Jutt ilmus esimest korda antoloogias "Isaac Asimov 100" (Viiking 2019).
Koiduaeg.
Kõik lõhnas. Arvutult hõnge ja varjundeid. Päikesetõusul tunduvad nad tugevamad ja samas hellemad, silitavad sõõrmeid seestpoolt. Taevas möllas sama arvutult värve, lõkketuli ning värske liha, keskpäevane päike lehtede langemise aegu – oh, ja kõigi puu otsas värvilisteks tõmbunud lehtede toonid samuti.
See tekitas sees kummalise tunde, nagu kõlaksid vaikus, jääpurika katsumine ja härmatise lõhn korraga. Tunde, mitte mõtte.
Mõtlemisega oli tal kehvasti. Jah, olgu, ennast sai kokku võtta sõnaga Turr-urr-urr-urr. Aga keerulisemate teemade jaoks olid tunded. Mitte sõnad. Tunded.
Liha. Natukene liha, karvane ning sarviline, kuid palju pisem kui suur ja vägev londiga liha. Selle natukese kättesaamine – elusa raevuka pühvli, kes tormas eest ära ragina ning kõhklematuse pilves, lihaks muutmine, oli võtnud aega, plaanimist ja mitu katset. Odad, pikad varred ja teravik nende küljes, olid lihakstegemisel head vahendid, ent ikkagi läks vahel palju kordi, et viimaks liha kätte ning kõhud täis saada.
Arvata oli, et neid karvaseid, neid piisoneid, läks ka katsetamiseks mitu, aga ega Turr-urr-urr-urr nende nägusid ega lõhnu mäletanud. Ta oli mõnedes asjades väga täpne, teadis ainult seda, mida otsustamiseks tarvis, ning mitte raasugi, kuivanud laagripaiga mullas veidi tallatud raasukestki, rohkem.
Aga seda, mida tarvis, ikka.
Liha lohistati, ega keegi seda tassima hakanud, ja puhastamine jäeti ka hiljemaks. Kaitstud paigas tehtavaks. Siin, kaitsmata kohas, keegi pikahambalisega võitlema hakata ei tahtnud, aga vere lõhn meelitab vahel mõne sellise kohale.
Jaa, oleks korralik liha, londiline ja kihvaline, tooks rahva ning elu tema juurde, mitte ei veaks liha minema – aga see siin oli pisikene, mitu vedajat, teised vahetamas, kui ühed ära väsivad. See ei tasunud ümberasumise vaeva. Liigutati liha, mitte kodu.
Aga samas oli tore teada, et kuigi nad suurt liha leidnud pole, saavad pisikesed kõhukesed ikka end värsket täis süüa mitu hommikut järjest.
Sellest nahast saab keegi ka parema soojaandja selga. Mõnus talle.
Turr-urr-urr-urril endal oli hea soe karvane nahk omade karvade peal olemas, nii et teda see ei puudutanud. Vat selles soojatekitamise osas olid vaid natuke liha andvad sarvilised paremad kui suur kihvaline ja londiline liha, kellest jätkub aastaajaks. Pühvlinahk oli pehmem ja mõnusam ümber kanda, selle kraapimisel ja puhastamisel oli hoopis teine tulemus.
Aga liha, jah, oli see-eest hirmus vähe ja kõik meie kütid seda jahtima panna jõu raiskamine – noh, aga kui suurt pole, ikka parem. Ilma lihata on halb.
„Meie”. See tähendas „meid“. Kõik teised olid „nemad“. Lihtne, tundetasandil teadmine.
Nii et loomulikult olid võõrad nende okkaliste põõsaste ees kohe ettevaatlikuks võtvad, liha kaitsma kutsuvad, lõrina ja urinaga tervitatavad, sest keegi meie seast ei läheks ometi nendega alustuseks rääkima.
Pealegi olid nad – nemad – väga imelikud. Ümber kehade rippusid neil – nojah, väga-väga imelikud nahad ilmselt. Sest kui need olnuks osad neist endist, olnuks ju karvad? Aga need ... nahad – need olid kummalised. Nagu oleks õitseva marjakandja küljest õied või joogis leotamiseks heade lehtede puult võetud suured lehed, nii haprad ja õhukesed. Istusid need ometi sedasi ümber keha nagu teine nahk.
Kui kellelgi saaks olla kaks nahka.
Üks oli laps, laps nagu laps ikka, ainult võõras. Aga teine ... nagu meie ja nagu ei-tea-mis. Väärastunud. Haige. Pikk, kõhn, lössis näo ja äravajunud lõuaga, imelike karvadega peas ja mujal ei paistnud neid üldse olevat.
Selle teise naha all vast?
Ta oli üleni vale, ebameeldiv vaadatagi. Lõhnas ka – veidralt.
Too tema pisike lõhnas sama veidralt. Kuigi tema nägi nende nahkade all, mis tal ümber rippusid, päris rahuldav välja, söönud ja terve. Siiski mitte ohtlik – ta oli liiga väike. Üksainus jalahoop ja ta oleks eest läinud.
See jube, sisselangenud näoga olevus nägi võsa vahelt mõningaid meie seast samuti, sest kui oli selge, et võõraid on ainult kaks, otse lihavedamise teel ees, uriseti ja õriseti nende peale avalikult ning kartmatult.
„Teelt eest!” ütles see õrin. „Meie maa läbimineku ajaks!”
Ainult et võõras jube ilmutis lükkas lapse kaitsvalt oma selja taha ja vastas mingi arusaamatu kõrgehäälse kisaga nagu tige lind.
Kiskus võitluse poole niisiis. Kuigi too nälginud kõrend ei näinud eriti tõsine vastane välja ja meid oli palju, nii et tulem sai olla ainult üks.
Ta siiski lihana ei paistnud, seda enam, et tal oli täiesti kena laps. Lööme maha, aga ei mata, ega see ju üks meist ole!, mõtles Turr-urr-urr-urr ositi sõnades, ositi tunnetes, ja võõras oli lihtsalt tülikus koduteel, ei rohkem, ei vähem.
Mingi hirmus haigus pidi ta sedasi ära väänutanud olema – kuigi kuidas ta nii kõrgeks kasvada sai sellega, oli arusaamatu.
Turr-urr-urr-urr maitses oma tunnet – kõhklus ja segadus – ning loobus sellest niisama kiirelt, kui ta tundesse sisse oli sattunud. Aga imelik võõras paistis nii nõrk ja vilets, et kas üldse vaevuda teda teelt eest ja maha lükkama?
