1.
Valgus. Kollane, hele. Päikeselaigu pikad sirged servad üle terve põranda.
Markus kerib ennast kaugemale voodinurka, et ekraanil toimuvat selgemalt näha. Tema pöialde all liigub üks tema võluritest väikest teed pidi vaenuliku Myrmonia provintsi sügavusse. Ees ilmuvad tumedast hägust puud ja tillukesed külamajad; need säravad puhaste värvide ringis ümber end nähtamatuks moondanud võluri tumehalli kuju, väljapoole vaatevälja jäädes luitudes. Külarahvas on töös – kes raiub metsa, kes taob rauda, kes küpsetab leiba.
Toa uks läheb lahti ja ema vaatab sisse. „Tere hommikust, tule sööma!“
„Kohe.“
Võlur läheb edasi. Küla keskväljakul on seapeakujuline maja, mille kärsa kohal akende vahel teatab silt: „Must põrsas. Töömehe kõrts.“
Sellest kargab välja värske töömees ja jääb ukse ees seistes vasakule ja paremale vahtima, käed kõhul. Üksi ja ripakil. Idee järgi oli ta ka enne olemas, kuid keegi kauples ta seal just külasulaseks. Praktiliselt on kõrts lihtsalt vabrik, kus nad valmivad nagu iga muugi ressurss.
Markus liigutab välgukiirusel sõrme ja loitsib tolvani järgmisel hetkel ära. Nahktunkedes kuju noogutab. Siis noogutab ta uuesti – keegi vist pani talle just kaitse peale. Hilja, peremees, hilja… Võlur paneb vastassuunas ajama. Hele laik tema ümber liigub temaga kaasa, kuid ka külaväljak jääb endiselt valgustatuks – grunt on nüüd tema silmad ja kõrvad. Ja edaspidi saab talle korraldusi anda.
Valgustatud sõõris võluri ümber on nüüd vaid puuladvad. Ta moondub kaarnaks, tõuseb lendu ja võtab suuna piirile. Markus paneb rakenduse kinni, kobib voodist välja, tõmbab riided selga ja lapiteki enam-vähem sirgu.
Joona toa uks on lahti. Keset tuba paistab spordikott. Vend pakib asju.
„Kuhu sa lähed?“
Joonas vaatab üles. „Stockholmi.“
„Miks?“
„Võistlustele. Läänemere karikas.“
„Kaua sa oled seal?“
„Nädala.“ Ta võtab voodi pealt särgivirna.
„Edu siis.“
„Aitäh.“
Ema on tööle läinud; teda meenutab köögis röstsaia ja kohvi lõhn. Masin teeb „kõll!“ ja viskab uued viilud üles. Markus võtab taldriku ja tõstab need endale välja.
„Tere hommikust!“ Isa vaatab oma kabinetist tema poole ja lehvitab. „Tere!“ Markus lehvitab vastu. Isa vaatab ekraanile tagasi.
Laua üks nurk on vahepeal justkui sisemisest valgusest särama löönud; esimesed päikesekiired küündivad köögiaknani. Markus kustutab köögitule ära.
Joonas tuleb mürtsudes trepist alla, kott käe otsas.
„Isa, hakkame sõitma!“
Isa tõuseb arvuti tagant püsti. „Sa hommikust ei söögi?“
„Sõin juba.“
„Olgu, ma kohe.“
Esikus lükatakse kingi jalga. Isa käib oma toas autovõtmeid otsimas. Leiab need köögikapi otsast.
„Nägemist, Markus!“ Välisuks käib.
Markus on üksi. Nagu ärkamisest saadik.
2.
Markuse maja on uus, Tomi oma vana. Markuse oma seisab lagedal: elupuud pole veel jõudnud nii suureks kasvada, et midagi varjata. Tomi oma on peidus vanade suurte pärnade vahel. Markuse aias on väike kasvuhoone ja rattamajake, Tomi maja taga seisavad vana laut, ait ja kuur – rasked, tüüakad ning kinni. Markuse maja katab roostepunane fassaaditellis, Tomi oma maha kooruva kollase värviga lauad.
