Võõrtööline

Jutt ilmus eesti keeles Leonid Kaganovi autorikogumikus "Sidrunkollane planeet" (Skarabeus 2021).

 

Pigistasin silmad kinni. On niisuguseid päevi, kui eluisu on otsas. Hammas valutas talumatult. Valu oli haaranud kogu alalõua, see läbistas tulise naelana keele ja levis lainetena pea sees, nagu oleks keegi ajudele teekannust tulist vett peale valanud. Soodalahusel polnud ei maitset ega mõju. Miks sooda? Kes ütles, et see aitab? Ema ütles. Iga kord, kui ma seda vastikut vedelikku suus loksutasin, oli tunne, nagu torgataks hambasse hõõguvat ora. Ja kellele on tulnud pähe mõte seda tarkusehambaks nimetada? Kus seal see tarkus on? Sülitasin, panin klaasi kraanikausi servale ja pühkisin suu käterätiga kuivaks. Ise olen süüdi. Oleks pidanud oma hambaid jälgima, käima hambaarsti juures, et ta oleks neid oma jõleda konksus naelaga ükshaaval sakutanud ja otsustanud, kus on aeg puurima hakata... Oleks pidanud, oleks pidanud, oleks pidanud... Aga mis siis, kui ma olen juba lapsepõlvest saati kartnud hambaarste rohkem kui hambavalu?

Homme on see mul ees kohe hommikul – lühike nukker järjekord, arstiriistade metalne kolin, millest süda tahab seisma jääda, kurjakuulutav tilluke päike, mis tungib läbi silmapõhja otse sinu hinge sügavusse... Siis see asjalik ja ilma pausideta: „Alla, pane valmis kaks kuubikut seda-mingit-kaiini, HOIAME SUU LAHTI!“ Ning seejärel ilmub välja hiigelpikk nõel, mis tungib aeglase krudinaga sellesse niivõrd salajasse ja tundlikku kohta igemest, mida sina pole söandanud puudutada isegi lusikaga...

Raputasin raevukalt pead, peletades eemale kohutavat nägemust, kuid vastuseks ärkas hammas ellu ja hakkas valutama, nagu oleks selle närv juba puurmasina tera ümber keerdunud... Needus, miks küll mina? Miks mulle? Miks ei võiks paluda kedagi teist minu eest hambaarsti juurde minna?

Ja sel hetkel kuulsin ma häält esimest korda. See oli vaikne, isegi kuidagi vagur, kummalisevõitu aktsendiga. Missugune see oli, see hääl? Ilmselt mehe oma. Ilmselt – sest ma ei suutnudki selle kohta midagi konkreetset teada saada. See hääl oli kuidagi väga tavaline, nagu juhuslikul möödujal. Ainult et millegipärast kõlas see otse minu peas.

„Kas te kuulete mind?“ kordas hääl. „Kas te kuulete mind?“

„Kuulen,“ vastasin ma üllatunult.

„Aitäh!“ rõõmustas hääl, nagu poleks ta vastust oodanudki. „Ka teie võite vastata mõttes,“ lisas ta.

„Kes te olete?“ Ma püüdsin esitada küsimuse mõttes ja selgelt.

„Mina...“ Hääl kohmetus kergelt, nagu otsiks ta sobivaid sõnu. „Mina olen teie sõber.“

„Kas ma tunnen teid?“

„Ei, mis te nüüd!“ alustas hääl. „Mulle... noh, võib öelda, soovitati teid. Mul on teile ettepanek: ega teil pole selle vastu midagi, kui ma teie eest hambaarsti juures ära käin?“

„Mis?“ hüüdsin ma jahmunult.

„Ma seletan kohe kõik ära!“ Hääl kiirustas, nagu oleks kartnud, et ma võin meie jutuajamise mingil moel katkestada. Kuigi, selge see, et ei ust paugutada ega toru hargile visata poleks ma saanud. „Teil valutab hammas, see valutab teil kogu öö, aga hommikul tuleb teil sõita hambaarsti juurde ja käia pärast kogu päev ringi pakitseva igeme ja tuima põsega. Miks teil seda vaja on? Kas sobib, et mina elan selle aja üle teie eest? Teie kehas?“

„Aga kus siis mina samal ajal olen?“

„Teie nagu magaksite,“ kinnitas hääl kiirustades. „Ärge muretsege, ma olen polüfunktsionaalne. Ma hakkan tegema teie eest kõike täpselt nii, nagu te ise seda tavaliselt teete.“

„Mis, kas hakkate stomatoloogi juures ka karjuma?“

„Mingil määral.“

„Ja nuuksuma, pisarateni välja?“

„Natuke – silmakirjaks. Ma tean, kuidas teie oleksite käitunud, sest hakkan ju kasutama teie enda mälu. Ja kui te ärkate, on ka teil kõik meeles. Kui mu töö teile meeldib – võibolla kutsute mind teinekordki?“

„Niiviisi minnakse vist hulluks,“ pomisesin ma omaette.

