Vahelduseks räägin kirjutan siis selgest ühemõttelisest ulmeklassikast samuti.
Seda ilmselt ON paljud (kuigi mitte päris kõik) juba lugenud, ent loodetavasti on meeldiv jälgida juttu ka tuttavast raamatust. „Aa, tema nägi ka seda nii!” ja „Hm, tema nägi seda hoopis nii, ilmselt on ta mingi juhm!”
„Valguse isand” niisiis.
Ma olen ainult tõlget lugenud. Ma arvan, et tõlge oli päris hea, aga kuna originaali pole käeski hoidnud, ega ma tegelikult ju tea.
Füüsiline tekst on Öölase väljaandes küll kriminaalselt pisike.
Aga seda väljaannet ning tõlget lugesin ja armusin sellesse raamatusse juba ammu, kui pisike tekst mind veel ei seganud. Näiteks umbes 20 aastat tagasi.
Algul ei saanud sündmustikust aru. Nagu ... kes on kes? Mis toimub? Ajad olid nii segi paistatud ja nimed kahtlased ja muutuvad ning miks on ja kes on ja ...
Aga põnev oli ikka. Nii ilusad stseenid, nii elusad ja samad tugevate värvidega välja joonistatud tegelased, Sam (üsna kiiresti õppisin selgeks, et tema on ka Siddharta) ja Yama ja Ratri ja Taraka said tuttavaks ning kuigi ma väga kaua ei saanud pihta, kuidas ajad just pendeldavad ja mis toimub, olin haaratud.
Hakkasin üht lugu jälgima, pääsesin sellesse sügavale sisse – ja siis see katkestati ja virutati mind osalt (vist?) samade tegelastega hoopis võõrasse situatsiooni. Mis värk?! Aga kuna tegelased olid osalt samad ja juba mulle armsad ja tuttavad, jälgisin seda uut olukorda, uut lugu ja sain sellest haaratud – ja siis kordus kõik.
Jälle uus koht ja (nagu?) uus lugu. Aga kuidagi peab ju nende lugude vahel ühendus ka olema, eriti kuna (osad) tegelased on samad ...?
Vahel peitus võõra nime all tuttav tegelane. Välimus ja sugu ju vaheldusid, oluline oli muu. Kuidas seda nimetadagi?
Võib öelda „isiksus”. Võiks öelda „ataman” (nagu raamatus). Võiks ka öelda „hing”, kui ütleja oleks vastava loomuga.
(Mina ei ole. Raamat ka ei ole, värvid on tugevad, aga hale sentimentaalsus puudub.)
Lugesin, kuni viimaks hakkasid lood kokku jooksma. Tükid asetusid takkajärele tervikusse, moodustus pilt, Suur Lugu – ja kui see juhtus, olin täiesti tummaks löödud.
Kui teos omaenda jõul lendama hakkas, kui tuli tunne, et ta lendab ja otsib saaki, olin täiesti ette valmistamata. Ning kui siis tekkis veel mulje, et ta ei otsi mitte suvalist saaki, vaid just mind, ta on just minule ideaalsel ja sobival viisil kokku pandud, oskasin vaid hingata ja lehekülgi pöörata.
Kui olin läbi lugenud, alustasin kohe algusest uuesti, sest nüüd teadsin rohkem, suutsin kaootilistena paistnud tükid narratiivis õigetesse kohtadesse sobitada ning nii tore oli, nagu oleksin millestki olulisest maailma toimimises aru saanud.
No hea küll, mitte pärismaailma. Aga „Valguse isanda” maailmas sain siiski enda jaoks asjad ideaalselt klappima!
Lugu iseenesest on päris lahe, kuigi ma ei hakka seda siinkohal ära tooma. Sest, noh. Äkki on kellelgi veel lugemata ja minu eesmärk pole ometi rõõmu rikkuda.
Ehk siis ei ole ulmekastmes „tüdruk ja poiss kohtuvad” ega „röövel põgeneb” ega „röövlite tagaajamine”, vaid päris asi.
Siin on lugu, mis ei oleks ulmelise elemendita üldse mingi lugu.
(Jaa, tean, mina ise kirjutan teistmoodi, kuid see ei tähenda, et ma toda meetodit hinnata ei oskaks!)
