N. K. Jemisin. Viies aastaaeg. Tänapäev 2018.
Me näeme maailma mitte sellena, mis ta on, vaid sellisena, nagu meie silmad näitavad.
Kõike, KÕIKE saame me näha vaid läbi omaenda silme, enda silmad aga on iseenda värvi, kas on inimesel permanentsed mustad prillid ees või rohelised või lüüriliselt lillakad ...
Kui raamatut loeme, näeme maalma läbi autori silme, tema moel.
Jemisini prillid on seda karva – ma ei tea, mis värv või värvid need on – mis mulle meeldib, millisena meeldib mulle maailma näha. Ta vaatab ausalt – toorelt, raasugi pehmendamata. Ent nii vapralt, kuskilt silmi kõrvale pööramata, midagi leevendamata, et korraga tundubki kõik talutav. Jah, maailmas juhtub kohutavaid asju, aga ikkagi on elu elamist väärt.
Kui alguses murtakse meelega kaheksa-aastase lapse käsi, kusjuures seda teeb inimene, keda nimetatud laps maailmas kõige rohkem usaldab isegi PÄRAST käemurdmist, on lugejal (no vähemalt minul oli) tunne, et hullemaks enam eriti minna ei saa.
Aga saab. Oh, kui väga saab!
Mulle (nii autori kui inimesena) meeldib halastamatu otsevaat, aga Jemisin vaatab otsesemalt ja julgemalt, kui mina, kes ma laste väärkohtlemise ees silmad vähemalt pilukile vean. Tema pilk on nii vapper, nii kõhklematu, ta vaatab maailma hirmsusele näkku – ja ometi ei löö madalaks ja ei löö käega: „Elu on jäle, kuid jätta ei suuda”. Jemisin näitab, kuidas karmid kogemused inimesi kujundavad, muudavad, väga muudavad – ent kedagi olulistest tegelastest ei muuda nad passiivseks käegalööjaks.
Elu on valus, kohati kohutav, inimesed teevad üksteisega mõeldamatuid asju – aga see ei ole ahastuse ja alistumise valu, mida raamat sisendab, vaid vaprus ja võitlustahe lõpuni välja. On olemas huumor, kogu aeg on peategelasel vähemalt mingid eesmärgid (isegi kui eesmärk on „elada normaalselt”), ja kuskilt ei paista tinarasket masendust.
Seepärast on lugeda ka lihtviisil huvitav – mitte „maailm ongi halb, elu on halb, nutt ja hala”, vaid „mina ei alistu!”
Keegi ega miski ei ole kaitstud ja inimesed, just inimesed teevad üksteisega mõeldamatuid asju, sest osad inimesed on väega – ja selles ühiskonnas tähendab väe omamine ühtlasi, et oled halvaks peetud.
Ei, see on liiga hästi öeldud, et halvaks.
Nad on vastikud, jäledad, osade teiste jaoks on sellist teist inimest vaadata nagu vaataks ämblikufoob ämblikku – ainult et veel reaalselt ohtlikku ämblikku seejuures.
See on näidetena (algõpe kirjanikule: näita, ära seleta!) ka välja toodud. Oht on tõeline. Oht on tõeline – ja ka jälestus paljude jaoks ehe ja toores. Võibolla instinktiivne, sest sellised inimesed on kirjeldatavas maailmas ikka olnud ja isake maa (nad näevad oma maad selgelt isasena) kohutav ja ohtlik.
Tänapäeval tahetakse arvustuses ka lühikest sisukokkuvõtet. Noh, see on ühe võlurigeenidega naise lugu lapsepõlvest sellisesse ikka, kus naine pole enam noor ega ka veel vana. Ajad on jutustajal natuke segi paisatud, lugeja saab kaasa tunda ja siis näha, MIKS, uuesti kaasa tunda, uuesti näha, ja selget vastust, kuidas siis õigesti ja hästi oleks, ei anta kusagil.
Võrdlust teise autoriga, kes võiks tuntum olla ja selle arvustuse lugeja saaks natuke ettekujutust, milline „Viienda aastaja” lugu on, mõtlesin tükk aega välja. Lõpuks leidsin, et teatud moel väga sarnane raamat on Bulgakovi „Valge kaardivägi”. Ühine on käes olnud maailma lõppemine, samuti ei jälgita kummaski mitte Suurte Sündmuste liikumapanijaid (Jemisini puhul „ei jälgita enamasti”), vaid vaadeldakse, kuidas inimesed nende sündmuste keskel tegutsevad, millist headust ja alatust neis kõrvuti elab. Mõlemas raamatus näidatakse, kuidas on imelisi inimesi, kuidas on hirmsaid - ja mõned isikud on mõlemat korraga.
Samas pole kummaski lehekülgede kaupa filosofeerimist, vaid iga lõik viib tegevust edasi. Mõned lüürilised kirjeldused just selleks, et korraks hoog maha võtta – ja siis kontrastina jälle edasi tormata.
Jah, need kaks raamatut on mingil tasandil sarnased.
Kuigi Bulgakovil oli natuke konkreetsem ettekujutus heast ja halvast.
„Viies aastaaeg” on rohkem ambivalentsust võimaldav. Igaüks loeb ja mõtleb selle raamatu järel ise edasi, mis ja kuidas on hea, kuidas oleks parem, kuidas oleks hullem. Autor ei ütle kusagil, et nii on õige, nii on vale, lihtsalt annab üsna objektiivselt edasi, mis kõik mõjutab.
Ja mõjutab ikka omajagu asju.
Ma ei tahaks öelda, et see on „moodne transsoolisust ja homosuhteid kujutav teos”, sest kõik need erisused on lihtsalt inimeseks olemise kogemuse mitmekesisus – ja kuna Jemisin tegeleb inimkogemuste mitmekesisuse ja kogemuste mõju küsimustega, ta jagab lugemiseks ka üsna erinevate taustadega inimeste lugusid. Aga kui keegi on väga huvitatud või peletatud sellest, et kõik inimesed ei olegi heteroseksuaalsed, siis selles raamatus on loomulik ja rahulik homo- ja biseksuaalsus esindatud, samuti on olemas transsooline tegelane.
Kokkuvõtteks: et lugejal ikka oleks, mille üle head ja halba mõista püüdes mõelda, on sündmused põrmustavalt intensiivsed, raamatu tegevustik konkreetset tegevust täis ja natuke on vaja ka mõistust, et ära tunda – see tegelane on sama, kes too! Ohsa!
Mis mulle kui lugejale aga enim muljet avaldas, on just autori (mitte ainult peategelase) kaheldamatu vaprus, julgus otsa vaadata väga rasketele teemadele, neile peale minna ning teiselt poolt välja tulla. Et välja ei tulda täiuslikuna? Aga tullakse!
Kes julgeb öelda, et teeks sellistes oludes paremini?