„Mulle ei meeldi sinu emanda loss,“ sõnas vöömees, tolmune, väsinud. Tal oli poolenisti tühjaks joodud veekruus käes. „Palju surnud kive. Alumised korrused lõhnavad nagu surm ja ülemised nagu ...“ Ta jõi vee lõpuni, otsides õiget sõna., „Nagu viiskümmend talve järjest sisse hõõrutud kehamahlad. Mitte head mahlad, armastusega jagatud. Rohkem ...“ Ta otsis taas sõnu ja kehitas viimaks õlgu, oskamata tunnet tasandikule sobivatesse sõnadesse panna. „See ei ole hea koht ei lapse ega naise ega mehe jaoks. Kogu aeg on tunne, nagu jälitaks sind näljane panter.“
„See on valitsejate kants,“ vastas Valdar eemalolevalt, ise kummargil lauale laotatud kaartide ja värskelt talle üle antud kirjade kohal. „See ei saagi teistmoodi tunduda. Kui ainult üks panter, on sul veel isegi hästi läinud.“
Joonet pani kruusi käest, nii et see vastu lauda kõlises. Tema reis tagasi isanda juurde oli olnud pikk, juba ette muret täis külvatud (mida mõtles see kõrk lauskmaanaine oma jutuga „jahiõnnetustest“? Sli... Joonet ise oli küttimisel juhtunud äpardustest rohkem rikutud, kui keegi neist seal musta laega lossisaalides iganes olla võis. Aga kui see oli öeldud hoiatusena – nagu Valdar väitis –, siis hoiatusena mille eest? Milline oht tema noorisandat ähvardas?) ja mägilased pole just head ratsutajad, nii et võibolla olid raskus tema südames ja vastumeelsus lasta oma isandal Neemekantsi naasta lihtsalt toorest väsimusest.
„Joonet?“ Valdar oli kruusikolksu peale oma tähelepanu kaartidelt ja sillaplaanidelt teenrile pööranud. „Mille üle täpselt sa vaevled?“
„Sinu naiseisa küsis endale sinu kirju, isand.“
Valdar lihtsalt vaatas teenrit.
„Sinu kõiki kirju, ka neid, mis polnud temale. Ma ütlesin, et olen sinu teener, ja mu käsud on teistsugused.“ Vöömees tõmbas oma pruuni kaelust sõrmega laiemale, nagu kipuks see kägistama, kuigi tema näoilme oli kiviselt liikumatu nagu alati. „Ta ei sundinud mind neid ära andma, isand Valdar. Kõik sai tehtud just nii, nagu sa ütlesid, su emanda kiri sai temale antud, kiri sepale sepa kätte. Aga – mulle ei meeldi seljaga tema poole olla. Selle sinu kuninga.“
Isegi lambivalgus näis teenri silmadest vaevu vastu helkivat, nii raske oli kurnatus ta näol. Liiga väsinud, et oma sõnu valvata, ilmsesti.
„Jah,“ vastas Valdar. „See kindlus ongi karm koht. Karm isand ja ta külmad, jahedate kätega tütred, kõik nuhkimas nagu mägrakoerad. Seepärast saatsin ma kirjadega sinu, mitte kellegi teise.“ Ta sirutas selga ja vedas väsinult käega üle näo. Ka noorisand Valdaril endal ei olnud viimatisel ajal kergeid päevi palju olnud „Ja ometi võtsin ma oma jaheda emanda just selle surnud kivist maja ja nende väljade pärast seal ümber. Ja linnade ja jõgede pärast – ja isegi selle pärast, et tema isa on karm isand.
Sest ma võtan alati heal meelel väljakutse vastu. Mida on võita, kui raskusi pole?“
***
„Sa maitsed täna veel paremini.“ Leitari sinihallid silmad olid naerukil ja tema pikad käsivarred laotusid naise alla ning peale harjumuspäraselt mugava põimikuna.
Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi pisut hallvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistlikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik luudes ja lihas sügaval.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.
Kuningatütar pani oma pihu mehele lõua alla ja tõmbas tolle uuesti suudlusesse, tema teise käe sõrmed silisid Leitari tuhkpruunides kehakarvades endale teed ning ta vastas üminal mehe huulte vahele: „Aga nii peabki! Kas ei ole sina minu laulik ja minu armas voodisoe, kellele minu maitse see kõige magusam vein peaks olema?“
Nad suudlesid pikalt, pehmelt ja tugevalt vaheldumisi, õrnalt teineteise huuli hammustades, vahetades hingeõhku, hellust ja iha. Mees vaatas Annole väga lähedalt otsa. Tema hääl oli madal ja kõlav, esimesel kuulmisel oli see olnud ootamatu säärase heledapäise ja kõhna mehe suust.
„Aga mitte mina ei ole ju sinu esimene voodisoe, Lõunavalla Anno. Kui Valdar, sinu mees Valdar, kevadel tagasi jõuab, mida sa siis teed?“
Anno vaatas oma armsamale vastu, mustad silmad raevukate tumedate kulmude all teise sinakashallidesse suunatud, ja sõnad, mis tema suult langesid, olid alastusest ja asendist hoolimata kuninga tütre väärikusega lausutud: „Mina kannan Veriheintele lapsi, ja kui ma tahan kanda sinu lapsi tema omade kõrval, on see minu enda asi. Meie Valdariga sõlmisime liidu kasule ja kuningapõlvele mõeldes. Tema ei tohiks mult oodata enam, kui ma nagunii juba andnud olen.“
Aga Leitar ohkas ja keeras end küljelt taas selili, õlga ja kätt naise pea alla jättes. Vaatas rasket punasest villast asemekatet nende kohal ja lausus selle suunas tasa nagu lapsele.
„Sina ei võlgne talle midagi rohkemat, see on õigus. Alati on nõnda olnud, alati on emandad ise oma voodisoojad valinud. Aga minule on ta vend.“
Ja meie mail Purruvallas loetaks minu iha sinu järele millekski hullemaks kui kuriteoks.