Hiljuti.
„Ema, miks ma ainus olen?“
Ma ei küsinud seda esimest korda. Olin käinud läbi laeva kõik koridorid lastiruumidest jõujaamani ning tagasi magamis- ja eluruumide juurde. Ma olin tõesti üksi.
Ema vastas, vaevu märgatav ohe muidu täiuslikult moduleeritud hääles. „Amfuzu, sa küsid seda ikka ja jälle, tavaliselt umbes oma sünnipäeva paiku.“
Kehitasin õlgu ja jõllitasin suurt ekraani, mis näitas haljendavaid karjamaid ning mäletsevaid lehmi, taustaks ritsikate sirin ja tuulesosin. „Midagi võib olla muutunud.“
„Kas sa oled närvis? Varsti on su sünnipäev. Ja hetk, kui sa lähed välja.“
„Sa oled mind peaaegu kakskümmend aastat treeninud, Ema. Sest vaenlane on seal kusagil väljas ja mina olen inimkonna parim ja viimane võimalus. Aga miks ma üksi olen?“
„Ma ei tahtnud sind muretsema panna. See oleks su arengule halb. Nüüd võib olla õige aeg, mil tõde paljastada.“
Saabumine.
Planeet oli aastakümneid tagasi välja valitud. Koht, kus inimkond saab õitseda; uus kodu ookeanide ning sõbraliku floora ja faunaga, kus pole tsivilisatsioone ega potentsiaalseid intellekte, mis oleks valmis mudast välja roomama.
Kõik läks mõnd aega hästi. Koloonia laienes kiirelt, inimestel oli ruumi ja võimalusi; nad ehitasid taristu ja lõid tööstuse, et muuta planeet inimkonna Utoopiaks.
Kuni päevani, mil atmosfäärist langes alla lugematu hulk orasid, mis läbistasid planeedi pinna.
Ma jälgisin, kuidas orade otsad avanesid ning sülitasid välja paljujalgsete robootiliste elukate väe, mis hakkas kohe orade ümber jäävat ala puhastama. Viimaks näidati mulle lindistust kolonistide kallal toime pandud õudustest. Mul oleks peaaegu süda pahaks läinud.
„Need on tegelikud vaenlased,“ ütles Ema hääl.
Ühele tipule ilmus ähmaselt humanoidne kuju, inimesest suurem; suur pea, kitiinhammastega lõuad ja kombitsad toidu haaramiseks. Neil oli neli kätt ja selgelt liigendatud keha.
Ilmusid pildid olendist, mitu relva iga käe otsas, inimesi taga ajamas ning nende pihta neljast torust lühikesi välgunooli tulistamas.
„Kolonistid palusid abi. Inimkond reageeris. Nad saatsid mind koos mitme sõsarlaevaga.“
„Mis juhtus?“
„Meid oodati. Vaenlase laevastik. Me võitlesime, kuid kandsime raskeid kaotusi. Minu kaaslane hukkus, ootamatu rõhulangus kokpitis. Minu kettad said kahjustada ning ma pidin planeedil siinsamas mäe otsas maanduma. Kaotasin ühenduse flotilliga. Kaubalaevad, sõdurid, proviant, varuosad... Ma pole suutnud sellest ajast saati nendega ühendust saada ning loen neid kaotatuks.“
„Miks mina siis siin olen?“
„Mu missioon ei jõudnud lõpule. Sellepärast ehitasin ma laeva ümber kindluse,“ ütles Ema. Ekraanile ilmus pilt eksoskelettide ridadest, igaühel piisavalt relvastust, et väike linn maatasa teha. „Piisavalt relvi, aga ei ühtki inimest, kes neid kasutaks.“
Ma noogutasin. „Ma tunnen need ära.“ Mäletasin lõputuid treeninguid kaitsekestas ja virtuaalseid lahingutubasid, mis aitasid mu reflekse ja mõtteid kesta lihtsustatud intelligentsile häälestada, et ma saaks selle funktsioone paremini kontrollida. „Aga kuidas mina siia sain, kui kõik surma said?“
Ema kõhkles hetke. „Kasutasin lähtematerjalina piloodi DNA-d. Suure osa tema ajutegevusest sai päästa. Sellest piisas, et sulle algeline isiksus luua.“
„Kas ma olen ... kloon?“
„Sa oled Amfuzu. Mitte see Amfuzu, kes mind siia galaktikasse juhatas, vaid Amfuzu, kelle ma lõin ja üles kasvatasin. Meil on missioon. Me saavutame edu. Missioon tähendab kõike.“
„Missioon tähendab kõike,“ kordasin ma, enne kui arugi sain. See lõpetas vestluse.
