Autor kavatseb alljärgneva loo maailma juurde lähemas tulevikus tagasi pöörduda.
Iga inimeste maailm on täis iidseid saladusi. Maast alates ning Safiiriga lõpetades.
Selleks ajaks, kui Maal esimest korda mõeldi, et Päike pole ainus ning kuskil võib olla teisigi maailmu ja neil teisigi asukaid - selleks ajaks oli juba kümneid tuhandeid aastaid möödunud perioodist, mil inimesi kümnetele planeetidele asustati. Igal sellisel maailmal on oma müüdid, muinasjutud, uskumused ja ajalugu, mis kaovad hämarasse minevikku ja mille põhja me ei näe.
Kõik need on meiega võrreldes tehnoloogiliselt maha jäänud ning suhtlust nende asukatega ohustavad ning tihti ka blokeerivad psühholoogilised traumad, mida meie ilmumine neile tekitab. On tõestatud, et kõige efektiivsem kommunikatsioon toimub siis, kui subjekt asub keskkonnas, mis langeb kõige rohkem kokku tema teadlike ning alateadlike ootustega.
*
Nad liikusid üksteise järel läbi siniste varjude, kaks kelke vedavat meest. Laps tagumise küti kelgul oli vakka.
Mida kõrgemale, seda kiduramaks muutus laas - kuni nad viimaste puude vahelt vöökõrgusesse põõstastikku jõudsid. Miski ei varjanud enam vaadet. Nad seisatasid ja lasid pilgul üle mattmustade kaljuseinte vahel oru kaugeima sopi poole lainetena tõusvate nõlvade libiseda.
Päikesevalgus jõudis siia vaid mõne tunni jooksul aastas; ülejäänud aja lasus kanjonil mägede ning pilvede topeltvari. Loodusest olid peaaegu kõik värvid kadunud. Üksteisele kummalgi pool järjest lähenevad kaljud tõusid taevasse, püstloodselt valgete pilvedeni ja neist läbi sirutudes, järjest aheneva heleda lume kolmnurka endi vahele pigistades. Kanjoni seinte ühinemiskoht paistis käeulatuses otse ees, neist küll tublisti kõrgemal. Sinnani jäi veel rohkem kui poole päeva tee, kuid oli hea teada, et nad olid metsas kurssi täpselt hoidnud.
"Me ronime läbi nende pilvede," ütles noorem mees, pead kuklasse ajades ja piieldes piiri, kus tume kaljupind valkjasse hämusse kadus. Tema kaaslane ei vastanud.
Noorem kütt astus temast mööda rada ette tegema ning nad alustasid tõusu üle tundra. Põõsastikus sai nende minekust trügimine, kelgud muudkui takerdusid oksaharude taha ning tund möödus tunni järel, kuid nende sihtpunkt näis püsivat täpselt sama lähedal või kaugel kui siis, kui nad metsast välja jõudsid. Ühetaolises poolvarjus mustvalgel maastikul kippus ajataju kaduma; aeg-ajalt heitis noorem mees pilgu üle õla, et mõõta nende ja metsa vahel kasvavat vahemaad. Vanem mees vaadanud kordagi tagasi. Laps püsis ikka veel vakka, kuni teatas peenikese argliku häälega, et tal on pissihäda.
Nad tegid lühikese peatuse selleks, et teda pissitada ning vahetasid pärast seda uuesti kohti. Varahommikul oli ta tõrvikute valgel ja hobuste häälte ning relvade kõlina saatel antud võõrastele habetunud küttidele edasi nagu pamp. Ta ema oli teda laubale suudelnud ja käskinud tal karvaste onude juures vagusi olla ja nende sõna kuulata. Ta oli olnud liiga kohkunud, et korrakski vastu hakata. Talle öeldi veel, et kui pissihäda või joogijanu tuleb, siis tuleb seda onudele öelda, ja siis oli minek ka. Mööda külatänavat lõõtsuv talvetuul sundis teda nii sügavale kui võimalik oma sooja pessa pugema; väljadel sai sellest näpistav lumetorm, mis neid enda ees mägede poole piitsutas ja nende selja taga kõik jäljed mattis. Peaaegu läbistamatus hämaruses ning tuisus matkasid nad üha kõrgemale ja kõrgemale, pidades kurssi nii maapinna tõusu kui vanema mehe suunataju järgi. Laps oli siiamaani püüdnud seda kõike maha magada ja vahtis nüüd pärani silmi lumiseid nõlvu ja taevani tõusvaid kaljuseinu. Ta ei vaielnud vastu, kui jälle kotti pandi, kuid ei peitnud enam nägu selle sooja pimedusse, vaid keerutas seda ühele ja teisele poole nii palju kui andis.
Noorema mehe lihased tegid rütmiliselt oma tööd, nagu nad paljude aastate jooksul harjunud olid, kuid lähenevate kaljuseinte varjudesse surutud mäestikutundra üksluisus vajutas vaimule. Pilk seljataha: mets oli selgelt kaugemal kui eelmisel korral. Vaade ette: paarilise selg liikus ta ees samasuguses väsimatus rütmis, nagu ta enda kehagi. Kui lasta pilgul üle eesliikuja õlgade ning pea ekselda, tundus, et sihtpunkt on nende suhtes madalamal kui eelmisel korral - aga päris kindel ta selles ei olnud. Ta kinnitas silmad eesliikuja turja ja rühkis edasi.
