"Eesti Novell 2021", MTÜ Eesti Jutt, 2021, 260 lk.
Mõtlesin, et teeks vahelduseks midagi teisiti. Mulle üldiselt meeldivad jutukogud, kus tehakse läbilõige mingist žanrist, riigist, kultuurist. Viimasel mõne aasta jooksul olen lugenud mitmeid ulmejutukogusid, seega mõtlesin, et vaataks hoopistükkis, kuidas tavakirjanduse-maailmas asjalood on.
Terminitest. Kuna ma ei oska hästi eristada-liigitada kirjandust, siis kasutan läbivalt termineid "peavoolukirjandus", "meinstriim", "päriskirjandus", "tavakirjandus, "peavool" mis kõik on see "õige" ja "päris" kirjandus. Noh, teate küll - Tammsaare, Dostojevski, Remarque, Luts jne. Või siis suurem osa siin kaante vahel olevaid kirjanikke-kirjandust.
Ma olen "Algernonis" ja "Reaktoris" küll kirjutanud ulmeraamatutest ja tegelikult loen ma Lihtsalt Head Kirjandust (tm), kus ulmel on oma oluline roll - aga ampluaa on märksa laiem. Olulist ja väärt lugemist on igal pool, olenemata sellest, mis kastikesse või žanripiiridesse seda üritatakse suruda. Näiteks jätkan peale kõnealuse novellikogu Lucinda Riley seitsme õe romaanisarja teise raamatuga, mida saab olenevalt vaatepunktist liigitada naisteka valda, ehk hoopis ajaviiteromaaniks või siis ajalooliseks armastusromaaniks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Panin "Eesti Novell 2021" lugemise ajaks ette ulmelugeja-prillid, ning üritan natuke siis vaadata seda kogu erinevate hiljuti näppujäänud eesti ulmekogude taustal; lugemiskogemus ongi seega meelega kallutatud ning subjektiivne. Mitte et isegi hakkaks otseseid paralleele otsima - aga mind tõesti huvitab, mida presenteeritakse aastal 2021 peavoolukirjanduse-maailmas, milline on raamat "kuhu neli koostajat on valinud paremad palad eelmise aasta novellisaagist". Sest novell on väga konkreetne tükk kirjandust: "Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt." Seega võiks kogumik anda päris hea sisevaate eesti kirjanduse proosalühivormi aastal 2021. Eks?
Raamatut kätte võttes jäi kohe silma kaanepilt, kus väsinud kohvikukülastaja tukastab. Kas mitte Pirital pole üks kultuslik asutus, milles see foto tehtud on? No see selleks, jäin kohe muigamisi mõtlema, et kas selline taotluslikult igav ja mittemidagiütlev meeleolu kajastabki kaante vahel olevat sisu?
Kogu puhul jäi silma, et suurem osa novellidest on varem ilmunud kohtades, kus tavakirjandust ilmutatakse - näiteks "Müürileht", "Vikerkaar", "Looming". Lisab minu jaoks raamatule mõnevõrra kammitseva pitseri, kus eelvalitud novellidest on omakorda koostatud valik, teatud tüüpi kuivavõitu filtri läbinud palad.
Kohe raamatu alguses ning kogu lugemise ajal jäin mõtisklema, et žanrikirjanduse (antud juhul siis ulme) poolt vaadates on kindlasti õppida ulmekirjanikel päriskirjanikelt ja vastupidi. "Eesti novell 2021" lühiproosa on tehniliselt hästi kirjutatud-toimetatud, eks on ju need ka mitmeid kriitilisi silmapaare näinud. Eks on kogu peale kirjutamist järgnev protsess päriskirjandusemaailmas aja jooksul paika loksunud, samuti on riigi poolt toetavad struktuurid paremini paigas. Paras osa ulmekirjandust on ikkagi loodud entusiasmi ja õhinaga, kus igasugune tehniline pool on pigem teisel kohal; toetav struktuur koosneb tutvusringkonnast ning mõnest ulmeajakirjast ja spetsialiseerunud kirjastusest. Samas see annab rohkem vabamad käed sisule; kõnealuse novellikogu puhul tundsin ikka kohati, et natuke tuimaks ja kuivaks kiskus, liiga tihti on puudu kutsikaenergia, mida näiteks ulmelühiproosas ikka kohtab. Eks novell ise anna juba omad piirid ette, samas nagu raamatu lõpus Janek Kraavi essees "Novell: moment või müüt" ütleb: võib ka eksperimenteerida, mida teeb näiteks Lilli Luuk, kasutades novellis päevikuvormi. Raamatu lõpetabki too essee novellist (ning novellist üldse) per se, kus on oluline osa ka eesti ulme lühiproosal. Eks on ju siin kogumikus esindatud ka üks "päris" ulmekirjanik, Triinu Meres.
