Choronzon

kõik, kes nõiakunstist midagi teadsid, visati kas vette või põletati kaua aega tagasi, nii et nüüdisajal tehakse nõiakunsti nagu parasjagu juhtub.

«Okultism» Alexander C. Rae

Koju jõudnult ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis.

«Nii,» sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. «Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli.»

«Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber fotograaf,» rahustas teda Meets. «Istume ikka toolidel. Ja küünlaid pole ka vaja. Jood paar klaasikest veini ära ja pea see tuluke silmas ei ole. Loidad nagu väike päike siin.»

«Ära sega, ma olen tahtmist täis. Need põrgulised jumalakuulutajad ajasid mul pargis hinge päris mustaks. Mu kuntsnikuhing vajab praegu ATMOSFÄÄRI!»

«Tee aken lahti kui sa atmosfääri vajad,» arvas Meets ja valas välja. Aga juba vedas Votokas kriidiga põrandale kaks ringi. Sisemisse joonistas veel viisnurga ja sokutas selle iga haru otsa ühe küünla.

«Ahhaa!» hüüatas ta seejärel, lõi Meetsiga kokku, jõi põhjani ning hakkas raamaturiiulis sobrama.

«Mul pidi siin kuskil üks okultismiraamat olema,» seletas ta ise. Rõõmsa hüüatuse saatel tõmbas ta välja pisiblufi käsiraamatu.

«Ma'i teadnudki, et sa maagia vastu huvi tunned,» mainis Meets.

«Ei tunnegi, mind huvitavad tegelikult need pisiblufi raamatud. Igast targast tellisepaksusest entsüklopeediast kõrgelt üle. Asendamatud abimehed igas vallas. Nagu praegugi.» Ta lehitses natuke närviliselt lehti. «Roosiristlased,» pomises ta. «Võlurid, Crowley, kaosedeemon...»

Siis leidis ta õige koha, luges näpuga järge vedades ja toppis raamatu rahulolematult tagasi.

«Mingi jamps,» seletas ta ise. «See liiga keeruline, meie ajame lihtsama õhustikuga läbi.» Ta tassis ringi sisse toolid ja pudelid.

«Anna tikku,» käsutas ta Meetsi. Saanud küünlad põlema, sikutas Votokas paksud kardinad ette.

Pidulikult seisti hämaruses põlevate küünalde keskel.

«Proosit,» ütles Meets. Võeti põhjani ja valati klaasid uuesti täis.

«Päris hea atmosfäär, eks ole? Mitte mingi labane trimpamine,» arvas Votokas uhkelt.

«Nojah,» kehitas Meets õlgu. «Kui sa veel sobiva muusikalise tausta ka orgunnid, siis võib juba kergelt kuradeid nägema hakata.»

«Muusika! Väga hea mõte! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud.»

Veidi aega sagis Votokas tikutule valgel toas ringi.

«Ahhaa!» hüüdis ta makki mängima pannes. Masendav muusika täitis toa maast laeni.

«Kas näed juba kuradeid?» päris Votokas kui nad olid istunud ja teisegi klaasi põhjani limpsanud.

«Ei, mitte halligi ei näe.»

«Mis jutt see on! Või tema ei näe, häh! Võtame!»

Võeti.

«Noh, kaosedeemon või misasi sa oled!» hakkas Votokas kergelt praalima. «Tule välja, kui mees oled. Ja kui oled naine, seda parem, tule, istu mu põlvele.» Nad olid juba pargis paar õlut ära joonud ning ega Votokas palju kannatanud ka ning kui kristalselt aus olla, siis meeldis talle kainenagi huilata.

«Kamoon! Võhadi podlõi trus!» õitses ta praegugi oma lemmikväljenditega.

Meets muigas ainult ja korkis uut pudelit lahti. Küünlaleekide hubisemise tõttu tundus talle, nagu oleks mööbel vahepeal värisenud.

«Siin on tõesti atmosfääri,» mõtles ta. «Hakka või kartma.»