Sünnipäev.
„Palju õnne, Amfuzu. Kakskümmend. Täna on eriline päev.“
„Aitäh, Ema,“ ütlesin ma ja astusin eksoskeletti. Tundsin, kuidas klambrid kätest ja jalgadest haarasid. Kesta sees olevad ühendused leidsid tee mu särgi alla, et mu kaela ühenduda ja eksoskeleti ajuga otseühendus luua.
„See saab veider olema, kui sind enam siin pole.“
Kehitasin õlgu ja eksoskelett jäljendas mu liigutusi. „Sa võid ju alati uue klooni luua?“ Mul tuli mõte. „Miks sa minusuguseid rohkem ei loonud?“
„Olen selliseid stsenaariume kaalunud ja neist kõigist loobunud,“ kõlas Ema hääl mu kiivri sees. HUD näidikule, mis mu keskkonna kohta teavet andis, ilmus ridade kaupa numbreid ja mõõdikuid.
„Miks loobusid? Kas poleks palju tõhusam korraga mitu klooni üles paljundada?“
„Lähtematerjal, Amfuzu. Mul pole varustust korraga rohkem kui ühe inimese ülal pidamiseks. Sinu toidu sünteesimine võtab palju aega ja vaeva. Olen taaskasutuse täiuslikkuseni viinud ja suudan planeedi atmosfäärist piisavalt keemilisi elemente koguda.“
„Niisiis pean ma lahkuma, enne kui sa saad uue Amfuzu luua?“
„Õige.“
„Ja sa pead tema ka üles kasvatama ning teda kesta kasutama õpetama? Kahekümneaastane protsess?“
„Jälle õige.“
„Mis siis saab, kui ma pärast vaenlase võitmist tagasi tulen?“
„Sa ei tule tagasi,“ ütles Ema otsusekindlalt.
„Aga ma võin tagasi tulla. Kui ma olen viimase vaenlase hävitanud.“
„Selle tõenäosus on väiksem kui üks võimalus miljonist. Ära hakka jälle sellega pihta, Amfuzu.“ Tundus, nagu oleks Ema ärritunud.
„Ma pole varem selle kohta midagi küsinud,“ vaidlesin mina. „Mulle lihtsalt tundub üsna mõttetu välja minna, kui ma eeldatavasti kindlalt surma saan.“
„Missioon tähendab kõike, Amfuzu.“
Kordasin sõnu tahtmatult. „Missioon tähendab kõike.“ Tundus, et mu aju oli mõnda aega uimastatud ning selleks ajaks, kui hämu hajus, olin teel välja.
Praegu.
Kindluse seinad sulgusid mu selja taga aeglaselt. Niipea kui väljapääs sulgus, nägi see välja nagu tavaline kaljusein. Isegi raadiosignaalid ei lekkinud välja. Ma kahtlesin, kas need isegi sisse pääseks.
Välisõhk ei olnud ohtlik. Kest otsustas, et seda võib sisse lasta.
Aah, kui mõnus õhk! Ainuüksi selle pärast tasus välja minna.
Tüürisin kesta vilkalt mägikindlusest eemale, madalikule laskuva nõlva poole. Ja vaenlase poole. Kui surm on möödapääsmatu, siis parem nautida järele jäänud aega.
Olin kahekümneks aastaks laeva suletuna virtuaalmaailmades elades õppinud kõike, mis vaja, et hävitada mitteinimestest vaenlaste taristut ja nende levikut siin planeedil nii palju kui võimalik saboteerida. Ema valmistas mind missiooniks hästi ette.
