Kuningas Arthuri lugusid on ilmunud (ja minugi poolt loetud) mitupalju. „Jänkist kuningas Arthuri õukonnas” tõsiste ja ajaloolist täpsust taotlevate käsitlusteni. On tehtud sarju ja filme, multikaid ja kirjalikke vanade lugulaulude ümberjutustusi.
Osad on viletsad, üritamatagi midagi muud, osad viletsad hoolimata üritustest, osad on head, osad on väga head.
Ja siis on see raamat.
„Kunagine ja tulevane kuningas”.
Oh, taevas!
See ei ole „kuidas kõik võinuks päriselt olla” ega ka „ah, muinasjutuvestmine”. See on mõlemat ja mitu kraadi kangemalt, kui oodata võiks. Ehk White on võtnud muinasjutulised detailid, lohed, Otsilooma, võlurid ning nägemused ja samas inimloomuse, nagu me seda tunneme, päris inimloomuse kõigi võimalike inimlike absurdsustega, üle võlli ülluse ja üle võlli labasuse, üle võlli tobeduse ja üle võlli enesekesksusega, ning keeranud selle kokku maailmaks ja looks, mis tundub korraga täiesti ehtne ja samas täiesti müütiline.
Päris alguses ta korra isegi mainib, et tegelased, kes joovad portveini ja ajavad juttu laste saatmisest Etonisse, jõid tegelikult vürtsitatud mõdu ning rääkisid mingist muust selletaolisest koolist, ent tänapäevased detailid annavad tänapäeva lugejale õhkkonda palju paremini edasi.
Tal on õigus. Õhkkond tuleks täiesti teistsugune, kui üritada detailitäpne ja ajastutruu olla.
„Kunagine ja tulevane kuningas” on Arthuri lood, mis tunduvad nagu päris, mis kraabivad otse minu (lugeja, kui too loeb nagu mina) hinges sooneseinad ja närvirakud katki ja veri immitseb igalt poolt. Nii on need kirjutatud!
Naerda saab samuti. Hästi palju. On peatükke, kus nali ulatub otsast otsani, näiteks kui Grummore ja kristlaseks hakanud saratseen üritavad end Otsiloomaks riietada, teevad kostüümi ja proovivad seda selga, papp ja purjeriie, eest lendavad nööbid, äkki oleks koos käimise rütmi parem hoida, kui samal ajal laulda jne.
Isegi kui sündmustik on kõige sügavamas augus, lugu üleni pime, rõske ning hirmus, mõtiskleb keegi selle üle, et oleks nüüd tikku, võiks natuke niiskeid õlgi koguda, võibolla õnnestuks tuld teha ja sulatada lahti krmuse jäätunud keel oma suus, mis appi hüüda ei lase ... oo, tikk! Aga kas ma kuidagi need niisked õled nüüd põlema saan ... oh, neetud, appi, neetud!
Võibolla oleks parem, kui ma poleks seda tikku leidnud, sest kardetavasti ei saa sellest midagi kasu olema, ainult mu tunne, et ma ei kõlba kuhugi, tugevneb.
NB! See oli nppd kujundlik näide, raamatus endas otseselt sellist kohta pole Seal on kõiksuguseid muid, näiteks räägivad tegelased natsionalismist gaelide, sakside, normannide, vaskkirveste-rahva kontekstis, Guenevere kasutab meiki, teeb seda halvasti ning teab ise ka, et puuder muudab ta groteskseks, rüütlite moraali närib tõdemus, et nad on suures enamuses, ent ometi julgevad vastased NEID rünnata, mitte vastupidi.
Kõik on väga tõsine, ent ometi väga naljakas. Ussisõnade raamatut olete lugenud? Vaat' natuke sarnane, kuigi nii kohutavalt masendav pole „Kunagine ja tulevane kuningas” siiski mitte. Ta on leebem, mõistvam, lahkem. Mitte halastamatu, vaid andestav.
Võimatu ja võimalik ühes pajas, ühes raamatus sedasi koos, et neid ei saa lahutada. Haug näib ahvenaks muutunud Arthurile onu Sami nägu olevat – ja samas raamatus, samas loos seletatakse meile ära Lancelot’ loomus nii puhtalt ja kaunilt, nagu ma mitte kusagil mujal leidnud ei ole. Jahikullid käituvad isekeskis nagu üheksateistkümnenda sajandi ohvitserid, silinder läheb võlurikübaraga sassi, Robin Hoodi jaoks on varavõitu? Pole midagi, tema on ka sees. Me näeme Arthuri arengut, saame aru Loti vennakeste motiividest ja elame neile kaasa, kõik on inimloomuse osas ääretult õige.
Üldse mitte palagan.
ÜLDSE mitte.
Palju kordi saab minusugune ka nutta. Kel silmad nii märja koha peal pole, lihtsalt ohkab ja valutab vaikides südant.
Samas ei väänata kurbadest stseenides lehekülgedepikkusi ahastusi välja – paar rida ja tähelepanu viiakse mujale ning kuigi mul on silmad märjad ja nina löriseb, elan ma juba kaasa uuele teemale, mil seekord õnnelikum lõpp.
Ning keel – ei saa ometi ümber vaadata sellest, kui täpselt ja tundlikult kujundeid kasutatakse, kuidas öeldakse: „Kui see oleks isegi olnud märg liiv, oleksid sel olnud need kerged lainelised jooned nagu inimese suulael,” ja samas markeerib prantsuse keel, mida tegelikult ei oleks saanud veel kasutada, natuke edevat ja poosekat ütlemist misiganes keeles nad siis seda ka tollal öelnud oleksid ja ühes kohas on tekstis mainitud, et linnuõues polnud kalkuneid, sest neid polnud veel leiutatud. Ühes teises kohas võrreldakse just öökulliks moondatud poisi lendu värbrätsu omaga „kui see oleks juba sisse toodud”.
Kõige selle teadliku kohatuse, ebasobivate sõnade ja võrdluste abil antakse edasi ehedamaid ja ausamaid kirjeldusi meile tundmatute tegutsemiste ja maailmade kohta, kui ma kusagil mujal näinud olen. Nii rüütlite piigivõitlus kui öökulli infranägemine, nii veealune maailmapilt kala olles kui köögis pudru tegemine väga ammusel ajal tulevad läbi ehedalt ja üldse mitte kui „oh, ma lihtsalt umbes kujutlen inimesena XXI sajandil, milline see olla võiks, kala olla on kindlasti märg ja hobune sööstaks mu all nagu auto, eks ole.”
See teos nõuab lugejalt natuke – mitte palju – võimet suuta kõige silmnähtavamast eemale astuda ja üldistada. Näha suuremaid tõdesid väikeste möllude pinu taga. Mitte saada takistatud ideedest nagu: „Oot, kas normannideni ei peaks veel mitu sajandit aega olema?” või „Aga sipelgate ühiskond on ju sõbralik?!” või „Kuidas Merlin saab elada korraga ajas tagurpidi ja samas ajada arukat juttu meiepidi kuulates-vaadates?”, vaid lugeda lugu inimestest.
See on lugu inimestest, ideedest, kuidas hästi elada, ja sellest, et isegi kui ideed on head, inimesed jäävad ikka inimesteks. Pool head ja pool halba
Ei mingit kindlust
Arthuri elulugu poisipõlvest surmani on enam-vähem süžeestikuks, vahepeal süüvitakse veidi ka ülejäänud ümarlaua-lugudesse. Need on head lood niisamagi, nõus. Aga mida White on teinud – see ei ole lihtsalt „väga hea käsitlus”.
See on imeline.
Imeline raamat!