Nad on just Tomi veranda trepilt tõusnud. Tuulehoog puhub läbi pärnade latvade ja nende vari lööb päikeselaikudest kirjuks, et mõne hetke pärast taas peaaegu ühtlaseks kokku tagasi sipelda. Hall kass läheb üle õue, peatub, vaatab nende poole, kiirendab käiku ning kaob sõstrapõõsaste vahele. Seal särab keskhommikuse jõuga päike.
Markuse telefon teeb „Kõll!“ Ta võtab selle taskust uuesti välja, vaatab ekraanile ja ütleb: „Kuule, üks geopeituse aare just aktiveerus, päris siin lähedal! Me oleks esimesed!“
„Anna, ma vaatan.“ Tomi kaeb kaarti. „Ah, see on Toomal.“
„Kuskohas?“
„Toomal. Varemed jõe ääres. Tead küll.“
„Ei tea.“
“Seal on hirmus võsa. Ma ei tohi sinna minna ka. Vanaema ei luba ja ema ka mitte.“
„Kumb neist kodus on?“
„Kedagi pole kodus, sa ju tead.“
„Siis lähme.“
Teerada Markus teab. See algab põldude tagant, viib kõrge männimetsa all jõe poole, sõnajalatihnikute ning pihlakavõsa vahelt läbi, kuni ükskord ürgoru kõrgele kaldale keerab. Sellest kohast kaugemal pole ta käinud.
Jõeäärne kuusik on avara männimetsaga võrreldes justkui teine maailm; kui enne kulges rada harunedes ja taassõlmudes üle laia ala, siis nüüd tõmbub see igast küljest peale suruvate tumeroheliste hiiglaste all kokku pruuni niidi sarnaseks. Aga jõgi voolab kuus meetrit madalamal nõlva all omasoodu, alati kuuldav, kuid vaid harva kuuskede tumeroheliste okkaliste käppade vahelt läigatades. Raja kõrval on ühe kuuse juuremätas püsti kui sein; kes tahab, võib alla langenud puutüve kõrvalt kaldast alla ronida ja edasi astuda mööda paarikümne sentimeetri laiust kivist veepiiri. Sääsed suruvad metsa hämarusest katkematul pininal lähemale, aga rajal saab siiski piisavalt kiiresti kõndida, et suuremast osast vereimejatest pääseda.
Mõnesaja meetri pärast astuvad nad metsa alt välja ning kohe ümbritseb neid kärbeste ja parmude sumin. Aastakümneid harimata maad täidab tihe hein, mille kohal õõtsuvad üksikute noorte kaskede ja pajude ladvad. Nad trügivad jõe poole hoides kaugelt üle pea ulatuvate ohakate, putkede, oblikate, jaanilillede, rebasesabade ja muu padriku vahel pikkamisi edasi, kuni enelate läbimatu tihnik neil tee sulgeb. Selle ees on heina vähem; nad tõmbavad hinge ja hõõruvad kriimustatud ja parmudest söödud käsivarsi. Väikesed kärbsed tiirutavad peade ümber ja tükivad ninna ning silma.
„Siin ongi Tooma. Otsi nüüd siit aaret.“ Tomi vehib putukaid eemale ning tõmbab telefonis kaardi lahti. „Vaata, seda on siin sadade meetrite kaupa. Vundamendid on kuskil seal sees.“ Aerofotol on kuusemets, hüljatud põld ning jõe ääres laiutava enelavõsa pruunikaslilla laik hästi näha. Keset seda joonistatud mustad nelinurgad tähistavad kunagisi hooneid.
Põõsad tõusevad nagu müür kahe ja poole meetri kõrgusele. Lehtede tagant paistab pruunide varte tihnik, kust oravgi läbi ei roni. Põõsad heidavad tihedat varju, kuid kõrgemal säravad lillade õiekoonlate karvad säravad päikese käes nagu kullaga üle puistatud.
