Juhuste huvitava kokkulangemise tõttu valis varjunime Mudlum taha peituv kirjanduskriitik "Vikerhommikus" arvustatavaks "Täheaja" 18. numbri ( https://kultuur.err.ee/995747/lugemissoovitus-eesti-ulme-kui-omaette-ts… ), võrreldes seda tänavuse "Eesti novelli" kogumikuga, samal ajal kui allakirjutanul käesolev juhtkiri juba sisuliselt lõpetatud oli. Ootamatu diskussioonivõimaluse üle saab muidugi ainult rõõmustada.
Niisiis, juba kaks aastat on MTÜ Eesti Jutt (Armin Kõomägi) avaldanud kogumikku "Eesti novell", millesse tubli žürii valib välja eelmise aasta novelliparemiku (ning lisaks ühe teksti klassikutelt). Ettevõtmine on allakirjutanu kui novelližanri tulise austaja arvates äärmiselt kiiduväärne.
Materjal pärineb üldjuhul "Loomingust", "Vikerkaarest" ja "Värskest Rõhust", lisanduvad üksikud lood autorikogumikest või antoloogiatest (eelmisel aastal Martti Kalda, Meelis Friedenthali ning Armin Kõomäe, sel aastal Janar Ala ning Jan Kausi tekstid).
Ainus kahe aasta jooksul žanriulme väljaandest "Eesti novelli" kogumikesse jõudnud jutt on Meelis Friedenthali "Kasuksepp", mis ilmus alternatiivajaloo antoloogias "Eestid, mida ei olnud" (2017) ja võitis ka Stalkeri auhinna. Fantastikasse kalduvaid tekste on kogumikes aga rohkem: 2018. aasta kogumikus eelneval aastal ilmunud 14-nest loost 3 ning 2019. aasta kogumikus 18-nest loost 4.
Mudlum tegi vikerhommikul kaks tähelepanekut. Esiteks, ulmekirjutajate esimene kriteerium olevat, et "jutt peab sisaldama võimalikult suures koguses ulmet!" On raske öelda, millel selline üldistus põhineb; samas ära toodud Maniakkide Tänava tsitaadis seda igatahes ei sisaldu (pigem vastupidi) ning nii palju kui allakirjutanu Ulmekirjanduse BAAS-i lugenud on, ei anna selleks alust ka BAAS ega ka "Loomingu" mainumber, mida samuti mainitakse. Repliigi korras võiks vastata, et rohke ulmesisaldus ei päästa seosetut sõnadejada ka ulmefännide hulgas - selle kinnituseks on kogumikus "Eesti novell 2019" ilmunud Taavi Eelmaa teos, milletaolised jutuvõistlustel kuhugi ei jõua ning mis on BAAS-is seni neli üht teeninud.
Tõele au andes pärineb kriitikult ka teistpidi ebaõiglane üldistus - keskmise Eesti novelli "tegevus toimub enamasti maal, sopase sügise või karmi talve rüpes, ja manustatakse ohtralt alkoholi". Selles ütluses näib olevat sõnastatud mulje, mille jättis ulmekirjanikuna alustanud Tõnis Tootseni (romaan "Esimene päev" (2016)) jutt "Roopas", kuid "Eesti novelli" tekstide koondportreeks see kindlasti ei sobi.
Teiseks jääb tema sõnul "Täheaja" või üldisemalt eesti ulmejuttude sõnaseadmisoskus üldjuhul "Eesti novelli" pinnaseks olevale kirjandusele alla. See paraku tõepoolest niimoodi on ja kui omaaegse "Algernoni" jutulabori või praeguse "Reaktori" puhul võib vabanduseks öelda, et need olid ja ongi algajate harjutamise kohad, siis "Täheaeg" võiks olla nõudlikum. Muuhulgas ei ole tingimata vaja ka jutuvõistluse paremikku kuuluvaid töid täpselt samal kujul avaldada kui need võistlusele esitati - need võiksid ka kõigepealt ikka sisutoimetaja töölauale jõuda.
"Eesti novelli" kogumikes on reaalsusest kaugemale nihkunud lugusid ilmunud liiga vähe, et nende põhjal mingeid üldistusi teha. Vahest sobiks nii mitmegi kohta negatiivne määratlus "žanriulmeni mitte jõudev" - fantastiline motiiv, millele jutt üles ehitatakse, on igivana ja kulunud (näiteks kohtumine Kuradiga ja mingid läbirääkimised või tehingud temaga), kuid samas tundub sellel siiski olema valdavalt realistlikus keskkonnas mingisugune omamoodi sära või võlu. Siin on tõenäoliselt põhjuseks valiku lähtealuse kitsus.