Märtsis ilmub müügile "Skarabeuse" uus raamat. Antoloogias "Maagia" on neljalt autorilt kuus lühiteost. Raamatus on 344 lk ja see maksab kauplustest ca 21€.
"Maagia" on esimene eestikeelne 21. sajandi vene ulme antoloogia.
Oleg Divovi lühiromaanis "Reetur" (2000) kandub elfide ja örkide vaheline sõda Irreinilt üle paralleelmaailma, Maale.
Leonid Kaganovi jutus "Mul veab" (2006) on inimesed saanud võimaluse ajas rännata, kuid üksnes „hüpates“ tulevikku.
Maria Galina lühiromaanis "Pööripäev" (2011) on hülged inimeste kõrval teine arukas liik planeedil. Peategelasel, vaesel tütarlapsel, pole kolkalinnakeses mingit tulevikku... Aga kui ta polegi see, kelleks kõik teda peavad?
Svjatoslav Loginovi jutustuse "Roheline kuppel" (2013) tegevus toimub Cultownil. Sel planeedil pole politseid, kuritegevust ega ka valitsust, sest sellel on peremees. Planeet kuulub Joseph Culti gangsterisündikaadile ja seal elavad vanad, pensionile jäänud kurjategijad.
Arvi Nikkarev
MUL VEAB
Leonid Kaganov
Vanaisa An ei söö võileiba sellepärast, et tal on vähk. Minu võileivad ilmuvad varsti riiulile meie köögis. Vanaisal on jäänud elada vaid paar kuud. Nii ütles arst koridoris, aga mina kuulsin pealt ja nutsin kogu õhtu. See juhtus üle-eelmisel talvel, kui ma olin veel päris väike ja nutsin tihti. Vanaisal on põskedeni ulatuvad hallid vuntsid – niisuguseid toredaid vuntse pole kellelgi teisel kogu maailmas. Veel on vanaisal naljakas pea – täiesti kiilas ja kaetud tumedate täpikestega. Peoga silitades tundub see sooja ja sametisena. Vanaisa suitsetab piipu ja vaatab TV-d. Vanaisa silmad on alati naerul. Praegu on ta veel meiega, aga kunagi läheb ta igaveseks kaugesse tulevikku, kus teadlased on õppinud vähki ravima. Nii ütles ema.
„Taadu!“
TV pomiseb mitmehäälselt – vanaisa An vaatab värskeid uudiseid. See on tobe tegevus, sest homme ja ülehomme ja nädala pärast tulevad kindlasti uued uudised, palju värskemad kui need. Ma sakutan teda hommikumantli käisest.
„Taadu! Kas sa lähed varsti igaveseks tulevikku, kus teadlased on õppinud vähki ravima?“
„Mitte väga varsti...“ vastab vanaisa naeratades. „Sina jõuad suureks kasvada, lähed kooli, siis lõpetad kooli kuldmedaliga ja lähed kolledžisse, kuid mina olen ikka veel teiega, ainult et üha harvemini ja harvemini ja harvemini. Aga kui tervis väga halvaks muutub, siis lähen kaugesse tulevikku igaveseks.“
„Kus see tulevik siis on?“
„Iga uus sekund on tulevik. Aga seda tulevikku, kus osatakse vähki ravida, peab ootama, see tulevik on kauge.“
„Kauge?“
„Jah. See on niisugune tulevik, kus inimesed suudavad ravida kõiki haigusi, lennata tähtede vahel ja robotid teevad nende eest tööd. Seal pole sõdu, keegi ei sure ega ole haige, inimesed ei vanane ja kõik taadid muutuvad uuesti noorteks.“
„Taadu, võta mind sellesse tulevikku kaasa!“
Vanaisa An muheleb. Ta keerab piibu ümber ja koputab sellega tuhatoosi servale. Tubakapuru pudeneb vaibale, kuid vanaisa silmanägemine on vilets.
„Mida teed sina tulevikuga? Sinul on olevik.“
„Mis see olevik on?“
„Sinu jaoks on kõik olevik. Sina pead elama, kasvama ja õppima. Kui suureks kasvad, saad võibolla kuulsaks teadlaseks ja õpid ise vähki ravima. Ja siis jõuab kätte tulevik.“
„Aga kui ma ei kasvagi suureks?“
„Kasvad küll...“ Vanaisa naerab, tema vuntsid turritavad nagu hallid luuakesed.
„Aga kui ma ei õpi vähki ravima?“
„Siis õpid sa tegema midagi muud. Aga vähki ravima õpivad teised poisikesed.“
„Aga kui ka teised poisikesed ei õpi?“
„Kunagi õpivad. Tulevik on lõputu.“
„Aga kui see pole lõputu? Kui näiteks Päike ära kustub?“
„Kes sulle küll niisugust rumalust on rääkinud? Mine õige ja vaata, kas su võileivad on kohale lennanud?“
Ma jooksen kööki, ronin tabureti otsa ja vaatan riiulile – võileibu pole. Tuleb veel oodata. Võileibade ootamine on igav. Võileivad tegi valmis ema, need lendavad kohale pakis, mille küljes on temporaalne klips. Paki pani ema teele hommikul, kuid ei öelnud, mis ajaks. Külmkappi pole meil juba mitu aastat – ema ütles, et see võtab köögis palju ruumi. Kõik kasutavad pakke.
Ma püüan kujutada ette seda kohta, kus mu võileivad praegu on. Aga ei suuda. Vanaisa An seletas, et pakk on nagu bumerang – see läheb köögiriiulilt teele mööda ringorbiiti, et hiljem samasse punkti tagasi jõuda. Orbiidi on tema jaoks loonud klips. Ainult et see pole tavaline orbiit, vaid ajaorbiit. Sellepärast seda tegelikult pole. Ja pakki pole ka kusagil olemas, kuni selle aeg kätte pole jõudnud. Ja siis ilmub see uuesti välja.
Minu vanaisa on maailma parim ja ta seletab asju paremini kui ükskõik missugune kooliõpetaja, sest ta ise on parim kooliõpetaja, ainult et praegu pensionil. Kui ta läheb kaugesse tulevikku, kus elavad teadlased, siis saab ta terveks ja nooreks ja hakkab jälle töötama koolis ajalooõpetajana. Nii ta mulle ütles.