«Kas sa tead, mispärast mul seda deemonit vaja on?» küsis Votokas.

«Atmosfääri jaoks,» arvas Meets.

«Ei, ma tahan talt üht teenet paluda!»

«Soh?»

«Jaa-jaa,» noogutas Votokas kurvameelseks minnes, «ma tahan andekaks saada. Geeniuseks.»

Meets pidi endale peaaegu veini hingekurku ajama.

«Sina ja andekaks, ära aja naerma. Seda ei suudaks isegi tosin deemonit mitte.»

Ta puksatas nii, et vein loksus maha. «Ja üldse, mispärast sul seda andekust vaja on?» pani ta lõbusalt pead raputades käe sõbra õlale. «Vaata, mina olen ikka alati mõelnud, et need, kes koopiaid teevad, need on ikka andekad inimesed, kobakäpp seda ei suudaks, midagi järgi teha, mõistad -- ta ei oska. Aga vaat teisest küljest, need kobakäpad teevad jälle palju originaalsemaid asju, eks ole. Isegi kui nad matkivad, tuleb midagi muud välja. Originaalsus tead, vaat see on just andetute rida. Ja mulle, mõistad, lähebki rohkem peale andetu originaal, kui perfektne koopia.» Ta mulistas vaikselt oma joogi kallal, oodates teise arvamust. Ent sõber ei vastanud, tundus, et ta oli tusameelsusse vajunud.

«Mina suudan,» sosistas keegi Votokale kõrva.

«Mida,» küsis too, arvates, et Meets seda ütles. Meets, uskudes et Votokas ei saanud tema jutu mõttest aru, hakkas oma teooriat nüüd juba pikemalt lahti seletama. Kuid Votokas ei kuulanud ka nüüd, sest teinegi kõneleja vastas.

«Sind andekaks muuta.»

Votokas vahtis ammuli sui seletavat Meetsi ja taipas, et too seda ei öelnud. Votoka kõrvust oleks nagu soe tuulehoog möödund.

«Kas või kohe.»

«Eee..., mis mõttes andekaks,» mõtles Votokas. Ta tajus nüüd väljaspool ringi nagu midagi võõrast.

«Sinu fotod oleks nagu elusad, neil oleks hingestatust, nad poleks mitte lihtsalt pildid, vaid aken elavasse maailma. Nii on.»

«Hingestatus?» See oli see, mis Votoka piltidel alati puudus.

«Sinu aparaat tabab ära iga inimese, iga ehitise, iga looma ja eseme hinge ja talletab selle filmile. Sa tallad maailma, kes sind ei tunnusta, põrmu. Nii on.»

«Misasi sa üldse oled? Mingi jama vä?»

«Ma olen Choronzon, see, keda sa kutsusid oma soovi täitma.»

«Vahi. Ja tahad kohe täita?»

«Jah.»

«No täida siis.»

«Ma ei saa.»

«Miks?»

«Mul on vaja käsiraha.»

«Mida?» imestas Votokas.

«Ühte hinge.»

Votokas võpatas. Ta tõstis veiniklaasi masinlikult suule. «Atmosfäär on tõeliselt hea,» kiitis ta ennast, «ma juba kuulen kuradeid. Pea neid siis näha ei saa.»

«Ära istu nüüd nii mossis näoga,» patsutas Meets talle õlale. «Ma tahan sulle lihtsalt head. Sinust ei saa kunagi andekat fotograafi, sa lihtsalt oled selline. Öelgem otse ausalt välja -- koba. Sinna ei saa midagi parata. Aga on see halb? Mitte sugugi, just originaalsust ongi vaja, mitte andekust. Neid andekaid koopiamehi on niigi küll ja küll, kõik kohad täis, aga kobasid, kes julgeksid midagi teha, ei ole. Proosit!»

Votokas limpsas veini põhjani. Suutmata lobiseva Meetsi tõttu taibata, kas ta kuulis hallukaid või mitte, üritas fotograaf seltsilisest hetkeks lahti saada.