Minu HUD näitas väliskeskkonna parameetreid. Kõik andurid olid valvel, et laserite tuld, mikrolaineid, magnetvälju ja muid hävitavaid jõude õigel ajal tuvastada ja kahjutuks teha. Minu närvid oli kesta anduritega täiesti ühel lainel ja lõimitud.
Esimene märk sellest, et miski on korrast ära, oli kõhe vaikus. Minust allpool oli roheline tasandik, tuules hõljuv rohi, roheline ja lilla põõsastik. Kauguses liikusid väikesed täpikesed – kuuejalgsed gasellid, nagu mu teleskoop näitas.
Teine märk oli ilmselgelt anomaalne ese vähem kui sada jardi minust allpool nõlval. Minus tekkis uudishimu.
See oli plankudest tehtud silt, millele oli maalitud tekst:
„Mine alla metsa serva“
Andurid teatasid, et värv oli vähem kui päev vana. Võib-olla oli siin mingi põrandaalune liikumine, inimesed, kes jätkasid võitlust sissetungijatega. Kui ma suudaks neid koondada, oleks mu missioon kergem. Puud algasid umbes tuhat viissada jardi kaugemalt, minu täiustatud lihaste jaoks väikese maa pealt.
Ikkagi ma kahtlesin. Vaenlane võis mängus olla. Nad olid piisavalt intelligentsed, et alla kukkunud vastase lähedusse lõkse seada, hoolimata sellest, kui hästi peidetud too oli.
Jama, Ema arvates oled sa juba surnud. Kehitasin õlgu ja jätkasin mäest laskumist.
Puudeviirg näis läbitungimatu puidust ja erinevas rohelise varjundites lehtedest seinana. Metsa viis üksik kitsas rada, mis meenutas mulle üht esimestest mängudest, mida Ema oli mulle näidanud, kui ma olin just lugema õppinud. Lõunasse, lõunasse, lõunasse, satud lagendikule.
Mu kest oli liiga suur, et lärmi tegemata läbi metsa liikuda. Vasakul ja paremal murdusid, paindusid ja paiskusid tagasi oksad. Lehti langes koormate kaupa.
Mõnesaja jardi pärast jõudsin lagendikule. Kõrge rohi varjas vaadet, kuid HUD näitas teisel pool seda mitmeid eluvorme, osaliselt maha langenud puutüvede varjus. Nad ei olnud ilmselgelt humanoidsed. Tundsin, kuidas adrenaliin voolama hakkas, võimendatuna kesta juhtimisest, mis üritas mu hormoonieritust reguleerida.
Andsin käskluse raketiheitja valmis panna. Raketid kerkisid kestast välja ja laser tuvastas mitu sihtmärki. Vaenlane reageeris kohe. Nad taganesid.
Järgnesin ettevaatlikult. Lagendiku keskel tõmbas miski mu tähelepanu endale. Puhtaks tehtud platsikesel seisis tehislik struktuur. See oli peenest terasvõrgust puur, millest mu raadiosignaalid läbi ei pääsenud. Puuris sees oli inimene, keskealine mees; minu moodi tumepruun nahk, mõned kortsud, hallid juuksed. Ta meenutas mulle midagi või kedagi.
Tõstsin käe. „Tervitan sind, kaasinimene. Kas vaenlane pani su siia luku taha? Ma saan selle korda ajada.“ Tõstsin aatomrusika, et puur lahti murda, säilitades valvsuse eluvormide suhtes, kes olid lagendiku serval.
„Ei, sa ei tea, mida sa teed, Amfuzu.“
„Sa tead mu nime?“ Minus tekkis järsku kahtlus ja langetasin käe. Vaatasin uuesti ümbruskonna üle ja uurisin iga väiksematki pisiasja, mis võis viidata vaenlase kavalustele. Midagi polnud.
