Veidi rohkem kui 20 aastat tagasi, 1998. novembris, ilmus meie ajakirja esimene number. Inimesed, kes siis polnud veel sündinudki, käivad nüüd juba ülikoolis. Juhuse tahtel oli mul rõõm midagi esimeses numbris avaldada - ning nii "Algernonis" sisuliselt alustanud autori kui hilisema toimetuse liikme ja praeguse peatoimetajana tahaksin juubelinumbri juhtkirjas esimese asjana avaldada tänu kõigile neile, kes ajakirja kogu selle aja jooksul käimas hoidnud on. Jüri Kallas, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, Juhan Habicht, Katariina Täht - Teie töö on hindamatu. Mida rohkem aega möödub, seda väärtuslikumaks see muutub. Ats Miller, Meelis Friedenthal ja Triinu Meres - jätkugu Teil veel kauaks aega, jõudu ja tahtmist. Aitäh!
Raul Sulbi, ajakirja üks asutajaist ja toimetuse liige aastatel 1998–2005, kirjutab käesolevas numbris ajakirja esimestest aastatest ja põhjustest, mis lubavad neid nimetada eesti ulme kuldajastuks; lisan siia paar hajamõtet selle kohta, mis edasi sai.
Nagu ta õigesti märgib, järgnes kuldajastule kerge peavalu. Aastatel 2000–2003 katsetati erinevaid lahendusi, et kuidagi eristada järjest hooletumaks muutuvaid ilukirjanduslikke katsetusi tekstidest, mille autorid olid rohkem tööd teinud ja püüdnud maksimaalset tulemust saavutada. Lõppes see 2003. aasta suvel toimetuse ühehäälse otsusega loobuda järjest nirumateks kippuvatest alamõõdulistest tekstidest ja edaspidi avaldada vaid teoseid, mille olemasolu mingisuguseid ettekäändeid ei vaja. Järgmised 15 aastat on ajakiri ilmunud sellest põhimõttest lähtudes. Kui vaadata läbi aegade parimate lugude nimekirja ( http://www.algernon.ee/toimetus_soovitab_2013 ), siis ligikaudu kaks kolmandikku neist ilmus enne seda mõttelist rajajoont. See tähendab, et koos katsetuste (ehk "Jutulabori" rubriigi järgi nimetatud laborijuttude) taseme allakäiguga oli järsult vähenemas ka heade kaastööde hulk. Sellel olid loomulikult ka põhjused. Kõige olulisemana, kirjastamiskeskkond, milles "Algernon" loodi, oli kuue aasta jooksul väga oluliselt muutunud.
Oktoobris 2004 kirjutasin selle kohta niisugused read ( http://algernon.ee/node/890 ):
Üldjoontes on avaldamiskõlbliku materjali puudusel üks põhjus nii algupäraste kui tõlkelugude osas. Ning selleks põhjuseks on tõik, et eesti algupärase ulmeturul valitseb alapakkumine. Sisuliselt kõike, mida kirjutatakse, on võimalik mingigi honorari eest ka paberkandjal avaldada. See võib tunduda kummalisena, kuid vähemalt algupärase ulmekirjanduse loojate hulgas on konkurents sisuliselt olematu.
Tõlkelugude põud on praeguseks möödas. Igal aastal laekub neid järjest rohkem ning aastate jooksul on "Algernonist" saanud oma oskuste lihvimise koht ka tõlkijatele. Me saame endale lubada luksust olla valivad ning lähemateks aastateks jääb ilmuvate algupärandite ja tõlgete vahekord tõenäoliselt umbes võrdseks. Algupärase eestikeelse ulme osas on see suundumus ainult süvenenud. 1998. aastaga võrreldav vajadus "Algernoni" kui algupäraste juttude avaldamiskoha järele võiks taastekkida Kultuurkapitali toetuste olulisel vähenemisel või lakkamisel; loodetavasti on see ebareaalne.
Teiseks, nagu mitu tarka inimest on juba öelnud, võib vähemalt viimasel kümnendil näha lühivormi (jutt, novell, jutustus) kriisi märke nii ulmes kui tavakirjanduses. Sel aastal kutsuti ellu aastakogumik "Eesti novell" (välja annab MTÜ Eesti Jutt) ning seda sirvides jääb mulje, et üle terve eesti kirjanduse (nii peavoolu- kui žanrikirjanduse) on raamatutäit häid tekste kokku saada raske. Seda vähem on lootust, et kahekohalist arvu häid jutte õnnestuks ettenähtavas tulevikus avaldada ükskõik millise ulmeajakirja aastakäigus või iga-aastases ulmeantoloogias "Täheaeg". Kui eesti ulme kirjastusmaastikult praegu midagi üldse puudu on, siis on see paari-kolme aasta tagant ilmuv kvaliteetantoloogia, mida võiks esitleda kui Eesti ulme visiitkaarti. Teost, mille suvaline kirjastushuviline võiks kätte võtta ja huviga lugema jääda - tunnustades teostuse kvaliteeti ka siis, kui mõni tekst sisu poolest kaugeks jääb. Selle asemel on meil need... no need, saladuslikud tsaared. Ja nii vist jääbki, sest sellise väljaande tegemine on esiteks finantsiliselt mõttetu ja teiseks ei paista kuskilt, et mõnel kirjastamisandekal ulmesõbral selle jaoks aega üle jääks.
Õnneks on kõik siin maailmas toimuv tsükliline. Paari viimase aastakümne jooksul võib näha suundumust, et nn. peavoolu ja fantastika piirid hägustuvad ja suur osa ilmuvatest tekstidest mängib mingil määral nihestatud reaalsusega (seda demonstreerib ka ülalnimetatud antoloogia "Eesti novell"). Samuti tõuseb aeglaselt, kuid kindlalt võrgus publitseerimine (märgiliseks näiteks võiks tuua kasvõi ajakirja "Edasi" paari aasta taguse õnnestunud stardi, vt. edasi.org ). Kui tõusule pöördub ka eesti lühiproosa tsükkel, on ees huvitavad ajad.