Kaheksa aastat tagasi, 2013. aprillis, vestlesime ajuteadlase Jaan Aruga transhumanismist ja inimkonna digitaalsest tulevikust: http://algernon.ee/transhumanism_digitulevik . Teema on jätkuvalt väga palav ning hiljutine uudis annab ettekäände selle juurde tagasi pöörduda.
Nimelt kaardistati hiljuti 50 000 närvirakku koos 130 miljoni sünapsiga seni kõige täpsemaks ajukaardiks. Konserveeritud, osmiumiühenditega töödeldud ja tahkestavasse polümeersesse vaiku uputatud ajukude lõigati 30 nanomeetri paksusteks lõikudeks ja need taasühendati digitaalseks mudeliks Google'i tehisintellekti abil. Artikkel on siin: https://www.biorxiv.org/content/10.1101/2021.05.29.446289v2 ja tõlge uudisest ilmus ka eesti keeles: https://teadus.postimees.ee/7277893/teadlased-panid-kokku-seni-tapseima… .
Informatsiooni 1 mm3 ajukoe kohta talletati 1,4 petabaidi (10005 baiti) ulatuses ning kogu inimaju sel tasemel kaardistamine vajavat zetabaidi suurusjärgus mahtu (10007). 21. sajandi 2. kümnendil jõudis samasse suurusjärku aastane ülemaailmne IP andmeside. Varasema hinnangu kohaselt olevat kogu inimese aju salvestusmaht petabaidi suurusjärgus ( https://novaator.err.ee/258449/inimese-malumaht-on-arvatust-palju-hiigl… ). Seda tuleb muidugi vaadelda lahus salvestusseadme enda kaardistamisesle kuluvast mahust, kuid esimesena viidatud artiklit lugedes näib siiski, et see hinnang on paratamatult tõlgenduslik, sest sõltub oluliselt sellest, mida peetakse oluliseks ja mida mitte.
Võrrelgem seda teise inimkonna suurprojekti, geneetikaga. Esimene inimgenoomi peaaegu täisjärjestus sai valmis 2003. aastal (ca. 92% katvusega, päris täielik järjstus saadi alles sel aastal kätte). Kuigi inimgenoomi võiks teoreetiliselt salvestada mahus 700 ja 800 MB vahel, on reaalsed sekveneerijast tulevad arndmemahud 200 GB (200 x 10003) suurusjärgus ( https://medium.com/precision-medicine/how-big-is-the-human-genome-e90ca… ). See polnud eriline probleem juba tollal ning DNA aluspaaride järjestuse andmemahtu suudeti adekvaatselt hinnata. Aju puhul on aga raske välistada, et zetabaite lähebki reaalselt vaja.
Põhimõtteliselt on ka sellised andmemahud kättesaadavad. NSA sai 5 ZB mahutava Utah' andmekeskuse valmis 2014. aastal. Transhumanistlike eesmärkide jaoks on aga vaja suuri võrdluskogusid, mille põhjal fülogeneetilisi puid ehitada (eristades seejuures bioloogilist ja kultuurilist varieeruvust). Täisgenoomi järjestusi on tehtud sadade tuhandete kaupa ja planeeritakse miljonitesse ulatuvaid uuringuid (näiteks https://theconversation.com/scientists-are-on-a-path-to-sequencing-1-mi… ). Teada on geneetika toimimisest 20 aasta jooksul saadud aga veel väga vähe ning kuigi salvestusmaht pole probleem, on suurteks läbimurreteks arvatavasti vaja ka uusi andmetöötluse vahendeid.
Kindlasti tegeletakse aju uurimisega edasi ning selleste saab üks valdkondi, mille vajadused veavad infotehnoloogia arengut. Samm sammu haaval saabub ka progress - aga väiksema keerukusastmega ülesandeid lennutavad need sammukesed lahendustele lähemale nagu lennukiga.
Kokkuvõtteks tundub, et eksivad kõik need futuristid, kes kujutavad transhumanistlikku tulevikku kui enam-vähem tänapäeva inimeste siirdamist arvutitesse, niiöelda märgvara asendamisena vastupidavama platvormiga. Ülesanne tundub olevat suurusjärkudes keerukam geneetika kontrollimisest ning edukas märgvara insenseriteadus seega lähemal. Ehk siis enne likvideeritakse vähk, kasvatatakse keskmist eluiga sajanditesse või pikemaks ning projekteeritakse arenenud maadesse lisanduvate uute indiviidide jaoks nende vanemate (ükskõik mida see sõna ka ei tähendaks) andmetest lähtuvad sünteetilised genoomid. Tiivulisi inimesi vaevalt et kunagi tuleb, aga keskmised kodanikud, kelle kõrval tänapäeva tippsportlased on mõningase füüsilise puudega, väga tõenäoliselt - ja sama käib ka intellektuaalsete võimete kohta. Kas neil tuleviklastel on huvi oma märgvara millegi vastu vahetada, sõltub tolle surelikkusest, aga varukoopia vajadus jääb alles ikka. Muidugi eeldusel, et luuakse mittedestruktiivne meetod ajusisu vajalikus resolutsioonis kaardistamiseks.
Aju destruktiivne konserveerimine on aga juba praegu kättesaadav. Kui veab, siis jõuab mõni lähemate kümnendite jooksul konserveeritud aju digitaalse tuleviku ka ära oodata. Arheoloogiliste kurioosumite osakonnast võib lausa omaette ühiskondki saada, kui koguhoidjatel midagi selle vastu pole.