Nii ta ei märganudki, kuidas lähenes paik, mille järgi too oli oma sihti veidi kõrvale kallutanud. Kui teine ta ees äkitselt seisma jäi, virgus ta justkui transist, oleks äärepealt kelgu otsa komistanud, lõi esiteks pea kuklasse, et ega ometigi - kuid sihtpunkt oli ikka veel kõrgel nende kohal. Mitte otse ees, vaid veidi vasakul. Ta vaatas selja taha - mets oli kindlasti kaugemal kui kunagi varem. Siis alles nägi ta otse nende ees kõrguvaid rahne. "Lõunaaeg," ütles ta kaaslane. Ta habemes tolknesid jääpurikad. Noorem mees noogutas ja kükitas räätsade kohale.
Kahe hiiglasliku püstloodis kiviplaadi vahel oli kitsas pime pragu. Väljastpoolt kattis neid poolest saadik nende äärde kuhjatud muld ning kolme inimese kehapikkuse kõrgusel nende peal lasus lapiti kolmas plaat, neist otsapidi üle ulatudes. Vanem mees viipas ja astus pimedusse; noorem ajas veelkord pea kuklasse ja põrnitses pead vangutades ehitise ühes tükis katuse äärt. Selle toorus ja kõigest sellest aimduv täielik hoolimatus jõukulu suhtes, mida selle püstitamine pidi olema nõudnud, olid rabavad. Lapsed ehitavad lauajuppidest niimoodi; täiskasvanud inimsipelgad hoiavad jõudu kuidas oskavad ja kõik, mida nad teevad, kerkib kivi- või palkhaaval.
Pimedus võttis ta endasse, kui ta kaaslase kannul kiviplaatide vahele sammus, laps süles. Lumi ei olnud siia tunginud ning jalge all krigisesid kivikesed. Käiku mahtunuks nüüd ka kahekesi kõrvuti käima ning see laienes iga sammuga. Ta peatus korraks, et silmadel harjuda lasta. Selja taga helendas sissepääs; eespool lasus pilkane pimedus. Eesmineja sammud olid lakanud ning mõne hetke jooksul valitses täielik vaikus.
Siis krõpsus tuleraud ja eespool sähvatas säde. Veel kord. Veel - ja siis sugenes sellest juuspeen punane hõõgus, mis ennast taela sisse sõi. Mõne hetke pärast lõi see laienedes helendama, kui sellele peale puhuti. Veel veidi ning pimeduses lõi hüplema tilluke leek.
Ta sammus koos oma kandamiga edasi. Väike süttiv lõke heitis sedamööda, kuidas vanem mees raage lisas, visklevaid varje üle ruumi. Tuletegija kükakil kogu kõrval oli hunnik hagu; selle olid siia jätnud eelmised külalised. Mustast kivist seinad ilmusid hüplikus valguses kord nähtavale, kord kadusid ning ruumi suurusest oli raske aru saada. Ta pani lapse sülest maha, et too tule juurde läheks, kuid selle asemel klammerdus too ta käe külge, kuni nad lõkkesõõri jõudsid. Poisikese karusnahast kasukas ulatus maani, ta kõikus ebakindlatel jalgadel, tegi pool sammu, astus kasukasabale ja potsatas haiget saamata istuli. Ta käed pigistasid tumepunasest sametist taskurätikut, mida ta näo ees hoidis. Kuldne monogramm selle nurgal särahtas lõkkevalguses.
"Juua!" nõudis ta siis heleda häälega. See kajas kõrges kivikambris vastu ja ta vaikis ehmunult.
"Kohe," vastas noorem mees ta selja taga vaikselt. Ja siis juba sosinal üle lõkke: "Kus me oleme?"
"See on hiiglase koda," vastas ta kaaslane tavalise asjaliku häälega, hajutades nii suure osa lummusest. "Ta on siit ammu läinud."
Noorem pööras ümber ning läks õue tagasi. Tagantjärele tundus veider, et neid lahutas päevavalgusest vaid mõni samm. Ta pakkis kelgult lahti väikese rauast poti ja söögikraami, surus poti rusikaga lund täis, läks tagasi ning seadis selle mõne väikese kivi abil lõkkesse tasakaalu. Pott susises. Poiss oli tule äärde istuma roninud ning vahtis seda, kaks suurt silma taskurätiku ääre tagant leekide kuma peegeldamas.
Nad määrisid loomarasva leivatükkidele, sõid ning jõid lumesulamisvett peale. Suits rippus nende kohal lae all halli pilvena ning voolas lõpuks sama lõhe ülemise nurga kaudu välja, kust nad isegi käisid. Vanem mees tõi pärast sööki kelgukoormast pealiskasukad ja magamiskotid ja sirutas ennast enda omade vahel välja. Noorem tõusis püsti ja kõndis seinaäärt pidi kaugemale. Viie sammu järel jõudis ta tagaseinani; hääbuva lõkke nõrgas valguses seletas silm suurt kiviplaatidest astjat. See oli poolest saadik täis midagi kuiva ja klõbisevat; ta sobras selles hetke, sai siis sõrmed millelegi suuremale taha ja tõmbas välja valgeks põlenud inimese alalõualuu. Ta lasi selle karjatust maha surudes kivikasti tagasi kukkuda ning läks kiirete sammudega lõkke juurde tagasi.