Siis tegi too ootamatu liigutuse. Avatud suu (nii väikesed nõdrad hambad) ja sinna peale näpuga näitamine. Siristas midagi lapsele ja too, umbusklik ja ka kuidagi kaitsev, tegi sedasama. Avatud suu ja sinna peale näpuga näitamine.
Huvitav, kas nad tahtsid sellega midagi mõista anda? Oli see ähvardus? Kas nüüd peaks jälle segadusse sattuma? Igatahes üritas võõras suhelda, tal oli täitsa lapse moodi laps ka kaasas ja olgu. Suhtleme siis vastu.
Turr-urr-urr-urr avas oma palju kenamate hammastega suu ja näitas sinna peale näpuga. Kui ei tea, mida teha, matki neid, kes teavad või vähemalt näivad teadvat.
Imeliku võõra nägu väändus veidi. Ilmselt millegi väljendus, aga Turr-urr-urr-urr ei suutnud isegi umbmääraselt tajuda, mille väljendus just. Ainult viha – viha see vist ei olnud.
Nad astusid lähemale – võõras ja too laps, veidrad nahad ümber kõlkumas. Mõlemad kartsid, see oli näha, ent too pikk siristas midagi – kuidas nii kõrge häälega üldse olla sai? – ja laps tuli koos temaga.
Ega ta olnud meie moodi, kuid laps, laps oleks täiesti olnud, kui tal loomanahad ümber ja karvad peas pikemad.
Nüüd hõõrus võõras, lähemale tulnud, oma kõhtu. Talle ilmutati viisakust vastu ja hõõruti enda oma samuti. Pika nägu – no see oli nägu, väärdumusest hoolimata – tõmbus taas kõveraks. Ta tõstis kõverdatud käed ning pani suud korduvalt kinni ja tegi lahti.
OOOOOT ...
„Tahab liha-liha-liha-liha,” ütlesin sõnadega omadele. „Annab vähe-vähe-vähe-vähe-kene.” Nali. Segadus. Nali.
Lihast talle tükk. Las sööb.
Nüüd minnakse igatahes läbi. Ta ei olnud ohtlik, ohutunnet polnud ju.
Et ta võtab liha vastu, oli oodatav. Et ta arusaamatult ette kummardub, nagu võtaks midagi maast, kuigi midagi ei võtnud, oli veider. Ent et ta pärast hakkas meile, kes me lihaga vaeva nägime, järele tulema, laps ikka sabas, ei olnud üldse arusaadav.
Peatusime, mõned varem, mõned hiljem, ning üritasime talle selgeks teha – rääkida ta ei osanud, siristamine välja arvatud, nii et viibete ja ilmetega – et jäägu paigale, söögu oma liha, ärgu tulgu järele.
Ta ei saanud aru ja muudkui tuli, laps omakorda tema järel. No mida sellisega teha peale löömise? Aga mis tast lüüa, kui ta ohtlik polnud?
Nii et lõpuks jõlkus ta kõige sabas, laps sabatipuna veel kannul, kadus pikapeale ära, jäi maha ning meie läksime edasi.
Turr-urr-urr-urr unustas võõra peaaegu kohe, kui veider lõhn ninast ja pilt silme eest kadus, ainult segaduses tunne jäi – et midagi imelikku juhtus.
Ta ei juurelnud selle tunde üle veel. Kui liha on kodus kohal, jõuab. Siis tuleb meelde, mis juhtus.
Liha jõudis koju. Pisikesed said kõhud täis ja neid valvama jäänud suured hakkasid nahka puhtaks kaapima. Turr-urr-urr-urr ja temaga koos olnud saavad veidi puhata, enne kui nemadki kaapima asuvad – see oli tähtis ning mida kiiremini teha, seda parem.
Esialgu saab naha küljest ka liharaase, mida suhu panna, hiljem üha vähem ja vähem, kuni tulev pole enam liha moodigi. Mingi kõva ollus, mida ainult nappuse ajal huvitav järada on.
Turr-urr-urr-urr keeras leekide kohal lihaorke – kui oli aega ning rahulikku olemist, söödi tule kohal küpsetatut. Vähem vaeva puruksrebimise ja järamisega, vähem hädasid hiljem ning maitses ka paremini. Kuigi näljaga läks ilma tule ja milletagi, siis maitses hästi igal juhul.
See saab olema nii hea nahk, kui puhtaks saab. Kenasti mitmele pisemalegi sobiv. Nii et kõik kaapisid, kui nende kord kätte tuli, ning kuna parasjagu oli nahku vähe (ainult üks veel, mis veel valmis polnud, ajast enne), polnud see vaevav. Elu oli hea, päike soojendas selga, külm aeg oli möödas ning hele ja soe, paljulihane, ees.
Nii et ta oli üpris hämmelduses, kui Väike-Pisi-Pisi-Väike saabus koos veidrates nahkades võõra ja tema sama veidrates nahkades lapsega. Ta polnud neile mõelnud ning tundeid nad ei mõjutanud, kui neid näha polnud.
Nüüd jälle oli. Nad olid jälgi mööda järele tulnud, miks, ei osanud Turr-urr-urr-urr ei mõelda ega tunda. Võõral oli kaasas mingi suur pamp, mis ei lõhnanud üldse nagu liha, aga tegi ta veel aeglasemaks. Laps vahtis oma suurte silmadega ning temast lekkis suurt hirmu, nii suurt hirmu.
Seda lekkis temast alailma.
Aga me võtsime nad vastu.
Võõras oli vist naine, emane. Tal olid need kummalised nahad ümber ja lõhnas ta ka valesti, nii et kindel ei saanud olla. Aga miks ta muidu lapsega sedasi kahekesi.
Kui Turr-urr-urr-urr tema suhtes tundma hakkas, sai ta hästi aru, et sedasi kahekesi lapsega on üpris halb. Laps võib küll tule põlemas hoida, kui teine jahti peab, aga ta üksinda ei saanud ju kedagi kättegi. Polnud mõtet üritadagi tegelikult.