Kuna raamatus on kahekümne ühest novellist neli rohkem või vähem ulmega seotud, siis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on ulme žanrina siin kogus kenasti esindatud. Küll on aga ainus žanrikirjanik Triinu Meres. Samas eks ulmet kirjutataksegi suhtelises mõttes pigem vähe - küll aga ma loodan, et “Eesti novell 2022” sisaldab vähemalt paari kirjanikku, kelle loomingust suurema osa moodustab ulme. Pealegi on väljaspool vikerkaari ja loominguid, väljaspool romaanivõistlusi ja Harglat ka teisi ulmekirjanikke ning ulmekirjandust üldisemalt. Eks on ulmenurgas sama lugu, on tugevamaid ja nõrgemaid kirjanikke, huvitavamat ja igavamat kraami. Kui seda saaks vahel ka peavoolukirjandusekogumikes näidata, mul on ainult hea meel. Tegelikult on ulmega “Eesti novell 2021” raamatus isegi hästi. Sest kus on krimi-, põnevus- või näiteks seikluskirjandus? Kindlasti mitte nende kaante vahel. Samas ma ei imestaks, kui ulmest väljapoole jääv žanrikirjandus ongi romaanikujul, lühivormis vähem - aga eks seda teavad juba targemad inimesed.
Kokkuvõtvalt: ma soovitaks eesti ulmelugejal visata siia raamatusse pilk sisse. Esiteks leiab siit mitu ulmelugu, kui peaks selle peal väljas olema. Aga üldiselt on lai silmaring hea, pealegi saab "Eesti novell 2021" kogust vaadata kasvõi tehnilist poolt, kuidas vormistada oma suurepärane idee. Noh, või teinekord ka mitte nii suurepärane idee.
Nõks üle pooled lood olid mulle vägagi mokkamööda, teine pool kinnistas arvamust, et peavoolukirjandus on mu tassike teed... vahel. Mitte alati. Aga nagu ikka - igal pool ja vallas on väärt kirjandust, vahet pole, on see ulme või olme. Või teaduskirjandus.
Raamatu ja autorite kohta saab natuke rohkem lugeda siit: https://www.eestinovell.ee/eesti-novell-2021.html
*
Järgnevalt ükshaaval novellidest (ei ole tingimata samas järjekorras, nagu on raamatus), alustades neist, mis (pigem) istus või meeldis lausa väga.
Raamatu avab Ave Taaveti novell "Täispilet". Lugu luurab tükk aega mööda Moskva tänavaid, jõuab ühel hetkel läppunud muuseumi, mul hakkas juba pilk uduseks kiskuma ja tähelepanu hajuma. Aga siis rebis autor varrukast välja üllatuse ning lugu läks käima! "Kerisin" natuke ka tagasi ja lugesin mõne koha üle. Väga muljetavaldav pala, see võiks vabalt olla ka mõnes eesti ulmekogumikus, ausalt üteldes ületab taseme ja läbimõelduse poolest peajagu suuremat osa viimase paari aasta loetud ulmelugudest.
Armin Kõomägi "Perepuhkus" - vaat' see oli üks äge lugu! Mõnusalt keel põses lugu Süürias puhkavast eesti perest, kus eestlaste ootused ja maailmavaade kohalikust elu-olust kardinaalselt erinesid. Mingis mõttes mõnevõrra jantlik lugu, tõsiselt hästi kirja pandud ning naudinguga loetav.
Martin Algus "Põgenikud" - minu silmis ja peas on see üsna teetkallaslik, nõuka-aegne olustikulugu inimesest ning rasketest moraalsetest valikutest. Selline mõtlik, ühtepidi lihtne lugu, teisalt läks kuidagi hirmsal kombel korda ja pani peale lugemist tükk aega ikka ja jälle novellile mõtlema.