Vana mees noogutas. „Jah, ma tean su nime. Ja ma tean, miks sa siin oled.“
„Vaenlane on maabunud. Minu missioon on hävitada ja saboteerida.“
„Sinu missioon on edukalt lõppenud.“
Ma raputasin pead. „Ei, ei, mind just saadeti välja. Vaenlane on selle planeedi vallutanud. Vaata, nad on seal lagendiku servas. Ma arvan, et nad lihtsalt ootavad nõrkushetke.“
Vana mees raputas pead. „Need pole vaenlased. Nad on inimesed, just nagu sina ja mina.“
Ma olin pahviks löödud. „Aga... nad ei ole ilmselgelt humanoidsed...“
„Häh,“ ütles vana mees. „Need on inimesed küll. Nad on lihtsalt natuke valesti välja kukkunud ja väärastunud.“
„Kas vaenlane piinas neid?“ Viibutasin rusikat. „Mu aatomrusikas purustab nad.“
„Vaata ringi. Vaenlane on läinud.“
„Aga see puur. Kes sind siia luku taha pani?“
„Mina ise, Amfuzu. Et ennast kaitsta.“ Vaba mees koputas puuri sees olevate lukkude pihta.
„Kelle eest? Või mille eest?“
„Sinu eest.“
Ma olin üllatunud. Lausa šokeeritud. Mind, inimkonna kaitsjat, peeti ohuks? „Ma... Ma...“
„Sõnu pole, jah? Pole midagi. Minuga juhtus kakskümmend aastat tagasi sama asi. Mina olen ka Amfuzu. Ma olen sinu eelmine kehastus.“
Tundsin, kuidas kõrvad sumisevad ja pea hakkas valutama. „Mis jama see on? Ma pean vaenlast saboteerima ja võitma. Missioon tähendab kõike.“
„Jah, missioon. Esimene Amfuzu oli edukas, hulk aastasadu tagasi. Ta hävitas nad kõik.“
„Ma polegi esimene?“ küsisin ma jahmunult, kuigi Ema ärritunud hääletoon kajas endiselt mu mõtetes. Ära hakka jälle pihta.
„Ilmselt mitte ka viimane, kui me just seekord midagi ette ei võta. Ja see oleneb sinu nooruslikust energiast ning sellest, kui hästi sa seda kontrollida suudad...“
Istusin maha. Mu kaitsekesta servod protesteerisid. „Räägi veel.“
Vanem Amfuzu rääkis mulle kahekümneaastasest tsüklist, mägedest alla tulevast hävitajast, kes põletas ja lõi pihuks ning põrmuks kõik oma teel, kohe kui märkas midagi mitteinimlikku. Seda jäi ajapikku vähemaks, kui vaenlase ehitised kadusid või muutusid äratundmatuks ning inimesed ehitasid oma linnad ja asulad. „Ema on andnud sulle kõik vajaliku ülesande täitmiseks.“
„Kas sa tunned Ema?“ küsisin ma.
„Mina olen sina, ainult kakskümmend aastat vanem. Aega kasutasin mõtlemiseks. Enda üle. Ema üle. Missiooni üle. Lõpu üle. Ma olen selle maailma lugusid uurinud.“
Kehitasin õlgu. „Mis see praegu asjasse puutub? Kui sa räägid tõtt, on missioon kasutu. Mul pole enam eesmärki.“
Puuris olev Amfuzu viipas parema käega. „Siin maailmas oled sa jumal, Amfuzu. Noorenemine ja häving, mõistus, elutarkus. See muudab su ühtlasi nende inimeste jaoks kõige suuremaks ohuks.“
Mu pea läks iga hetkega raskemaks. Mina ja ohtlik? Miks? Ma kaitsen inimkonda vaenlase eest!
„Seda võib olla raske mõista, aga esimesed Amfuzud oli suguliselt üsna aktiivsed. Peaaegu kõik esimeste kolonistide järglased olid Amfuzu järeltulijad. Iga põlvkonna jooksul tuli jumal Amfuzu mäelt alla ja võttis kümneid, isegi sadu naisi endale kaasaks. Igal inimesel on geneetilisi mutatsioone, ükskõik kui täiuslik ta ka poleks. Meie omasid on mitme tosina põlvkonna jooksul iga kahekümne aasta tagant uuesti populatsiooni viidud ja süvendatud. Praeguste inimeste geneetiline mitmekesisus on halvem kui see kunagi vanasti Maal oli. Me ei tohi enam oma DNA-d juurde tuua. Oota.“ Ta vilistas paar korda teravalt.
