„Paralleelmaailmad,” ütles naine, kes nägi täpselt sinu moodi välja. Ta soris su lauasahtlis. „Jah, ma tean, see on mingi Star Treki moodi pask.”
„Kummalgi meist pole habet,” ütlesid sa. „Kumb meist Peegeluniversumist pärit on? Kumb on kuri kaksik?”
Ta leidis su kaasavõetud lõuna kotist kaneeliküpsise. Kuidas ta Kondo-Pelletier’ turvameetmetest mööda sai? Sind nad küll ilma nimesildita sisse ei lase, aga sa töötasid seal. „Oh sa,” ütles ta ja pistis küpsise särgitaskusse, „eelmisel nädalal olin Chi-84s – värvatav vaatas mulle silma ja teatas, et tema on kindlasti kuri kaksik.”
Läksid temaga kaasa. Mõtlesid selle tüdruku ebamäärasele kulunud poliitikakäsitlusele, kellega sa just neljandal kohtingul olid käinud. Mõtlesid, milline on paberitöö ja keemiainseneri ülesannete tasakaal ükskõik mis töö puhul, mida sulle ülejäänud elu jooksul antakse. Mõtlesid iga-aastasele pühadekaardile, mida isa sulle saatis alates sellest, kui oli otsustanud vaba aega koos perega veetmise asemel reisimiseks kasutada. See maailm poleks sinu jaoks üldsegi teistsugune. Sul polnud isegi papagoid, keda toita.
***
Maailmad rulluvad üle kaardi lahti, hargnevad valikutest ja kobarduvad võimaluste ümber: tekib Jenny Sirico ruumijaotus. Sellal, kui üks Jenny Sirico joob hommikukohvi, kallab teine Jenny Sirico teises maailmas tassi kohvikoort, üks jahvatab ube ja teine vajutab kella kinni. Milline tahes neist hetkedest võib olla deltapunkt: kes tahes nende seast võiks haigutada, ringutada ning sõita linna, kus ta kunagi varem pole käinud ja uut elu alustada, aga enamasti nad seda ei tee.
Keegi ei hooli ilma inimesteta maailmadest, välja arvatud mammutikütid ja väeti Tõenäosuse! Patrull!!, mis on võtnud endale reaalsuse korravalvuri ülesande. Üksikud maailmad muudavad naabrid ebastabiilseks, kuid nii kaua kui teisitimõtlejaist Siricod loovad oma Shangri-Lad asustatud maailmadest kaugemale, on T!P!!-l teised prioriteedid.
Shangri-Lal polnud vaja keemiainsenere. Rohkem kui viiendik Jenny Siricotest olid Chem. In. ning sa mõistsid kiiresti, et kui sul oleks olnud auahnust parimatest parim olla, ei kükitaks sa tolles Kondo-Pelletier’i kuubikus. Shangri-La vajas juhiabisid, sušibaaride ettekandjaid, taksojuhte ning seda tööd sa ka tegid ja said kõigi teiste Jenny Siricotega võrdset palka. Pärast tööd jalutasid sa hämaraid kuritegevusevabasid tänavaid mööda koju rõduga korterisse, millest avanes vaade linna ümbritsevatele ürgmetsadele. 39°30’N, 03°0’E – sinu maailmas oleks see olnud Mallorca.
***
Meeleavaldused tulid sulle üllatusena. Siin polnud sa vaevunud uudiseid jälgima – need olid valik miljardi maailma uudisvoogudest, mis sarnanesid enam-vähem sellega, millest olid lahkunud (pooled allavoolu lugudest olid sinu ajajoonel juba niikuinii ära toimunud); uudisvood miljardist maailmast, mis sinu omaga eriti ei sarnanenud, ja magedad kohalikud uudised värskelt näpatud 70 millimeetriste filmikoopiate, tulevaste kontsertide ja praekala kohta.
Meeleavaldajad olid end sisse seadnud varjulisse kohta värbamise ja arenduse hoone ette apelsinipuude juurde. Sa parkisid takso ära ja tulid autost välja, samal ajal mõeldes, mis ometi võinuks Jenny Siricote seas tüli põhjustada.
Sinust kümme aastat vanem naine rääkis mikrofoni. „Catherine G. Pirson,” ütles ta. „Tapeti snaiprikuuliga. Cheryl A. Pirson, tapeti snaiprikuuliga. Jonathan Prochnow, tükeldati suhkruvati sisse peidetud nanorobotitega.“ Vaatasid plakateid: "ME EI TAHA SELLES OSALEDA. LÕPETAGE KESKÖISE RISTLEJA TOETAMINE. OLGU TERVITATUD AMIDA BUDDHA". Sealsamas põlvitas päris tõeline skapulaaris nunn ja palvetas roosikrantsiga, aga sina polnud ei katoliiklane ega budist.