Mina ei käi veel koolis ega tea, mis asi on orbiit ja mis on bumerang. Ma ei saa aru: kui pakki pole kusagil olemas, siis kust need minu võileivad uuesti välja ilmuvad? Kust ilmuvad välja minu sulekott, karvasaapad ja uisud, mida me igal aastal sügiseni ära saadame, et ülakappidesse ruumi teha? See-eest oskan ma juba ise programmeerida klipsi ja sisestada orbiidi kaldenurka. Kord saatsin meie teekannu miljon aastat ettepoole ja ema hakkas minu eest klipsikasti lukus hoidma. Ta ehmus väga kõvasti, sest koos teekannuga oleksin võinud minna ka ma ise. Ema ütles, et miljoni aasta pärast kustub Päike ja ma saan sealsamas surma. Aga kui kauges tulevikus surma saadakse, siis missugusesse tulevikku kavatseb end ravima minna vanaisa An?
Ma tahaksin vanaisa käest väga paljut küsida, kuid unustan. Tema on meiega kõigest kaks päeva kuus ja see on pidu. Täna õhtul tuleb ema töölt koju ja meil on pidulik õhtusöök. Ema räägib, et see on õnn, kui lähedased inimesed kogu eluks sinu kõrvale jäävad, kuid ise läheb iga päev tööle. Homme, kui vanaisa end hästi tunneb, läheme temaga loomaaeda jalutama. Mina tahan, et ta end hästi tunneks. Ma tahan, et vanaisa oleks meiega alati. Aga arst ütles, et vanaisal on jäänud elada vaid kaks kuud, kuid tema peab jõudma veel tulevikku, kus vähki ravitakse. Aga vanaisa ei kiirusta: tahab olla need kaks kuud võimalikult rohkem meiega. Tema pidžaama küljes ripub temporaalne klips. Ülehomme hommikul vajutab ta sellele ja läheb jälle terveks kuuks minema. Siia jäävad ainult tema piip ja nahast kotike tubakaga, kui vanaisa unustab need jälle oma hommikumantli taskus kaasa võtta.
Lõpuks ometi! Kostab plaks ja riiulile ilmub pakk võileibadega. Ma haaran selle kätte, hüppan taburetilt alla ja kihutan tuppa vanaisa juurde. Vanaisa vaatab televiisorit ja suitsetab piipu. Ma võtan paki lahti ja löön hambad võileiva sisse.
„Taadu! Mida sa näed seal, kuhu sa terveks kuuks lähed?“
„Ma näen, kui kiiresti sa kasvad,“ vastab vanaisa An ja naeratab.
Niisugusena mäletan ma lapsepõlve ja vanaisa.
Kui ma nullklassis käisin, hakkas vanaisal äkki halb: ta kaotas teadvuse ja ema aktiveeris tema klipsi saja aasta peale ettepoole. Sellest ajast alates saatsin ma vanaisale tihti ümbrikke joonistustega, aga kui kooli läksin, kirjutasin läkitusi tavalisele paberile. Ilukirjas, nagu talle meeldis. Aga vastuseid saamata on raske kirjutada ja ma hakkasin kirjutama harvemini – tavaliselt õnnitlesin tähtpäevade puhul.
Viimase ja kõige pikema kirja kirjutasin ma siis, kui olin sooritanud kooli lõpueksamid. Panin paberilehe vanaisa tubakakotti, kinnitasin külge klipsi ja saatsin tema endisest toast teele.
Tere, taat! Sa lahkusid meie juurest, kui ma olin veel väike, ja me ei jõudnud omavahel korralikult rääkida. Ma arvan, et sa oleksid võinud jutustada mulle palju huvitavat. Ikkagi loodan, et sind on seal terveks ravitud ja kunagi me kohtume. Ausalt öeldes mõnikord tahaks ka mina hüpata sada aastat ettepoole ja vaadata, kas teadlased on seal normaalse elamise jaoks midagi välja mõelnud või veel mitte. Sellepärast et meie sajandis on kõik sandisti, kusjuures iga aastaga läheb üha hullemaks. Mäletan, et sulle meeldisid uudised, kuid mina pole sulle meie elust ammu kirjutanud. Nüüd jutustan sulle lühidalt ümber viimaste aastate sündmused – kes teab, kuidas teie saja-aastane ajalugu neid on kajastanud? Kuula siis. Kogu maailmas valitseb kriis. Kõik sai alguse pahandusest pensionitega – sina seda ei näinud. Pensionifond läks lõhki, sest pensionärid muutusid jultunuks: hakkasid nõudma pensionit aasta peale ette, kulutasid raha sealsamas ära ja hüppasid aasta võrra ettepoole. Neil oleks nagu õigus, ja ka raha on nende oma. Kuid häda on selles, et nad ei hakanud enam meie ajas surema. Inimestele ei ütle ju otse näkku, et vaadake, tehke ruumi noortele, pensionifond pole kummist. Kõigepealt püüti sisse viia mobiilse loenduse seadus, et välja selgitada need, kes on hüppes, kuid siis tabas meid tööjõukriis, kõiksugu tseremoonitsemine lakkas ja pensionite maksmine lõpetati. Umbes nii, et kui ei meeldi – klips kätte ja kobi tulevikku, võibolla seal antakse sulle süüa.
Nüüd tööjõukriisist. Algas üleüldine emigreerumine: kes siis uudishimust, kes solvumisest, kes kohtu ja võlgade eest – inimesed valgusid massiliselt tulevikku. Ükshaaval, peredena, sõpruskondadena – kellele kuidas meeldis. Mingisugusele statistikale see ei allu, keegi ei tea, kes ja kui kauaks ära läks. Ja kas läks ikka ise? Uudistes räägitakse, et nüüd juhtub seda sageli: keegi tapetakse ära, röövitakse paljaks, klips laiba külge, orbiit tuhande aasta peale – ja lool lõpp. Klipside masstootmise algusest on kulunud kaksteist aastat ja juba on hakanud ajast välja ilmuma väga ebameeldivaid asju, leitakse koguni laipu. Aga kõige rohkem teevad muret emigrandid.