Poiss oli seljakotti tagasi pugenud ja moodustanud sellega üheainsa suure mütsaka. Oli raske öelda, kas ta oli ärkvel või magas. Teine mees hingas sügavalt ja rahulikult. Tolle suur pingutus oli alles ees.
Ta võttis oma magamiskoti ja pealiskasuka, laotas need poisi ja väljapääsu vahele, heitis nende vahele, sulges silmad ning uinus.
*
Retke algusest saadik polnud kumbki neist veel kordagi hirmu tundnud. Noorem kütt polnud küll kunagi varem nii kõrgel käinud - platoost rääkimata - kuid ta oli lapsest saadik sel maastikul jahti pidanud. Hiiglase kojast inimluid leides oli ta korraks kohkunud, kuid mõne minuti pärast uinunud rahulikult nagu omas kodus. Kui keegi oligi üritanud neid taga ajada, pidid üritajad olema nende jäljed juba öises tormis kaotanud ja vaevalt küll võinuks keegi neist siin kiirem olla. Metsast hiiglase kojani oli mitme tunni tee ja nad oleksid kaugelt märganud igaüht, kes neid jälitanuks - ja nüüd olid nad hiiglase kojast kaugemal kui too metsast ja polnud näinud ühtegi teist elusolendit peale kahe kõrgustes tiirleva linnu. Nad olid terved ja tugevad, hästi söönud, relvastatud ja tundsid kõiki Kõnnumaa reegleid.
Siin käis inimene kui külaline, vaikselt ja asja pärast. Siin ei tehtud kõva häält ega nimetatud üksteise nimesid - ega ka nende omi, kes orgu maha olid jäänud. Siit võis leida eriskummalisi kive või muudki, kuid neid ei võetud alla kaasa. Kui siin tabati saak, jäeti midagi alati maha.
Nüüd aga värisesid noorema mehe käed, kui ta telgisuu ees istudes väärtusliku nutsaku oma põuest lahti pakkis. Selles oli kaks sõrmeküünest väiksemat tükikest nõiakalmuse juurt - suurem talle ja päris tilluke poisile.
Õhtu kolm päeva enne nende põgenemist seisis tal silme ees. Mustunud palkidega tares söögilaua juures kolm põlvekõrgust poisikest, tuli peegeldumas silmist. Nende selja taga tardunud näojoontega isad, parkunud kämblad kuninga kulda pigistamas. Poiste isade selja taga ukse ees vabad kuninga mehed, sõrmed võitlusnugade pidemeil. Teisel pool ust, lume- ja tuuleseina taga veel maju, veel peretube. Neis istumas naised, näod lumivalged, palgeil pisarad, vanemad lapsed ümber.
Laual kolm väikest hõbedast karikat.
Pealik Teir Hurrinipoeg tegi käega liigutuse karikate suunas ja hakkas rääkima. "Te teate, mis see jook on. See jook toob une, mis on sügav nagu surm. Mina olen seda joonud. Targad joovad seda ja käivad sel ajal ülemistes ja alumistes ilmades. Ma magasin terve päeva, ärkasin ja elan edasi. Kuningapoeg joob seda ja minu oma vend joob seda. Hinvar Enoripoeg, vaba ja aus mees, viib nad mõlemad üle mägede, mis puutuvad kokku ülemise ilmaga. Enne seda joovad seda teie pojad ja me saame teada, kui palju peab kuningapoeg jooma. Kui ta ärkab liiga vara, enne, kui on teisele poole jõudnud, kaob tema hing musta tühjusse ja maad tabavad suured õnnetused." Ta nihutas karikaid meeste poole. "Olge julged!"
Esimesena võttis karika punase habemega külamees, kelle nägu moonutas ninast paremal otsmikust lõuani ulatuv arm. Ta tegi vande andmist tähistava liigutuse ning tõstis karika oma poja huultele. Väikemees proovis magusat rüübet, naeratas, jõi selle ära ja keerutas siis karikat käes. Leetule hõõgus säras selle igalt tahult ning kaunistuselt vastu.
"Jäta see karikas endale, poiss," ütles pealik leebelt. Poisi silmad läksid suureks ja suu vajus lahti ning ta surus aarde kõvasti vastu rinda. Teised kaks jõid endi omad järgmisel hetkel põhjani.
Noorem kütt raputas pead ning mälestuspilt kadus. Nad istusid telgisuu ees ning varjasid oma kehadega väikest lõket vaigupanni all. Taevas peakohal oli nüüd väga tume sinine nagu mõnel suvisel keskööl - kuid siin suples kõik nii eredas päikesevalguses, et see tegi silmadele haiget. Lumi ja jää särasid ümberingi ning allpool voogas uduvaip üle kogu oru. Seda raamistavatele mustadele kaljuseintele olid nüüd tekkinud ülemised ääred, tumeda taeva taustal helevalgelt hiilgavad ning üksteisest nende tuleku suunas järjest kaugenevad.