Pikk emane ei osanud ju eriti midagi – liha küpsetamisega sai hakkama, kuid mitte selle niimoodi kuivatamisega, et säiliks. Nahku ei jaksanud kaapida, jahti ei suutnud pidada juba alates sellest, et ta ei jaksanud ka täissöönuna rännates sammu pidada, ta ei osanud oma lõhna levimist arvesse võtta ega lõhna peita (nii oligi kasulikum ta koju jätta), lapsed said tast jagu, kui tahtsid – kuigi päris pisikesi hoidis ta enam-vähem. Neid tema hoolde jätta polnud väga hirmus, kuigi et ta neid vajadusel kaitseks – haa. Haa. Haa.
Aga temaga oli imelik asi – elas koos meiega, sõi koos meiega, jagas tegevusi meiega – aga meiena tunnetatav ei olnud. Tema laps oli parem, vähemalt veidi. Teda oli võimalik tunda, kui püüda ja teada, kuidas end teise ees rahulikult avali hoida. Laps oli oma – kuigi hirmul, kinnine, ei osanud meiega koos olla, aga selle pani Turr-urr-urr-urr üsna kiiresti selle arvele, et tal selline ema oli – imelik, võõras ja KINNI. Pole võimalik õppida avali olema, kui kohtad ainult seda – seda.
Aga lapsega sai natuke tundeid vahetada, kuigi kohmakalt ja ainult kõige tugevamaid. Temalt tuli ka ainult neid, mis ta täiesti neelasid. Hirm – ta kartis kõike: meid, liha, karvaseid, hambulisi, et ema jätab ta, pimedust, vaikust, hääli. Hämmastus liha maitse, hääletegijate tuvastamise või sõbraliku koeralimpsu peale.
Teda oli huvitav tunda ja tajuda üha rohkem ja rohkem lahti minemas – aeglaselt, ent püsivalt. Kuid pikk võõras püsis tunnetele kinni nagu kivisein, suhtles oma lapsega keeles. Võõras keeles, Turr-urr-urr-urr isegi ei üritanud mõista, aga igatahes oli selgelt aru saada, et nad räägivad omavahel. Rääkimine – see on lihtsalt suu ja keele liigutamine, õigesti õhku välja andes.
Nii et Turr-urr-urr-urr proovis nendega ühist keelt leida.
„Liha-liha-liha-liha-liha,” ütles ta naisele, osutades sõrmega kuivama riputatud liharibadele. Too jälgis ta kätt, sõrme. Siis üles midagi aeglast.
Turr-urr-urr-urr kordas kannatlikult: „Liha-liha-liha-liha,” näitas samal ajal lihale ning naine kordas kohmakalt: „Miihha-müha-piha?”
„Liha-liha-liha-liha.” Rütm ja kordused, selleks üldse tasus asju välja öelda, mitte vaid tundeid jagada. Hääl oli parimal juhul laul.
Meie seas katsuti võimalikult rohkemad juhud parimateks teha. Nii et:
„Liha-liha-liha-liha.”
„Miha-müsa-kirsa?”
„Liha-liha-liha-liha.”
„Niha-miha-liha-tusa?”
„Liha-liha-liha-liha.”
„Liha-niha-liha-liha?”
„Liha-liha-liha-liha.”
„Liha-liha-liha. Liha.”
Turr-urr-urr-urr tegi kätega võiduka žesti. Võõras naine astus selgelt tagasi, vist ehmunud, kuigi temast ei eraldunud ühtegi tundekübet. Võõras. Aga ta näitas hambaid moel, mis ei mõjunud õelalt, ning kordas: „Liha-liha-liha-liha.”
Turr-urr-urr-urr naeratas talle: „Liha-liha-liha-liha!”
Naine naeratas vastu – muidugi, juba taibanud, oli vaatajale tema hambapaljastus selge naeratus: „Liha-liha-liha-liha!”
Hea algus keeleõppimisele ja seda meeldivat edu-saagisaamis-lastetoitmistunnet läks vaja. Sest kuigi võõras paistis vähemalt esialgu saavat aru, mis teoksil, rääkida ta oskas ja kasutas isegi „Liha-liha-liha-liha” õiges kohas, oli tal kõige veidramaid ideid, mida ja mismoodi peaks sõnadega väljendama.
Mida tähendas, et ta osutas endale ja siristas midagi lühikest, täiesti ebarütmilist ja arusaamatut? Miks üldse midagi sellist häälega väljendada? Ning siis näitas Turr-urr-urr-urri rinnale? Kas ta ootas midagi? Mida?
Ta ei saanud seda, oli siis, mis oli. Aga õppis tasapisi mõttekaid häälitsusi tegema. Lastele tegi ta lausa meeldivaid helisid, kuigi arusaamatus pudikeeles, tema sirinahääl mahenes, kuuldava kõrgus liikus üles ja alla mahedalt ja meile meeldis teda kuulata, isegi kui tegu polnud lapseealistega.
Turr-urr-urr-urr ei mõelnud pika mineviku või tuleviku võtmes, ta elas olevikus. Olevikus sadas. Sadas palju ja kõvasti, jäine vesi valgus igale poole, kui väljas käia, ning koopapõrandasse imbus niiskust, nagu elaksid nad sügaval maa all. Nagu polekski see koobas just seepärast valitud, et ta oli üleval ning kuiv. Paljude käikudega, ent kuiv.
See polnud Turr-urr-urr-urrile esimene kord sellist vihma näha, kuulda ja tunda, niiskus igal pool, õhu maitse külm ja karm. Kuid siiski külm ja karm tunne!
Mõne valgeksmineku järel said tööd, mida kambakesi koopas teha nii, et niiskus ära ei solgiks, otsa, ja põhiliselt meie magasime. Üheskoos, sooja hoides, sest õhk oli niiske ja ebasõbralik. Lapsed muidugi samuti ning too veider pikk, kes polnud päriselt meie hulgast, aga päriselt võõras ka mitte, laste hunnikus ja nendega soojust jagades.
Toiduga polnud väga vaja täpne olla, ent kuigi magati vahetustega, tule lähedal, karvad kohevil ja soojendamiseks kõlblikuks kraabitud nahad ümber, oli ikkagi niiske. Külm – külm vaid mõõdukalt. Aga märg – nõnda puges kehasse mingi lõppematu jaheduse ja rõskuse tunne.
Mõistagi tuule eest kaitsmise oksaehitis lisaks lõkke varjuks, mis kivialusel, ja veel varupaigas väike hõõgusehoidja kõige aeglasemalt põleva materjali sees, mis teada oli.