Ei möödu päevagi, kui ei ilmu välja neid, kes olid kunagi hüpanud viis või kümme aastat ettepoole. Nad on kõiki ära tüüdanud. Kümme aastat teda polnud, peeti teadmata kadunuks, tema korteris elavad teised inimesed – ta pole maksnud üüri kümme aastat –, ja äkki ilmub ta välja ning hakkab oma õigusi nõudma. Aga erilist meelepaha kutsuvad nad esile sellega, et jõlguvad tänavatel nagu turistid, vahivad, topivad oma nina kõikjale ja kimbutavad rahvast küsimustega, kuidas elu kulgeb ja mida on uut. Ja sina tunned end nagu aborigeen akvaariumis, kellest need turistid päevade kaupa mööda kõnnivad ja vaatavad, kuidas on, kas polegi veel kärvanud? Neid on väga lihtne tänaval ära tunda, sest kõigil on niisugused hapud lõustad: lootsid näha siin kümne aasta pärast paradiisi. Aga siin on kriis, pole süüa. Hea vähemalt, et nad kauaks ei jää – skandaaalitsevad väheke, turtsuvad ja lähevad edasi.
Miks pole süüa? Kas said aru? Elas siin vaikselt mingi onuke, kasvatas kartuleid või töötas autojuhina. Elas mitte just jõukalt – noh, võis televiisorit vaadata, sõpradega viina võtta. Aga kui elu pigistama hakkas – kannatas, midagi pole parata. Siis aga ilmusid välja klipsid ja onuke hakkas mõtisklema selle üle, mida sina mulle kogu mu lapsepõlve olid rääkinud –, et võibolla kahekümne aasta pärast saabub aeg, mil teadlased on juba kõik välja mõelnud ja pole vaja kartuleid kasvatada, vananeda, põdeda ega pohmeluse käes vaevelda. Igal inimesel on elus hetked, mil talle tundub, et raskemaks ei saagi enam minna. Tahaks kõik sinnapaika jätta ja tormata – kas siis üksi või perekonnaga – õnne otsima. Võibolla seal tulevikus kasvab kartul juba ammu iseseisvalt, ise koorib end ja praeb? Ja klipsid on alati käeulatuses...
Lõppkokkuvõttes pole meil enam neid, kes kartuleid kasvatavad, maju ehitavad ja isegi neid, kes õpetavad. Mitte just päris nii, et üldse kedagi poleks. Mitte nii, et elu oleks sassis ja nälg käes. Ei. Sellel on teaduslik nimi – kriis ja kaadrite defitsiit ning seda tunneme selgelt omaenda nahal. Räägitakse, et varem oli tööpuuduse probleem, ülerahvastatuse probleem... Aga nüüd heidetakse meil nalja: kauges tulevikus leiutavad teadlased niisuguse klipsi, et saaks lennata tagasi – sinna, kus oli paradiis.
Muide, klipside tootmine taheti juba lõpetada ja nende üle, mis juba olemas on, arvet pidama hakata. Aga kuidas? Klipse on jõutud vorpida ju miljoneid. Muide, välja on lastud viimane mudel: klips, millel on nupp kirjaga „Mul veab“. Vajutad sellele ja hüppad teadmata kuhu – võibolla poole tunni, võibolla saja aasta, aga võibolla ka miljoni aasta kaugusele – kiip valib selle välja ise, juhuslikult.
Noh, aga need inimesed, kes meie ajal hästi elavad – need pole just kõige paremad inimesed, vaid lihtsalt, vanaisa, vabanda otsekohesuse eest, jätised. On tekkinud väga palju vargaid ja kurjategijaid. Sa ei usu, aga kuulumine mingisse bandesse on saanud moekaks, mitte häbiasjaks. Tänavatel liikumine on muutunud ohtlikuks. Tead, vanaisa, õhus hõljub mingit agressiivsust, kõik on kuidagi närvilised, lausa pilgust võib lugeda: „Öelge aitäh, et ma istun ikka veel siin teiega, kuigi võiksin olla juba tulevikus“. Ka poliitikas valitseb rahutus, kuigi mingit suurt sõda praegu pole.
Vanaisa, vaat, mis ma tahan sulle öelda: kui tekib võimalus – püüan sulle kunagi järele jõuda. Nii et kui äkki näed meid emaga – ära imesta.
Jah! Oleks peaaegu unustanud! Sooritasin lõpueksamid: ainult kaks nelja! Valmistun meditsiinikolledži sisseastumiseksamiteks!
*
See oli mu viimane kiri vanaisale. Hiljem polnud enam kirjade jaoks aega – algasid eksamid, seejärel õpingud kolledžis, kus ma jõudsin õppida kaks aastat.
Minu kaheksateistkümnenda sünnipäeva eelõhtul ei tulnud ema koju. Töökaaslased ütlesid, et ta küsis end varem vabaks ja sõitis ära. Kuid enne seda laenas ta raha, ütles, et palgapäevani. Räägiti, et ilmselt oli ta väga väsinud ja hüppas paar aastat ettepoole vaatama, mis minust saab. Mina aga olen kindel, et ta sõitis mulle sünnipäevakinki ostma ja löödi neetud raha pärast maha.
Ma elasin meie tühjaksjäänud korteris veel kuu aega ja siis võtsin julguse kokku ja hüppasin vanaisa juurde kaugesse tulevikku, sada aastat ettepoole.
Ma olin ka varem hüpanud, ainult et lühikesi vahemaid. Sa ei tunne sealjuures midagi: seadsid aja seieritele nii, et kiip arvutaks välja orbiidi kaldenurga, siis kükitasid maha, surusid klipsi rinna vastu, et satuksid ilma mingite probleemideta kogu kehaga nihkepiirkonda, ja vajutasid stardinupule. Kõik. Kükitad edasi, su sõrm surub nuppu, ainuke vahe on selles, et ümberringi on juba teine aeg. Mõnikord lööb kõrvad veidi lukku, sest õhurõhk on erinev.