Urmas Vadi "Küla" - lahe pila igasuguste žanrikirjanduste, fandomide, mingil määral suletud kirjandusseltskondade pihta, kes arvavad, et nad on üks elitaarne ja eriline kamp - aga väljastpoolt vaadates see alati täitsa nii roosiline ei tundu. Ma olen juba mitu korda ütelnud, aga parim kirjeldamisviis on "mõnus lugeda".
Tõnis Vilu "Suvelugu" - tuletas meelde ülikooli-aega, eks see novell üks Tartu Vaimu värk ole. Jällegi täitsa mõnus lugeda, ühtepidi "ei midagi erilist", aga samal ajal taaskord kiidan koostajate valikut.
Kai Kask "Sünnist surmani" - armas lugu elust läbi peategelase silmade, nagu pealkiri ütleb siis sünnist surmani.
Peeter Sauter "Hava nagila" - peetersauterlik lugu. Kui PS meeldib, noh meeldib ka siin. Kirjutab ta nagu ikka, ma nimetaks seda peetersauterlikuks žanrikirjanduseks. Mulle meeldis sedasorti kirjandus ülikooli ajal rohkem, praegu oli tore korra meenutada - ning oli ka hea, et kokkupuude oli novelli kujul, romaani ei oleks ära kannatanud.
Mehis Heinsaar "Uuk" - tõsiselt hea lugu! Läheb ulmevaldkonda, kus ühes maamajas mees, naine ja kass ei teagi, et on seal tegelikult neljakesi. Kass tegelikult küll teab. Ning see puänt - mmm, võrratu pala! Ning ma ei ole rõõmurõngas üldsegi mitte ulmenüansi pärast - tegelikult ka on see hea novell.
P. I. Filimonov "Mitte väga valusalt ja mitte näkku" - üsna stiilipuhas ulmelugu maailmast, kust ühtäkki pool elust haihtub koos mälestustega. Hästi kirja pandud, kulus ludinal. Meeldis!
Mart Kivastik "Reku" - kurb on see koera elu. Mulle istus lugu jubedamal kombel, samal ajal oli kohati ikka nii kurb, et kurgus nööris.
Tiina Laanem "Kuldkala" - mingis mõttes kõnnib Mart Kivastiku looga sama jalga. Taas hästi kurb lugu, seekord siis läbi lapse silmade. Hästi tore lugudepaar, aplodeerin püstiseistes.
Piret Raud "Jõuluõhtu" - kerge vimkaga novell, ma tükk aega mõtlesin, et kuidas autor nüüd selle ära lahendab. Lahendas nii, et sai mõnuga muiata, mulle istus kenasti.
*
Ja nüüd siis need ülejäänud. Lood, mis ei haakinud, tekitasid segadust, jäid kokkuvõttes raamatu lahjemale poolele.
Jüri Kolki "Ton" - see novell tekitas kirjatsura peas segadust. Eks see on natuke ka mu personaalprobleem, aga praegu lugeda koroona-teemalist juttu, no ei ole huvitav. Äkki kümne või kahekümne aasta pärast, siis on tegu ajalooga. Aga praegu hakkas teema ise vastu, lisaks oli loo loomus kuidagi puine ja igavavõitu.
Neeme Näripä "Frankfurdi kool" - mõnevõrra huvitav idee aga... no ei töötanud.
Ilja Prozorov "Apelsinised alleed" - ma ei saanud aru, millest see lugu rääkis. Tegelikult ka. Autor kirjutas midagi - aga millest?
Piret Põldver "Kopitus" - igav. Tegelikult ka, raske midagi enamat ütelda, ei köitnud mitte mingil viisil.
Triinu Meres "Südamelugu" - igav. Minu jaoks on senine kokkupuude Merese loominguga tekitanud ikka ja alati küsimuse, et mis on see "miski", mis näiteks Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel tõi teise koha? Mul on muidugi väga hea meel, et eesti ulmekirjandus suudab vahel peavoolukirjandusse imbuda - aga just Meresega, no ei ole head klappi saanud.
Katrin Pauts "Mägedes" - igav pelgulinnalugu.
Tauno Vahter "Taevas Tartu kohal" - ülikooliaegne joomalugu. Kuidagi "oli kah", üks nendest paljudest, mille puhul tahaks küsida "miks see nüüd küll kirjutatud on?"
Lilli Luuk "Kolhoosi miss" - igav. Tehniliselt meeldis see, et autor kasutas tiba teistsugust vormi. Aga muidu... igav.
Peet Vallak "Majavaras" - jälle üks neist, mis pani õlgu kehitama.