„Sel juhul nõustuge tingimata!“ toetas hääl loogikavastaselt, kuid veenvalt. „Te ei kaota ju midagi!“

„Hästi,“ ütlesin ma ja näpistasin end igaks juhuks käest, et asja kontrollida. Ma teadsin, et nii on kombeks, kuid ei mäletanud, mida just sel viisil kindlaks tehakse: kas hullumeelsust või und või siis tuuakse end lihtsalt tagasi maa peale. Küüned tungisid ihusse ja ma tundsin valu. Aga kas mul midagi kontrollida õnnestus, sellest ma aru ei saanud.

„Aitäh!“ rõõmustas hääl. „Noh, ma hakkan siis pihta...“

Viimane asi, mida ma kuulsin, oli koputus vannitoa uksele ja ema torisev hääl: „Anjuta, kas sa kuristad seal kurku või räägid telefoniga?“

 

Kui ma ärkasin, oli juba hommik. Lamasin voodis, läbi tüllkardinate tungis päike ja öökapil kääksus endale mobiili pesa teinud äratuskell. Või pesitses hoopis mobiil äratuskellas? See jääb ebaselgeks. Mulle meenus sõna „polüfunktsionaalsus“ ja kohe seejärel eilne – nüüd juba üleeilne! – jutuajamine ning siis kõik eilse päeva sündmused.

See oli kummaline tunne – tuhnida omaenda mälestustes, mis pole sinu omad. Nagu vaataks filmi iseendaga peaosas. Mu sisemisele pilgule avanes möödunud päev: ma võisin kerida seda edasi ja tagasi nagu kinofilmi, vajutada pausile ja uurida seiskunud kaadreid. Päev oli elatud õigesti, kuigi mina polnud seda elanud.

Mälu polnud säilitanud kõike: mäletasin ähmaselt, kuidas ma ootasin autobussi ja kuidas koju sõitsin. See-eest oli hästi meeles, kuidas ma oma maja ees olin astunud meie uude butiiki ning proovinud kaua ja mõnuga kätte imeilusaid sõrmikuid. Aga ma ei ostnud neid, otsustasin teha seda mõnel teisel päeval, kui olen jälle mina ise. Kuid ilmaaegu – sõrmikud olid head, võidakse ära osta. Aga minu tundmatu sõber oli otsustanud niisugust vastutust enda peale mitte võtta.

Halvasti oli meeles ka aeg hambaarstitoolis – kas oli siis tundmatu sõber püüdnud seda mu mälust kustutada või ei tahtnud ma ise seda eriti meelde tuletada. See-eest oli selgelt meeles järjekorras kohatud sümpaatne noormees, kellega me, nagu selgus, hõpsasti tuttavaks saime, elavalt vestlesime ja isegi telefoninumbreid vahetasime. Ma rääkisin talle, kui kohutavalt ma hambaarste kardan, ja tema kinnitas naerdes, et kardab neid samuti juba lapsepõvest saati, aga midagi pole parata. Noormehe nimi oli Andrei, ta oli hariduselt kunstiteadlane, kuid töötas kinomehhaanikuna.

Hästi oli meelde jäänud ka päeva lõpp – vestlesin seltskondlikult emaga, reageerides rahulikult tema tavalistele torgetele, vaatasin televiisorit, vahetasin mõned sõnumid Edikuga. Meie kirjavahetuse leidsin ma kohe mobiilist üles – tavalised iroonilised sõnumid, vägagi minu stiilis. Aga ainult et sel, kes oli minu kehas, polnud Ediku vastu mingeid tundeid ja sellepärast osutus kirjavahetus eriti õnnestunuks. „Sa oled täna hoos!“ kirjutas Edik mulle. Täpselt kell kaheksa olin ma helistanud ülemusele, teatanud, et hammas on terveks ravitud ja homme ilmun ma raamatupidamisse nagu tavaliselt. Kurat võtaks, ma panin isegi korralikult äratuskella poole kaheksaks ja sättisin riidedki valmis! Äratuskellale mõeldes kargasin ma voodis istuli – mälestuste läbivaatamisele oli kulunud üle tunni. Hakkasin end hooletuse pärast hurjutades mööda tuba ringi tormama ja varsti olingi sukeldunud igapäevasesse rahmeldamisse.