Astusin elutuppa, istusin põrandale, kogusin tükk aega julgust ja siis ikkagi vajutasin. Kõrvad lõi kõvasti lukku, tundsin kerget peapööritust – ilmselt oli rõhkude vahe märgatav. Mind haaras endasse sametine pimedus – nähtavasti sattusin ööaega. Ma teadsin, et lokaliseerimisviga hüppel saja aasta kaugusele on pluss-miinus kaks kuud, kuid selge see, et asja polnud keegi kontrollinud, aga kes oli, sellest enam kellelegi ei rääkinud. Nii et võis olla ka rohkem, kes teab?
Pimedus näis absoluutsena veel ka sellepärast, et siin valitses täielik vaikus. Ainsateks helideks olid vaikne tuulesahin ja minu südame löögid. Mõne sekundi möödudes silmad harjusid ja ma hakkasin eristama piirjooni.
Elutoa aken oli katki löödud ja pilvine taevas ei andnud peaaegu mingit valgust. Tänavalaternad ei põlenud. Kogu ruum oli täis kuhjatud lagunenud kraami. Sirutasin käe lüliti poole – see tundus harjumatult karedana. Vajutasin – ja plastpind mu sõrmede all murenes peenikesteks tükkideks.
Südamelöögid kostsid veelgi valjemalt. Öö hakkas käima närvidele. Ma sättisin klipsile kellaajaks kaksteist ja vajutasin stardinupule.
Kohe süttis silmipimestav päevavalgus, kuid avanenud vaatepilt oli lihtsalt kohutav. Toas valitses täielik kaos: krempli jäänused olid kaetud paksu mulla-, liiva- ja tolmukihiga, laenurgas tolknes pirakas herilasepesa, mis meenutas paberist kera, samuti vana ja habrast – putukad olid selle ammu maha jätnud.
Ma läksin vanaisa tuppa. Ja nägin teda kohe. Ta lamas oma koikul samas asendis, milles me ta ära olime saatnud. Kõva, täielikult kuivanud luukere hommikumantli räbalates. Kõrval lebasid tolmus klipsidega ümbrikud – need kirjad, mida ma olin tema toast saatnud. Mõned neist olid värsked, mõned koltunud, sest lokaliseerimine töötas suure kõikumisega. Tubakakotike vedeles põrandal. Ma sidusin selle lahti ja tõmbasin välja viimase kirja – sellesama, mille olin kirjutanud kaks aastat tagasi pärast lõpueksameid. Paber oli koltunud ja tähed kohati niiskusest laiali valgunud. Ma viskasin kirja maha ja tormasin minema.
Linn nägi välja mahajäetuna: umbrohi oli asfaldist läbi kasvanud, mõningad majad olid omaenese raskuse all kokku vajunud ja seisid nüüd varemetes. Näis, et inimese jalg polnud astunud siia juba mitukümmend aastat. Aga kuhu ta siis astunud oli? Meil pole küll pealinn, kuid väike see linn ka pole.
Sammusin tuimalt edasi, ronides üle kivide ja möödudes kaarega prügimägedest, ning mu peas polnud mingeid mõtteid. Millegipärast polnud mul praegu kahju vanaisast – olin ju siiski ammu harjunud ja leppinud sellega, et teda pole. Ja polnud kahju ka emast, kuigi, kui ma hüppasin, oli jäänud tilluke lootus, et siin kohtan ma teda ja vanaisa elusate ja tervetena. Aga mul oli kahju endast. Kuhu ma olin sattunud? Mida ma nüüd tegema hakkan? Ja kuhu olid kadunud kõik need inimesed? Nad ei võinud ju olla täielikult kadunud, saja aastaga välja surnud?! Nad ei võinud ju kõik koos tulevikku hüpata – kindlasti olid jäänud mingid asumid, mingid põikpäised fanaatikud... Aga need, kes hüppasid? Kuhu nad siis hüppasid? Võibolla kusagil tulevikus on baas, kogunemispunkt, kus tsivilisatsioon lõpuks kokku sai ja uuesti nagu kord ja kohus õitsema lõi?
Jõudsin Raadioväljakule – nagu selgus, oli see täis kuhjatud betoonitükke ja äärekive. Jäi mulje, nagu oleks kivipraht siia toodud meelega ja kuidas juhtub laiali loobitud. Jäin vaatama ja märkasin kividest laotud noolt. Libistasin pilku noole osutatud suunas ja mõistsin, et kivitükkidest oli väljakule laotud teade: „Inimesed! Kohtume siin aastal 3000!“
Ütlen ausalt, mu peas välgatas mõte minna kõigepealt tagasi korterisse, korjata kokku kirjad, millele olid jäänud peaaegu uued klipsid laetud patareidega, käia läbi mõned mahajäetud majad ja toppida üht-teist taskutesse – võibolla läheb kellelgi seda kraami tulevikus vaja? Aga kõige rohkem tahtsin võimalikult kiiresti sellest tolmusest põrgust minema saada ja näha elusaid inimnägusid.
Arvestasin, kui palju aega oli jäänud aastani 3000, kuid siis püüdsin veidi kavaldada: lisasin veel viiskümmend aastat, et inimkond jõuaks ära koristada kogu prügi, linna korda seada ja tsivilisatsiooni taastada. Siis torkas mulle pähe, et ilmselt pole mina üksi niisugune tarkpea, ja ma lisasin veel viiskümmend aastat, et nüüd juba kindla peale õitsengu harjale sattuda.
Ja kui ma nupule vajutasin, haaras mind hetkeks veendumus, et kohe olen ma just nimelt seal – päikeselises linnas, kus teadlased on avastanud kõik seaduspärasused ja inimesed on õnnelikud.
Maailm, kuhu ma sattusin, oli külm ja must-valge. Mingit linna siin polnud, kõik oli kaetud paksu lume- ja jääkihiga. Ma seisin küngastega ümbritsetud sulgoru põhjas. Ülevalt jälgis mind madal taevas, tumedat värvi, nagu oleks sinna keegi tuhka raputanud. Ja vaikus. Ja pakane. Kuigi esimesel hetkel polnud seda tunda, aga ma teadsin, et kaua ma siin oma suvejopes vastu ei pea. Seal, kust ma äsja välja olin hüpanud, võis vähemalt elada, võibolla leida isegi vett ja mingeid inimesi, siin aga...