Arran, pikse ja öiste saladuste jumal, jälitas aegade alguses nõidkassi Voranit läbi kõigi ilmade ning tabas tolle Keskilmas, mida kattis kõikjal vaid ürgkalju sile pind. Ta lõi elukat rauast sauaga, kuid too klammerdus kõigi küüntega kaljusse ja vedas sellesse sügavad vaod. Jumal lõi teist korda ning Voran turtsus ja susises, sülitades kaljusse jäetud vaod täis viljakat mulda, vett ja elu. Arran virutas kolmandat korda ning seekord õnnestus tal kass kõigist ilmadest välja lüüa, kuid Keskilm oli igaveseks muutunud, ellu äratatud ja asustatud ning jumaladki pidid sellega leppima.
"Mismoodi see on?" küsis ta oma vanemalt kaaslaselt.
"Ei kuidagi," vastas too õlgu kehitades. "Mõnus hakkab, soe, ja siis jääd magama. Kui talvel üksi väljas oled, siis külmud ära, aga muud häda see ei tee. Ärgates oled näljane nagu hunt. Kui jumalad on su ära valinud, viivad nad sind une ajal teisi ilmasid vaatama. Mind pole viinud."
Noorem noogutas ja valas joogisarve vett täis. Purustas musta kübeme küünte vahel, uputas puru vette ja kükitas poisikese juurde. Too seisis nende vahel ja vaatas vaikselt nõlvast alla. "Joo," ütles kütt. "Joo ja siis ei saa pimeduse vaimud sind kätte. Sa jääd magama ja me viime su üle."
Poiss tõstis sarve huultele ja jõi selle lonkshaaval tühjaks. Noorem mees võttis sarve oma kätte, kontrollis, ega selle põhja midagi jäänud ning valas uuesti vett täis. Pani suurema juuretüki suhu, näris selle peeneks ja loputas veega alla. Nüüd oli see tehtud.
Kui nad külast lahkusid, polnud üks lastest veel ärganud.
Noorem mees ei teadnud ega saanudki teada, et kaugel allpool, põleva küla kaugemas otsas asusid samal ajal üksteist viimast võitlejat kuninganna saani ümber kilbimüüri taha ringkaitsesse. Pealik Teir Hurrinipoeg, tema vend Teir, langes tollesama punase habemega arminäo selja tagant antud hoobist, kelle poeg polnud ikka veel ärganud. Ta tundis suus vere maitset ja näol äkki loitma löönud väikese lõkke kuumust, kuid arvas, et need on droogi mõju esimesed märgid.
Väikesele astangule, millel nende laager asus, ei mahtunud suurt midagi peale telgi ning kelkude. Need olid nüüd kõrvuti kokku seotud ja neile oli laotatud suur karusnahast kott. Selle sees oli natuke väiksem karusnahast kott - ja tolles veel kolmaski. Need olid omavahel paljudest kohtadest kokku õmmeldud ja vahed lambavilla täis topitud. Kokku pakituna oli kõik see ühe terve kelgu enda alla võtnud; nüüd läks tarvis kaht. Kõik peale väikese söögipaki, vibude-noolte ning kahe paari suuskade jäeti siia maha.
Kõige sisemise karusnahast koti sees oli nahkselja ujupõis. Selle üks ots ulatus karusnahast välja, lebades säravvalgel lumel haiglaselt kollaka larakana. Noorem mees tõstis selle üht serva ja hakkas sisse pugema, selle külma siledat pinda käte ja peaga endast järjest eemale tõugates. Mõnikord peavad paadid nahkselgu saarekesteks, mehed lähevad neile linnumune otsima - ja upuvad järgmisel hetkel, kui hiiglaslik loom neid ja nende paate veekeerisesse tõmmates sügavikku kaob.
Ta istus, seda pealaega kõrgemal hoides, ning võttis vastu poisi, kelle ta kaaslane tema järel sisse toppis. Too oli juba uimaseks jäänud ega püsinud enam püsti. Ta võttis poisi sülle ning sissepääsuava vajutati väljaspoolt kokku, jättes neid pilkasesse pimedusse. See tuli vaiguga kinni kleepida, üle valada ja klambrite vahele suruda, et õhk välja ei pääseks.
Ta tundis, kuidas käed-jalad soojaks minema hakkasid. Poiss ta süles magas juba, pöial tumepunase rätikukese varjus suus.
Ta heitis ettevaatlikult pikali ja sirutas ennast välja. Põienahk vajus ta kehale ning riivas ta nägu nagu koolnukäe puudutus. Ta võttis poisi käte vahele ning püüdis teda oma kehaga varjata.
Siis hakkas lõõts vuhh-vuhh tööle. Ta tundis, kuidas jäine õhk kotis liikus, kui seda peenikese tinatoru abil sisse pumbati - ning põis tõmbus tema ümbert tagasi, rasket nahkümbrist kergitades. Soojus valgus üle kogu tema keha ning kuskilt tuli kujutluspilt endast kui pilvest, mis kesksuvisesse taevasse kerkib.