Jäi ebaselgeks, kas ma kuulen veel kunagi seda häält ja kas saan teda kuidagi tänada. Mida selleks teha? Kas lasta käest ka teine tarkusehammas? Vastuse nendele küsimustele sain alles kahe kuu pärast.

 

Andrei tahtis mind saatma tulla, kuid ma keeldusin. Ja valesti tegin. Seda tüüpi nägin ma alles siis, kui puiesteele keerasin. Ta jättis mulle kohe ebameeldiva mulje. Igerik mehike istus pingil laterna all, soni põlvedel. Temast lausa õhkus mingit vastikust. Varsti märkasin, et mees tuleb mulle järele, ja ma lisasin tempot. Kohe kuulsin selja tagant sammude müdinat ja kähisevat hingamist. Pistsin jooksu, aga kuhu sa jooksed kõrgetel kontsadel kell kaks öösel mööda inimtühja puiesteed? Peaaegu inimtühja, sest mööda ruttas pead püüdlikult kõrvale pöörates keegi seljakotiga noormees. Jäi mulje, nagu oleks ta lasknud kellegi mõneks ajaks endasse elama, elanik aga ei julgenud võõra kehaga riskida. Veel oli keegi põõsastes koperdav eideke, kes allee lõpust purjus häälega kisendas: „Jooksevad, jooksevad, ise ei saa ka aru, mida nad seal jooksevad...“

Igerik oli maruvihane ja sõnaaher ning kui mu jalg kõrgel kontsal vääratas ja ma asfaldile prantsatasin, haaras ta mul valusalt õlgadest ja lohistas põõsastesse. Kui ma karjuda püüdsin, surus ta mul suu kinni, teise käega aga hakkas kägistama – mitte kõvasti, kuid sel hetkel tundus, et ta tahab mind ära tappa. Ma rabelesin vastu, kuid sõrmed minu kõril vajutasid üha tugevamini...

„Kas lubate mul?“ kostis äkki selge hääl mu peas.

 

Hommikul ärkasin oma voodis, mõistsin, et olen elus, ja ronisin kohe mälusse vaatama, millega see kõik oli lõppenud. Aga lõppenud oli kõik üllatavalt kergelt: ma loobusin vastupanust, vajusin lõdvaks ja maniakk lasi kohe mu kõri lahti. Mõnda aega ta viivitas ja kohmitses – kas siis oma või minu riiete kallal – ning oli võimatu aru saada, mida ta tahab, kas siis röövida või ikkagi vägistada või sattus ta lihtsalt segadusse. Möödusid mõned piinarikkad minutid ja äkki ilmus alleel nähtavale miilitsaauto, mis veeres mööda teekatet laisalt, jalakäija kiirusega. Igerik oli silmapilk kadunud. Ja enam ta välja ei ilmunud, kuigi auto sõitis põõsastest mööda ja eemaldus mitte midagi märkamata. Edasi oli säilinud mälus hämmastava selgusega see, kuidas ma koju jõudsin, end peeglist uurisin ja hoidsin isegi mõnda aega kaela peal külma veega niisutatud lappi, et sinikaid ei jääks. Seejärel aga hiilisin ma ema tuppa, püüdes teda mitte äratada, tilgutasin endale klaasikesse kas siis valokordiini või palderjani ja heitsin magama. Hämmastav rahulikkus!

Kõik see jooksis silmapilkselt mu mälust läbi ja järgmisel hetkel kuulsin ma häält – see oli ikka veel minuga.

„Vabandage,“ alustas hääl viisakalt. „Ma otsustasin hüvasti jätta ja eilse kiirustamise pärast vabandust paluda. Mulle näis, et teil oli eile väga ebameeldiv vahejuhtum, ja ma sekkusin.“

„Aitäh!“ tänasin ma mõttes ja võimalikult selgelt. „Eile te lihtsalt päästsite mu! Öelge, kuidas ma saaksin teid tänada?“

„Mis te nüüd, mis tänust siin rääkida võib?“ vastas hääl imestunult. „Aitäh teile, et lubasite mul elada enda eest veel ühe suurepärase õhtu.“

„Ma ei nimetaks seda suurepäraseks,“ vaidlesin ma tusaselt vastu.

„Iga hetk elust on suurepärane,“ vastas hääl veidi nukralt. „Vähemalt meie jaoks. Vaadake, seal, kus mina elan, pole elu tegelikult olemas.“

„Aga kus te siis elate?“ küsisin ma õhinal.

„Kardan, et ma ei suuda täpselt seletada,“ teatas hääl ohates. „Lihtsam oleks pidada mind olendiks teiselt planeedilt, teisest maailmast või teisest ajast. See vastab tõele vaid osaliselt, kuid teisi sõnu teie keeles praegu veel pole.“

„Aga kas ma võin pidada teid oma kaitseingliks?“ küsisin ma.