Vaatasin lähemalt ja need, mida ma kõigepealt küngasteks olin pidanud, osutusid linna varemeteks – läbivajunud ja sissevarisenud majade karkassid, lume, mulla ja prügi alla mattunud. Siit-sealt vaatasid lume alt välja mustaks tõmbunud kiviplaatide teravad servad.
Tõmbasin jopehõlmad koomale: käre külm kippus kallale. Ja siis ma taipasin – see on kõik. Lõpp. Aasta kolm tuhat – see on juba väga kaugel. Tagasiteed pole, aga edasi läheb ainult hullemaks.
Kuid ikkagi tuleb minna edasi, sest siin ootab hukk. Mida te ometi teinud olete, litapojad? Eraldusite, jooksite õnne otsima ja igaüks lootis, et tema eest mõeldakse, otsustatakse, organiseeritakse? Kas uskusite vanaisade jutte, et ees ootab paradiis? Kes jäid, elasid oma elu ausalt lõpuni ja surid. Või siis läksid kusagile mujale. Kuid meie sööstsime kaugesse tulevikku nagu kuurorti, ei võtnud midagi kaasa, ei mõelnud läbi sidet ega varuvarianti – lootsime, et selles kuurordis on olemas kõik mugavused.
Ja siis nägin ma lumel jälgi. Need olid värsked ja ilmselt inimese omad, kuigi ma ei osanud öelda, mis sellel inimesel jalas oli olnud. Siit oli ta läbi läinud alles hiljuti! Põlvini lumme vajudes rühkisin edasi. Läksin kaarega ümber lähima künka ja nägin kauguses halli suitsusammast, kitsast kui mõõgatera. Lumi tungis kingadesse ja jalad tõmbusid külmast kangeks.
Olin jõudnud juba peaaegu kivivallini, kust suitsusammas kerkis, kui varemetest ilmus välja nägu. Jäin hoobilt seisma. Meid eraldas teineteisest umbes kakskümmend sammu.
See oli inimene – umbes neljakümneaastane mees. Tema pähe oli mähitud tuhkjashallidest nartsudest midagi turbanitaolist, üks põsk oli märgatavalt paistes, nagu valutaks tal hambad, otsmikul punetas arm ja kogu nägu oli kasvanud hoolitsemata, salkus habemesse. Mehe suu oli lahti ja sellest tungis rütmiliselt välja valget auru. Vaenulikud silmad vaatasid nii kahtlustavalt, et lähemale minna polnud mingit tahtmist. Ja ka tema ei rutanud oma kivivalli tagant kogu pikkuses välja astuma.
„Tervist!“ ütlesin ma käsi üles tõstes.
Habemik vaikis ja ka tema nägu ei väljendanud midagi.
„Hei!“ kordasin ma ebalevalt.
„Mis aastast?“ haugatas habemik ilma mingi intonatsioonita, kuid aktsendiga. Ja vastust ära ootamata kraaksatas: „Kas klipse on? Kas patareisid klipside jaoks on?“
Jäin mõneks sekundiks kõhklema ja habemikule sellest piisas: varemete vahelt ilmus välja toru ja sähvatas tuli. Miski sööstis üle mu pea. Tundus, nagu oleks kogu oru õhk teravaks nõelaks keerutatud ja läbi mu kõrvade tõmmatud. Lasu kaja kuulsin alles hiljem.
Tõmbasin end küüru ja kukkusin lumme – täiesti automaatselt. Ma lihtsalt tundsin, et nüüd tuleb kukkuda. Ja see mind ka päästis. Samal hetkel kärgatas mu pea kohal teist korda, kuid jälle mööda. Järelemõtlemiseks polnud aega. Surusin klipsi rusikasse ja leidsin kobades nupu „Mul veab“ enne, kui lajatas kolmas lask.
Mul ei vedanud. Pakast oli siin ilmselt saja kraadi ümber ja puhus tormituul. Must lumemüür sööstis ulgudes minu poole, haaras mind kaasa ja lohistas mööda hangesid niisuguse hooga, et oleksin peaaegu klipsi käest lasknud. Sõrmed kohmetusid hetkega ja ma isegi ei tundnud, kas need vajutasid „Mul veab“ nupule või mitte.
Ja seal korral mul vedas. Kohe väga vedas. Kuigi kaotasin rõhumuutusest teadvuse. Kuid mul oli vedanud, et sattusin niiskesse ja sooja džunglisse – aurusauna, kus mu jäätunud käed ja jalad kohe üles sulasid. Aga kui vaatasin klipsile, pidi mu süda seisma jääma. Tillukesel numbrilaual polnud ruumi, et näidata seda aastate arvu, kui kaugele mind sel korral heideti. Numbrite hulga järgi otsustades – kümneid miljardeid aastaid. Kui vanaisal on õigus ja klipsi mehhanismi võib võrrelda orbiidiga, siis on stardinurk lähenenud maksimaalsele sedavõrd, kuivõrd klipsi võimsus üldse lubab.
Ma ei tea, kuhu mind heideti, kuid siin oli teine taevas, oli teine päike ja selles taevas ainult üks Kuu. Aga raskusjõud oli väiksem. Kuid see-eest ei varitsenud siin keegi, et mind tappa ja klips ära võtta, ja näis, et siin võis elada.
Ma polnud niisuguseid taimi, loomi ja putukaid kunagi näinud. Siinsed loomad olid kummalised, nagu ühe šablooni järgi tehtud. Sellele, kes kunagi pole tõelisi loomi näinud, võib tunduda, et nad kõik on erinevad. Aga kui mina neid nägin, siis arvasin esmapilgul, et džungel on asustatud inimese karikatuuridega. Kõik loomad on siin inimeste moodi, ainult et uskumatult metsistunud ja neljakäpukile laskunud: eranditult kõigil on üks selgroog, mis lõpeb peaga, kerakujulise luust kolbaga, ja kõigil on täpselt neli käppa, ei rohkem ega vähem.