Naine maailmast, mis asus sinu omast umbes kakskümmend aastat ülesvoolu, pistis sulle kirjutusaluse pihku. „Allkirjasta petitsioon värbamise ja arenduse osakonnale,” ütles ta, „käsime neil lõpetada Kesköise Ristleja sõjalise kaitse.”
„Ma isegi ei teadnud, et meil on sõjavägi,” vastasid sina. Sinu arvates korraldas värbamine–arendus värbamisi – selliseid, millega sindki üles oli korjatud; nende Jenny Siricote äratoomisi, kes olid pahandustesse sattunud; ja sekkumisi nende Jenny Siricote jaoks, kes olid alaealised.
Meeleavaldaja hammustas huulde nagu sina, kui jäid vahele tõe ilustamisega. „Keegi aitab Kesköist Ristlejat, ja värbamine-arendus...”
„Ära kuula teda,” ütles keegi, liiga valjult selle kohta, kui lähedal ta teile seisis. Siis teatas ta meeleavaldajale: „Mine ja lenda ise värbamise-arenduse heaks! Selle aja jooksul, mis sa ühe maailma kallal oled irisenud, oleks sa jõudnud viisteist-kakskümmend tükki korda teha.”
Ta kandis piloodivormi: rätsepakostüümi ning kõrge kontsaga saapaid. Shangri-La oli naiselik koht. Ta juuksed olid punutud kahte rangesse prantsuse patsi, mis meenutasid sulle mõne dinosauruse peas olnud harja. Lihasööja oma.
„JS-id peaksid Kesköise Ristleja üle kohut mõistma,” ütles nunn. „Meie saame temaga kõige paremini hakkama.”
„Kesköine Ristleja pääseb alati põgenema,” ütles piloot. Ta võttis õllepudelist lonksu. „Alati.”
„Tahad sa koju küüti?” küsisid sa.
Nunn puudutas su kätt. „Ta on Chi-84, kas tead,” ütles ta.
Chi-84 piloot viskas õllepudeli taarakasti suunas. See põrkas serva pealt tagasi ning möödakäija peatus, et pudelit üles korjata. Piloot istus hea meelega taksosse, kuid talle ei meeldinud Indoneesia popmuusika, mis sul stereost tuli.
„Kas sulle ei meeldi see muusika?” küsisid sa.
„Ma ei taha, et see mulle meeldiks. Ma ei hooli sellest, et üheksakümnele, üheksakümne üheksale, mis iganes protsendile teist see meeldib. See pole kohustuslik.”
„Mind kutsutakse Amarylliseks.” Leidsid selle nime lapsena mingist raamatust. Siinkandis oli see üsna tavaline hüüdnimi. „Mis su nimi on?”
„Kutsu mind Jenny Siricoks,” ütles ta. „See on mu kuradima nimi.” Ta nõjatus üle esiistme minu poole. Shangri-La taksodel polnud vaja pleksiklaasist vaheseinu ega taksomeetreid. „Ma nägin ükskord Kesköist Ristlejat,” ütles ta. „Ma ei saanud, noh, temaga rääkida ega midagi, aga ma vaatasin pealt, kuidas ta M240 automaadi kahekümne sekundiga kokku pani. T!P!! tuli kohale ja ajasime nad minema, aga me olime kogu aeg faasis. Ta ei näinudki meid.” Jenny sai sinust kiiremini kaineks või ta polnudki nii purjus kui tema käitumise põhjal oleks arvata võinud.
Ta kiskus vormisalli ühe sõrmega lõdvemale.
„Millal su vahetus lõpeb?” küsis ta. „Tahad üles tulla ja ühe joogi teha?”
***
Sa muidugi tundsid Chi-84 biograafia tavalisi elemente. Siin oleks kes tahes suutnud peamiste Jenny Sirico ruumi regioonide piirjooned paika panna sama lihtsalt nagu nad Illinois’ osariigi USA kaardilt üles leiaksid. Kui keegi tahtis mingi kindla JSi lugu teada, võisid nende maailma kohta Shangri-La siseveebist lugeda.
Chi-84-d käisid mõnda aega koolist puudumise ja narkootikumide pärast Tüdrukutekoolis ning kaotasid süütuse koolitöötajale vastutasuks parema kohtlemise eest, mida nad tegelikult ei saanud. Mõned neist jäid rasedaks ning sinu isa – nende isa – loomulikult ei kirjutanud abordi tegemiseks vajalikele paberitele alla.
