Raul Sulbi on üks ulmeajakirja "Algernon" asutajaist ja toimetuse liige 1998–2005.
Kui me 1998. aasta sügisel toonase ulmeühingu aktiiviga ehk siis koos Jüri Kallase ja Taavi Tuvikesega võrguajakirja "Algernon" käima panime, ei olnud meil ilmselt kellelgi aimu, mis sellest juba loetud kuudega välja kasvab. Välja kasvas "Algernon" ise ju varasemaist ulmeajakirja-tegemise plaanidest: 1996–1998 proovisime mitmes erinevas vormis mingit ajakirja või fanzine’i käima panna, ebaõnnestunult. 1998. aasta sügisel aga ilmselt mitmed asjaolud parajasti kokku klappisid ja tähtede seis oli õige, kuna veebiajakiri 19. novembril ilmus ja ilmuma jäigi. Praegusest "Algernonist" ja ka "Reaktorist" eristus toonane väljaanne peamiselt seetõttu, et numbri sisu ei ilmunud avalikkuse ette ühe korraga, vaid kalendrikuu jooksul, nagu toimetajail aega seda ette valmistada ja üles panna oli.
Kuid käesolev sünnipäevajutt ei ole koht, kus taas kord ajakirja kuulsusrikas asutamis- ja ajalugu läbi rääkida, selle kohta on viimase kahe kümnendi jooksul siinsamas väljaandes ilmunud mitmeid materjale.
Minu ambitsioon oli ajakirja käivitades eelkõige mujal maailmas toimuvaid ulmeuudiseid eesti fändomile vahendada, samuti avaldada eelinfot peatselt ilmuvate eestikeelsete ulmeraamatute ja põnevamate välismaiste trükiste kohta. Samas tõusis just sügisel 1998 ulmelistis sf2001 üles teema, et peaks tegema mingi koha, kuhu huvilised saaksid oma ulmejutte saata, mis siis ilma erilise toimetusliku sõelata avaldataks ja mida teised huvilised saaksid kommenteerida-arvustada, anda soovitusi, kuidas lugu paremaks teha.
Ilmselt mul sellesse üritusse kuigi suurt usku polnud: olin tolleks ajaks leppinud mõttega, et eesti ulme ongi see, mis ilmub "Marduses" ja suuresti sama, Mario Kivistiku ümber koondunud autoriteringi (Urmas Alas, Veiko Belials, Lew R. Berg, Marek Simpson, Veikko Vangonen) saadetuna ka "Postimehes", "Õhtulehes", "Sõnumilehes", "Kulleris" jm lehtede jutusabades. Ja et kusagil Sindis elab Tiit Tarlap, kes kirjutab hoopis teisel tasemel ja avaldab ennast "Pärnu Postimehes", "Sakalas" ja "Lääne Elus". Minus ei olnud erilist veendumust, et Eesti peale leiaks veel arvestatava hulga kirjatehnikat valdavaid ulmehuvilisi, kel oleks reaalne ja pikemaajaline ambitsioon ulmet kirjutama hakata. Nagu õnneks sageli varem ja hiljemgi, ma eksisin.
"Algernoni" esimese kümnekonna eksistentsipäeva jooksul novembris 1998 saime juba 11 juttu, mis kohe ka väljaande veebiveergudele kõigile huvilistele kommenteerimiseks üles läksid. Teiste seas oli seal Märt Lauri ja varem juba "Põhjanaelas" debüteerinud Kristjan Sanderi jutte, täiesti huvitavaid, kirjaoskajaid ja lootustandvaid jutte, mis polnud küll mingid meistriteosed, aga olid ometi tollal paberil ilmunud eesti ulmest kaunis erinevad. Ja juba järgmine, 1998. aasta detsembrikuu tõi hoopis uues kvaliteedis teksti Kristjan Sanderilt ("Galahar") ja mis veelgi olulisem, Indrek Hargla esimesed jutud. Mis ei olnud küll veel mingid meistriteosed, aga taseme poolest jällegi mitte kehvemad kui need, mis ilmusid honoreerituna paberväljaannetes.