Võibolla oli vanaisal õigus ja tulevikul polegi lõppu. Aga võibolla oli õigus emal ja Päike on tõesti kustunud ning Galaktika on jõudnud kokku tõmbuda ja uuesti plahvatada ning selles ruumipunktis on tekkinud hoopis teine hapnikupõhine planeet, millele mind on tõmmatud –, klips heidab sind alati ajast välja lähimale pinnale. Kui see vastab tõele, siis on mul väga vedanud. Õudne mõeldagi, missugune oleks võinud olla lähim pind taassündinud Universumis miljardite aastate pärast. Kui palju inimesi üleüldse selle maailmani lennata võis? Tõenäosus on praktiliselt null. Võibolla kunagi igivanal ajal pudenes lähimale elutule planeedile keegi minu hõimukaaslastest ja sai sealsamas surma, kuid tema kehas olevad mikroobid ei hukkunud, vaid panid aluse uuele valgulisele elule? Aga kas hiljem veel keegi siia kukkus? Mõistan, et tõenäosus läheneb nullile, aga kuidas siis seletada seda, et nendes džunglites elavad ka inimesed? Nad on täiesti metsistunud ja räägivad arusaamatut keelt. Nende laagrikohale sattusin ma džunglis uitamise teisel päeval täiesti juhuslikult. Ja õigeaegselt: elus oli ainult üks noor naine. Hõimust oli üle käinud mingi epideemia ja see naine oli jäänud viimasena surema. Ilmselt oleksin ka mina nakatunud ja surnud, kuid mul oli jopetaskus väike esmaabikarp.
Ja ma jäin sellesse maailma. Ma teadsin, et edasi minna pole kuhugi, teadsin, et kuust kuusse tühjeneb patarei minu klipsis ja varsti pole sellest midagi järel, aga võibolla pole juba praegu. Kuid siin võis elada. Ja siin oli ilus.
Päike oli jäänud küngaste kohale pidama ega tahtnud allapoole vajuda. Praegu meenutas see helepunast silma, mis nägi välja nagu mõõkhambulise silm. Aga mitte kuri ega lahke, vaid ükskõikne. Sellel silmal oli ees nii palju aega, et praegu ei kiirustanud ta end ööseks sulgema, vaid aina piilus ja piilus, mida me nüüd tegema hakkame. Kuid taevas oli juba kattunud niiskete pilvedega ja järvelt roomas kaldale udu. Näis, nagu seisaks meie küngas maailma keskpunktis: pilved ülal ja all.
Künka jalamil kasvavast okasmetsast kostis kauget kurba ulgumist – mõõkhambulised läksid jahile. Aga siin, kivikünka tipus olevas koopas polnud neid vaja karta. Eriti siis, kui põles lõke.
„Pilved,“ ütlesin ma.
„Hommikul tähed,“ vastas minu naisterahvas ja liibus mu vastu.
Ma ei hakanud vaidlema – olin harjunud, et lõpuks on tal alati õigus. Tema oli ju sündinud ja kasvanud sellel järvede, okasmetsade ja sõnajalgade maal, kuid mina elasin alles kaks aastat tagasi linnas, keset masinaid ja elektroonikat. Heitsin karusnaha naise jalgadele. Istusime vaikides ja peaaegu liikumatult. Päike tüdis ja otsustas lahkuda.
Naine jäi magama, kuid mina vaatasin ikka veel välja – sinna, kuhu loojunud päike oli jätnud oranži triibu. Viimasel ajal olin märganud, et mulle lihtsalt meeldib tardunud pilgul kaugusse vaadata. Kas püüdis mu keha puhata päevasest ringijooksmisest taigas või oli siis vaade meie koopast tõepoolest väga kaunis. Aga võibolla ma ootasin harjumusest, et midagi toimub või muutub – ilmuvad välja tsiviliseeritud inimesed, kes süütavad lõkked ja toovad kaasa tööriistad...
Kostis vilinat ja vilksatas vari. Ma võpatasin, kuigi mõistsin, et mitte ükski mõõkhambuline siia ei roni. Aga vari oli väike. Koopasse lennanud, liibus olend kivile ja voltis oma tiivakesed korralikult seljale. See oli lendav kärnkonn, väike ja kogenematu. Kartlik. Kui vardas ära küpsetada, on ta väga maitsev, iseäranis krõmpsuvad tiivakesed. Kui paar aastat tagasi oleks keegi mulle öelnud, et hakkan sööma kärnkonna, ja veel lendavat, poleks ma uskunud. Saaks siia mingi liblikavõrgu või laskeriista...
Ma ei jõudnud taibata, mis toimus. Äkki ilmus mu selja taha suurem vari. Miski vilises läbi õhu. Löök – kostis veereva kivi mürinat ja nurgas viskles purustatud tiivakestega väike kärnkonn.
Mu naisterahvas tõusis kergelt püsti, haaras pilku heitmata kärnkonna, keeras tal kaela kahekorra, torkas vitsarao otsa ja sättis hõõguvate süte kohale. Seejärel heitis ta sõna lausumata jälle minu kõrvale pikali. Me rääkisime omavahel üldse vähe. Kuigi ta oli minu keele küllaltki hästi ära õppinud ja ka mina olin selgeks saanud mõningad tema kurguhäälsed sõnad, olime jäänud väga erinevateks ja jututeemasid meil polnud.
Mulle näis, et ta oli uuesti magama jäänud, kuid äkki kuulsin: „Räägi lapsepõlv.“
„Mis?“ pöördusin tema poole.
„Räägi lapsepõlv,“ kordas ta pruunistunud konnakest ringi pöörates.
„Lapsepõlv...“ Ma sättisin end mugavamalt lamama, asetasin rusika pea alla ja suunasin pilgu koopa tumedasse lakke, mis nägi oma rippuvate nõetükkidega välja nagu samet. „Ma olen sulle juba palju-palju kordi rääkinud. Ja lapsepõlvest ja vanaisast ja koolist kolledžiga ja sellest, kuidas ma siia sattusin. Sa oskad juba hästi minu keelt, räägi ise midagi.“
Naine vaikis.