Sinu reisijal, sellel konkreetsel Jennyl, oli standardne möbleeritud korter. See oli kena ja seal olid täpselt sellised asjad, mille oleksid välja valinud. Kui te üksteist lahti riietasite, avastasite, et kuigi sina olid Tau ja tema Chi maailmast, olid teil mõlemal käsivarrel ühesugused armid, mille olite saanud kaheksa-aastaselt vastikus rattaavariis.
„Huvitav, kui palju meie maailmad lahus on?” küsisid sa.
„Me arvutame seda sorti asju välja, kui läbi membraanide lendame,” ütles ta õhinal. „Pead kahe deltapunkti vektori punktist ruutjuure –” Sa suudlesid teda, et ta vait jääks.
Jennyl oli risti üle kõhu kipras arm, teine samasugune jooksis üle käe ning sinu arvates võisid need õiges asendis joondus olla. Sa libistasid sõrmega üle armi, aga ta lükkas su käe eemale.
„Said selle missioonilt?” küsisid sa.
„Sain selle enne, kui siia jõudsin.” Ta pööras näo seina poole. „Küllap uurid selle järele. Tead, mu kodumaailm oli küll jama, aga vähemalt oli seal inimesel natukenegi privaatsust.”
Sinu regiooni, Tau-12, värbamisprotsent oli umbes 12,8%. Kõigi Jenny Sirico maailmade üldine keskmine oli umbes 15%. Räägiti aga, et ükski Chi-84 polnud otsustanud kodumaailma jääda.
See oli tõsi, et neid oli Shangri-La elanike seas ebaproportsionaalselt palju. Võib–olla seepärast ei suutnudki meeleavaldajad Kesköise Ristleja osas kokku leppida. Jenny oli pärit Chi-84-9321(m)-lt. Oleksid võinud järele vaadata, kuidas ta armi sai, aga sa ei teinud seda.
***
„Tahad missioonile kaardilugejaks tulla?” küsis Jenny. „Mitte otseses mõttes. Tõenäoliselt.”
Maailmadevahelise membraani küütlevat hiilgust tasus küll uuesti vaadata, aga pärast seda istusite tundide kaupa faasitud Gorgonis mingi väikelinna politseijaoskonna ees. Mõned piloodid eelistasid hoonetes faasist välja tulla, nagu sa esimesel päeval Kondo-Pelletier’s teada olid saanud, kuid Jenny ei tahtnud, et Gorgon kohalike turvakaamerate lindistustele jääks.
Ta rääkis oma lemmikteemast, Kesköisest Ristlejast, sellise kiindumusega, mida sina olid neljateistaastaselt laulja Brian Lowe’ vastu tundnud. Sul tekkis tunne, et tahad vabandada kõigi oma tollaste tuttavate ees.
„Kesköine Ristleja röövis Ameerika Psühholoogide Liidu juhataja ning söötis ta oma hüäänile sisse,” ütles Jenny. „Oi pagan, ta on nii lahe.”
„See hüään pidi küll alles näljane olema,” ütlesid sa.
„Noh, Esmé on, nagu,” ta hoidis kätt õlakõrgusel, siis aga tuli talle meelde, et ta istub ja tõstis selle üle pea, „hästi suur.”
Selles maailmas oli Jenny Sirico kümneaastane. Vabatahtlik, ülesvoolu ajast pärit kuuekümneaastane JS, kes elas abikaasaga kodumaailmas, kuid töötas nädalavahetustel värbamise-arenduse heaks, oli teeselnud lähedalasuva raamatukogu töötajat ning soovitanud kohalikule JS-ile keemiaalaseid raamatuid. Keegi hakkas kahtlustama ning provokaatorist raamatukoguhoidjat kuulati politseijaoskonnas üle. Selle piirkonna ülesvoolu-ajast pärit advokaat üritas hoones asju diplomaatilist teed pidi ajada.
„Juba kolm tundi on läinud,” ütles Jenny. „Teeme relvaga teed.” Chi-84d elasid selliste asjade nimel.
Ta tõmbas noolepüstoli kabuurist välja ja toksis toru vastu juhtrauda. „Ükskord varastas Kesköine Ristleja loodusloomuuseumist hunniku keskaegseid relvi ja tulistas võmmide pihta katapuldiga valge fosfori laenguid ja politseisnaiper sai talle läbi akna pihta, aga meie lasime meditsiinidrooni läbi veetorude majja ning hoidsime teda elus kuni nad ukse maha lõid ja enne ööd saime ta psühhoneurost kätte.” Kas ta kunagi vait ka kavatses jääda? Otsustasid, et kui tagasi jõuad, paned ennast raudselt kirja kahenädalasele vabatahtlikule ekspeditsioonile, mille käigus pidi kataloogima liike, mis Shangri-Las välja polnud surnud.
