„Täna kell viisteist null null on kohtumine pereterapeudiga,“ ütles kodukeskus mahedalt.
Mul oli suu parajasti täis, mistõttu jõllitasin niisama küsivalt esmalt musta karbikese ja seejärel pilku vältiva abikaasa poole. Marin sättis söögilaual pakendeid õigeks.
Kugistasin ampsu alla nii kähku kui sain ja rüüpasin kaerapiima peale. Selle lääge maik tuletas kaugest minevikust ehtsa lehmapiima maitset meelde ja tegi tuju veel halvemaks.
„Panidki aja kinni või?“
Marin hõõrus näppudega ninajuurt. „Panin jah. Mis siis?“
„Otsustasid, et minult ei küsi, jah?“
Ta vaatas mulle esimest korda otsa. Pruunid silmad olid trotsi täis. „Otsustasin jah. Midagi tuleb ette võtta, Dim jäi eile jälle pärast tunde. Neljas kord sel nädalal. Igal päeval.“
„Ma tean,“ osutasin ma mürgiselt, „ma elan ka siin peres.“
„Vahel on tunne, et ei ela,“ poetas Marin ja tõusis lauast, et näiliselt nõudega askeldada.
Hakkasin midagi vastu ütlema, aga otsustasin, et ma lihtsalt ei jõua enam.
*
„Nii, kui palju te simulaatorist teate? Kui pikalt ma seletan?“ küsis noor terapeudineiu, toksides sõrmega meresinist karpi oma töölaual.
Kehitasin õlgu. Vahetasin Mariniga pilke. Dim jõllitas niisama maha, pikad juuksesalgud langesid näo ette.
„Midagi oleme ikka kuulnud,“ kohmasin ma.
„Selge, ma siis igaks juhuks seletan,“ teatas terapeut. „ Esmalt teeme teist 3D-pildid. Seejärel, kui te olete vastanud mõnedele küsimustele, loob tarkvara vastuste põhjal kõige võimalikuma stsenaariumi. Siis mängitakse see siin laual holona lahti. Saame alati pausi panna, kui on küsimusi. Rõhutan, et tegemist on ennustusega, see ei pruugi olla sada protsenti õige.“
Miskipärast vaatas ta siis järsku Dimile otsa. Poiss ajas end veidi sirgu ja raputas pahuralt salke silme eest.
„Samas on uuringud näidanud, et stsenaariumite realiseerimistõenäosus jääb vahemikku 60-80 protsenti, sõltuvalt vastuste aususest,“ ütles neiu tungivalt. Dim vaatas uuesti maha. „Nii et soovitan olla võimalikult siiras.“ Dim noogutas vastumeelselt.
„Kas alustame?“ küsis terapeut rõõmsalt.
Seisime skaneerimiskiire ees ja lasime pildid ära teha, seejärel küsis terapeut Dimilt suhteliselt ettearvatavaid küsimusi. Kellena ta end tulevikus näeb. Kas tal on palju sõpru. Millega talle meeldib vabal ajal tegeleda. Kas trennis käib. Dim vastas nii lühidalt, kui emakeel lubas. Kas narkootikume tarbib. Piilus korraks juuksesalkude vahelt meie poole. Jah, mis siis. Ja nii edasi. Marin ohkis ja ahhetas, minul tekkis vahel hirmus kiusatus talle piki pead anda, aga õnneks ei näinud see lakooniline pobin terapeuti häirivat. Tema muudkui noogutas ja kiikas laual oleva karbi poole, justkui ootaks sellelt kinnitust vastuste õigsusele.
Ühe vastuse järel käis pehme kimm.
„Nii, olemas!“ ütles terapeut. „Kas paneme käima?“
Noogutasime.
Karbi kohale ilmus sinakashall mull, mida võis igast suunast vaadata. Kallutasime end vist kõik instinktiivselt selle poole. Mullis oli Dim, praegusest vähemalt kümme aastat vanem, ikka kahekümnendate keskel. Sorakil pikad juuksed, täishabe, näol juba vaod. Lebas kusagil majakülje najal, püksid minu arust märjad, käed lõdvalt laiali. Käised olid üles kääritud ja käsivarred lillakaid täppe täis.
„No kamoon,“ urises Dim. „Liiga klišee ei ole või?“
Terapeut muigas. „Nagu ma ütlesin, kõige tõenäolisem stsenaarium antud vastuste põhjal. Samas, ka parimal juhul 80-protsendine esinemisvõimalus. Igal juhul näete, et selline see suund on.“
„Ühesõnaga, mu pojast võib saada narkar,“ ütles Marin väriseval häälel.