Tule süütamine ei olnud meie jaoks lihtne. Halvemal juhul tuli kuuring või rohkemgi oodata, enne kui õnnestus säde lõkkele ja kuivad puud sellele juurde saada, nii et kodulõke taas elada ning leegitseda võiks. Nii et süütamist välditi, kasulikum ja meeldivam oli tuld kogu aeg põlemas hoida. Kogu aeg, lakkamata. Jah, ränikividega sai sädemeid – aga kuna nendega nii palju kordi hästi ei õnnestunud, tabamused said vaid huupi minna, ei aidanud ka kõige kuivem tulehakatussammal.
Puitu, mida tuli sõi, oli küllaga ja seda värki, mida soost sai, mida oli keeruline ja oskusi tahtev ette valmistada, polnud ka algmaterjalina vähe. See oli kauapõleja. Kuigi tolle sookraamiga tegelemine oli ainult osadele meist tuttav, ülejäänud nautisid töö marju, mitte ei tegelenud õitsetamisega.
Meie püsisime selle kaua, nii kaua kestva saju aegu kõik ühes koopas, hoidsime soojust. Sissepääsu ees polnud nahka, sest veidi värsket õhku oli tähtsam kui pisut jahedam olemine – lõpuks olid meil endalgi soojad nahad seljas. Pissimiseks ja kakamiseks käidi väljas, aga rohkem polnud meil huvi seal viibida.
Sadas kohuvavalt palju ja kaua. Isegi kuivatatud liha jäi napiks, jahipidamine ja odad tuleb varsti jälle ette võtta – ent lõputult ülevalt alla kallav vesi peaks enne ometi alloleva läbileotamise lõpetama? Taevane lõke võiks jälle põlema hakata!
Lõke, mis meid soojas hoidis, meil süüa teha ning kodus elu kestmas tunda aitas, vajas jälle toitmist. Nagu tuli ikka, sõi ta puitu – aga ei söönud vett.
Siis tuli prahvatus.
Lendas mulda, suured kivid, mis olid olnud osakesed koopa seintest ja laest, langesid prahvatades, mürts, mürts, raks, veel ja veel ja veel, tundus, et väga kaua aega.
Siis oli see möödas.
Hingamise ja juhtunu omaksvõtmise aeg.
Osa koobast vajus niisiis sisse. Vesi oli teda pehmendanud, raskeks teinud, ta lihtsalt vajus!
Keegi alla ei jäänud – ent puud. Oksad, peenemad ja jämedamad ja päris jämedad, olid tulest eemal kuivamas. Ning just nende kohalt andiski koopasein järele. Hulk märga ja mulda ja kive ja ...
Nii palju, kui üldse puid kaevamise ja lohistamise järel kätte sai, olid kõik ligemärjad.
Nendega tuld jätkata sai – veidi aega – aga halvasti.
Mõned meie seast läksid välja, et uusi puid leida, ent kõik, kõik, kõik oli lige, kõik oli märg, taevast tuli üha uut vett ning need oksad ja mahalangenud tüved olid ...
No prooviti ikka.
Aga see suur, see õige kodulõke ei suutnud vett süüa. Meie püüdsime kuivatada, aga oli juba hilja. Leek kadus ja söed hõõgusid, kuid tasakesi uuesti okste ümber lõõmama löömise asemel kustutasid märjad puud tule täiesti ära.
Täiesti. Kaks meist said kuumahaavu kätele ja nende karvad tõmbusid krussi, kui nad tulises tuhas sobrasid, ent see oligi mittetark tegu. Olnuks vaja kuiva sammalt. See võinuks ju kuskil varuks ning kohe võtta olla – aga kuidagi ei olnud. Või kusagil oli, kuid ei jõudnud õigeks ajaks kohale, sest oli nii kaugele ära pandud?
Noh, kuid õnneks hõõgus varutuli oma kividest laotud pisikoopas, eks?
Eks?!
Ahastuslaine, mis uhkas üle meie kõigi, oli võimas. Kolm avastajat-seisjat kukkusid sealsamas ümber ja tõmbusid iseenda ümber kerra. Siis roomasid teiste poole ja kõik, ka korraks tõusnud, hingeldasid ühises meeleheites, otsisid üksteist, et kallistades valu vähendada.
Tuli oli kustunud. Märg oli kõikjale jõudnud.
Kusagil polnud enam hõõguvat kübetki, mida taas elusaks kasvatada.
Vaimne valu haaras endasse nagu kuum tuhk mõnede pihud, too uus-juurdetulnud laps nuttis selle käes nagu teisedki. Vaid pikk võõras vaatas ümbritsejaid ja tema kehakeel ja lõhngi viitasid hämmeldusele, arusaamatusele.
Keegi ei selgitanud talle – ühine ahastus võttis mõneks ajaks meilt täielikult huvi ja soovi väljapoole suhelda. Nii et ta ronis üle nuutsuvate kehade Turr-urr-urr-urri juurde ja küsis: „Nutt-nutt-nuuutt-nuuuuutt, valu-valu-valu?”
Turr-urr-urr-urril jagus jaksu nõustuvalt viibata.
Pikk ei paistnud eriti targemaks saavat, aga nii palju suutis Turr-urr-urr-urr siiski teda mõista, et aduda: ta on segaduses.
Ah, mis. Millestki ta ju aru saama pidi? Nii et õlast võtta ja juhtida ta kustunud tule juurde ning seal leinaliselt viibelda ju võis.
Võib minna väga kaua, enne kui nad uue lõkke põlema saavad, vana tuli on surnud ja mitte miski ei too teda tagasi!
„Tuli-uli-uli-uli-li! Läbi-äbi-läbi-äbi!”
See oli väga leinaline viis, mida ta nende sõnadega laulis, nii kurb, nii valus, nii raskemeelne.
Pikk laulis vastu: „Tuli-tuli-tuli-tuli? Läbi-läbi-läbi-läbi? Varsti-varsti-varsti-arsti-ti-ti-ti? Kuum-kuum-kuum?”
„Läbi-läbi-läbi-läbi-läbi-läbi-läbi-läbi,” laulis Turr-urr-urr-urr piinatult vastu, lüües vahepeal ka jalaga rütmiliselt vastu maad. Temaga ühinesid teisedki, kurblik „Läbi-läbi-läbi” kostis paljudest kõridest ja rütmi tagumine võttis sujuvalt ühise kõla nagu ikka. Nii sai sageli, kui paljud meist koos mingit tunnet laulsid.