„Muidugi!“ kinnitas hääl õhinal. „Kuid seegi pole päris õige – ma ei saa ju teid millegi eest kaitsta, ma olen valmis teie asemel ära elama ainult mõned ebameeldivad hetked. Teie keeles oleks õigem kutsuda mind võõrtööliseks.“

„Mis võõrtööline te olete? Te ei saa ju oma töö eest palka.“

„Ma saan võimaluse elada teie eest väikese tükikese tõelist elu. Uskuge, minu jaoks tähendab see väga palju – seal, kus mina elan, midagi taolist pole. Meil on eluga vägagi halvad lood. Ja see, mis on teie jaoks ebameeldiv päev, on meie jaoks lihtsalt õnn. Tõepoolest, no mis see siis ka on – hambavalu või vägistaja linnapargis?“

„See on eemaletõukav!“

„Meie jaoks,“ kordas hääl viisakalt, „on isegi niisugused päevad heldeks kingituseks. Me oleme valmis elama peremehe eest kõik need väsitavad, ebameeldivad, valusad ja räpased päevad, mida ta ise elada ei taha.“

Ma jäin mõtlema.

„Kas teid on palju?“

„Paraku jah,“ ohkas tema. „Meid on väga ja väga palju ja kõigile elu ei jätku. Teil hakkaks õudne, kui te teaksite, missugustes tingimustes me elame. Teie keeles ei saaks seda eluks nimetadagi. Mina sain viimaks võimaluse teie eest hoolitseda. Seda saavutada oli väga raske, tuli nii mõndagi ohverdada, kuid ikkagi seisin ma järjekorras peaaegu igaviku ja olin juba lootust kaotamas...“ Häälde ilmus uhkusenoot, kuid siis ta kohmetus ja kiirustas lisama: „Kui ma teile ei meeldi, kui teile tundub, et ma pole olnud teie vastu aus või olen elanud teie eest päeva vastutustundetult, võite mu iga hetk minema kihutada! Ja minu asemele tuleb kohe uus. Sellepärast tahangi ma nii väga, et te minuga rahule jääksite.“

„Aga kas siis ka teistel inimestel on... võõrtöölised?“

„Jah,“ vastas ta, „enamikul teid ümbritsevatest inimestest on oma võõrtöölised. Mõned isegi paluvad elada enda eest mitte üksnes ebameeldivaid päevi, vaid ka lihtsalt igavaid päevi. On võõrtöölisi, kes elavad nädalaid, kuid, isegi aastaid. Teate, mõnikord juhtub ka nii, et inimene istub vanglas ja istuda tuleb veel kaua...“

„Veider, et ma pole sellest midagi kuulnud...“ pomisesin ma.

„Kes siis niisugusest asjast rääkima hakkab?“ imestas hääl. „Aga kui räägib, saate ise aru... ootab teda hullumaja. Seal aga on nii igav ja ebameeldiv... Teie jaoks muidugi,“ täpsustas hääl. „Meile tuleb sealsetelt elanikelt väga palju tellimusi.“

„Minagi olen kuulnud inimestest, kes kurdavad peas kostva hääle üle!“ meenus mulle ja samas tabasin end teiselt mõttelt: „Öelge, kuidas on võimalik aru saada, kas teie ees seisab inimene ise või on tegemist võõrtöölisega?“

Hääl oli tükk aega vait – vajus ilmselt mõttesse.

„Ma ei oska seda täpselt öelda,“ vastas ta viimaks. „Võõrtööline püüab igas olukorras käituda nii, nagu käitub peremees tavaliselt. Kui kehas elab võõrtööline, näeb inimene välja väga tavalisena, väga argisena, isegi liiga. Aga on üks kindel tunnus: võõrtööline ei võta ette midagi kardinaalset, ei muuda midagi ega astu mingeid pöördelisi samme. Ja kui on vaja teha mingi tähtis otsus, palub ta alati aega järelemõtlemiseks – peremehe saabumiseni. Sest kui ta eksib – saate ise aru, Anna, võib peremees vihastada ja ta igaveseks minema kihutada.“

„Öelge!“ Minus tärkas huvi. „Aga kuidas saab teid välja kutsuda?“

„Oi,“ vastas hääl kiiresti, „ma olen püüdnud olla võimalikult diskreetne ja selle tähtsa küsimuse arutamist edasi lükanud. Te võite mind kutsuda iga hetk – mõelge välja mingi märk või parool, mille mõttes lausute. Või panete sõrmed risti.“

„Ma kutsun teid, vaat nii...“ Tõstsin üles vasaku peopesa ja surusin selle pöidla ümber rusikasse, nagu olin teinud lapsepõlves, kui närvi läksin.

