Väike sinine pilv

Kudrun Tamm. Õhulossiarhitekti käsiraamat. Tartu: 2015.

"Õhulossiehitaja käsiraamat" on mitmes mõttes üks veider raamat. Selle kaante vahel on seitse muinasjuttu: mõni neist lihvitum, mõni kerglasem, mõni lapsikum, mõni tõsisem. Kõik romantilised ja ilmselgelt autori meeltes kaua käärinud. "Algernoni" käesolevas numbris ilmub neist üks, "Klaasissepa poeg", mis jääb kuhugi ulmekirjanduse ja muinasjutu udusele piirimaale. Allakirjutanu on imeulme žanriantoloogiatest lugenud nii mõndagi sarnast teksti, nii et avaldatavus ulmeajakirjas temas kahtlusi ei tekitanud. Ka on lugu igati heas eesti keeles ja stilistiliselt viimistletud.

Veidraks teeb kogumiku fakt, et enamiku "Algernoni" lugejate jaoks jääb see vähemalt esialgu kättesaamatuks. Nimelt on see omakirjastuslik väljaanne, mida trükiti 50 eksemplari, millest vist igaüks on praeguseks juba uue omaniku leidnud. Omakirjastuslikkust peetakse üldiselt kuidagi väheväärikaks - valitseb vaikiv eeldus, et seda teed lähevad kas grafomaanid või tõekuulutajad; eesti ulmes leidub näiteid mõlemast. "Õhulossiehitaja käsiraamatu" juttude puhul julgeb allakirjutanu mõlemad variandid välistada. Vastupidi, võib kahetsusega öelda, et see liimköites vihik, mille puhta valge kaane keskel näeme vaid üksikut sinist pilvekest, ei ole oma sisu vääriline.

On raske öelda, miks valis autor just sellise viisi oma loomingu avaldamiseks. Võimalik, et tagasihoidlikkusest või häbelikkusest. Võimalik, et kirjastustega suhtlemine ja nõupidamised sisutoimetajatega tundusid liiga tülikad ning aeg "pärisraamatu" valmimiseni liiga pikk. Võimalik, et mõnel muul põhjusel.

Allakirjutanu arvates oleks aga see tee tasunud igal juhul lõpuni käia. Kui autor ei jahi kuulsust ega honorari, näib omakirjastuslik väljaanne mugava võimalusena endast märk maha jätta. Siiski on see, nagu suurem osa mugavaid võimalusi, lõks. Eesti kirjastustes töötavad üldiselt intelligentsed ja palju lugenud inimesed, kelle arvamust tasub kuulata ka siis, kui sellega lõpuks ei nõustuta. Nii nagu uue äriplaani korral on pangalaenu taotlemine kõige parem viis tasuta eksperthinnangu saamiseks, on käsikirja saatmine tuntud kirjastusele - või "Algernonile" - hea võimalus saada tagasisidet professionaalidelt. Seda silmas pidades oleks tegelikult oma käsikirja kuhugi mujale kirjastusse saatmine otstarbekas ka neil üksikutel juhtudel, kui autor ise on mõnes kirjastuses juhtival kohal. Allakirjutanu ei kahtle, et näiteks Krista Kaer võiks kirjutada mõne hea romaani; küll aga oleks temast tark seda mitte pakkuda "Varrakule".

Edasi, väga vähesed autorid on võimelised kujundama omakirjastusliku väljaande kui toote võrreldavaks suurte kirjastuste poolt väljaantuga. Väga vähesed autorid on võimelised oma väljaannet samal tasemel levitama ja turustama. Eelöeldu tähendab kokkuvõttes seda, et päriskirjastuse vahendusel õnnestub peaaegu alati rohkematele lugejatele rõõmu valmistada - täiesti olenemata sellest, kas neid on lõpuks 300 või 30 000.

Õnneks aga ei tähenda need 50 bibliofiilset vihikukest, et Kudrun Tamme lood ei võiks kunagi ilmuda ka pärisraamatus. Ka siis, kui see peaks tähendama praeguse valiku uut läbitöötamist või täiendamist, tasuks see lõppude lõpuks ära.

Kommentaarid

KTamm's picture

Saan rõõmuga teatada, et "Õhulossiarhitekti käsiraamat" on nüüd saadaval e-raamatuna Apollo ja Rahva Raamatu veebipoes.