„Kust sinu suguharu pärit on?“ küsisin.
„Me oleme elanud siin kogu aeg.“
„Aga kust te välja ilmusite?“
„Jumalatest.“
„Jumalatest?“ Toetusin küünarnukile ja vaatasin talle otsa.
Ei, ta ei teinud nalja. Tema mustad silmad särasid koopa pimeduses niisama rahulikult kui enne. Tõmmul kaelal läikis nööri otsas amulett – auguga kivike, mida ta kõikjal kaasas kandis ja uskus, et see kaitseb ohu eest. See oli suguharu iidne traditsioon, kuid mina teadsin, mida see kivi meenutas. See meenutas klipsi, mida ka mina täpselt niisamuti kaelas kandsin.
„Kunagi ammu, ammu laskusid maale jumalad ja hakkasid siin elama. Muistsed jumalad teadsid ja oskasid kõike. Neile kuuletusid nii mäed kui ka loomad. Nemad oskasid ravida kõiki haigusi ja haavu. Nad suutsid kõike.“
„Kust nad välja ilmusid?“
„Nad lihtsalt ilmusid välja eimiskist. Ilmselt taevast, sest kust siis veel on võimalik lihtsalt välja ilmuda? Nad oskasid kõike, kuid ei osanud elada taigas. Et ellu jääda, pidid nad kõik unustama. Nendest tekkis minu suguharu. Ja teised suguharud. Ja loomad ja linnud ja kärnkonnad ja kalad. Ja ka putukad tõid nad endaga kaasa.“
„Kas on siis teisigi suguharusid?“ küsisin ma üllatunult.
„Kaugel-kaugel, kuhu laskub päike, elavad kurjad inimesed. Nad on meie moodi, kuid väikest kasvu. Nad räägivad arusaamatut keelt ja punuvad korve. Kui nendega elada, õnnestub sünnitada lapsi. Neil on musta karvaga kaetud küürus selg ja väljaulatuv turi.“
„Varem pole sa mulle nendest rääkinud!“
„Neist on paha rääkida, pahad inimesed.“
„Kas ka neil on legend, et nende sugu pärineb jumalatest?“
„Jah. Kõik siin ilmas on loonud jumalad, kes olid kõikvõimsad. Ja seda teab igaüks.“
„Aga kas inimesi on veel?“
„Jah. Kaugel, kust tuleb päike. Kus lõpeb mets ja kivid katavad taeva. Seal elavad pikka kasvu inimesed. Neil on suured pead ja suust ulatuvad välja pikad hambad. Neid on väga palju ja nad kõik on kaetud punase karvaga. Nad oskavad teha kivikirveid, kuid ei oska rääkida. Sageli söövad nad inimesi. Minu vanaema rääkis, et nendega võib kokku elada, kuid lapsi pole võimalik saada.“
„Aga missuguseid inimesi on veel olemas?“
„Kunagi elasid siin karvaste kätega hallid inimesed, kuid mõõkhambulised sõid nad kõik nälja-aastal ära.“
„Aga kas inimesi on veel?“
„Ma ei tea.“
„Kas nad kõik kannavad kaelas kivikesi ja usuvad, et need kaitsevad kurja eest?“
„Jah. Eriti siis, kui lähevad jahile.“
„Aga kas sinu suguharust said kõik surma?“
„Ei. Mina olen elus. Sina oled elus.“
„Kaks inimest – kas see on siis suguharu...“ ütlesin muiates ja võtsin tal õlgade ümbert kinni.
Ta vaikis, kuid siis tõstis aeglaselt mu käe ja asetas selle õrnalt oma kõhule.
Sel korral jahiõnne polnud. Poole päeva jooksul kontrollisin üle paarkümmend püünispaela, kuid need olid tühjad ja sööt kadunud. Linnupesi otsides kõndisin läbi kauge sooääre, kus polnud kaua käinud. Ja mitte ühtegi kurna! Päev oli lõppemas, päike laskus männilatvade taha, aega oli jäänud üksnes tagasiteeks koopa juurde. Tühjade kätega. Kui olin matsuvast laukasoost välja jõudmas, märkasin mudasel allikaserval väikest sõrajälge. Tundsin jälgi juba küllaltki hästi, et mõista – siit oli hiljuti läbi läinud väike loom, lohk polnud jõudnud veel veega täituda. Ja see loom lonkas kõvasti. Niisugust õnne ei tohtinud käest lasta.
Laskusin neljakäpuli ja vedasin ninaga õhku, nagu seda tegi minu naisterahvas. Nagu ikka, keeldus mu nina tabamast mingeid muid lõhnu peale allikavee ja turba oma. Arvan, et seda aistingut ei suuda ma arendada endas kunagi. Kuid tarnavarte vahel olid jäljed selgesti näha ja need viisid padrikusse. Vibu tugevamini pihku haaranud, tormasin mööda jälgi edasi. Kord kadusid need tiheda rohu ja sambla vahele, kord ilmusid uuesti välja. Päike vajus madalamale, see punetas, paisus ja meenutas üha enam läbi kõrgete mändide kumavat tulekera. Mingil hetkel kaotasin jälje. Pidin uuesti näljakäpuli laskuma ja mööda märga maapinda roomama hakkama. Toornahast nööri otsas õõtsuv klips minu kaelas puudutas niiskeid sõnajalgu. Sel polnud juba ammu mingit tähtsust – olin leppinud, et patarei on tühjaks läinud, aga kontrollida, kas see ikka on nii, polnud mul julgust.
Äkki ilmusid jäljed uuesti välja. Nüüd olin kindel, et see on kits. Jäljed viisid kõrvale – selles kohas oli loom samblasse vajudes läbi põõsaste sööstnud ja teravate okste külge tumedaid karvatupsukesi jätnud.
Samal hetkel päike loojus, mets muutus tumedaks ja jahedaks. Kauguses kraaksatas ärevalt lind. Jäljed paistsid veel selgelt ja ilmselt oli kits siinsamas lähedal. Polnud aega tuulealusest küljest ligi hiilida, polnud aega nagu kord ja kohus jahti pidada. Märganud kauguses ebamäärast varju, haarasin luuotsaga noole ja tormasin läbi tihniku. Äkki mets lõppes ja minu ees avanes lagendik...
