – aseksuaalsus (täiskasvanud mehed arutavad romaani alguses õlleklaasi taga huvitavat tähelepanekut, et noore kena neiuga lobiseda on millegipärast toredam kui omavahel ja pakuvad selle seletuseks kõiksugu teooriaid välja) ning ligipääs kõrvalmõjudeta mõnuainele (igal õhtul juuakse ennast rõõmsalt purju, et järgmisel hommikul reipa ja energilisena ärgata ja taas tööle tõtata). Erinevalt suurest osast düstoopiatest puuduvad „Peaaegu täiuslikus maailmas“ pikemad selgitused, kuidas niisuguse olukorrani jõuti, kuid siin-seal pillatud vihjeid tähele panevale lugejale tekib siiski aimdus, et see on ratsionaalselt võimalik. Üks romaanis toimuvaga kooskõlalisi selgitusi on näiteks võimalus, et kõigile puistatakse midagi joogivee hulka, inimkonna püsimajäämiseks keeratakse doosi kord põlvkonnas vähemaks ning romaani tegevus toimubki ühel sellistest aegadest. Mõte ühiskonda niimoodi kontrolli all hoida on vähemalt niisama usutav kui George Orwelli „1984“ või Aldous Huxley „Hea uue ilma“ meetodid.
Taavet Kase „Surmamaksu“ maailmas on pealkirjale vastavalt surm maksustatud – on leiutatud viis, kuidas surevaid kodanikke igavesti elus hoida ning nende hingedest samal ajal pidevalt rohkem energiat toota, kui elushoidmiseks kulub. Elushoitava kognitiivsed võimed manduvad seejuures kaua enne seda, kui ta jõujaamana kasutuks muutub. Kui keegi endale sellist lõppu ei soovi, tuleb tal elu jooksul kokku koguda rahasumma, mille eest riik tal kohe pärast kokku kukkumist Liiva-Annuse juurde kolida lubab. Elu väärtuse on asendanud surma väärtus: selle asemel, et koguda raha auto, maja või laste hariduse jaoks, pannakse raha kõrvale suremise tarvis ning reaalset suremisriski hõlmavatest tegevustest (käsitsivõitlus metsloomadega vms) on saanud rasket raha sisse toov illegaalne meelelahutus. Ka siis, kui hingedest elektri tootmisele hinnang andmata jätta, on sellise konstruktsiooni vastuolulisus ilmne: tegelikus maailmas laseks iga inimene, kellele mõte jõujaamaks saamisest ei meeldi, ennast maha ning kuigi kuskil keldris võidaks ennast ka pantritele ohverdada, rahuldaksid laiad massid oma riskivajadust madallendudega maanteedel.
Romaani tagakaanel annab teosele hea hinnangu novellikirjanik Mehis Heinsaar. Selline suhtumine maailmakujundusse ongi levinud justnimelt viimase paarikümne aasta Eesti novellistikas. Illustreerivaks näiteks sobib kasvõi 2018. aasta Tukla novelliauhinnaga vääristatud Armin Kõomäe jutt „Goglomov“: kui Gogoli „Surnud hingede“ peategelasel oli oma kummalisele ostureisile täiesti ratsionaalne põhjendus, mida tänapäeval nimetataks soodustuskelmuseks, siis Kõomäe peategelase motivatsioon pole teada. Ta kulutab oma aega ja raha just nõnda, sest et tahab, ja kogu lugu. Küsida, miks kõik just nii käib, pole mõtet (ja selles vist seisnebki ka heinsaarelikult maagilise realismi maagia).
Õigem oleks muidugi öelda: Goglomov kulutab oma aega ja raha just nõnda, sest autor tahab, et ta seda teeks. Sellised tegevuskohad, tegevused või tegelased on autori tahtevabaduse manifestatsioon ja lugejal jääb üle nendega leppida. Veel üks Gogolisse puutuv näide: Paavo Matsini „Gogoli disko“ (2015) nimitegelasel pole reaalse Gogoliga vähimatki ühist ning kui autor oleks soovinud teisiti, oleks täpselt sama teksti pealkiri võinud olla ka „Lenini disko“ või „Mahatma Gandhi disko“. Viimaste aastate ulmekirjandusest sobib autori enesekehtestuse õnnestunud näiteks veel Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn“ (2013) ja veidi kaugemast minevikust miks mitte ka Matt Barkeri „Waaneburgi tapatalgud“ (2002).
Õnnestumise korral võib tavaloogikast loobumine viia kunstilise üldistuseni või anda lugejale kamüülikult eksistentsiaalse elektrilöögi. Ebaõnnestumise puhul kehitab lugeja õlgu ning kui viitsib, kirjutab Ulmekirjanduse BAAS-i (baas.ulme.ee) või leheküljele www.goodreads.com „ajuvaba jamps“ ja annab ühe punkti.
Paraku on kõigil asjadel siin maailmas oma hind ning see käib ka olukorra kohta, kus lugejale autori suva sobib ning ta ei ajagi taga mingit kooskõla. Nimelt, sellised teosed kipuvad olema sirgjooneliste sündmustikega, sest kui loomisakti alustatakse suvaotsustest koosneva maailma projekteerimisest, võib selle arbitraarsus hakata autori narratiivseid valikuid piirama (või siis ei jää keerulise narratiivi või reljeefsete tegelaste jaoks lihtsalt auru üle). Nii ongi ka Looritsa ja Kase teoste süžeed lihtsameelsed. „Peaaegu täiuslikus maailmas“ tutvub noormees tema töökohta praktikale tulnud neiuga ja hakkab lõpuks temaga koos elama. „Surmamaksus“ saadab surev isa oma kahele üksteisest võõrdunud pojale kirja, kus lubab neist varem tema surivoodi juurde jõudnule suurt pärandust, kuid teeb seda salajase eesmärgiga neid omavahel lepitada. Pojad jõuavad vaid väheste sekeldustega pärale, kuulavad surija monoloogi ära ning taasvennastuvadki. Ülal näiteks toodud „Pühas ja õudses lõhnas“ röövitakse ära teismelised tüdrukud, osa tegelasi üritab neid otsida ja üks asubki lõpuks teele paika, kus nad oletatavasti asuvad – tehes seda paraku viimasel leheküljel. Teoste eesmärk on kujutada tegevusmaailma, mitte käänulisi inimsaatusi, väljapaistvaid karaktereid, nende psühholoogia sügavusi, eetilisi dilemmasid või muud sellist.
Selles pole midagi erakordset: 1930-ndate anglo-ameerika ulmekirjanduses võis ka kosmoselend või võõral planeedil ringi jooksmine olla nii autorite kui lugejate jaoks väärtus iseeneses. Erapooletus tulevikus elutsev vaatleja, kes mõtiskleb kirjanduse, ühiskonna või kirjanduse koha üle ühiskonnas, võib aga panna kulme kergitama sel viisil loodu pretensioon kõrgkultuurile.