„Teie pojast,“ pidas terapeut vajalikuks mitmust rõhutada, „võib saada narkomaan, kui ta jätkab senisel suunal, jah.“
„No tore,“ kähistas Marin ja hakkas hääletult nutma.
Kui ta oli mõned korrad vappunud, toksas Dim teda rusikaga. Tema viis õrnust pakkuda.
„Emps, kuule. Emps. See simuvärk on faking jura. Selle ainus mõte on hirmutada. Seda ei juhtu.“
„Noh, tegelikult,“ alustas terapeut.
„See on faking jura,“ urises Dim.
Terapeut naeratas õige pisut ja silitas küünega mööda hallikassinise karbi külge. „See on tõenäoline stsenaarium. Nagu ilmaennustus. Kui ikka hommikul on miinuskraadid ja läheneb niiske front, võib sadada lund. Ei pruugi sadada just seal, kus teie olete, aga tõenäosus on suur.“
„See on faking jura,“ kordas Dim, nagu ei oskakski ta muud öelda.
„Hea küll, poiss, ole nüüd kuss,“ ütlesin ma. „Sa...“
„Mis poiss ta sul on!“ karjus Marin järsku nii, et kõik võpatasid. Jõllitasin oma naist. Ümmargusel kuunäol jooksid ripsmetuši ja pisarate ribad, kärtspunaseks värvitud huuled võbisesid nii viha kui enesehaletsuse käes. Vahtisin teda, kõik oleks taustal justkui hääbunud piimjaks uduks. Nägin ainult naist, kes oli minu naine ja ma ei saanud aru, miks ma olin kunagi üldse tahtnud, et ta oleks minu naine. See oli võõras nägu, inetu ja vaenulik. Sel hetkel taipasin, et ma ei armasta teda enam kunagi. Aga kõik see toimus millisekundi jooksul, sest Marin polnud karjumist lõpetanud.
„Poiss oli ta kümme aastat tagasi, nüüd ta on mees!“ kisendas ta edasi, ehkki nooruke terapeut lehvitas kätega ja tegi kuss-kuss, otsekui oleks sellest mingit abi.
„See aeg, kui sa oleks pidanud teda kasvatama, on nüüd ammu möödas!“ röögatas Marin veel lõppu ja jäi siis nuuksuma ja käsi näo ees hoidma.
Vaikisime ja ootasime kannatlikult, kuni see episood möödus. Läks vahest minutike, siis ta kogus ennast, nuuskas häälekalt nina ja vaatas siis ootamatult mingi raevuka enesekindlusega minu poole.
„Aga tead mis, Henri? Mul on sulle üks üllatus ka,“ ütles ta varjamatu mõnuga.
Silmitsesime teda Dimiga nagu kaks tölli. Terapeut näis olevat asjasse segatud, vahtis lauale ja pani sõrmed vaheliti.
„Kuidas see siis täpsemalt käib?“ küsis Marin temalt tähtsa näoga.
„Jaa,“ ütles terapeut ja silus blondi seitlit. „Asi on selles, et teie abikaasa tellis tegelikult kaks simulatsiooni, ühe teie poja edasise käekäigu ja teise teie suhte kohta.“
Kergitasin väga aeglaselt mõlemat kulmu. „Või nii.“ Vaatasin Marinit, kes pulbitses raskustega allasurutud kahjurõõmu käes. „Kui see oli üllatusena mõeldud, siis ei tulnud küll hästi välja,“ poetasin ma. „Ei ole eriti üllatav, et sa midagi sellist minu selja taga telliks.“
Terapeut köhatas enne, kui Marin jõudis vastata. „Igatahes, teie abikaasa vastas küsimustele ka teie eest...“
„Loomulikult,“ lõikasin ma vahele.
„... Ütlen igaks juhuks, et need küsimused puudutavad fakte, mitte hinnanguid. Millal kohtusite, millega te sel hetkel tegelesite, millega nüüd tegelete, kus elasite enne, kus praegu, muu säärane,“ rõhutas terapeut. „Kogu see info on meil olemas ja me võime nüüd vaadata, milline võiks olla teie tulevik kümne aasta pärast. Potentsiaalne stsenaarium, mäletate.“
„Mäletan,“ ütlesin ma vaikselt.
„Kusjuures,“ ütles Marin sama vaikselt, „ma rääkisin talle kõike. Sinu garaažibändist, kuidas sa elasid ühikates erinevate naiste juures, kuidas sul polnud muud tööd kui mikrofoni röökimine.“
„Jäta minu Henri and the Heretics rahule,“ pomisesin ma suure vaevaga end vaos hoides. Naine ei teadnud muusikast midagi, tema kuulas ainult oma seda kuradi Dimi, kelle järgi meie ainus laps oma nime sai.