«Kuule,» pomises ta, «mine õige ja too köögist sakuskat, mul peaks seal juustu olema.»

«Vot, vot hakkab tulema,» noogutas Meets. «Ma arvasin juba, et sa'i pakugi.»

Samal hetkel, kui Meets ringist välja astus, puhkes toas keeristorm. Mees paisati tuulde nagu kaltsunukk. Kogu mööbel, kõik ruumis asuvad asjad sööstsid paigast. Möirgamine ja raksatused kurdistasid kõrvu. Kokkupõrgetes pööraselt kihutavate kappide, laudade, klaasnõude kildude, nugade-kahvlite ja kõige muuga, hakiti ning lömastati Meets liharäbalateks. Soolikad ja silmamunad pritsiti seintele. Verepilved muutsid õhu punaseks uduks ja kustutasid viimaks küünlad. Pimeduse saabumisel lõppes ka möll. Tuba täitis paks verehais. Tükk aega istus Votokas liikumatult, ent siis -- kui peale tilkumise ja väljast kostva liiklusmüra enam absoluutselt midagi kuulda ei olnud, hakkas Votokas liigutama.

«Meets,» piiksus ta hirmust peenikese häälega.

«Ohver on vastu võetud. Pildista ja kogu kuulsust.»

Votokas roomas aeglaselt ukse poole. Esimene asi, mis talle ringist väljudes käe alla jäi, oli ei tea kuidas sinna sattunud fotoaparaat. Kiunatades, nagu oleks aparaat teda kõrvetanud, rapsas Votokas sellest paanikas kõrvale, virutades pildikasti kuhugi minema. Nätsatades maandus see millessegi lägasesse. Ka Votokas libastus ja vajus küünarnukkidele. Puupilpad, klaasikillud, riideräbalad ning luukillud. Kõike, mis pimedas ta käe alla jäi, kattis soe lige mass. Mees võpatas iga kord, kui käe läga sisse pani. Jõudnud ukse juures asuva põrandalambi lülitini, vajutas mees tule põlema.

Ilmaaegu.

Vilksamisi nähtud toa sein, põrand ja lagi sundisid ta silmad kõvasti kinni pigistama. Soolikad ja siseorganid olid kistud ribadeks ja paisatud kõikjale mööda tuba laiali. Mõned luud turritasid välja seinast, kuhu nad hirmsa hooga olid virutatud. Raudbetoonist seinapaneel oli tundmatu jõu jaoks olnud vaid plastiliin. Laest ja seintelt nirises verd, sappi ja maomahla. Lambikuplilt tillerdas otse ta nina ees poolik süda mingite soonte otsas. Votokas tundis minestust peale tulevat. Ta kustutas lambi kiiresti. Käsikaudu ukse avanud, lohistas fotograaf ennast koridori. Keset selle põrandat oli fotokaamera ja kaks filmirulli.

«Võta ja pildista. Tulemus vapustab sind. Üllata maailma.»

«..Õõh...,» värinad raputasid fotograafi, ta ei tahtnud seda kuulata.

«Muidu oli ohver asjata.»

«..Õõh...»

«Võta oma aparaat.»

Votokas lebas tardunult edasi, vahetevahel ainult kergelt värinate käes rappudes.

«Kas sa ei saaks Meetsi uuesti kokku panna?» pinises ta viimaks, nagu lõksu jäänud kärbes.

«Ma olen KAOSE deemon!»

«Mine ja pildista!»

Votokas jõllitas liikumatult aparaati.

«Hüva, saad oma Meetsi!»

Esialgu ei juhtunud midagi, siis aga hakkas Votoka kõrv eristama kõrvaltoast üksikuid hääli: krigin, plätsumine, millegi lohistamine, hootised röginad...Votokas tundis, kuidas tal järsku põrandal külm hakkas. Ta ajas end kramplikult aparaadist eemale hoides püsti. Värinahood raputasid endiselt ta keha. Teisest toast kostvad hääled lõppesid mulksumisega. Saabus vaikus.