1999. aasta tõi aga juba tõelise tormi. Paisu tagant oli välja pääsenud üks nii võimsa vooluga kreatiivselt põnev jõgi, mis oli seda hämmastavam, et vaid napp pool aastat varem ei olnud kusagilt paista ega aimata, et midagi sellist võiks olemas ja tulemas olla. Indrek Hargla läbis oma õpipoisiaja fenomenaalse paari-kolme kuuga ning avaldas alates veebruarist 1999 juba täiesti veatuid ja Eestis seni mitte nähtud tasemel ulmejutte. Ja mitte paarilehelisi jutte, vaid ikka pikki, korraliku süžeearendusega jutustusi ja lühiromaane. Sest see, mis oleks võimatu olnud näiteks "Marduses" – mitme lühiromaani avaldamine ühes ajakirjanumbris –, oli suurepäraselt võimalik netiavarustes, kuna ohtu, et internet täis saaks, ju ei olnud. Ja Hargla jätkas hämmastava produktiivsuse ilmutamist: temalt ilmus enam-vähem igas ajakirjanumbris üks või mitu teksti, lisaks jätkus teda 1999. aastast juba regulaarselt ka Marduse veergudele. Ilmuma hakkas pan Grpowski lugude tsükkel, aga tulid ka sellised võrratud lühiromaanid nagu "Gondvana lapsed", "Uskmatuse hind" ja "Marduses" "Excelsuse konkistadoorid".
Ja Hargla polnud muidugi ainus. Tulid ka Karen Orlau, Mart Raudsaar, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav, Taivo Rist, TvR, Wõrokas, Soerd Bathory, Vale-Dmitri, jätkas Märt Laur. "Marduse" autoreist jõudsid kiiresti "Algernoni" veergudele Veiko Belials ja Lew R. Berg. Ning kuigi mõned eelpool loetletud autoreist olid varem avaldanud loo või paar "Marduses" või mõnes muus paberväljaandes, on neid igati asjakohane seostada eelkõige ja just selle 1999. aasta "Algernoni" lainega. Ning "Algernon" ei löönud vaid kvaliteediga: kui "Marduses" ilmus 1999. aastal kokku 18 algupärast lühiproosapala, siis "Algernonis" oli neid 60. Loomulikult oli nende põhi märksa kehvem kui "Marduse" keskmine tase, kuid tipud ületasid sama võimsalt sealseid tipptekste.
Kuigi mul õnnestus sellise laine teket mitte ette näha, siis 2000. aasta alul olin ma see-eest esimene, kes selle kirjandusliku fenomeni "Loomingu" veergudel ära defineeris: alanud oli eesti ulme kuldajastu. See silt ja selle nii varane kleepimine tollasele ulmelainele on hiljem palju paksu verd tekitanud, kuid mulle tundub, et eelkõige seepärast, et inimesed ei mõista täpselt, misasi oli Ameerika ulme kuldajastu 1940ndatel aastatel, mida tarvitasin nimepanekul analoogina. Inimesed ei saanud aru, et minu analoogia oli mõeldud olema üsna täpne. Kuldajastu ei olnud mingi termin, mida ma oleksin loopinud siia-sinna suvaliselt ja suvalise tähendusega. See pidi olema väga otsene paralleel. Ja hilisem aeg on kinnitanud, et minu nähtud paralleel oli adekvaatne ja õige.
