Tamur Kusnets, "Kronošütist". Lummur, 2022. 576 lk.
Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega.
Kui autori kohta natuke taustatööd tegin, siis jäi silma 2015. aasta EKLi romaanivõistlusel äramärkimine ning tunnistähe saamine ning BAASist see, et "Hundipäikese aeg" triloogia ulmelugejatele meeldib. Tõsi, ulmet on sellest sarjas vähe, aga see pole ka oluline.
"Mõlemad vaatlesid teineteist hindava pilguga enne ülekuulamise alustamist, umbes nagu poksijad enne matši, kuid nende pilgust puudus see agressiivne teisele tahte pealesurumise soov, lõugade lödiks löömise lubadus ning silm-sirkli, ninavinkli viltu väänamise veksel.
„Kas te olete kodanik Ragnar Saar?" küsis uurija Zipelgas igaks juhuks - kontakti loomine uurimisalusega oli alati kasulik, milline see kontakti iseloom siis ka polnud. „Erruläinud tegevväelane, Kaitseväe vanemohvitser?""
"Kronošütist" pealkirjas saavad kokku kreekakeelne aeg (chronos) ja "parašütist" ehk siis tegu on aega hüppamisega. Kui hästi natukene raamatu sisu avada, siis peaosas on Ragnar Saar, keerulise pereeluga viiekümnendates jõujuurikas, kelle sõjaväeline ning jahimehetaust sobivad hästi eugeeniliseks erioperatsiooniks, mis mehe neandertaallaste juurde viib. Ehk siis on õilis plaan viia selge agendaga mees kaugele minevikku, et see ajavoolu natukene kõigutaks. Natukene tegevust on kaasaja kandis ja läheduses, suurem osa tegevusest on aga kümnete tuhandete aastate taguses ürgsemas ajas.
Esimesed umbkaudu sadaviiskümmend lehekülge olid puhas nauding, kõige rohkem torkas pähe väljend "Veskimees sooviks ilmselt niimoodi kirjutada". Stiilipuhas karune macho-värk, puhas žanrilugu mitme nurga alt. Kusnets tekitas loole tausta, joonistas kulissid üles ning siis liikukski ühel hetkel tegevus kaugete aegade taha ning kütitaustalisest Ragnar Saarest sai tollases kõnepruugis Ranruah Zar. See, mis toimus neanderite juures, jäägu ka sinna ning lugejale avastada, vihjeid leiab ka raamatut tutvustavatest tekstidest.
Tamur Kusnets oskab väga hästi ning kaunilt kirjutada, olgu näiteks siis selline koht:
"Jahimees aga märkas sellises lähiplaanis koopanaise keha juures nii mõndagi uut - nimelt ei lõppenud sellel juuksed kuklas selge piirina, vaid õhkõrna udemelise joonenena liikusid mööda selgroogu allapoole turja suunas ning sealt piirkonnast kõditamine näis neandernäitsikule tõsiselt meele järele olevat. Samuti ei olnud kõrvad täpselt juuksepiiril, vaid ulatasid hoopis sügavamale kiharapuhmasse kui uuemaaegsetel naistel. Ja see puhmas oli ikka selline, et sellest jätkunuks kolmele naisele täiesti soliidseks parukaks. Ja kui kehast veelgi edasi rääkida, siis lummas suhteliselt pikka voorust pidanud Ranruah'd nende intiimsuhtes see saladusteta, kuum, ihar ja tagamõtteta kiindumus, milles polnud toda pidevat kõhklust nagu mõne klubist Maasikas kaasahaaratud tibinatega, et mida kaval eevatütar seekord ometi soovida võis või mida tegelikult plaanis pidas?"