Oli veider, et Pikk ei ühinenud, et ta ei tundnud tulvavat ühisteadvust oma peas palju tugevamana kui vaid enda oma – aga ei ühinenud. Oli kuskil omaette ja nii üksi, et kui keegi oleks suutnud seda üksindust tunnetada, oleks ta kaastundest hingamise lõpetanud. Ka koerad olid osa karjast, tundsid veidi kaasa, armsad kaaslased. Liha sai nende pärast kiiremini otsa, kuid nad olid samuti meie. Vaid tema, see pikk, oli – üksi.
Kuid keegi ei tunnetanud seda. Teda. Tema üksindust.
Ka tema laps, tema pisike, oli meie ühisesse tundesse süvenenud. Koos oli valu veidi kergem kanda ning koos laulda – see tegi olemise paremaks. Raske meele kergemaks.
Pikk passis pilukilsilmi. Pidas vist aru. Siis vaatas mõtlikult märgi puid. Jah, muidugi oli väljast sisse toodud hulganisti märgi puid. Kui keegi oleks mõelnud selle üle, kas ta varem üldse aru sai, et leegi toitmine on kriitiline küsimus ja tuli peab süüa saama, oleks ta võib-olla üllatunud, et too poolvõõras polnud taibanudki, kui valuline teema see on.
Aga keegi ei mõelnud, nagu keegi ei mõelnud ka tunnete sõnade või kehagagi väljendamise peale.
Omad tundsid ju niigi ühtmoodi.
Aga Pikk-Võõras-Pikk-Pikk-Võõras mõtles selle üldise kurvastamise ajal järele.
Tal olid metsikusse maailma kaasa võetud hädalised asjad. Põhimõtteliselt olid nad pagenud ebainimlike inimeste eest ja nende kiuste, et vaid Timmy ei peaks üksi surema ja Edith oli selgelt mõelnud, et ilmselt surevad nad siis koos.
Ikkagi olid kaasa võetud soojad riided nii endale kui ka Timmy’le, oma pojale. Kaasas olid eluspüsimiseks magamiskotid ja igasugused asjad, mis tundusid olulised ja kättesaadavad. Võimalikult kerged kanda. Asjad, milleta hakkama ei saanud.
Nüüd, kui nad mõlemad nende kummaliste – inimestega, ta nimetab neid inimesteks – nende kummaliste inimestega koos elavad, üritas Edith võimalikult vähe neile võõrast ja võib-olla kurjana tõlgendatavat teha ning näidata.
Aga ta ei tõlgendanud kuigi hästi. Edith Fellowes vaatas ette riiete vahetamisega, enda ja Timmy soojas hoidmisega, vaatas ette ja varjas – ent keegi ei vaadanud teda pikemalt ega imelikult, ei mingit ähvardavat hambanäitamist või kõlavaid rituaaltrumme, kui ta midagi muutis või ette võttis. Nad ei paistnud sooje mittenahkadest riietusi imeks panevat (kuigi ise jooksid küll poolalasti ringi ja astusid seksuaalvahekorda mõnikord teiste silmegi all), nad ei paistnud hoolivat ka teistest asjadest, mida miss Fellowes – oh, keda ta lollitab, siin pole mingit missitamist – murega tegi. Vee soojendamine, pesemine, toidu maitsestamine – see neile lausa meeldis, kui nad proovisid – nad oleksid pidanud uue osas sallimatud ja vaenulikud olema. Ent nad paistsid hoopis teisi asju oluliseks pidavat ning Edith ja Timmy olid nii rahulikult omaks võetud ja karja arvatud, et naine ei saanud isegi aru, kuidas see SEDAVÕRD lihtsalt käia sai.
Mida iganes ta oodanud oli, ei olnud see igatahes too usaldav, sõbralik, karvane ja alasti rahvas, kes rääkis lauldes ning kelle seas tunded kollektiivselt tuntud olid.
„Empaatia,” oli ta mõelnud seda tundejagamist kolmat-neljat korda nähes. Aga väga-väga tugev. Nii tugev, et seda oli raske uskudagi – kuid ta oli liiga korduvalt näinud neid koostundmises rõõmustavat või kurvastavat, et kahelda.
Kui nad kõik sama empaatiliselt vihastavad, ei tahaks keegi nende vihaobjektiks olla, mõtles Edith toona ja isegi muigas.
Ei tahaks ... Nüüd ahastasid nad sama kollektiivselt.
Kustunud tuli oli neile ilmselt tõesti väga tõsine katastroof – või noh, mingid vahendid neil tuletegemiseks ju olema pidid, mitte et nad nüüd äikesetormi ning metsatulekahju otsima peavad?
Aga „mingid vahendid” olid ilmselt halvemad kui Edithi korduvkasutatavad tikud. Ta oli neid kõvasti kaasa võtnud. Välgumihklid olid ka, aga lõket süüdates tundis ta end tikkudega kindlamalt.
Jah, korduvkasutatavad tikud olid kohutavalt kallid. Aga ta oli teinud midagi ebamõistlikku, pannud kogu oma olemasolu armastuse kaardile. Pagenud koos Timmy’ga kompanii eest, mis kaalus kõike ainult raha kaaludel, Stasis oli raha toov (või mitte toov) projekt ja inimesed ning nende tunded ei lugenud üldse. Aja piiride nihutamine, inimese (jah, muidugi on Timmy inimene!) toomine 30 000 aasta tagant – raha pärast? Raha?!
Nii et võtta laenu, et osta kõvasti mitusada tõmmet vastu pidavaid tikke, oli teatud moel märgiline tegu. Ta luges armastust tähtsamaks kui raha, oo jaa.
Aga tulesüütamiseks olid tal niisiis vahendid olemas. Iseasi, et siin ei olnud kütust, millega süüdatut elus hoida, lõket toita.
Nojah. Nad olid seni soojaküsimustes hakkama saanud. Liha oli eelküpsetatud ja siis kuivatatud või lihtsalt kuivatatud, nii et süüa ka oli. Vee läbikeetmine enne joomist oli talle harjumuseks saanud ning tema ja Timmy jaoks oli veel paari päeva jagu varusid, kuid hädaga oli vihmavesi – mida jagus – tunduvalt usaldusväärsem kui jõest toodu.
Tema lahtivolditavaid kiletaolisest massist veenõusid polnud siin samuti imeks ega hirmsaks pandud-peetud.