Kuldajastu ulmes ei ole kunagi tähendanud seda, et pärast selle lõppu ilmuma hakkavad tekstid on kuidagi tasemelt kehvemad vms. Kuldajastu algus Ameerika ulmes 1939. aastal ja Eestis 1999. aastal tähistavad mõlemad lihtsalt revolutsiooni, paradigmamuutust, uue taseme ja uue autorkonna äkilist ja ootamatut tekkimist. Ja nende väga intensiivset tööd lühiproosaga mõne napi aasta vältel, mis ulme varasemast veidi obskuursest arengufaasist välja raputab ning sellele tulevikuks pikkadeks kümnenditeks uue hoo sisse lükkab. Ja mõlemal puhul on see kuldajastu olnud peamiselt seotud ühe ajakirjaga, see teostub ühe väljaande veergudel: USA puhul oli selleks "Astounding Science-Fiction", meie puhul "Algernon".
Kuldajastu tähendab seda, et kindlate toimetajate ja autorite koostöös tõstetakse ilmuvate tekstide taset ühe lühikese ja väga intensiivse perioodi jooksul märgatavalt: ilmuva ulme üldkirjanduslik tase viiakse varasemalt, ehk veidi harrastuslikult tasemelt muu kirjanduse, nii teiste žanrikirjanduse liikide kui literatuurse peavooluga samale tehniliselt täiskasvanud tasemele ning tekstidesse ilmuvad ka uudsed teemad, mis varem ei ole käsitlemist leidnud. Žanr muutub küpsemaks ja teadlikumaks omaenda võimetest ja võimalustest. Ja pärast kuldajastu lõppu tuleb väike pohmell, mille järel jätkab ulmeelu aga siiski selsamal täiskasvanud tasemel eluterve energia ja hooga. See kirjeldus kehtib nii USA ulme kui eesti ulme kohta. Ja just seepärast võib täna, anno 2018 tõdeda, et omaaegne hinnang ja silt oli igati õigustatud ning asjakohane ja täpne.
Kuldajastu ei tähenda, et nii häid aegu enam kunagi ei tule ja ees ootab vaid vegeteerimine; ei, kuldajastu tähendab antud konkreetses kirjandusloolises kontekstis täiskasvanuks saamist. Et pärast selle "Algernoni" revolutsiooni (1999–2002) lõppu järgnes 00ndate keskel ajutine tagasilangus nii tekstide tasemes kui eriti ka nende hulgas, on lihtsalt statistiline tõsiasi, aga ei midagi muud. Sellele on siiski lõppeval kümnendil järgnenud edasigi ühtlane heal või lausa väga heal tasemel tekstide pealetulek. Aga siingi veel üks analoog: ilmselt kunagi hiljem ei ole sel kombel ulmekirjanduse veduri rollis ja žanris kesksel kohal olnud lühiproosa nagu oli kuldajal. Mis jällegi kehtib nii Eesti kui USA puhul. Ja nagu Ameerika näite puhul nii pani kuldaeg ja selle peamised edendajad oma tegevusega Eestiski ka varasemad, teiste väljaannetega seotud autorid (kes just sootuks pildilt ei kadunud) ja needsamad teised väljaanded rohkem pingutama ja uuele tasemele tõusma.
Eks "Algernoni" edasine ajalugu ole üks suur katsetuste ja muutuste lugu ja saab tunda vaid heameelt, et ajakiri oma praegusel – kvartaalsel – kujul on elus ja pildil. Ilmselt ei peagi ega saagi ta olla täna täpselt sellises rollis, nagu nõudis talt too 20 aasta tagune ajastu. Aga väljaanne on minu jaoks oma eluõiguse 100%-liselt tõestanud ja olemasolu õigustanud just ja juba ainuüksi selle kohaliku ulme kuldaja esilekutsumisega, eesti ulme täiskasvanuks tegemise tõttu. Ilmselt me selliseid revolutsioone oma elu jooksul rohkem kui ühe korra ei näe (või ma jälle eksin ja meid ootab kunagi ees mingit sorti eesti ulme uus laine?), mistap saan ma tõdeda vaid, et oli vahva olla selles revolutsioonis osaline, saada anda oma tagasihoidlik panus kodumaise ulme täiskasvatamisse ja näha, et ta on tänagi kenasti elus ja elujõuline!
Palju õnne sünnipäevaks, Algernon!