*
Karude Vend lamas telgis tillukesel igilumisel astangul valge pilvelaama kohal ja värises üle kogu keha. Ta lõuad puresid raevukalt nahariba, mille ta enne suhu oli pannud, ning kurgust tõusis tume urin. Krambid haarasid tema keha üha tihedamini ning ta viskles telgipõrandal üles-alla, nägu punane ning üles punsumas - kuni ta kontrolli oma jõu üle tagasi sai, püsti kargas ja välja tormas, paksude riiete ning selga katva õhukoti tõttu isegi kogukas kui karu.
Värisevate kätega seadis ta suure õõtsuva nahkse palli all ootavate kelkude veorihma endale ümber ning alustas oma teed, raudküünised saabaste all igal sammul jäässe vajumas. Ta ees sirutus liustikukeel ikka üles, üha kõrgemale ja kõrgemale kuni Ääreni välja.
Ta vaatas sinkjasmusta taevasse pimestavvalge lume kohal ja urises. Jõud temas tõusis ja vajus, keerles ja koondus, ning muutus otsekui väikeseks kõvaks palliks, mille pisimgi värin ta tahtele allus. See polnud enam tema olemuse pinnal, krampe ja värinaid põhjustades, vaid sügaval tema sees ning ta suutis pilguga haarata iga tillukestki konarlust lumel ja jääl, seda igast küljest uurida ja vaadelda veel enne, kui ta jalg käsiloleva sammu lõpetas. Pikk raudteravikuga kepp ta käes vajus enne järgmist sammu ta ees lumme - ning kohtas vastupanu. Jalg tõusis, keha tõmbus pingule ning kelk ta selja taga liikus sammuvõrra edasi. Kepp vajus ta ees lumme - ning kohtas vastupanu. Jalg tõusis, keha tõmbus pingule ning kelk ta selja taga liikus sammuvõrra edasi. Kepp ta ees vajus lumme - ning ikka sügavamale ja sügavamale...
Ta tõmbas selle välja ja kompas veidi kaugemalt. Lõhe oli siinkohal kitsam kui kelgupikkus; ta võttis kelgult teise kepi, asetas need risti üle lõhe, ronis keharaskust neile toetades üle lumesilla ning tõmbas pärast kelgud järele. Järgmisel korral tal nii ei vedanud. Ta pidi tegema suure ringi, jõudmaks kohta, milles sai lõhe ületada.
Ajataju oli kadunud samal hetkel, kui ta telgis transsi oli langenud. Tema poolest võinuks ta siin ronida maailma loomisest saadik, mängukann, mille jumalad oma lõbuks tööle olid pannud, igavesti enda järel suurt karvast mulli sikutamas nagu ämblik kookonit oma munadega. Jalg tõusis, keha tõmbus pingule ning kelgud ta selja taga liikusid sammuvõrra edasi. Kepp vajus ta ees lumme - ning kohtas vastupanu. Jalg tõusis, keha tõmbus pingule ning kelk ta selja taga liikus sammuvõrra edasi.
Ta neelas käigult tüki leiba, hapude marjadega segi tambitud hangunud rasva ning imes lumevett peale. Liustik ta ees viis otse Äärele, säravvalge tee, mille lõpus ootas Ülailm, mis kõigest elavast hinge välja imes. Kõrguse kasvades muutus jää ta jalge all üha õhemaks, kuni lõpuks esimeste kaljude tipud sellest läbi tungisid nagu mustad hambad - mida edasi, seda kõrgemad. See tähendas, et sügavaid lõhesid polnud enam karta, kuid ta kõnnak jäi endiseks. Kepitorge, samm, kelkude jõnksak. Kepitorge, samm, kelkude jõnksak. Piir, millest alates kiirustamine kiiresti tapab, oli ületatud - tunde või ajastuid tagasi.
Ta väsimatult jalgealust pinda läbi kammivad silmad tabasid ühe kaldus rünka all esimese palja maa laigu. Sellel oli midagi veidrat.
Ta kaalus hetke, kas mitte peatumata edasi minna, kuid vahemaa oli väike. Väga ettevaatlikult tegi ta need kümmekond sammu, mis ta kaldus kalju juurde viisid.
See oli inimese labakäsi, kaetud aegade jooksul luudel-kõõlustel pingule tõmbunud hallikaskollaseks tõmbunud nahaga, sõrmed rusikase krampunud, poolest küünarvarrest liustikku kaduv. Keegi tema kaugetest eelkäijatest oli siiani jõudnud ja siia jäänud.
Karude Vend torkas kepi enda ees õhukesse lumme, tõstis jala järgmiseks sammuks, ta keha tõmbus pingule ning kelk ta selja taga liikus sammuvõrra edasi, üle selle koha, kus jää all pidi lebama tundmatu surnukeha. Kepp vajus ta ees lumme - ning kohtas veidi sügavamal vastupanu. Jalg tõusis, keha tõmbus pingule ning kelk ta selja taga liikus sammuvõrra edasi. Nüüd oli ta kallakil kaljust möödas. Kepp vajus ta ees lumme - ning kohtas veidi sügavamal vastupanu... Küsimus, kuidas sai võimalik olla, et hukkunu kätt ei katnud mitmekordsed riide- ning nahakihid, jäi ootama aega, mil ta jälle mõtles nagu inimene.