Markus vaatab oma telefoni. „Aga aare on tegelikult kaugemal, vaata!“ Ta pöörab ekraani Tomi poole. Taevas läigatab klaasil enne, kui Tomi seda õige nurga alt näeb. Punane märk on teisel pool pruuni laiku, lagendiku kaugema serva juures peaaegu esimeste puude all. „Lähme siit äärt mööda, on lagedam.“
Nad kahlavad vööni heinas, kuid jõuavad ometi kiiremini edasi kui enne. Võsa sumiseb veel rohkem kui aas ning magus lõhn matab nad endasse. Väsimus muudab-käed-jalad tuimaks, nad on justkui rohelist merd kündvad laevad, tuleb lihtsalt jalga jala ette tõsta, käsi kõrgel hoida ja edasi minna, higi särke leotamas, putukad nägu ja kaela kõditamas, üksikud nõgesed või teravamad raod läbi pükste jalgu torkimas. Markust haarab tunne, nagu võiks see kõik igavesti kesta, nagu võiksidki nad niimoodi teele jääda, nagu võikski maailm olla vaid see veidi kidurama heinaga riba enelavõsa ääres ja jätkuda lõputult, vahest iseennast sabast hammustava mao kombel. Lillad õisikud paremat kätt kõiguvad ja säravad päikese käes, hein ümberringi kahiseb lakkamatult ja laud on rasked. Siis muutuvad enelate õied veripunaseks, neist tilgub särav rubiinpunane rada otse poisi jalge ette ning ta vaatab jahmunult, kuidas helepunased piisad langevad, alguses üksikud, siis nagu kuiva maad täpitav vihm.
Ta jääb seisma ja teeb silmad lahti. Midagi sellist ei ole. Võsa, kinnikasvanud põld, palav päike ja putukad. See on kõik.
„Mis juhtus?“ küsib selja tagant Tomi ning jääb seisma.
„Midagi.“ Markus raputab pead, et nägemust mälust tõrjuda. „On aga koht.“
„Vanaema on siin sündinud,“ ütleb Tomi.
Markus vahib kaarti ja tõmbab seda sõrmedega suuremaks-väiksemaks. „Aerofotol on mingi putka seal kuskil veel isegi püsti.“
„Jumal tänatud, et nad sinna ei peitnud.“
„Mõtle, kui hea vihje oleks. Okasroosikese peldik.“ Markus naerab kähedalt.
Siis lähevad nad edasi.
3.
Pärast kümmet minutit teisel pool enelaid lokkavas ülepea heinas pole nad midagi leidnud. Nad ragistavad ringi, suruvad taimi jalgadega maha, lootuses et kuskil on maasse löödud vai, mille külge on seotud aare – kuid ei midagi. Nad on üleni kaetud seemnete, õielehtede ning igasugu nuttidega, need kleepuvad higiste käte ja kaela külge, kukuvad kraevahele, klammerduvad juuste, pükste ja sokkide külge. Mitu korda vaatab Markus telefoni, kuid sellest pole suuremat abi. Punane märk on kogu aeg nende asukohta tähistava sinise ringi sees – aga see ring ise on veidralt suur.
Kivi otsa komistab Markus täiesti juhuslikult. Ühel hetkel kivi lihtsalt on ta ees, suur samblasse kasvanud kivi, puusast kõrgem, võib-olla kolm meetrit läbimõõdus. Taas omaette maailm, väike varjuline samblike ja sambla kuningriik keset taevapoole trügivat padrikut, üksiku kadaka varjus. Kergendusega toetab ta peopesad selja tagant kivile, hiivab ennast sellele istuma, hõikab kaaslast ja heidab pehmele soojale samblale selili.