Et see lahe lugu aga SEDASI kirja on pandud, on absoluutselt ja hinnaalanduseta imeline ning minu peas oleks Zelazny ka ainult „Valguse isanda” autorina ülivõrdes kirjanik.
Olgu, ta on ka „Needuste allee” autor, see tõmbab ta väärtust minu silmis alla. Aga Amberi-lood annavad jälle tagasi.
„Valguse isand” samas on absoluutselt ja kaheldamatult ta parim töö ja see on üks kuradi hea töö tõesti.
Et raamatu ainus tõsine kristlane on ühtlasi „must isand”, et jutu sees tulevad nagu muuseas mainimisele palveautomaadid (raha sisse ja jumalad suhtuvad sinusse kohe paremini), et ümberkehastumiseks on masinad ning masinad ei ole tegelikult eksimatud, on pisikesed kõrvalised rõõmud selle kõrval, KUI elusad, ehedad ja päris on tegelased.
See raamat on karakterite pillerkaar. Nad on korraga just nemad viisil, nagu enamikus raamatutes ei saagi olla, sest vaadet tegelasele piiravad tema sugu, vanus, liik ... rääkimata üldisest välimusest. Aga kuidas siin on joonistatud välja igaühe olemus, isegi kui temast pole üldse pikalt juttu, ent samas ei suruta midagi peale, et kirjutata „tema oli kohmakas, lõbus ja suure ajuga” ja ei rõhutata seda kogu aeg, vaid kõik tuleb ise detailides, dialoogis ja tegevuses – see on absoluutselt imeline.
Et lugedes peaks nagu mõnede arvates tundma India mütoloogiat? (Sest teos on selle taustal üles ehitatud.)
Nah, minu peamised teadmised India mütoloogiast ongi pärit just sellest raamatust. Lugesin tegelasest, tuli uduselt meelde, et mhmh, natuke tean, olen nime kuulnud, Kali oli vist sõjajumalanna, jah – aga ma ei teadnud peale parasjagu loetava ikkagi suurt midagi peale pisiasjade ja raamatusarjast „Saja rahva lood” pärit India muinasjuttudest tuttava.
See-eest, kui hiljem sattusin mõne tuttava nime peale ja kui veel hiljem sai guugeldamisest normaalsus (meenutan, et esimest korda lugesin seda raamatut iidajal, kui internet oli siuke asi, mida ma utlibi arvutites tund aega korraga kahevärvilisena nägin), haakusid infoterad „Valguse isandast” pärit teadmiste külge ning moodustasid kergesti meeldejäävaid ning põnevaid kombinatsioone. Nüüd võin hoobilt öelda, kes on Murugan või mis on Šiva põhirelv ja sümbol.
Et ma võin mütoloogiasse seal tegelikult mitteleiduvaid „Valguse isanda” killukesi sisse panna?
Jaaaaaa ... miks see halb on? Kas India mütoloogia on miski, mida ma peaksin teadma punktuaalse täpsusega ja põhjani, kui õige inimene tahan olla?
Ma ei kaotanud midagi, mida enne teadsin. Võitsin kõvasti juurde. Et mõni pisiasi pole ideaalne, ei tohiks kedagi segada.
Ehk siis: te ei tea India mütoloogiast suurt midagi? See raamat on teile, saate teada. Te teate India mütoloogiast palju? See raamat on teile, sest veidi väändunud info uude konteksti panemine saab suuri naudinguid pakkuma. Teile meeldivad tegelased, süžee pole nii oluline? See raamat on teile, tegelased on imelised. Teile meeldib süžee, tegelased on vaid vidinad, kes seal sees sumpavad? See raamat on teile, süžee on väga hea. Teile meeldib teaduslik fantastika? See on VÄGA hoolikalt teaduslikuks tehtud fantastika. Teile meeldib fantastika ja võluvikud? See raamat on teile, sest imeväed on lahutamatu osa loost.
Ainult kui te armastate lihtsat loojutustamist, seda, et asjad algavad raamatu algusest (ja algavad samas ka ajaliselt) ja lõppevad lõpus (mis on algusest arvates tulevikus), pole see teie raamat.
Esimest korda lugedes on ta mõistatus. Alles hiljem, kui raamat käbi, saavad asjad selgeks – ja mõned asjad võtavad 5-7-9 lugemist, et mõttekaks muutuda.
Imeliselt kirjutatud.
Absoluutselt imeliselt.