Ootamatusest lasin vibunööri lahti ja nool tabas kogu, mis hiljuti oli olnud kits. Selle kohale laskunud vari liigahtas äkki. Ülalt vaatas alla ere täiskuu ja minu poole kandus lainetena rasket loomahaisu. Verine koon õieli, vahtis mulle otsa mõõkhambuline rott – hiigelsuur, niisuguseid polnud ma veel näinud.
Tundsin, kuidas selg külmaks tõmbus ja taganedes haarasin tupest uue noole. Vibunöör kiunatas, kuid nool lendas mööda – ma polnudki õppinud korralikult vibu laskma, seda eriti stressiseisundis. Koletis ajas hambad irevile ja hakkas aeglaselt taarudes minu poole tulema. Ta ei kartnud midagi.
Võtsin välja oma viimase noole, kuid siis kostis selja tagant möiratus. Pöörasin ringi ja lasin... Ning jälle lendas nool minu poole tormavast mõõkhambulisest mööda. Pimedusest ilmusid välja üha uued varjud. See oli suur kari – tugev ja näljane.
Mõistsin, et kõik on lõppenud, kuid tõmbasin siiski vöö vahelt väikese, tükeldamiseks mõeldud kivikirve. Astusin sammu, kükitasin, siis sööstsin karjudes ettepoole. Aga lüüa ma ei jõudnud. Küünistega käpp rabas mind kõhtu ja tõstis üles. Kirves lendas mul käest. Kaugel pistis hüsteeriliselt karjuma mingi lind, ma kukkusin selili kivile, surusin käe haavadele kõhul ja rinnal ning tundsin sõrmede all kleepuvat verd. Ja äkki leidsid mu sõrmed klipsi.
Loomad ei kiirustanud. Neil oli aega küll. Nad nuhkisid häälekalt õhku ja lähenesid igast küljest.
Mul polnud väljapääsu. Ja polnud peaaegu mingit šanssi. Kuid siiski vajutasin ma nupule „Mul veab“.
Mind heideti kaugele: sada tuhat aastat edasi. Aga ma ei suutnud endale andestada, et olin jätnud oma naisterahva sinna, koopasse. Haarasin juhuslikult käe alla sattunud rauakamaka ja tampisin klipsi pulbriks. Mul on vedanud – siin on rauakamakaid! Siin on isegi kompuutrid!
Praegu elavad planeedil kolm inimrassi, kes erinevad nahavärvi ja välimuse poolest. Mina seda ei märka. Meie inimesed olid kõik nii erinevad, et kaht samasugust isendit polnud võimalik leida – ainult käte ja jalgade arv oli sama. Kuid siin on kõik ühtmoodi nagu mitmikud ja ma pole õppinud neid siiani korralikult eristama. Kõigil neil on kergelt lame nägu, nagu oli ka minu naisterahval. Nende kehal pole karvu, kuid peas kasvab tihe vill – täpselt nagu minul. Nad ammutavad sajandite sügavusest legende sellest, et on alguse saanud muistsetest jumalatest nende näo ja kuju järgi ning need jumalad oskasid kõike ja lõid maailma. Kuid siinsed teadlased on veendunud, et loodust juhib igavene evolutsioon, mitte degradatsioon. Nad kinnitavad, et inimesed on arenenud ahvidest, kes hakkasid tööd tegema. Kuid nad tunnistavad ka seda, et kudede ehituse poolest meenutab inimene rohkem siga. Nende legendi järgi on ahvid arenenud järk-järgult rottidest, sisalikest, kaladest ja need omakorda mikroobidest. Seoseid otsides võrdlevad bioloogid erinevate liikide geene ega imesta selle üle, et kõik geenid on praktiliselt samasugused. Siinsed õpetlased lihtsalt ei tea, kuivõrd erinevad võivad olla geenid, kui need tõepoolest kuuluvad täiesti erinevatele liikidele. Nad kaevavad maast välja surnud mutantide luid ja püüavad üles ehitada evolutsiooni täpset mudelit. Tulemus on kehv, kuid nemad usuvad. Sellepärast nad mulle meeldivadki. Mulle meeldib kõik, mida nad teevad.
Kõigepealt sattusin ma politseijaoskonda. Seal seoti mu haavad kinni ja mind viidi haiglasse. Haiglad pole siin sugugi viletsad, kohati osatakse ravida isegi vähki. Mina sattusin psühhiaatriahaiglasse, sest tegin näo, nagu oleksin kaotanud mälu. Õppisin kaua nende keelt ja kohanesin, kuid kinnitasin jätkuvalt, et ei mäleta oma minevikku. Aasta pärast kirjutati mind välja, anti nimi ja ajutised dokumendid. Nüüd elan ma juurviljalao territooriumil asuvas vagunelamus. Ma töötan elektritõstukijuhina. Pühapäeviti käin kirikus ja kuulan jutte jumalikest imedest ja inimesest, kes löödi risti ja kes seejärel kadus. Ma usun, et nii see oligi. Tööd tuleb teha palju, kuid olen selleks valmis. Mina olen reetur, kes põgenes ühest tsivilisatsioonist ja sattus teise üksnes sellepärast, et mul oli uskumatult vedanud. Varem põgenesin ma surma eest, kuid siin ei ähvarda mind miski. Olen ammu kõik läbi mõelnud, kõike mõistnud ja täiskasvanuks saanud. Edasi ei jookse ma isegi hirmust surma ees. Ma pole kordagi kahetsenud, et hävitasin klipsi, kuigi ka sellele oleks võinud leida uue patarei. Nad on ju siin väga arenenud, isegi kõrgemalt arenenud, kui olime meie. Ja kui keegi siinsetest võiks välja selgitada klipsi ehituse, suudaksid nad ilmselt käivitada ka nende tootmise. Kuid mina tahan väga uskuda, et siin seda kunagi ei juhtu. Tahaks seda väga uskuda. Mul veab.
(2006)