«Meets?» hõikas Votokas pingest võbeleva häälega. Vastust ei tulnud. Ukse alt immitses mingit kollast löga.

«Meets?»

Votoka teravdunud kuulmine tabas õhkõrna röhatuse. Fotograaf astus sammukese uksele lähemale ja kuulatas. Susin. Nagu oleks millestki vaikselt õhku välja voolanud.

«Panid sa ta ikka kokku vä?» Votokas peaaegu juba halises.

«Jah.»

«Kus ta siis on?»

Uks tema ees liigahtas järsku. See kummus kergelt sissepoole ning naksudes andsid kruvid piidapesades järele. Votokas hakkas taganema. Kerge metallikrigina saatel võeti uks eest. See, mis nüüd ukseavas seisis, ei olnud kindlasti Meets. See oli midagi, mis võis olla toas olnud jäänuste kobrutav mass.

«Need kaks filmi on proovimiseks. Ära kokku hoia.»

Votokas ei suutnud end liigutada.

«Võta aparaat!»

Mees ei liigutanud ikka veel.

«Ise tead!»

Mass liigahtas. Enne veel, kui see jõudis sentimeetritki läheneda, hüppas mees karjatades tagasi ja haaras ukse käepidemest ja kiskus hirmsa jõuga ust. See mitte ei jõnksatanudki.

«Võta aparaat!»

Votokas lausa niideti õudusest põrandale, ta haaras aparaadi järele, nagu näljane leivakannikat ja tormas siis koperdades korterist välja.

Tundes ennast kohutavalt haigena tuias Votokas mööda linna. Kaamera tolknes paelapidi kaelas ning tuletas ennast vastu rinda koksides iga sammu juures meelde. Mehe käed ja põlved olid ikka veel verelögased. Vastikusest värisedes astus Votokas murule ja potsatas põlvili, hakates ennast vastu rohtu puhtaks nühkima. Kõrvalt kostev prügikasti kaane kolksatus pani ta kohutatud varblasena püsti hüppama. Lohiseval sammul eemaldus prügikoll, peaaegu tühi kilekott toika otsas selga visatud. Votokas vaatas teda kartlikult, siis puudutas ta arglikult fotoaparaati. Kõheldes tõstis mees kaamera: «Linna tutvustav rohelise mõttelaadiga piltpostkaart,» pomises ta. «Teatava sotsiaalse kriitikaga.»

Fookusesse.

KLÕPS.

Prükkar tundus objektiivis komistavat. Kott kukkus kolinal maha ja mädanenud käest, mis seda kinni hoidis, libisesid välja luised sõrmed ja küünarluu. Kogu liha tuli pruunikate kamakatena skeleti küljest lahti ning lärtsatas teele. Luukerestunud mees astus veel paar sammu, ent vajus siis jõuetu kondihunnikuna kokku. Taustaks oleva betoonmaja seintesse tekkisid praod ning puistates enda ette aknaklaaside kilde, vajus hoone ähvardavalt viltu.

Votokas langetas aeglaselt aparaadi. Vaatas, ega uskunud oma silmi. Kõik oli normaalne.

Mis see oli? Mis värk oli juhtunud? Hallutsinatsioon?

«Eks ole, su fotod tulevad enneolematud?»

Votokas tardus.

«Mida sa ootad, pildista. Või saadan Meetsi sulle appi?»

Kohutatult tõmbus Votokas küüru ja heitis pilgu üle õla majaukse poole. Jube jäänustemass oli trepikoja uksel.

«Pildistan, pildistan...» piuksus fotograaf viginal ja tegi kiiresti paar suvalist pilti majast ja selle ümbrusest. Maja sammaldus hetkega, akendel kõõluvad inimesed moondusid kisenduste saatel vastikuteks värdjateks, rohi kolletas ja põõsad ning puud tundusid elustuvat. Ainus, mis muutumatuks jäi, oli Meets. Hirmunud Votokas pillas kaamera käest.

Rohi oli roheline ja inimesed akendel vahtisid igavlevalt ringi. Igavlev ei paistnud ainult koletis ukseavas. Pildistaja taandus ja pani jooksu.