Ülal on taevas sinine-sinine-sinine. Rahu vajub üle keha nagu laine. Taas taandub ümbritsev, jättes alles vaid taevasina kõrgel pea kohal ja päikesesooja kivipinna ta all. Putukate sumin ning Tomi heintes sumpamise kahin ja ragin kostavad järsku summutatult, kui kaugelt eemalt. Siin ja praegu on väsinud liikmete rõõm puhkusest, selja naksatus, kui ta ennast välja sirutab, verekohin kõrvus ja päikesesooja sambla pehmus, millesse võiks vajuma jäädagi. Kuskilt tuleb kujutlus lõputust magusast sukeldumisest, millestki ammu kaotatust ning nüüd taasleitust.
„Leidsid või?“ kostab veidi eemalt Tomi lootusrikas hääl.
Markus teeb silmad lahti ja ajab ennast istuli. „Ei, aga tule ja vaata!“ Pea lööb hetkeks pööritama. Mõne minuti pärast ilmub Tomi nähtavale ning ronib sõbra kõrvale istuma.
Markus võtab telefoni. Punane märk sinises ringis. „Pluss-miinus ma ei tea, viisteist meetrit? Esimest korda näen, et GPS on nii ebatäpne.“
„Imelik jah. Põhikaardil seda kivi üldse ei ole.“
„Igatahes oleks loogiline, kui aare oleks kivi juurde peidetud, mitte lihtsalt kuhugi võssa.“ Kivi juurde, kordab mõttekaja ta sõnu. Muidugi kivi juurde. Kuhu siis veel? Ta vaatab imestades ringi. Nende jalgadest maha sõtkutud hein, enelapdrik ja metsaserv on korraga igavad ja igapäevased nagu lapitekk, röster või telefon. Tere hommikust, kõll!, hakka juba minema. Kivi on siin ainus ebatavaline asi, ainuke, mille juurde tulla ja mida pärast meeles kanda. See on ju igaühele selge, kes siia satub.
Nad tõusevad püsti ja tallavad heina kivi ümbert maha. Mitte midagi ei hakka silma. Tomi põlvitab kivi jõepoolsel küljel kasvava kadaka ette ning torkab käe selle sisemusse, ta nihutab ennast lähemale, kobab – ja ütleb: “Kuule, kivis on nagu pragu või lõhe.“
„Seal sees siis?“
Ta tõmbab käe põõsast välja. Kadaka raod ja okkad on nahale valgeid kriime vedanud.
„Vajuta põõsas eemale.“
Markus heitleb minuti sitke põõsaga, siis surub selle enda jalgade alla ja seisab sellele peale. Kivis on sügav lõhe, kuhu inimese käsi parajasti sisse mahub.
„Loodame…“ Tomi sirutab käe küünarnukini lõhesse ja kobab. Hetke pärast ütleb ta:
„Seal on mingi vesi!“
„Mida? Allikas kivi all või?"
„Ei, kivi on seestpoolt märg.“
„Ei ole!“
„No on!“
Tomi tõmbab käe välja. Ta sõrmeotsad on tõesti märjad.
See pole aga vesi.
Tomi sõrmeotsad on punased. Neist tilgub särav rubiinpunane rada otse Markuse jalge ette ning ta vaatab jahmunult, kuidas helepunased piisad mahasõtkutud taimedele langevad.
Verd pressib küünte alt üha juurde.
4.
Veri leotab käe ümber seotud särgi läbi, kattes selle hüübides roostekarva korraga, kuid seisma ei jää. Alguses hoiab Tomi kätt ees, et mitte pükstele tilgutada, kuid õige varsti enam mitte. Verd ei tule palju, aga see lihtsalt ei peatu.
Majade taha viivalt põlluteelt paistab läbi puude Tomi aed. Tema maja ees läigib vahepeal saabunud auto esiklaas. Nad lipsavad Markuse tagaväravast sisse ja on hetke pärast köögis.
„Istu siia, ma kohe…“ Markus paneb sõbra köögilaua taha ja annab talle paberkäterätikute rulli. Siis otsib ta külmkapist külmakoti, singi ning juustu ning viskab verise särgi üle ukse õue. Tomi mähib sõrmed paberisse ning murrab külmakoti nende ümber kaheks. Markus peseb ta selja taga külma veega nägu, kuivatab köögirätikusse ning teeb siis neile mõlemale hiiglasuured võileivad.