Kaljurahnud sirutasid oma sakke ta ümber üha kõrgemale ning üha sagedamini oli kiviklibune pind nende ümber paljas. Siis hakkasid rünkad ühinedes ahelikke moodustama ja paar korda leidis ta ennast tupikust, kus nende sakid valge tee ta ees sulgesid ja pidi tagasi minema ning kuskilt kõrvalt üritama. Kuid siiski liikus ta ikka veel kõrgemale.
Taevas oli nüüd tumelilla, peaaegu must. Kui ta pilgu selle poole suunas, tundis ta kerget peapööritust ning tähed tantsisid tal silme ees nagu oleks äkki öö saabunud. Talle tundus, et veel natuke ning ta võib vaadata otse Ülailma, tähtede taha ja vahele, kus lendavad... Ta kinnitas pilgu maha ja tõstis jala järgmiseks sammuks.
Ta ei teadnud, millal valu algas, kuid see oli olnud olemas juba enne surnukeha leidmist. Nüüd oli sellest saanud tulitav piste, mis torkis ta pead mitmest kohast korraga - silmade tagant, meelekohtadest ja kuklast. Ta märkas, et oli juba pikka aega hingeldanud ja heitis hindava pilgu teda Äärest lahutavale laugeks muutunud nõlvale. See oli kaetud nüüd juba temast mitu korda kõrgemate kivisammastega, mille vahel looklesid igilume sätendavad keeled nagu valged maod. Pärast eelmist korda oli see pilt kaugel all külas saunas istudes talle äkitselt silme ette tõusnud ning sellega koos tuli tookord äratundmine: siia nad siis kadusidki, mägede hiiglased, kes oma kojad tundrasse jätsid. Jumalad olid nad siia kokku kutsunud ning kiviks muutnud. Praegu ei töötanud ta aju niimoodi, vaid hindas kaugust ja seda, kui kaua ta ikka hõrenevas õhus veel vastu peab.
Ta teadis, et mitte kaua, kuid peatus alles siis, kui tundis üht sammu tehes, kuidas pea pööritama hakkas ning arusaam sellest, kuspool on taevas ja kus maa, hetkeks kadus. Ta lasi maski alla ning võttis esimese ettevaatliku õhusõõmu tinast torust. Toru ulatus üle ta õla riiete all kogu ta keha tagapoolt katvasse suurde täispumbatud nahkselja põiest kotti.
Maski silmaavasid kattev tahmaklaas muutis viimase teelõigu otsekui igavese öö sügavusse avanevate varjude maaks. Ääre taga pidi sellest saama Keskilma ja Ülailma piiriks olev tasandik, mis ulatus ühtmoodi kõikjale ning eikuhugi.
*
Tasandik oli täpselt samasugne kui tookord, kakskümmend talve tagasi. Täpselt samasugune nagu tema mälus. Täpselt samasugune nagu kõigis neis unenägudes, milles rada järsku lõppes ning ta taipas, et ei tea enam õiget suunda.
Igas kaares ühesugune säravvalge kõrb kuni säbrulise lumepiirini kauguses. Alasti must kaljupind sealt edasi. Madalad mäed kaugel läänes, öötaeva taustal kui varjud. Lõõmavalt ere valge Päike nende kohal, siiski võimetu midagi soojendama või sulatama.
Must taevas, millest Päikese lõõm oli kõik tähed summutanud - kuid siiski nägi ta neid vaimusilmas iga kord, kui pilgu üles pööras. Talle tundus, nagu võiks Ülailm otse ta avali ajju vajuda, koos kõigi oma teede, rändajate, saladuste ja mõistmisega - kuid hirmusööst pani ta samal hetkel üle kere värisema. Suured tundmatud jõud rippusid otse tema kohal ning ta olemus upuks neisse, kantaks laiali, hajuks tähtede vahele nagu lõkkesuits sellesse taevasse, mille ta oli alla oma selja taha jätnud.
Rada - lai tume vööt, millelt aegade algusest saadik kogunenud lumekirme minema oli nühitud. Seda tuli silmis hoida, ei midagi muud. Jõud aitas teda ning tõrjus kummalised nägemused teadvuse äärealale peitu. Kõik, mis luges, oli siin: õhuke lumi, must kalju selle all ning järgmise kanjoni poole suunduvad jäljed. Rada.
Ta astus selle äärele ja tegi esimese sammu kuuesajast.
Samm. Kelkude jõnks tema järel. Peatus. Õhutoru nahast sulgurit kokku litsuvaid hambaid paotada. Sisse hingata. Hambad kokku. Välja hingata. Samm. Kelkude jõnks. Peatus.
Ta ei loendanud samme. Ta lihtsalt astus raja serva mööda.
Samm. Kelkude jõnks tema järel. Peatus. Õhutoru nahast sulgurit kokku litsuvaid hambaid paotada. Sisse hingata. Hambad kokku. Välja hingata. Samm. Kelkude jõnks. Peatus.
Ta ei vaadanud ette ega taha, vaid ainult ammu põrmuks langenud jalgadest trambitud lund enda ees. Samm. Jõnks. Peatus. Hambad lahti, hingata, hambad kokku. Välja hingata. Samm. Jõnks. Peatus.