Marin ei lasknud end segada. „Rääkisin talle, kuidas sul oli raha ainult õlle ja suitsu jaoks enne, kui mina hakkasin su arveid maksma. Kõike rääkisin.“
„No väga tore,“ teatasin ma. Mul oli selleks hetkeks juba täiesti suva. Dim vahtis meid vaheldumisi ega öelnud ühtki sõna. Kuigi mulle tundus, et mind vaatas ta kriipsukese võrra suurema poolehoiuga.
„Kas paneme käima?“ küsis terapeut. Marin noogutas armulikult.
Sinakashall mull karbi kohal. Korter. Üsna sarnane meie omale, piinlikult puhas ja täiesti ilmetu. Seintel ohutud digimaalid lilledest ja metsadest. Oigama panevalt standardne mööbel – loomulikult orgaaniline ja biolagunev. Ja diivani peal: Marin.
Puhkesin naerma. Kohe selle peale kostus naiselt midagi, mis meenutas segu pettumusest, nördimusest ja tütarlapselikust jonnist. Sest holotädi oli ikka täielik mammi. Veel tüsedam kui praegu, lõua all lott. Seljas mingi kurguni uusviktoriaanlik kodukleit, selle totaka säbrulise kraega, mis just moes oli. Ainult et kui tegemist oli tulevikuga, oli täiesti loomulik, et ettevaatlik Marin kandis seda alles nüüd, kümme aastat hiljem. Isegi ta soeng oli see totter rullpats, mida kandsid praegu kõik verinoored plikad. Viiekümneaastase muti peas nägi see muidugi välja nii, nagu oleks keegi talle kaneelisaiakese pähe surunud.
Tädi luges kohvilauale asetatud holokarbilt uudiseid. Kõmu ja klatši. Tõmbas erutusevärinaga aina lehte edasi ja keskendus mingite mõttetute kuulsuste mõttetutele eludele.
Pilt hääbus.
Kui see uuesti selgines, oli meie ees teine korter. Mis korter, peaaegu et urgas. Tühjad pudelid, kõikjale visatud riided, kojutellimuste korvikesed. Osa kraami juba biolagunes.
Marin turtsatas kergendusest. „Noh, see on Henri kodu, jah? Oleme lahku läinud ja tema elab sellises peldikus, eks?“
„Näib nii, et te koos enam ei ela, kui te nii jätkate,“ ütles terapeut ettevaatlikult. „Võimalik, et sarnaste trendide edenemisel lõpetate tõepoolest üsna... vastandlikes oludes.“
„No näed,“ kähistas Marin võidukalt. Kuid täpselt samal hetkel ilmus lagaga kaetud ruumi täiesti alasti näitsik, kes ringutas end rõõmsalt. Kägin mu kõrvalt reetis, et Dimi teismeline keha saatis ajule ootamatu vaatepildi peale välksõnumi. Poiss ajas end täiesti kangeks ja jõllitas imeilusat plikat, kes õõtsuvate rindade saatel ringi patseeris ja oma riideid otsis. Ta oli vaevalt kahekümnene.
„Issand jumal,“ pomises Marin.
Ja siis olin seal mina. Pikad, sorakil juuksed – mitte kuigi erinevad Dimi salkudest. Katkised teksad jalas, paljas ülakeha väga timme tätoveeringuid täis. Ja need kõhulihased! Sügasin karvast rinda ja sirutasin end. Tüdruk naeratas mulle.
„Heip. Sa hiljaks ei jää vä?“
„Unusta ära. Ja nad ei saa nagunii minuta peale hakata,“ irvitasin ma. „Henri and the Heretics pole sittagi väärt, kui esimene pool on puudu.“
Tüdruk muigas ja hakkas oma riideid otsima. „Tavai. Käi siis kipsti ära. Ma toon seni kraami juurde.“
Pilt hääbus.
Dim pööras pea jumaliku aeglusega minu poole. Tema silmad hiilgasid. „Paps, sul on tige elu. Ja mul on päris püss kasuema.“
Marin muutus lapiliseks. Terapeut vahtis meid suurte silmadega ja maigutas vaid suud.
Tundsin mõnu valgumas läbi kogu mu keha nagu soe vaht. „Mind ootab vist, jah, ees päris timm elu. Aga sulle, poiss, on vaja otsida korralikum diiler. Eks ma siis küsin oma uue naise käest.“
„Ma pole päris kindel, mida sellest holost järeldada,“ kokutas terapeut.
„Ma arvan, et te võite hakata meid nõustama võimalikult mõistliku lahutuse osas,“ teatasin ma ringutades ja hakkasin meenutama mõttes meie vanu lugusid. Kusagil Marini laitmatult puhtates sahtlites pidid olema veel nende sõnad alles.