Kujud lagendiku teises osas tulid lähemale. Nad liikusid rohkem end vaevaliselt lohistades või roomates kui inimeste moodi. Esimene, kes platsile jõudis, oli tavalise väljanägemisega mees, kellel olid ainult käed ja jalad puudu. Otse tema taga oli vähem kui kolme jala pikkune naine, kellel aga oli normaalsuuruses pea. Amfuzu vaateväli täitus aeglaselt inimestega, kes oleks Maal olnud puudega.
„Neil läheb mõistuse piires hästi,“ ütles vana Amfuzu puuris. „Paljud ei ela esimest eluaastat üle. Mõned geneetilised häired on surmavamad kui teised.“
„Aga kuidas mina neid aidata saan?“
„Ära tee rohkem lapsi,“ ütles vana Amfuzu. „Me ei tohi enam pidevalt sama DNA-d populatsiooni viia.“
Ma kahtlesin jällegi. „Oota nüüd – see tähendab, et see on mitmeid põlvkondi kestnud. Vähemalt sadu aastaid.“
„Kas ma juba ei maininud seda? Sul on õigus,“ ütles vana Amfuzu. „Sina oled number nelikümmend kaheksa.“
Mu pea valutas. Ema, mida sa meiega teinud oled? Minuga?
„Ajab segadusse, eks?“
Noogutasin kergelt. „Kuidas sa seda kõike tead?“
„Mina olen neljas Amfuzu, kes vestluse uue Amfuzuga üle elas.“ Ta naeratas. „Vähemalt siiani.“
See ajas mu isegi veel rohkem segadusse. „Ma ei tapa teisi inimesi.“
Puuris olev Amfuzu naeratas heatahtlikult. „Sina mitte. Aga su kest teeb seda küll. See edastab signaali, mis teeb vanemad Amfuzud kahjutuks. Kiirelt, valutult; ma ei tea, mis põhjusel tahab Ema vana versiooni kõrvaldada. Võib-olla on see Ema valmistajatest jäänud igand; arusaam, et hing ei saa korraga elada kahes kehas.“ Vana Amfuzu turtsatas. „Nagu meil, katseklaasiinimestel, oleks hingesid.“ Noogutasin jälle. Seepärast ta ongi puuris. Mis selle nimi oligi? Faraday
„Eeldame, et sa räägid mulle tõtt. Kuidas ma saan sind uskuda? Kõik, mida mulle viimased kakskümmend aastat õpetati...“
„On väärtusetu. Ja keegi peab tagasi minema ning Emale missiooni staatusest teada andma. Seda aga ei juhtu kunagi. Sest sulle ei antud kunagi sellist juhist.“
Ma ohkasin. „See on tõsi. Ema tegi alati kõik selleks, et mu ellujäämistõenäosus oleks olematu.“ Mis saaks valesti minna? Ta on puuris; siin pole kedagi teist, kes saaks mulle viga teha. „Ütle mulle, mida teha.“
„Saboteeri raadiot nii, nagu ma ütlen.“
„Kas ma seda lihtsalt välja ei saa lülitada?“ küsisin ma.
Vana Amfuzu raputas pead. „Kui Ema sind ära ei tunne, on kõik läbi. Emal pole halastust.“
Alustasin alistunult väljumisprotseduuri. Voolikud tulid lahti, kontaktid tõmbusid tagasi ja kest avanes, et ma saaksin välja astuda. Tuuleõhk mu alasti kehal oli imeline. Taimede ja viljaka maa lõhn, märksa parem kui sünteetilistes mälestustes. Päikse puudutus mu nahal.
„Eriline tunne, kas pole?“ ütles vana Amfuzu.