Need teised, kohalikud-kohalikud, neandertallased, jõid keetmatult ja see ei teinud neile midagi halba, ent Edith kaalus ränga kõhutõve siin põdemise võimalikke ohte ja vee keetmise vaeva – ning keetis vett.
Timmy’le ka, sest kuigi too oli ju samuti Homo neanderthalensis, oli ta harjunud hoopis teistsuguste tingimustega kui siinsed.
Olgu, aga tal ei tasu ju tuld süüdata enne, kui puid on, eks? Pole midagi pikemalt põlevat süüdata – kuivi samblikututte on vast veel, kuid neid tasub hoida. Kui vihm läbi – siis.
Aga tal polnud sõnu, et oma otsust seletada. Neil siinsetel oli vast paarsada sõna, mida nad üldse ütlesid-laulsid, tema omakorda teadis neist vast mõndakümmet.
Noh, eks siis ootavad teadmatuses ära, kuni ilm kuivaks pöördub ja ta saab tegutseda.
Ebameeldiv oli küll vaadata seda kurvastamist ja häda. Timmy, kes oli hakanud uut keskkonda ja uusi – inimesi?, no tema jaoks nad olid ning ka Edithi jaoks juba mõnevõrra – omaks võtma, kodunema nagu lapsed ikka, tuli ja puges peadpidi talle jakihõlma, et oma kurbuses lohutust leida.
„Timmy, kõik saab korda. Ma luban. Mul on tulesüütamise riistad olemas, lihtsalt kuni kütet ei ole, ei saa ma hakata lõket tegema. Kui meil jälle puid on, siis!”
Ta silitas poisi juukseid, nüüd juba pikaks kasvanuid ja mõnevõrra metsikusse soengusse vajunuid – Edith sundis end mitte neid kammima ega pügama, sest see maailm, see elu, kus soeng vähegi tähtsana tundus, oli nende jaoks igaveseks möödas. Nii igaveseks möödas, et ta ei suutnud seda ikka veel, võib-olla ei suudagi iial, päriselt hoomata. Aga nad kandsid riideid ja kuigi neid pesta polnud lihtne, tegi Edith seda siiski – lihtsalt mitte väga tihti.
Kui keha isepuhastumine tööle hakkas, ei haisenud nad enam võikalt, vaid nagu – nojah – loodus. Aga rõivad ... Edith hoolitses selle eest, et riided korra kuuringis pestud saaksid ja kuskil kümne päeva sees inimesed ise ka. Isegi kui seda tuli teha suus soojendatud veega.
Sõjaväelaste käitumist õpetavast raamatust pärit trikk.
Nemad – need – need – kohalikud inimesed ei paistnud pesevat. Mitte et see Edith Fellowesis vähimatki üllatust oleks tekitanud, aga et nemadki hämmastust ei ilmutanud, ainult vahel oli ta Timmy’t pestes pikemaid pilke märganud, oli veider.
Nad olid hoopis teistsugused, kui ta oodanud oli. Aga see empaatilisus, kuidas nad üksteise emotsioone jagasid ja kuidas juba tema poisski sama tegi, pani ta judisema mõttest, kui kohutav pidi Timmy’le Stasisesse haaramine olema. Kui raske oli tal toona üksi jääda. Üksi, kui kamp – ta ei tahtnud mõelda „kari” –, kellega ta oli harjunud emotsioone jagama, nii täiesti maha jäi. Nii üksi.
Ta oli toona mõelnud temast kui kõige orvumast lapsest, kes olemas olla saigi – ja ometi õnnestus tal mööda vaadata nii suurest asjast.
Et nad ei teadnud, et teadlased ei teadnud? Jah, seda olnukski raske teada, eks? Aga pani mõtlema, kui palju ajaloost on tegelikult mitte lihtsalt tundmatu või valesti tõlgendatud, aga nii puudulikult tabatud, et samahästi võis kõik lihtsalt välja mõelda ja suvalise ilukirjaniku mõtted olid sama head, kui väljaõppinud ajaloodoktori uurimused.
„Tuli-tuli-tuli-tuli-tuli,” nuuksus tema poiss ja Edith ohkas sisemiselt, sest inglise keel juba ununes, juba kaotas oma tähtsust. Samas oli ta rahul, et Timmy on uude maailma sisse elanud, räägib siinset keelt – või õigemini laulab.
Nad laulsid oma sõnu. Muusikaalgmed.
Veider kultuur, aga nad polnud mitte kultuuritu rahvas.
Isegi mittepesemise võis andeks anda, arvestades, kui karvased nad olid.
See ei tähendanud, et Edith poleks nii väga igatsenud PÄRIS inimeste seltsi, kasvõi apteegis vahetatud lauseid proviisoriga, et võttis pisarateta ja hääletult, ent ikkagi, nutma.
Neid ei olnud olemas. Neid ei olnud – mitte et ta oleks päriselt aru saanud, mismoodi aeg ja Stasis toimisid, aga selles oli ta kindel. Neid polnud. Ta oli ... mujal.
Inimesi, tema moodi inimesi, polnud. Olid mingid ... kromanjoonlased, kusagil teises kohas, ent vaevalt nad pärisinimestega sarnasemad oleksid kui neandertallased.
Lihtsalt teistmoodi veidrad – ning kui tõtt tunnistada, siis ilmselt mitte nii helged ja sõbralikud. Jah, ta oli Timmy pealt ju näinud – kuid ikkagi oodanud midagi muud.
Suured mehed ja naised – neil ei olnud sooline jaotus väga selge, kuigi oli peale vaadates kohe näha, kes on kes – NUUKSUSID üksteise kaelas. Otseselt nutsid. Pisaratega, mida Edith endale lubada ei saanud (või julgenud?), sest ta ei teadnud, mis lahti läheks, kui ta enda ohjest vabaks laseks ja väljendaks kõike, mida tunneb. Kõiki tundeid – uuh, tundmine oli ebausaldusväärne viis maailma peegeldada!
Ometi olid just tunded ta Timmy’ga koos siia toonud. Ning ta ei kahetsenud ikka veel. Mitte päriselt. Igatses küll mineviku mugavuste ja kaaslaste järele, ent kahetsus? Ei.
Vihma üha kallas. Keegi ei kippunud jahile, sest liha veel oli. Varude ärasöömine oleks mõned ettevaatavamad isikud võib-olla muret pannud tundma, ent nood kohalikud ei paistnud väga murelikku meelt omavat. Nad olid ju kaua ellujäänud liik? Lõpuks surevad liigina välja, kuid neandertallaste eksistents maamuna peal oli ju mitukümmend tuhat aastat pikk. Nii et ettemuretsemine võib-olla tõesti ei olnudki neile vajalik?