Nad istuvad teine teisel pool köögisaart. Enam ei paista päike aknast sisse, kööki täidab seinte sume helebeež peegeldus. „Ja me ei leidnudki aaret üles,“ ütleb Markus asjakohaste vandesõnade saatel singi-juustuleiba mugides.
Tomi istub ja vaatab külmakotist välja ulatuvat paberkäterätikut, mida mööda punane ala järjest laieneb. „Ma lähen koju,“ sõnab ta siis vaikselt kahvatute huultega. Tõuseb, kuid vajub hetkeks taburetile tagasi. Markus kargab püsti. Tomi ajab ennast uuesti jalule, Markus seab ta terve käe oma õlgadele toetuma ning talutab sõbra õue.
Neil on aga paarsada meetrit minna. Markuse väravast välja, mööda kruusateed, elektriliini alt läbi, mille vari kui must joon tee valendust lõikab, veel hulka maad, mida Tomi äkki käia ei jõua. Ta vajub teeveerde istuli, keset võilillede tumerohelisi krudisevaid puhmaid ning põlvekõrguste kummeleid. Markus tõmbab kopsud palavat kruusatolmumaitselist õhku täis ja pistab jooksu.
Kaks vana pärna Tomi väravas varjutavad nüüd õuemuru ning autot. Tumesinised laigud ujuvad mõne hetke jooksul end ereda päikese järgi sättinud silmade ees. Bensiini ja õli nõrk hõng seguneb kruusatee, päikesest palavaks köetud mulla ning kuivanud rohu lõhnadega. Trepp põntsub jalge all, ta tõmbab ukse lahti, on hetkega eeskojast läbi ja seisab suures jahedas köögis.
Tomi vanaema astub just teisest toast kööki, pikka kasvu naine topeltlõua ja halli poisipeaga, telefon käes, seisatab poolelt sammult ning vahib Markuse poole.
„Tomil jookseb käsi verd, vajus tee äärde kokku, siit sada meetrit,“ ütleb Markus hingeldades.
„Taevaväravad! Mis nüüd siis…“ Rohkem sõnu raiskamata kiirustavad nad välja.
„Mis nüüd siis?“ kordab vanaema Tomi juures. „Mis juhtus? Kus te käisite?“
„Toomal,“ vastab Tomi vaikselt.
„Misasja? Mispärast? Mis juhtus?“
„Peidetud aaret otsimas. Kivi juures…“
Esimest korda elus näeb Markus, kuidas inimese näost veri hetkega kaob. Tomi vanaema nägu on järgmisel sekundil valge, põsed ripuvad suu kõrvalt alla, punnis silmad jõllitavad läbi prillide, kuid tundub, et midagi nägemata.
„Jumal küll, te käisite kivi juures…“ pudeneb hallide huulte vahelt Tomit katkestades võõrahäälseid sõnu. „Issand, MIKS te seda küll tegite…“
5.
Aarde leiab Markus järgmisel kevadel üles, kui üle pea heina asemel on kõikjal maadligi vajunud mullune kulu ning suvised verevad enelad vaid üle tühja välja kaugele paistev pruunide rootsude rägu. Kulu sisse on traktor õrnad rööpad vajutanud ja ta astub mööda neid. Taevas on pilves ja kõik märg; maailm pole enam palav, triiviv ja pööritav nagu suvel, vaid jahe ning kindel. Suure plekist punasetäpilise jahukarbi kaas ulatub kümmekond sentimeetrit maapinnast kõrgemale; suvel võisid nad olla ükskõik kui lähedalt möödunud. Ta pildistab karbi sisu ning kirjutab plastikkaantega märkmikusse teisele kohale – keegi on siin siiski vahepeal käinud – oma nime ning kuupäeva.
