Tere!
Seekord jälle raamatust, mis on mulle kohutavalt kallis, võiks ulmesõbrale sobida (no kui on seda tüüpi ulme sõber, eks ole), aga ilmus kunagi Varraku hallis sarjas, siis Tänapäeva punases ja kannab nii selle kui autorinime tõttu kohe märki „väärtkirjandus, pole ulme, äärmisel juhul uitulme”.
Jeanette Winterson „Kirg”.
Olgu, Winterson on kirjutanud ka „Kivist jumalad”, mis on ametlikult ulmekirjandusena arvesse võetud ja kirja läinud, aga mulle on küll arusaamatu, miks „Kirg” ei ole.
Alustame huupi detailidest, eks? Kui lugeja alustab raamatut, ta saab samuti ainult mõned detailid. Näiteks et juttu tuleb muuhulgas ka Napoléon Bonaparte’ist.
Kuna tegu on Veneetsia vaatenurgaga (ehk itaallased! Ütle neile, et murul käimine keelatud, ja kohe on muru rahvast täis), on Napoléon, kes esineb teoses ainult objektina, kujutisena, kelle osas on oluline ainult, mida temast mõeldakse ja tema vastu tuntakse, peaasjalikult negatiivne kuju. Tobedavõitu, veider, aga millegipärast kirge esile kutsuv.
Oot, mida ma siin? Esimene peategelase-mõõtu isik, kellega lugeja kohtub, on prantslane Henri, kelle Napoléoni-armastus on esialgu kõikevõitev, isegi kui ta teda reetlikult algusest peale vaid Bonaparte’iks kutsub? Mis mõttes on teos Veneetsia vaatenurgast?
Häh, ärge laske end petta.
Selle loo peategelanna on veneetslanna. Villanelle on elus, on juht ja aktiivne isik. Henri lihtsalt loksub kaasa, millega või kellega sattub. Villanelle OTSUSTAB ja valib.
Mu enda loomingust on näha, et minu meelest on omaenda valikute tegemine elu sisu. Kes ei vali, ei elagi päriselt. Nii et Villanelle on peategelane, Henri on ... ka midagi.
See saab ka lugejale viimaks päris selgeks. Vist. Ühele neist elab ta kaasa (või noh, mina elan, üldistan), teisest on lihtsalt kahju.
Kõik.
Ei midagi enamat, ei midagi vähemat.
Ega Henri ei ole loll. Ta on lüüriline ja läbinägelik ja natuke halastamatu: ei kannata nõrku südameid.
Aga ta on nõrgapoolne.
Või siis just elutark, just „midagi muud polegi tarvis” ja lepib vähesega?
Ma ei tea.
Aga Henri läheb katki, Villlanelle mitte. Villanelle on nõtkest terasest, väga suure pinge all paindub, ent ei murdu.
Pinget on nende mõlema elus omajagu, nii eraldi kui koos, ning mõlemast elulaadist saab nii mõndagi teada. Väga palju saab teada nende napi 141 leheküljega!
Suhete kohta inimestega näiteks.
Suhtedki on Henri ja Villanelle’i osas iseloomulikult esitatud, kirjanik on selgelt nende vahel vahe sisse teinud. Villanelle’il on nimetud sõbrad, nimetud vaenlased ja nimetud kallimad (ühe erandiga: üks mees, ühe korra kohatud ja tekstis kaks lõiku võttev, on nimeline), Henril nimelised ja põnevad sõbrad, sõbrad, kes on nii lahedad, et annavad tervele raamatule jõudu juurde. No tsirkuses töötanud kääbusest tallipoiss ja viie kilomeetri taha nägev naistevaatajast ja joodikust iiri preester on ju lahedad tegelaskujud?
Kas selleks, et moodustada töötavaid tandemeid, on vaja mitte üksi hakkama saada? Kas vajadus teiste järele ongi pikkade tugevate suhete eelduseks ja kes üksi hakkama saab, on ise inimene, ent teised tema kõrval vaid varjud?
Ma ei tea, kas autor seda niimoodi mõtles.
See KINDLASTI pole praegu kehtiva konsensusega „õnnelik suhe on võimalik vaid kahe iseseisva, teineteist mitte vajava inimese vahel” kooskõlas.
Aga minu kogemus kipub ikkagi sinnapoole, et nii on. Kui inimene on iseendas täiuslik, milleks veel teised, mida see annab?
Nii, mis veel?
Aa, et miks see raamat minu meelest ulmesõbrale meeldida võiks?
Esiteks sellepärast, et üsna kõvasti leidub fantastilisi detaile (ebanormaalselt kaugele nägev mees on ainult üks kõrvaline näide). Jah, need võiks asendada normaalelulistega ja kirjutada sellest puhtalt ajaloolise (lühi)romaani, aga see oleks teistsugune raamat.
VÄGA teistsugune.
See siin on raamat, kus valitseb „ma räägin sulle lugusid. Usu mind!”
Kui see ära võtta, mis alles jääks? Mitte see lugu, kindel.
Kuidas poeesia ja fantaasia elavad ühes rütmis ja maailmas realismiga, ONGI lugu. Ei saa ära võtta fantastilist ja säilitada sama teost!
Teiseks on raamat seikluslik, seal JUHTUB asju, valitakse ja valitakse veel. 144 lehekülge, neist kolm ka järelsõnale pühendatud – ja oh! kuidas muutuvad olud ja olukorrad, aastad ja aastad mööduvad! Nii palju sündmusi niimoodi kokku pandud ja pressitud, ent miski ei tundu katkendlik ja vaevu kujutatud, vaid tekst on tihe. Tihe ja imeline.
Kolmandaks (ma ei tea, kas see on soovitus? Minu jaoks on) on see hea raamat. Päriselt hea, mitte „kõik on masendav ja lõpuks surevad nad ära, mis on veel hea asigi.” Elus raamat, kirglik raamat, nii ahastus kui joovastus sees, ja pole piinlik kusagil.
Soovitan.
.