Mitte et inimliik, kes ette muretses, siiski lõpuks elujõulisem poleks olnud.
Edith Fellowes muigas endamisi.
Tuli-tulituli-tulitulituli ...
Huvitav, kuidas nemad siin süütasid? Kerge see ilmselt ei olnud, kui kurbuselaine järgi otsustada.
Tema ise seisis neist eraldi. Ei olnud nii empaatiline, ilmsesti. Või mis neid siduski – nad olid grupp hoopis teistmoodi, kui inimesed tema meelest olla said.
Nad olid mitteinimesed, aga – aga – võib-olla paremad kui inimesed, eks? Timmy, kes polnud midagi halba kunagi kellelegi teinud, tahtnud teha, nii armas ja siiras – jah, see siirus oli siin näha samuti.
Ikka kallas vihma. Edithil oli oma mõtetega aega, sest teised temaga eriti ei suhelnud. Nad said üksteisest paremini aru. Timmy oli tema laps ja tema Timmy ema, selles polnud kahtlustki. Ent vahel mõtles naine, kas teda ilma Timmy’ta siin sallitaks ning jõudis iga kord samale järeldusele: ei, aga ilma Timmy’ta polekski ta siin. Ilma Timmy’ta oleks kõik teistmoodi ja ta ei taha säärast maailma ettegi kujutada.
Küllap oli ta professoritele kohutav pettumus, aga neil oli tema põhjustatud energiakriisi ja selles avalikkuse ees süüdi olemisega liialt tegemist, et Edithile ning tema saatusele veel mõeldagi.
Tal oli üksi, välja arvatud, et siiski osa ka...mbast.
Vihm ei lakanud nagu noaga lõigatult. Ilm oli ikka niiske ja hall, ent vähemalt ei kallanud. Kohalikud olid ilmselt kindlaks määranud, et kel juba täiskasvanuaru peas ning kes lapsi ei hoidnud, lähevad otsima kuiva kütust ja ... no mida iganes neil tule ülessaamiseks vaja on. Nii et nad läksid välja – kui nad just jahile ei läinud.
Hei, vähemalt oli nahkade parkimiseks nüüd vett kõvasti, kui nad peaksid kinni püüdma mõne looma, kelle nahk selleks kõlbab.
Nad parkisid hämmastavalt hästi, arvestades, et neil polnud selleks isegi soola. Edithil oli pisut, aga ta valvas seda hoolikalt. Maitsestas eraldi ainult enda ja Timmy sööki.
Üks Turr-urr-urr-urris turjakarva ning habemega emane oli Edithi jaoks kõige lähem asi sõbrale, kes tal kohalike seas tekkinud oli. Isaseid ta pelgas (kuigi polnud vist põhjust, nad ei olnud ka üksteise suhtes eriti agressiivsed, välja arvatud mõned liha üle õrisemised, ja jõuga kelleltki seksi ei nõudnud).
„Tuli-tuli-tuli mina” ütles Edith niisiis talle, tollele „sõbrale”. „Mina” samuti, seda ent inglise keeles, sest neil ei paistnud sellist sõna olevat. Turr-urr-urr-urr vastas: „Tuli-tuli-tuli-tuliiii!” aga ei paistnud aru saavat, mida veider „mina” seal lõpus õiendama pidi.
No kui nad toovad tulehakatuse ja kütet, eks siis tulevad korduvkasutatavad tikud mängu. Enne neile selgeks teha, et sedasi saab lõkkele elu anda, polnud vist võimalik. Nii et Edith lihtsalt ootas – et temal väljas luusima eriti asja pole, aga laste valvajana on ta hinnatud, oli ammu imelikus keeles laulmise ja viibetega selgeks tehtud. Edith ei pannud pahaks – ürgmaad oli ta enne neandertallastega kohtumist näinud piisavalt viie eluea jaoks. Ta ei elanud kunagi selle eest varjus, aga ega laiemast vaatest ka puudust ei tundnud.
Õnneks oli ta kohvri (kaasa võetud, sest see oli suurem kui tavalised seljakotid ning Edith oli vist mõnes asjas natuke rumal, tuli tal endalgi tunnistada) pannud pimedasse ja kuiva kohta. Väga pimedasse. Keegi seda näppima ei läinud lihtsalt seepärast, et kellelgi polnud huvi sinnakanti minna – aga nüüd oli valik ka õnnistuseks, sest valgust andvate augukeste ja pragude juurest oli koopasein lihtsalt sisse vajunud, mattes enda alla puud ning nende peale kuivama seatud nahad.
Aga kohver oli turvaliselt kaugel pimeduses.
Tal ei olnud valgust – taskulamp ei tundunud eluliselt oluline kaasa võtta, ainult patareisööja – ent kuna koobas, õigupoolest koobastik, oli suur ja sügav ning ta oli teekonna piki vasakut seina sisse minnes pähe õppinud, leidis ta oma kohvri sealt, kuhu selle jätnud oligi.
Turvalises kohas.
Keegi ei tundnud huvi tema jälitamise või asjade vastu. Aga siin oli kohver ning kompides ja mälu järgi leidis ta tikuvarud.
Ta võttis ühe, peitis selle taskusse – tal olid ikka veel terved taskupõhjad, ositi ka tänu oskusele nõela ja niiti kasutada.
Tikud taskusse.
Edith isegi naeratas pimeduses omaette selle peale. Olnud nii normaalne lause – ja oli pea kujuteldamatult ebanormaalne maailmas, kus ta nüüd elas.
Kes ta oli, väljas oma ajast? Mitte teadmisi täis pooljumal, kindel. Pigem sant, keda põhjuseta hoitakse-nunnutatakse ning kes kardab mikroobe ja külma.
Aga nemad, need siinsed, hoidsid neid. Edithit ja Timmy’t. Pidasid neil kõhud enam-vähem täis ja tahtsid vastu ainult töid, mida tema suutis teha.
Noh, võib-olla nüüd õnnestub tal midagi enamat vastu anda kui tavaliselt. Kui ta tule üles saab – aga no kui ei saa esimese tõmbega, kui ei saa teise ega isegi kolmandaga ... Selleks ongi need edevad, küllap eputajatele mõeldud korduvkasutatavad tikud. Paremad kui välgumihkel ja oluliselt vähem ruumi võtvad kui tavalised puust tikud.