Siis läheb ta paarkümmend meetrit jõe poole kivi juurde. Lagedal varakevadisel väljal paistab see juba kaugelt üle kõige.
Kivist jõe pool on kulu asemel laialt lahtist maad, traktori jälgi risti-rästi täis. Kivi äärde on lükatud kõrge vall, mis ulatub selle pealispinnani; kadaka maast kistud ning kõrvale heidetud roots turritab kaugemal külgepidi kalasabarehvi jäljest välja. Valkjad pilved läigivad märja savipinna siledatest kohtadest vastu.
Märtsi algul pärast mõlemaid matuseid püüdis Tomi isa kivi kopaga välja kaevata. Kui see ei õnnestunud, lükkas ta kivi lõhenenud külje paksult kinni.
Markus ohkab ja võtab labida. Siin on tööd mitmeks tunniks.
Koju jõudnud, kirjutab e-kirja:
Te käisite meie koolis kaks nädalat tagasi rääkimas arheoloogiast.
Minu kodu lähedal on suur kivi mille kohta olen kuulnud, et see on ohvri kivi. Peale minu seda kivi siin vist keegi ei tea. Naabrid teadsid, aga nad kolisid just ära.
Kivi küljes jõe pool on lai pragu, kust ma kaks aastat tagasi leidsin tsaari kopikaid. Attachin pildi neist kaasa. Võibolla on neid veel. Keegi on kivi kõrval hiljuti kaevamas käinud kopaga.
Võin kivi näidata. Põhikaardil seda ei ole.
Lugupidamisega,
Markus ***
6.
Arheoloog, kes koolis rääkimas käis, saadab kirja edasi kellelegi teisele. Too tulebki mõne päeva pärast kella kolmeks bussipeatuse juurde, kust saab läbi männiku veidi otsemini jõe äärde. Kui Markus teeveert pidi kohale jõuab, ronib heleda pea, laiade õlgade ning omapärase rohmaka näoga mees hallist kastiga maastikuautost välja ning annab poisile kätt. Ta eesnimi on Kõu.
Markus võtab taskust kopikad. Need pani ta vanaisa lauasahtlist tallele, kui nad veel linnas elasid. Arheoloog takseerib neid teravalt.
“1813, 1841, hm… 1757? Kelle omad need praegu on, kas sinu või sinu vanemate?“
„Minu omad. Vanemad ei tea sellest kivist midagi. Neid ei huvita sellised asjad.“
Kõu hüpitab münte peopesal. „Ega neil muidugi mingit rahalist väärtust ei ole. Kas sa soovid neid leiuna üle anda? Leiutasu nende eest nüüd ei saa, aga muidu hea meelega võtaksime vastu. Ja kui sa lubad, siis mainime sind artiklis ära.”
“Jah, soovin küll.“
„Aitäh…“ Kõu otsib üleõlakotist väikese minigripkoti ja libistab mündid sinna sisse. „Lähme siis vaatame kivi ka.“ Nad astuvad mändide alla viivale rajale.
Kevad on jõudsalt edasi läinud. Hallid vihmased ilmad on möödas, aprillipäike paistab täie jõuga ning soojendab igaüht, kes selle poole vaatab. Kaskede valged tüved säravad helesinises taevas ning mändide tüvedelt irduvad libled kumavad läbi nagu merevaik. Vaid jõeoru nõlval paksude kuuskede all leidub veel lund; jõgi ise aga kohiseb madalamate puude tüvede vahel räpast vahtu keerutades.
„Kellelt sina sellest kivist kuulsid?“
„Naabrite vanaemalt.“ Hetk pausi. „Ta on surnud. Nad kolisid just ära, seal ei ela enam kedagi. Maja on müügis.“
„Mis ta täpsemalt rääkis?“
„Midagi… Et see oli kunagi vanasti ohvrikivi. Muud midagi. Tooma kivi.“
„Sa ise oled kuskilt mujalt pärit?“
„Jah, Tallinnast. Kolm aastat tagasi kolisime siia.“
Päikesevalgus paneb kuluse lagendikugi helendama, enelapõõsad keset seda mõjuvad aga tuhmi pruuni pilvena ning nende taga lebab veel tumedama laiguna kivi. Kõu jääb kümmekonna sammu kaugusele selle ette seisma, võtab kotist fotoaparaadi ja teeb mitu pilti.