„Suur tänu teile!“ vastas hääl. „Muidugi, kutsuge mind, olen alati rõõmuga valmis! Nägemiseni.“

Ja ta jäi vait. Ma istusin veel mõnda aega mõtteis – hing rahulik ja olemine väga kerge. Meenus ununenud õnnelik tunne lapsepõlvest, mida sel ajal hinnata ei osanud: teadmine, et sul pruugib vaid kutsuda ja abi tuleb.

Ma tõstsin vasaku peopesa ja surusin selle pöidla ümber rusikasse.

„Tere jälle!“ kostis hääl.

„Tahtsin lihtsalt teid veelkord tänada,“ vastasin ma. „Aga ma ei tea isegi teie nime.“

„Meil pole nimesid,“ seletas hääl. „Kutsuge mind lihtsalt Annaks, nagu teid ennastki.“

„Aitäh, Anna,“ vastasin ma, „olen sulle väga tänulik. Pakun sulle tänutäheks võimalust elada paar päeva minu eest?“

 

Niiviisi jätkata polnud võimalik – saime sellest Edikuga mõlemad aru. Ilmselt aimas ka Andrei midagi. Isegi ema ilmutas ootamatult taktitunnet ja lõpetas mu pinnimise, kuid tema pilk oli endistviisi nukker. See oli umbtee, suhted tuli halastamatult katkestada. Muide, nagu nüüd aru saan, seda oleks pidanud tegema juba neli aastat tagasi, kui ma veel naiivne tudengineiu olin. Ma mõistsin, kuivõrd suurt valu teeb see jutuajamine mulle ja eriti Edikule. Imelik ju, kuidas selle nelja aastaga meie osad on vahetunud. On naljakas mõeldagi, et kunagi ma nutsin, istusin päevade kaupa telefoni juures, ootasin tema kõnet. Kuid Eduard Stepanovitš ei helistanud – temal olid ju töö, perekond, loengud... Nüüd aga oli Edik täielikult aru kaotanud: ta pommitas mind sõnumitega, nõudis kohtumist, tellis äkki isegi lilled kojutoimetamisega. Mis sa ütled – ükski mees pole mulle lilli koju saatnud. Viimaseks piisaks sai kõne kell üks öösel, kui Edik teatas, et jättis naise maha, lahkus kodust ja annab homme lahutuse sisse. Ning seda kõike minu pärast. Saatuse iroonia. Mida ta kõik need neli aastat oli mõelnud? Aga mida olin mõelnud mina?

See kõik tuli ära otsustada. Aga kuidas, seda ma ette ei kujutanud. Ma hakkasin nägema seda painajalikku stseeni isegi unes: me lepime kokku kohtumise restoranis, Edik saabub tohutu lillesülemiga, tellib parimat veini – tema on ju meil esteet –, võtab välja lindiga seotud punase sametkarbikese ja asetab tähendusrikkalt minu ette lauale. Ta vaatab mulle otsa, vaatab õrnusega, sest aimab, et see on meie kõige tähtsam kohtumine. Kuid veel ta seda ei tea. Aga mina näen, kui vanaks ta on jäänud, kui kurnatud on tema pilk, kui palju halli on ilmunud tema kõrki professorihabemesse. Langetan pilgu ja teatan vaikselt: „Edik, andesta, aga meie vahel on kõik lõppenud...“ Või ei, mitte nii... „Edik, ma tulin sulle ütlema, et armastan teist...“ Või lihtsalt: „Kas jääme sõpradeks?“ Ja siis avaneb ta suu, silmalaug hakkab tõmblema. Ja ta ütleb sosinal: „Anja, see on ju nali.“ Või vastupidi, hüppab tooli ümber ajades püsti: „Kuidas? Miks? Mis on juhtunud? Meil oli ju kõik nii hästi? Ütle ometi, meil on ju alati olnud kõik nii hästi!“ Või lihtsalt: „Seda ma ei usu!“ Või virutab mulle lillekimbu näkku... aga ei, kimp on juba minu käes. Siis rebib ta mul lillekimbu käest, heidab selle põrandale ja kisendab, ise näost punane: „Hoor! Prostituut! Kuidas sa võisid? Ma vihkan sind!“ Kuid siis muutub ta nägu kahvatuks, ta võtab end kokku ja sosistab: „Anjuta, anna mulle andeks... Mis ma sinu heaks teha võin? Ütle, mida ma pean tegema? Ma teen kõik, mida sa tahad! Mida ma pean tegema?“

Aga mina? Mida mina pean tegema? Ütleks ometi keegi mulle... Hammustasin närviliselt huulde ega märganudki, kuidas vasak käsi rusikasse tõmbus. Lahendus oli üllatavalt lihtne.