Millalgi sai ta aru, et keegi käib tema kõrval.
See oli vaksapikkune mehike, süsimust lihaseline keha paljajalu mööda lund astumas. Väikesed jalad liikusid kiires, kuid ühtlases tempos, temaga täpselt sammu pidades. Ta nägi mehikest läbi tumeda klaasi vaid ähmase kriipsujukuna, kuid valge lume taustal ei saanud seda ka olematuks mõelda.
Samm. Jõnks. Peatus. Hambad lahti, hingata, hambad kokku. Välja hingata.
Selline siis ongi Väike Rahvas, kerkis kuskilt teadvuse sügavusest pinnale mõte. Lugudes on nad hoopis teistsugused.
Väike mehike liikus kergelt ja pingutuseta, ei jäänud temast maha ega kippunud mööda. Samm. Jõnks. Peatus. Hambad lahti, hingata, hambad kokku. Välja hingata. Mehike jäi samuti iga kord seisma, kui ta peatus.
Ta tõstis käe ning rebis maski serva. See tuli raginal krae küljest lahti, välja hingatud niiskus oli need kokku jäätanud. Tahmaklaas tõusis silmade eest ja kuigi Päike asus ta kukla taga, lõi lumi peaaegu talumatu hiilgusega särama.
Mehike seisis ta kõrval ning vaatas tema poole üles. Kiilas pea, kõrge laup, kulmud ei paistnud. Nõelapeadena välkuvad silmad. Pikk sirge nina, kitsas paljas lõug. Sihvakad käed ja jalad, mille iga lihas välja joonistus. Pikad ja peened sõrmed. Päikese lõõmas sirutas ta taha säravale lumele niisama tumeda varju kui ta ise oli.
Tähed, tähed, tähed. Ükskõik, kas ta vaatas tühja taevasse või väikese mehikese poole, nägi ta tähti. Mitte ainult tähti kui valgustäpikesi, vaid tähti kui jõude, mis tõukasid endi vahel... Eelmine kord polnud midagi sellist.
Ta heitis pilgu piki rada. Ta ei osanud öelda, kui palju võisid rahnud selle lõpus olla lähemale tulnud. Ta lasi maskil tagasi langeda. Hambad lahti, hingata, hambad kokku. Välja hingata. Ta tegi järgmise sammu.
Valu pigistas rinna kokku justkui tuliste tangidega ning valgus vasakut kätt mööda alla. Ta lasi toru peaaegu lahti ja suruõhk paiskus talle suhu. Kramplikus hirmus pigistas ta lõuad uuesti kokku, teadmata, kui palju oli raisku läinud. Valu pani ta jalgel vankuma ning jõust ei olnud enam abi. Ta toetus kahe käega raskelt kepile ja võitles iiveldusega.
Väike mehike seisis tema kõrval ja vaatas tema poole üles.
Valu andis väga aeglaselt järele. Ta ootas veel veidi ning ajas selja sirgu. Lõdvendas haaret kepi ümber. Tõstis selle üles ning torkas pisitillukese sammukese kaugusel uuesti lumme.
Midagi ei juhtunud.
Ta kergitas väga ettevaatlikult jalga uueks sammuks.
*
Kokku varises ta keset laskumist. Kelgud puhkasid ta ees lumes, neid nõlval paigal hoidev köis pingul. Ta põlvitas kaljunuki juures, millesse kellegi käed olid kunagi köie jaoks soone tagunud.
Ta ei olnud enam Karude Vend. Ta oli nõder rauk. Ta vabastas värisevate kätega köiekeeru sõlmesulaselt, asetas soonde ning tegi sõlme. Ta pidi nüüd püsti tõusma ja sammhaaval köit järele lastes laskumist jätkama kuni järgmise vahepeatuseni - kuid teadis, et ei suuda.
Ta nõjatus küljega vastu kaljut ja kaalus olukorda. Õhusurve torukesest oli lakanud mõnesaja sammu eest - kuid ta ei vajanudki seda enam. Kaljud varjasid ta eest vaate oru kohal voogavale uduvaibale, kuid ta teadis, et see pole enam kaugel. Ta oli tegelikult peaaegu kohal.
Väike mehike seisis ja vaatas tema poole üles. Ta oli temaga kogu tee ülalt kaasa tulnud, tema kõrval kergelt ja nobedalt liikudes.
Kütt raputas pead, et häirivat mõtet eemale tõrjuda. Liigutus külvas ta kukla valupistetega üle. Väike Rahvas teda praegu ei aita, Väike Rahvas ei aita kunagi kedagi. Ta kohmerdas põlvili lumes kelkude juurde ja uuris nende peal õõtsuva päratu nahkkoti kinnitust. See oli täpselt selline nagu varem. Kinnituse vahelt välja pressinud vaik oli kivikõva.
Ta vajutas katseks peopesaga ühele hoovale, kuid see ei liigahtanudki. Ta toetus kätega kelguotsale ja puhkas veidi. Must mehike seisis kelgu kõrval ja jälgis tema jõuetut pingutust samas poosis kui enne, nägu huvitatult üles pööratud, kuid ilme tühi igasugustest tunnetest.