Siis küsib ta: „Kas sellest ei olnud juttu, et kunagi usuti, et see kivi võivat inimestele midagi teha? Et see olevat kuri kivi?“
Värin veereb mööda Markuse selgroogu alla. „Ei, sellest ei tea ma midagi.“
„Siinkandis kuskil peaks olema kivi, mida kunagi lausa kardeti. Sellele ei jäetud midagi, katsuti ainult eemale hoida. Kui see siin on ohvrikivi, siis see vist pole see.“
Markuse suu on äkitselt kuiv. „Ei tea.“ Paus. „Ega vist.“
Kõu teeb kivi ümber ringi. „Kas sa tead, kes siin kaevas?“
„Ei tea.“
Arheoloog vangutas pead. „Imelik. Kopaga lausa.“
„Kopaga jah. Tegelikult kaevati sealtpoolt,“ Markus näitab veidi jõe poole, „ja muld lükati vastu kivi, kus praegu on. Sealt praost ma leidsingi kopikad. Ma tegin ise labidaga prao mulla alt uuesti lahti, et teile näidata.“
Kõu fotografeerib hoolikalt kaevamise jälgi ning jalutab paar ringi mullasel maalapil, üksisilmi oma jalge ette vahtides. Ronib siis mullavalli otsa ning pildistab kivi pealtpoolt. Astub jällegi maha ning kummardab madalale kivi kohale, võtab kotist kellu ning mõõdulindi ja kraabib kivilaelt sammalt; kellu kriipimine paneb Markuse võpatama. Sambla alt tuleb välja paar peopesa suurust lapikut lohku, mees libistab sõrmedega üle nende, kuid ei pea neid nähtavasti millekski. Tõmbab mõõdulindi lahti ja pildistab kivi koos sellega nii pealt, tuleku kui jõe poolt – ja siis veel eraldi lõhet.
„Sa siis leidsid mündid sealt praost? Kivi seest?“
„Jah. Panin käe sisse, see ulatub kaugele, ja seal kuskil tagapool jäid sõrmede alla.“
Kui Kõu käe kiviprakku torkab, vaibub jahe tuul äkki õrnaks kord jõe-, kord kuuselõhnaliseks, kord lausa magusakski hinguseks. Kevadvete voolu kaugemal perve all on järsku vaevalt kuulda ning kui Markus sinnapoole vaatab, näivad leppade hallid tüved jõe ääres omavahel kokku sulavat. Kivi juures on aga kõik, mis ta pilgu alla jääb, terav ja selge, veel selgemgi kui tavaliselt; ta seisab kui väikese maailma keskpunktis, mis kaugemal järjest tuhmub, luitub ja lagendiku serval hägusaks muutub. Kõik on justkui väiksem kui enne, nii nagu näib kõik väiksem seal, kus üles ollakse kasvanud ning kus esimesed mälestused on säilitanud ümbritsevat suuremana, kui seda tajutakse hiljem. Samamoodi on kivi ise kuidagi tagasihoidlikum, ei tungi kulust enam nii jõuliselt esile, aga iga selle iidse pinna lohuke ning konarus – ka need, mille arheoloog just sambla alt välja kraapis – tundub järsku ammust ajast kodune. Polegi vaja midagi erilist teha; hea on ka lihtsalt seista ja lasta oma pilgul neil puhata nagu kõigel, mis kunagi on igaveseks mällu vajutatud.
Vahel reisivad inimesed tuhandeid kilomeetreid, et taaskord oma kodutänava kõnnitee äärekive näha.
„Imelik, kivi on seestpoolt nagu märg,“ ütleb Kõu.