Votokas kõndis mööda linna ja pildistas suvaliselt kõike, mis ette juhtus: inimesi, maju, autosid, taevast, prügikaste. Iga pilt pani mehe võpatama, näidates värdjastuvat maailma. Ta ainus siht oli filmid võimalikult kiiresti täis saada. Siis ei pea ta enam pildistama ja seda kõike nägema. Votokas seisatas ja vaatas tagasi. Talle tundus, et kõik, mida ta oli pildistanud, paistis kuidagi hallim kui muu. Turg, kus ta oli tükk aega klõpsutanud, näis olevat justkui suure pilve alla sattunud. Mõni üksik inimene, kes äsja juurde tulnud, paistis nagu erksam, teised tundusid tuimad ja hallid. Votokas sülitas ja läks edasi. Kõige olulisem oli praegu film täis pildistada. Kuigi jah, jõuda lõpptulemuse -- ilmutamiseni, ei tundunud just eriti meelitav. Aga teisest küljest jälle. Ta tahtis... ja ka ei tahtnud näha millised need fotod siis välja tulevad. On ta siis nüüd praegu, kui ta neid pilte teeb, nii põrgulikult andekas?

Saanud teisegi filmi täis jäi Votokas seisma. Ta ei osanud enam midagi ette võtta. Vahtis arglikult ringi ja keris siis filmi tagasi.

«Vii oma kunst lõpule.»

Votokas neelatas. Alistunult pöördus fotograaf tagasi oma ateljee poole. Seisatas siis.

«A' Meets?» küsis ta areldi.

«Ta ei sega sind, kuni oma tööga tegeled.»

Tasapisi hakkas Votokas astuma. Ta oli mõttes, paistis, et midagi halba temaga vist ei juhtu. Ta lihtsalt on saanud oma tahtmise ja on andekas. Kuid teda jäi kummitama sõna «kuni» ja vastik tunne, et keegi on temaga kogu aeg kaasas. Nüüd ja alati, ükskõik, kas ta sööb, magab või situb. Kuni...

Jõudnud pimikusse, kustutas ta tule ja asus isegi tillukese ootusärevusega asja kallale.

«Vaatame, vaatame,» pomises ta, võttes värisevi käsi aparaadist filmirulli. Punane valgus ta ümber tundus täna kuidagi võigas. See meenutas punase udu pilve. Ka seinad ja lagi.

«Vaatame, vaatame,» pomises ta sellest mitte mõelda püüdes ja filmi kallal vaeva nähes. Õhus oli tunda kannatamatust. Keegi oli ootevalmis.

Fotopaberile ilmus pilt, Votokas kangestus. Kõik oli palju jubedam, kui objektiivis paistis. Turuplatsi ümbritsevad majad olid mädanenud, kokku kukkunud või põlemas, platsil aga kees tõeline põrgu. Veri, agoonia ja piinad. Piinad, mis väljendasid sedavõrd koletut valu, et Votokas oiatas kramplikult ja pillas pintsetid maha. Pimiku punane valgus võimendas seda kõike mitmekordseks.

«Suurepärane.»

Jälkust alla surudes sundis Votokas ennast ilmutama järgmise kaadri, ja järgmise, ja järgmise. Kõikjal valitses kaos. Õhk ta ümber tundus pinevusest tihenevat, lausa praksuvat. Iga kaader oli hullem kui eelmine. Nende fotode järgi võinuks arvata, et kogu Jõgeva linn on hukkumas kohutavas hävingus.

«Unelm.»

«See on haige,» pomises Votokas. «Need on haiged pildid, nendega võin ma saavutada tunnustuse ainult maniakkide või satanistide seas.»

«Ent see-eest on kogu linn su ande ees põrmus.»

Järsku tundis mees lausa füüsiliselt deemoni kohalolu. Miski limane ja jahe embas teda algul õlgadest, seejärel puusadest...

Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale. Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligi. Votokas lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.