„Tere, Anna!“ kuulsin häält oma peas.

„Tere, Anna,“ vastasin. „Helista täna õhtul Edikule ja lepi kokku kohtumine. Homme saa temaga kokku ja ütle, et meie vahel on kõik lõppenud. Püüa olla tema vastu leebem, kuid otsust ära muuda ja lootust ära anna. Ja veel...“ Ma ohkasin. „Ja veel annan ma sulle kolm päeva... ei, terve nädala! Kõigi nende hüsteeriate peale, mida ta korraldab. Soovitan mobiili välja lülitada. Kas saad hakkama?“

 

Päevad venisid üksteise järel lõputa roduna kui filmikaadrid Andrei mehhaanikuruumis. Me üürisime korteri ja hakkasime elama koos, kuid argipäevad olid igavad. Endistviisi läksin ma igal hommikul kontorisse, istusin raamatupidamises laua taha ja koostasin lõputuid aruandeid vahepeal töökaaslastega lõbusalt aasides. Andrei käis oma vahetustes või siis surfis netis. Pärast tööd, kui Andreil polnud valvekorda, sõime koos õhtust, istusime diivanile monitori taha ja vaatasime subtiitritega populaarseid seriaale – niisuguseid, mida on huvitav vaadata, kuid hiljem pole midagi meenutada. Andreile ei meeldinud need sellepärast, et tuli internetist tõmmata ja väikeselt ekraanilt vaadata. Aga ikkagi ta tõmbas ja vaatas. Filmid, mis jooksid tema kinos, talle ka ei meeldinud – ütles, et on igavad, üksluised.

Puhkepäevad olid huvitavamad: me käisime kohvikus, kontserdil või klubis, pärast aga tavaliselt seksisime, kuigi viimasel ajal oli ka see küllaltki üksluine.

Kui meel oli kurb, eriti hommikuti kella järgi ärgates ega olnud tahtmist üles tõusta, tõmbasin ma käe rusikasse ja kutsusin Annat elama enda eest päevakese või paar. Keelasin tal vaid seksimise Andreiga. Ise ei saa ka aru, miks, ilmselt olin armukade. See mõtegi näis mulle lubamatuna. Kuidas Andrei Anna keeldumistele reageerib, seda ma välja selgitada ei püüdnud. Hiljem kujunes nagu endastmõistetavalt välja, et argipäevadel asendas mind alati võõrtööline, ise tulin kohale ainult puhkepäevadeks.

Oli tavaline pühapäev. Selja taga õhtu armsas itaalia pitsarestoranis, pudel šampust, romantiline jalutuskäik puiesteel, mis mulle ikka veel eriti ei meeldinud, seejärel kiire dušš ja sujuv, ilma liigsete sõnadeta hüpe voodisse. Kui kõik oli lõppenud, kui me juba puhkasime, kui ma lamasin mõtlikult tema õla najal, küsisin äkki endalegi ootamatult: „Kuule, kas sulle ei tundu, et oleme hakanud elama kuidagi teineteisest eraldi?“

„Miks?“ imestas Andrei ja toetus küünarnukile.

„Ei tea.“ Ma kehitasin õlgu. „Oleksime nagu koos, aga kumbki omaette.“

„Minu arust on kõik normaalne,“ vastas tema.

„Mina nii ei mõtle,“ ütlesin ma nukralt. „Kas sulle ei tundu, et meie elu on muutunud mingiks soos sumpamiseks?“

„Ei,“ vastas tema. „Miks?“

„Kas sulle ei tundu, et sa elad mõnikord nagu mitte minuga?“ Jäin hinge kinni pidades vastust ootama.

„Ei, ei tundu,“ vastas tema. „Mida sa silmas pead?“

Ma vaikisin.

„Kas tahad, et vaatame ära mingi seeria?“ tegi Andrei ettepaneku.

„Ei.“ Ma raputasin pead. „Parem räägime. Ütle, kuidas sa meie tulevikku ette kujutad?“

„Mis mõttes?“ imestas tema.

„Noh...“ Ma takerdusin. „Saad aru, iga naine vajab stabiilsust.“

„Saa siis aru,“ ütles Andrei ja haigutas. „Kord on elu sinu jaoks soos sumpamine, kord vastupidi – tahad stabiilsust.“

Ma vaatasin talle silma ja küsisin otsustavalt: „Andrei, kas sa armastad mind?“

„Muidugi,“ vastas ta imestunult.

„Andrei, me elame koos juba peaaegu aasta, miks sa pole mulle veel abieluettepanekut teinud?“

Ta kohmetus ja pööras pilgu kõrvale.

