Ajamasin

Ega ma ajamasinat tegelikult tahtnudki. Läksin täikale, et endale uus puskariaparaat muretseda. Vana keeldus uues korteris töötamast. Pime. Pisike kööktuba väikese aknakesega pimedasse põhjapoolsesse sisehoovi, aga see-eest mulle taskukohane. Mitte nagu mu endine korter, kus suured aknad seitsmenda korra pealt otse lõunasse vahivad ja mille eest minu kolme kuu sissetulek tuli lauale laduda.

Proovisin küll aparaati soojenduslambiga, noh, sellisega nagu omal ajal sigalates põrsaste kohal olid, soojendada. Kurat, korgid põlesid maha! Läksin siis pimedas ja sammis peaga korke parandama, lõin aparaadi laua pealt maha. Küll oli kahju!

Jaa... aparaat oli mul vägev! Keskkonnasõbralik. Gorbatshovi kuiva seaduse ajal üks keemiadoktor tegi. Ikka tolleaegne doktor, ilmunud teaduslike töödega ja puha, mitte mõni praegune naga, kes pole endast veel maailma muid märke jätnudki, kui mõned plekid voodilinadele, aga juba doktor. Ajab vesiniku uraaniga segamini. Ilus aparaat oli, klaasist kenasti välja puhutud ja käänatud-joodetud nagu vaja, fraktsioneerimiskolonnidega ning filtritega. Nagu peab. Millist kraami tegi! Nektar. Lasime laboris spektraali alt läbi -- puhas kraam. (Proovisime riigiviinaga... sihuke saast, et pärast ei julgenud kolm päeva suhu võtta. Mürk!) Mis kõige tähtsam, töötas keskkonnaohutult, päikeseenergiaga. Laadisid hommikul masina ära, panid aknalauale ja läksid tööle. Õhtul, nagu ukse lukust lahti said, juba tundsid... lõhn! Sihuke elu oli. Vot.

Nüüd peaks olema arusaadav, miks olin tol päeval harjumatult vara üleval. Ilma hommikust joomata asutasin ennast turule. Elu sunnib! Samagonniaparaat pole ju pesumasin, mis võib olla, aga ei pea olema. Ilma pesumasinata saab suurepäraselt hakkama, aga proovige te...

Turul oli muidugi tohutult rahvast, kõik sebivad, kõik sagivad... banaanid, riided, igasugu muu kirev pudi-padi... Kui sain viimaks täikal sinna ossa, kus viisakam rahvas istub, olin vaevatud ja uimane.

Käisin ja uurisin, et kas on... Päike käis juba kõrgelt, hakkas kõrvetama... ei meeldi mulle massid ja tõuklemine. Mitte üks põrm.

Nägin juba eemalt: istub üks kurb kuju. Lõdiseb. Aga laual mingi plekist kobakas. Huvitav asi seesugune. Lähen ligi ja uurin, et kas tal on. Vastab, et pole.

«Mis see on?» uurin kaadervärki vaadates.

«Ajamasin.»

Ajamasin! Esialgu mul isegi ei mõiganud, aga siis... seest lõi kuumaks!

Ajamasin, ajamasin... sellega võib ju... kurat! Sellega võib ju lennult sellesse õndsasse aastasse põletada, kui maksis ainult 5.30. Ei, veel parem, aastasse mil maksis 4.12... 3.80... 2.52! Hakkasin suisa võbisema.

«Töötab kah?»

«Töötab nii, et seda nägu.»

«Noh, kus sa siis sellega ära käinud oled?»

«Ära käinud, ära käinud...» pobises mehike. «Ajarännud on võimatud, seda peaks iga vähekegi haritud inimene teadma! Kõik on nagu mingid turistid, jumala eest! Muudkui laseks ringi. Ruumis ja ajas.»

«See,» koputas ta riistapuule, «ei ole ajas rändamiseks. See masin toodab aega. Muundab ainet aegruumi kontiinumiks.»

«Võtad paned siia ainet sisse,» seletas ajamasina omanik ja pistis «Priima» koni auku, «ja lopsti, paisubki meie Universum tibake suuremaks.»

«Te nagu teaks neid asju?» küsisin kerge torkega.

«Muidugi tean! Õppisin kunagi teoreetilist füüsikat. Masinagi tegin siis valmis. Tahtsin oma teooriat tõestada. Noh, siis võtsin naise, teooria jäi sinnapaika, siis naine kah... Mõtlesin, et mis ta, kurat, seal kapi otsas roostetab. Raha on vaja, müün ta õige maha.»

«Kes see sihukest ikka...» alustasin ja siis plahvatas minul! See põhjajoonud füüsik oli teoreetik. Teda vaevasid Maailmakõiksus ja igasugu kontiinumid. Mina olen aga terve elu olnud praktik, mis siis, et omal ajal endalgi kraadist pool pügalat puudu jäi. Teistsuguste kraadidega oli huvitavam tegeleda. Manustamise mõttes. Kui need paar korda, mil ma õlleka asemel masinaõpetuse loengusse sattusin, mitte täiesti raiskuläinud aja veetmise viis polnud, siis...

Minu ees oli masin. Muundav masin. Masin, mis muundas ainet aegruumiks. Sellega võinuks, vähemalt esialgu, lahendada inimkonna prügiprobleemid ja veel palju muudki. Aga see kõik ei huvitanud mind. Absoluutselt! Minu jaoks pole prügi probleem. Meie saame omavahel suurepäraselt läbi. Üks ei häiri teist. Minul oli janu. Kes seda on tundnud, teab, mis on PROBLEEM! Edasilükkamatu sealjuures. Aga kui edasi arutada... loogiliselt võttes peaks see olema pööratav masin. Pööratav, see omakorda tähendab seda, et ta võib ka kerida sedasamust aegruumi kontiinumi kokku ja muundada aineks. Näiteks... Risk õilistab ja nagu ütles minu kunagine vaimne isa: «Joomisest võib loobuda vaid veel suurema joomise nimel!»

«Mis maksab?» küsisin reetlikult kähedaks tõmbunud häälega.

Mees nimetas hinna, mis kindlasti polnud realistlik. Pärast pikka tingimist ja kostitamist minu isiklikus taskus olevast kilekotist võetud, ainult korraks süüdatud «Cameliga» lõime 25 krooni peale käed. Diil!

Terve nädala kruttisin ja nuputasin masina kallal, seni kuni pihta sain, et mis ja kuidas. Purukainelt seejuures. Aga nüüd... Ei iialgi enam!

Elan Tähtveres. Korter on aus ja hea. Võib-olla on küll talviti külm ja puhub läbi, kuid nüüd see mind ei morjenda. Minu hinges on alati soe.

Voodis pikutades ja omaette filosofeerides kuulen (sein on üsnagi hõre) mõnikord möödakäijad hädaldamas, et nemad kohe ei tea, kuhu see aeg kaob... Mina tean. Kuid keda liigutab võõras mure? Mina tahan elada oma elu nii, et poleks piinavalt kahju asjatult raisatud kuude ja aastate pärast!