Samuti on Kusnetsi tugev pool teaduslik-tehniline-ajalooline nurk, autor selgelt tunneb oma valdkonda, on see siis kaugem ajalugu, militaarmaailm või küttimine. Kohati võibki raamat olla napilt liigagi detailne ning uputada lugeja üksikasjalikku maailma, kus iga nool, padrun ja topograafiline nüanss selgeks saab. Raamatus on joonealuseid täpsustavaid märkusi üle kahesaja (!), neist umbes pooled on lugejat harivad. Mulle meeldis see põhjalikkus kohe väga.
Samal ajal paistab mu viimasest tsitaadi sabaosast välja ka raamatu mõrumat osa, mis täidab teist poolt kommentaaridest ja on ka siin-seal tekstis, alguses pigem garneeringuks ja vürtsiks - kuid mida edasi, seda tüütavamaks. Seda on nüüd raske ütelda, kas tegu on autori või peategelase omalaadse sisekõnega, aga igaljuhul kumas ikka ja jälle üsna ühte auku minevaid seisukohavõtte. Kuidas Lätis on alkohol odavam kui Eestis, maailm läheb hukka liberastide homopropaganda tõttu, tänapäevane maailm on üks lilla läga, BLM/ANTIFA on marksistlik-rassistlikud terroriorganisatsioonid ning sõnaga "veq'an" tähistati neandrite-ajal kehva jahimeest. Saate aru küll.
Mul pole midagi selle vastu, et igaühel on oma seisukoht ning on üks kaasaegse sõnavabaduse võlusid, et saab ka seda väljendada. Kui nüüd aga panna see mõnevõrra labasevõitu pidev nokkimine ja keeleteritamine kuuesajaleheküljelisse konteksti, siis esimeses kolmandikus oli seda mõõdukas koguses. Ülejäänud kolmandikud aga hakkasid mulle vastu; ei olnud mingist hetkest enam mõnus lugeda. Nii remargi mõttes mainin, et ma saan sellest mõttemaailmast aru küll, mingite punktidega olen ka päri, oi kui päri! Küll on aga võimalik oma seisukohti erineval viisil väljendada, praegu läbi ilukirjanduse ning mõnevõrra labasel toonil - ei olnud ühel hetkel enam nauditav.
See on tegelikult päris huvitav, sest kui kõrvale panna näiteks Veskimees - tal on aja jooksul kujunenud oma stiil, kus on selgelt tajuda, et auto teebki seda, mis talle meeldib ning eks lugeja vaatab ise, kuidas hakkama saab. Bergi militaarsus töötab väga hästi mu jaoks, näitabki selle maailma ühte võimalikku, äärmuslikku viisi ning see on minu silmis hästi väljapeetud olemusega, näiteks "Must kaardivägi" on omas vallas tippteos. Tamur Kusnetsi puhul jään hetkel nõutuks, kuna mu silmis pole isegi tegu mitte ühe, vaid paljude tõrvatilkadega. Saan aru küll, et autori jaoks on see irooniline stiil - austan ta soovi, kuid minu silmis läks see halvas mõttes mitu tiiru üle võlli.
Mis on tegelikult natukene kurb. Sest Tamur Kusnets oskab hästi kirjutada, siin on populaarteaduslikult hariv teos, hea lugu, kriitiline ja sapine peategelane on omal kohal. Kui tema (joonealused) kommentaarid igal sammul jälle soola haava sisse ei hõõruks, siis oleks see lugu mu silmis väga korralik "neli" viiepunktiskaalal. Ning ma täitsa usun, et paljud suudavadki raamatule nii läheneda, ignoreerides neid kohati lapsikuid päevapoliitikanükkeid.
Kokkuvõtvalt: minu silmis on see teos, mille juurde käib selge ootus lugeja peakujule. Sest kui ikka autori ja lugeja hammasrattad kokku ei käi või liiva vahele siriseb, siis võib lugemine olla mõnevõrra ebamugav. Kui aga pidevalt kritiseeriv stiil sobib, žanriulme kah - siis on super.
Seega: kirjanduslikult 4/5, autori/peategelase sisekõne 1/5., kokku kas pika miinusega 3/5 või pigem aus 2/5.