„Kuule!“ jätkasin ma otsustavalt. „Räägime lõpuks asjad selgeks. Me elame koos, kuid pole nii kaua vestelnud! Ma olen juba kahekümne kuuene, ma tahan perekonda, tahan last... Ma armastan sind!“

„Ka mina armastan sind,“ kordas ta kuulekalt.

„Kui ma teen sulle ise ettepaneku homme perekonnabüroosse minna ja avaldus sisse anda, mida sa mulle vastad?“

Andrei kõhles.

„Kas sa ikka armastad mind?“ pahvatasin.

„Armastan,“ ütles Andrei ohates.

„Aga sa ei taha minuga abielluda ega taha lapsi?“

„Tahan,“ vastas tema.

„Siis lähme kohe homme ja anname avaldused sisse!“

„Homme ei saa,“ pomises Andrei. „Homme on mul valvekord.“

„Hea küll, ülehomme, teisipäeval?“

„Kui arutaks õige asja korralikult läbi?“ tegi ta ettepaneku.

Ja siis ma pahvatasin: „Hea küll! Aruta see praegu läbi ja vasta mulle! Kas sa oled mees või mitte?“

Andrei pööras jälle pilgu kõrvale.

„Ma pean mõtlema,“ pomises ta. „Kas sa annad mulle mõtlemisaega?“

„Kui palju?“

„No vähemalt paar nädalat.“

„Kui palju?“ hüüatasin ma õuduses. „Aga miks sa ei või kohe vastata?“

„Praegu ma ei saa,“ ütles Andrei üllatavalt tuttava pehme intonatsiooniga. „Mul on vaja mõelda. Võin öelda täpselt alles järgmisel kuul, kaheksandal, siis on just sinu sünnipäev...“

Ja sel hetkel sain ma kõigest aru.

„Mis, kas peremees on puhkusel?“ küsisin ma sapiselt ja vaatasin talle otse silma.

„Ma ei saa aru, millest sa räägid!“ vastas Andrei võltsilt, püüdes mu pilku vältida. Siis sirutas ta mulle käed. „Ma armastan sind ja...“

„Ära puutu!“ karjatasin ma püsti hüpates. „Ära puutu mind enam oma alatute kätega! Tangidega, kombitsatega või mis sul seal sees on!“

„Anjake...“

„Ole sa neetud, kinomehhaanik!“ Tundsin, kuidas mööda mu nägu voolavad pisarad.

„Ma arvasin, et sa... Aga sa ei andnud üksnes ennast, sa andsid ka minu üürile sellele koletisele!“

 

Ma arvasin, et ema korraldab stseeni, aga tema võttis mu vastu rahulikult – mõistvalt ja soojusega. Ta aitas mul kompsud sisse kanda ja hakkas siis köögis askeldama. Tundsin end kuidagi kummaliselt: kord pisarad voolasid, siis jälle kuivasid, kord oli mul palav, kord külm. Ma selgitasin takerdudes, et meil Andreiga on kõik lõppenud, aga lähemalt räägin homme. Ema ei hakanud midagi küsima, tegi üles aseme minu toa diivanile, pakkus teed ja käskis millegipärast aspiriini võtta.

Siis läks ema oma tuppa, mina aga enda omasse. Kustutasin tule, heitsin pikali, aga uni ei tulnud ja hingel lasus sõnulseletamatu vastikus. Siis tõusin ma üles, kõndisin mööda tuba – oma tuba, lapsepõlveaegsete joonistustega seintel, kapikesega, mis oli täis mulle kunagi nii väga meeldinud plaate. See kõik polnud enam minu – oli kauge ja võõras. Toas mõnda aega sihitult ringi uidanud, astusin ma rõdule, kuid komistasin põrandal vedelevatele korvidele. Toetusin vastu rõduäärt ja hakkasin alla vaatama. Elamurajoon magas. Üheksandalt korruselt oli näha kõik – puiesteest kuni trammi lõpp-peatuseni välja. Siin oli mu kool, seal lastepolikliinik, kus tõmmati välja mu esimene piimahammas. Vasakul pool majade taga paistis selle neetud kino Kiire betoonist otsaviil... Tänavalaternad heitsid mahedat valgust, maikuine lehestik sahises kergelt.

Homme ootas mind ees vihatud raamatupidamine, kõnelus emaga ja siis jälle – argipäevad, argipäevad, ühetaolised nagu kümme araabia numbrit kalendrilehtedel. Ma vaatasin uuesti alla, siis aga hüppasin äkki korvihunnikule, heitsin põlve üle rõduääre ja istusin külmale barjäärile, jalad rippu. Minu all poolhämaruses ja öistes kahinates laotus asfaldi, autode ja sirelitega kaetud kauge hoov. Selle sügavus varitses hetke, et haarata mind pilgust ja tõmmata alla.