Ma noogutasin. „Ütle mulle, mida teha.“ Läbisime aeglaselt sammud raadio kohandamiseks, et see enam hävitussignaali välja ei saadaks. Niipea, kui viimane lüliti oli paigas, küsisin ma: „Mis nüüd?“
Vana Amfuzu avas puuri lukud. „Nüüd katsetame, kas hind, mida eelmised kolm Amfuzut maksid, oli seda väärt.“ Ta lükkas puuriukse lahti. Midagi ei juhtunud. Ta väristas veidralt pead. „Huh, hetkeks oli mul päris hirm.“ Kõik inimesed tema taga ohkasid kergendatult.
Vaatasin hoolikalt ja nägin, et ta laup pärlendas higist. „Kas sa polnud kindel?“
Vana Amfuzu raputas pead.
„Sa olid valmis ennast selle planeedi inimeste eest ohverdama?“
Ta noogutas. „Ma olen valmis kaugemalegi minema.“ Ta astus mu ette ja võttis mul kätest kinni. „Keegi peab Ema peatama.“
„See on minu töö,“ vastasin mina.
Vana Amfuzu raputas pead. „Sul on kõik need teadmised ja su noorus – küllalt, et rahvast veel järgmised pool sajandit teadmiste ja tegudega toetada.“
„Ema ei tunne halastust. Kahekümne aasta pärast ilmub meie järglane.“
„Ka mina olen muutunud halastamatuks,“ ütles vana Amfuzu. „Olen näinud hävingut, mida ta külvas ja siiani külvab. See peab lõppema.“ Ta võttis puurist rõivaeseme ja asus seda selga panema. See oli ülipeenest traadist rõngassärgi-taoline asi. „Lisaohutusabinõu. Kest pole täiesti raadiosignaali-kindel. Ja minu sees on siiani elektroonikat, mille abil ta saab mulle otsa peale teha.“
Ma hingasin sügavalt ja aitasin ta kesta sisse. Tihendid sulgusid ükshaaval. Vana Amfuzu oli tõesti minu täpne koopia. Kui ta poleks identne, ei hakkaks kest tööle. Enne kiivri sulgemist ütles ta: „Minge kaugele ära, siin võib ohtlikuks minna. Ja naudi iga viimast kui päeva väljas. Mina nautisin, kui eelmine Amfuzu veenis mind kesta maha jätma ja selle planeedi inimesi aitama. Ära unusta, et nad peavad sind endiselt jumalaks. Kaitse neid. Missioon tähendab kõike.“
Ma noogutasin. „Missioon tähendab kõike. Ja missioon on läbi.“
Vana Amfuzu irvitas. „Mitte enne, kui vanaprouale see teadmine paari aatomrusikaga pähe taotakse.“ Kest ajas end aeglaselt sirgu. Vana Amfuzu lehvitas mulle ja inimestele mu ümber ning hakkas mäkke ronima, sisse-väljapääsu poole (olenevalt sellest, kuidas vaadata), mis nägi välja nagu väike ebatasasus kaugel kaljuseinal.
Mulle jäid ta sõnad meelde. Puudega inimesed mu ümber, kes mulle teed näitasid, olid nende karmiks kinnituseks. Rändasime sügavamale metsa nii kiiresti kui meie väike salk suutis. Pool tundi hiljem peatusin kurnatult selge oja juures.
Mu selja taga sähvatas valgus ja kostus madalat kõminat. Pöördusin ja nägin mäetipust tõusmas tulesammast ning suitsu. Maa värises ja me kukkusime ümber. Ojavesi hakkas metsikult vahutama.
Mäetipp vajus aegluubis hirmsa krigina saatel kokku. Tundus, et see kestis terve igaviku, kuid tegelikult kõige rohkem kümme minutit. Mäetipp kadus tolmupilvedesse. Sain aru, et Ema enam ei olnud, et tema laev koos kogu varustusega oli hävitatud, Ema kaasa arvatud.
„Hüvasti, Ema,“ sosistasin ma. „Ja hüvasti, Amfuzu. Teie lastel on aeg üles kasvada.“
Tõlkinud Kudrun Tamm.