Tal oli vaja midagi toeks. Viivuks kaalus ta, kas mitte üht oma keppidest noaga pooleks lõigata, kuid otsustas siis, et tal pole selleks jõudu. Pealegi, teistel läheb neid vaja. Selle asemel lõikas ta katki üht nööristamata vibu koormas hoidva rihma ning sikutas tolle välja. Seejärel puhkas ta veidike. Pingutus oli tumeda taeva ning sellele heledasse lumme mattunud nõlvalt vastu küünitavad üksikud kaljud ta silme ees pöörlema pannud; süda kloppis ja suus oli vere maitse. Siis tõmbas ta välja noa ja püüdis kallist nahkselja põit kinnituse kõrval lõigata. Ta ei suutnud oma keha ühe käega ülal hoida ja vajus raskelt kelguotsale kõhuli, ennast noaga äärepealt vigastades.
Ta lebas liikumatult ja kogus jõudu. Veel ei olnud lõpp.
Kümnekonna minuti pärast ajas ta ennast vasaku käe küünarnukile ning seejärel peopesale toetudes taas püstakile. Seekord suutis ta lõike teha. Nuga oli nii terav, et sellega võinuks habet ajada ning tera vajus hõlpsasti läbi materjali, seda enda ees kortsugi tõmbamata. Ta lõikas laialt, palju laiemalt kui kinnitus, püüdes lõikele U tähe kuju enda, et see oleks klapina suletav.
Läppunud ja haisev õhk tulvas lõikekohast välja ning suur nahkpall vajus lössi.
Ta tegi veel viimased lõiked, pani noa tuppe, haaras vibu ja puges pea ees pimedasse lehkavasse kotti enda ees. Ta roomas ennast noore küti kange liikumatu keha ning niiskusest libeda põienaha vahele pressides edasi, kaaslasele aeg-ajalt tahtmatuid põlvehoope jagades ja kombates aeg-ajalt käega last, keda teine oma kehaga osaliselt varjas. Koti keskele jõudnud, tõmbas ta käsikaudu noa välja ning surus selle otse noorema mehe selja taga koti põhja. Ta vajutas noapidemele kogu oma jõuetu raskusega, pööras seda ning nüsis, kuni tundis, et see on koti mitmekordsest põhjast läbi jõudnud. Seejärel posserdas ta vibu otsa äsja tehtud august ning kelgupõhja harvade vitste vahelt läbi lumeni ning ajas teise otsa püsti, nii et improviseeritud telgi lagi sellele rippuma jäi.
Ta pani noa tuppe ja nihutas ennast oma kaaslase kangelt elutult kehalt teisele poole tuge, oma raskusega suure koti nahka pingule tõmmates, nii et vibu paari vaksa võrra kaardu nõtkus.
Läbi lõike igritses veidike päevavalgust ning immitses külma värsket õhku.
Nüüd oli tema töö tehtud. Telgiks muudetud kott varjab neid tuule eest, nad on oma riietes soojas, lõikest tuleb värsket õhku ja kui noorem mees kuue või kümne tunni pärast ärkab, pole tal häda midagi. Viivu mõtles ta sellele, kas tema keha külmub pärast seda, kui noorem kütt troonipärija alla orgu omade juurde viib, samamoodi igaveseks jäässe nagu tolle teise oma seal tõusval nõlval - kuid isegi sel polnud tähtsust. Kui jumalad tahavad, viivad nad ta Kuldsesse Kotta ka siit. Valu oli lakanud ja tal oli soe. See oli kõik, mis luges.
Sissekäiku varjavad voldid liikusid ning hetkeks paistis nõlval särav lumi talle otse kätte. Selle taustal seisis väike must mehike.
See oli viimane, mis ta selles ilmas nägi.
Seda, kuidas süstlanõel ta käsivarde tungis ning talle aju sadat miljardit neuronit ning nende omavahelisi ühendusi skanneeriv võrk pähe tõmmati, ta enam ei tundnud.
*
Alguses arvas ta, et see oli mägi, mida ta nägi.
Ta seisis puhmastesse kasvanud nõlval kahe kidura puu vahel teeraja otsas. Muidu lagedal silmapiiril küünitasid ennast otse tema ees pilvitu helesinise taeva poole tohutud nõlvad, tipp päikesevalguses kiiskamas. Sügav sissetallatud rada viis tema jalge eest üle kõnnumaa nende poole.
Ta selja taga voogas läbipaistmatu piimjas udu, millest ta pidi olema just välja astunud. Ta ei mäletanud seda.
Ta astus rajale ning kauge koloss hakkas kasvama, nagu viiks iga samm teda penikoorma võrra edasi. Selle nõlvadest said kõrged müürid, kõrge katuse silmipimestava helgi toon muutus ning ta mõistis, et see polnud igijää, mis seal hiilgas, vaid puhas kuld.
Iga kivi tohututes müürides oli temast kõrgem ja kui ta pea kuklasse ajas ning silmi kissitas, sai ta aru, millega määratu linnuse katus kaetud oli. Tuhanded kuldsed kilbid katsid seda nagu laastud Keskilma majade katuseid.
Värav müüris oli avatud ja ta arvas, et kuuleb relvade kõlksatusi ja häältekõma.
Kuldses Kojas oodati teda.