„Üks kord... ja kõik,“ ütlesin ma endale. „Ja aitab.“

Hakkasin juba keha üle rõduääre kallutama, kuid sel hetkel kõlas hääl.

„Anna,“ lausus see leebelt, kuid kiirustades. „Kui see pole teie jaoks just põhimõtte küsimus, ehk lubaksite mul...“

„Mis?“ küsisin ma jahmunult. „Kas hüpata?“

„Kas lubaksite mul elada teie eest ära need ülejäänud aastad?“ Hääl hakkas uuesti kiirustama: „Te ju teate, et seal all tuleb teil mööda saata nii mõnedki väga valulikud minutid. Võibolla isegi tunnid. Ja see on kõrvalt vaadates nii inetu! Naabrid vahivad akendest, Tamara Gavrilovna tormab välja klatšima, kohale tuleb miilits... Ja veel, kui palju inimesi te sellega õnnetuks teete! Teil on ju ema, klassikaaslased, kolleegid, sõbrannad... Edik on murest murtud, vabandage, et teda meelde tuletasin. Ja muidugi Andrei. Tema kurvastab väga, eriti siis, kui tagasi tuleb ja teada saab... Aga mina luban, et elan teie elu ära hästi. Rahulikult, väärikalt. Kas olete nõus? Jah?“

Jäin mõttesse. Kaotada polnud mul midagi – enda jaoks olin ma kõik otsustanud.

„Ainult et ole mu ema vastu leebem,“ palusin ma. „Ütle, et olen teda alati armastanud. Mis sest, et me sageli tülitsesime.“

Hääl vaikis.

„Miks sa vaikid?“ küsisin ma nõudlikult. „Kas lubad?“

„Vabanda,“ vastas hääl nukralt. „Ma ei või seda lubada. Ema pole.“

„Kuidas?“ ei saanud ma aru.

„Ta on ära sõitnud... Päriseks.“ Hääl valis sõnu hoolikalt. „Seal elab nüüd võõrtööline.“

„Kas ammu?“ küsisin ma vapustatult, taipamata veel nende sõnade kogu tähendust.

„Juba neli aastat. Pärast seda riidu. Mäletad ju, kuidas ema ähvardas, et kui sa oma kohtumisi Eduardiga ei lõpeta, siis tema seda üle ei ela...“

Ma avasin suu, kuid äkki hammustasin huulde.

Hääl vaikis kaua, kuid mõne aja pärast jätkas: „Nii et kui sul midagi vastu pole...“

„Kuule!“ katkestasin ma teda. „Kui palju teid ometi siia kokku on rännanud? Mida teil kõigil siit vaja on?“

„Meie pole ju süüdi,“ ohkas hääl. „Kas siis meie oleme süüdi? Me oleme lihtsalt valmis võtma enda kanda selle, millest teie loobute.“

„Aga te olete ju peaaegu meid kõiki välja söönud! Peaaegu kõiki!“ karjusin ma vastuseks. „Kedagi pole järele jäänud! Olete end hästi sisse seadnud – kõigepealt hammas, seejärel ebameeldiv jutuajamine ning lõpuks anna teile kõik!“

„Me ei sunni ju kedagi!“ jätkas hääl anuvalt. „Kas meie oleme süüdi, et oleme nõus elama seal, kus teie ei taha?“

Ma hüppasin otsustavalt tagasi rõdule.

„Kas tead mis, mu kallis Anna?“ ütlesin ma mõttes, kuid väga selgelt. „Kao minema ja ära enam kunagi tagasi tule!“

„Vabandage!“ pomises hääl. „Ma ei tahtnud kuidagi...“

„Ma ütlesin, et välja siit!“

„Muidugi, nagu soovite... Aga kui äkki hakkab valutama tarkusehammas või...“

„See on minu hammas, mina pean sellega hakkama saama! Mul pole ülearuseid hambaid, et neid teiega jagada! Ja pole teie jaoks ka liigset valu! See kõik on minu oma – kas on selge? Ka valu! Võibolla olen ma ka ise oodanud terve igaviku, et oma isiklikku elu elama hakata! Mine ära – ja igaveseks!“

Naaberrõdult kostis kolinat ja unine Tamara Gavrilovna pistis pea välja.

„Mis karjumine see siin on kell üks öösel?“ kähistas ta. „Ma kaeban teid kohtusse!“

„Tehke seda kasvõi kohe homme,“ nähvasin ma vastu.

„Ma pean järele mõtlema,“ teatas Tamara Gavrilovna mornilt ja millegipärast täpsustas: „Paari kuu pärast kaeban.

 

(2011)