Ta pakkis toona kogu eluks. Ruum oli hinnaline.
Edith teadis avauste arvu (nüüd PAREMAT kätt), ent oleks vaikse halakaja järgi ka muidu mõistnud, et on laagri lähedal.
Nad jaksasid nii kaua – ta ei üritanud päevi nädalateks jagada, aga palju päevi igatahes – kurvastada. Kes nad olid, kuidas mõtlesid, jäi talle hoomamatuks. Nii kaua halada ... Mõistlik olnuks ju tõdeda, et juhtus, mis juhtus, edasi elatakse sellega? Võib-olla seepärast neandertallased välja suridki?
Mitmekümne tuhande aasta järel, märkis hääl ta teadvusest irooniliselt. Seni saadi hakkama!
Noh, ja üldse – nüüd on ajarajad muutunud, võib-olla läheb kõik teisiti. (Ma olen väike ja ebaoluline, märkis rahulikult Edithi mõistus. Minu pärast ei muutu miski!
Aga sama mõistus vaidles ka vastu, vaidles kogu Stasise teooriale vastu. Sest kas väike ja ebaoluline on siis tähtsusetu? Äkki on natuke rohkem õnne kellegi elus kõige muutmiseks täiesti piisav muutus? Suurem kui olnuks Churchilli surm lapsena, näiteks 1907. aastal?)
Ta oli tikutoomisega viivitanud seni, kuni mitte päris ligemärjad puud, oksad ja tüved, kohale veeti. Isegi hallikas sammal ja veidrad puuseened, mida nad tule alustamiseks kasutasid, olid niisked – vähemalt need, mis väljast toodud. Aga sees oli peaaegu kuiva tulehakatust ning Edith hakkas otsustavalt koldesse tulepesa ehitama.
Ega ta selles hirmus osav just ei olnud, aga kaine mõistuse toel sai hakkama. Kahes kohas sekkus lahkeilmeline neandertallane ja kohendas, tõstis ümber ning tõesti oli tulemus kuidagi ... parema olekuga.
Ta oli nende miimikat üsna kohe mõistma ja lugema hakanud, võib-olla näis see Timmy tõttu nii tuttavana.
Temast ei oodatud selgelt, et ta selle ehitatava tulepesaga midagi teeks, rohkem lõbustati teda nagu last – aga kui Edith siis tiku võttis, seda vastu kivi tõmbas (suvalist kivi, tal polnud sellest muud aimu, kui et see polnud liivakivi, millest koobas oli) ning tuli leekima lõi, kostis mitmelt poolt väga selge emotsiooniga ohkeid ja hämmastusröögatusi.
Sammal süttis ja nüüd oli tohu kord. Kas nad koos loovad piisavalt kuumust, et märjad puud põlema saada ...? Edith ei olnud oma sajandis just kehv tulesüütaja. Mitte imehea, aga leegi ikka põlema sai. Siin ...? Aga kellel siin veel tikud olid?
Tema ümber olid kogunenud kõik. Ka lapsed. Nad seisid aukartliku vaikiva müürina ja jälgisid leeki sama pingsalt kui Edith Fellowes isegi. Võib-olla pingsamaltki – nemad ei teadnud korduvkasutatavate tikkude imelisi omadusi ega seda, et samasuguseid tikke oli tal veel palju, ainus mure tulehakatist leida.
Leek haaras sambla kiiresti, aga see ei põlenud-hõõgunud nii kiiresti ära, kui Edith kartis. Ka toht süttis. Aeglaselt roomas tuli mööda seda laiali, kuivatades peenemaid oksi enda peal. Suuremad puud, hoolega paigutatud, moodustasid nende ümber pesa, mida kuumaks kütta pidanuks – pidanuks ju? – kerge olema.
Nii kerge, kui siin nende märgade puudega sai olla. Nii kerge, kui sai – ja ometi niiiiivõrd raske.
„Tuli-tuli-tuli-tuli,” leidis Edith end leeki silmitsedes ümisemas keeles, mida ta laulma ja skandeerima oli õppinud, millest päriselt ei piisanud – kuid mis oli siiski nii palju parem kui täielik keeletus. Nii kerge, kui sai ...
Toht põles ikka veel, leegid limpsisid jämedamate roigaste külgi, miski polnud kindel.
„Tuli-tuli-tuli-tuli-tuli-tuli-tuli-tuli ...” ümisesid nüüd kõik Edithi ümber, kõik! See üleüldise ühe eesmärgi nimel hingamise tunne haaras ka naise kaasa, ta nii väga tahtis neile rõõmu teha, nii väga ..!
Aga leek ei olnud tema ega nende kontrolli all, vaid elas omaenda elu – ning kuigi ta oli vapper, ei suutnud lõke piisavalt toitu leida. Leek vajus pisemaks, madalamaks ... aga siis olid seal kellegi käed, toppimas ei-tea-kust välja tõmmatud uut sammalt, kellegi teise omad esimeste käte omanikule tohtu ulatamas ja ... ja juba süttinud tuli päästeti. Sama kuum pesake tehti talle veel meeldivamaks, juba pooliti kuivanud ja isegi söekarva rondid lükati veel paremini põletatavaks.
Ta põles.
Ta põles!
Järgnenud grupiembusse haarati ka Edith. Ta jäi otse keskele, ent see polnud isegi eriti valus ega lämmatav. See oli ... oh, ta oli nii rõõmus, et naeris omaette ja kallistas igaüht, kes aga käte vahele mahtus.
„Tuli-tuli-tuli-tuli-tegi-tegi-tegi-tegi-tuld-tegi-tuld-tegi-tuld ...”
Turr-urr-urr-urr naeratas ja müksis sõrmega Edithi rindu, nii palju kui selles puntrakallistuses ruumi toksida oli. „Tegi-tuld-tegi-tuld-tegi!”
See võeti üle. Nad naeratasid omal moel, ent Edithile siiski nii arusaadavalt, ning: „Tegi-tegi-tegi-tegi-tuld-tegi-tuld-tegi-tuld!” kõlas paljudest suudest.
Tal vist – jah, tal vist oli nüüd nimi! Edith isegi ei osanud korraga mõelda, mis nüüd just toimus, aga tundus nime moodi.
Nii hea oli igatahes! Nii soe ja rõõmus!
Jah, ka selles maailmas võis elada.