Politseijaoskonna uks prahvatas lahti ja sealt paiskus välja lilla suitsupilv – tulevikust pärit uinutusgaas. Advokaat jooksis välja – ta hoidis käest emalikul naisterahval, kuid too ei viivitanud; mõlemad olid oma ortopeedilistes jalatsites üllatavalt kiired. Jenny nihutas Gorgoni ukse kohaliku maailmaga samasse faasi ning nood kaks vajusid sõidukisse, samas kui diferentsiaalvalgus nende kehade ümber sõõri joonistas ja siis välgatusega kadus.
„Ninatropid,” ütles nüüdseks pensionile jäänud raamatukoguhoidja. „Ma’i tule kunagi ilma nendeta kodunt välja”
Panid muusikapaneelilt juhusliku loo käima ning tillukese kabiini täitis meeshääl – seda polnud sa juba kuude kaupa kuulnud.
„Oh, Brian Lowe,” ütles raamatukoguhoidja. „Vanasti meeldis ta mulle väga.”
***
Vajusid nahksohvale, mille Jenny oli eelmise missiooni ajal Kondo-Pelletier’st varastanud. Shangri-La uudistes näidati lugu Shangri-La ainsast maratonijooksjast. Siin, kus kõigil oli niivõrd palju ühist, said kõige ebatüüpilisematest Jenny Siricotest kuulsused: üks ja ainus kondiiter, üks ja ainus arhitekt.
Reporter näitas Sirico ruumi kaardil maratonijooksja maailma. See paiknes 3D projektsioonil väikeses lohukeses ning tolle kaugus teistest maailmadest oli proportsionaalne selle erilisusega. Jenny ütles, et piloodid nimetavad seda tõenäosuste kumerust kommipoeks, sest sealt võib kõike leida. Reporter eiras teist, silmapaistvamat punkti, mis tungis esile nagu keskmine sõrm.
„Näed?” ütles Jenny, just siis, kui üritasid end veenda, et suudad ka maratoni joosta ning see meeldiks sulle. „See on Omicron-1-1(a). Seal elab Kesköine Ristleja.”
Liiast, see oli ilmselgelt liiast. „Kesköine Ristleja on täppislaskur,” ütlesid sa. „Mina ei saa kahel korral kolmest isegi kortsutatud paberit prügikasti visatud. Kuidas ta seda teeb? On tal hea silm? Kas ta on aastaid harjutanud? Sai ta ülesvoolu Chi-84s mingit neurodopingut?”
Jenny ei vaadanud sulle otsa.
„Kas ta oleks sinuta põgenema saanud?” küsisid sa. „Kes talle esimeses deltapunktis relva pihku andis, siis kui tema maailm polnud enam naabermaailmade moodi?
„Ja kust ta üleüldse hiiglasliku hüääni sai? Need on kõigis JS maailmades välja surnud. Shangri-Las on neid see-eest palju.“
„Kas ta teab, et sina ta välja mõtlesid?”
Jenny nähvas sulle sama tooniga, mida olid just kasutanud. „Kas mäletad, et pidid kuuendas klassis kooliaasta keskel kolima ja ei saanud teaduslaadale minna?”
„Jah. Vastasmaja tüüp mõrvati ja ema …“
„Vastasmaja tüüp. Hr. van Dasselaar. Ta ostis poegadele suitsetamiseks popsu. Narris mind, et ma esimesed paar korda seda proovida ei tahtnud.” Ta hääl oli inetu. „Mis sa arvad, et oled selleks liiga hea või?”
„Sa tapsid ta,” ütlesid sina.
„Noh, üks meist tappis.” Meie tähendas Chi-84, nagu sa teadsid. „Olen küllalt van Dasselaare auku ajanud. Nad anuvad.” Tema hääl muutus jälle inetuks. „Ma pean kahe väikse lapse eest hoolitsema.”
„Kui me Kesköise Ristleja lõime, siis lõime ka sinu.” Ta tõusis ja tõmbas lendurijaki selga. „Sinusugused inimesed on õnnelikud, sest minusugused on tapjad. Oleme üpris kindlasti võtnud teie haigused enda peale ja teie valu enda kanda.”
Siis tegi ta ühe käega ukse lahti ja valis teise käega telefoninumbri. Tahtsid isegi minema kõndida, taksoga koidikuni linnas ringi sõita, kuid see oleks liialt Jenny mahajätmise moodi. Seega jälgisid avatud aknast, kuidas ta kiiremini minema sammus, kui sulle oleks meeldinud, ning telefonis mingist pakilisest missioonist latras. Kuulasid pimeduses tema häält ning ei kuulnud seda enam kunagi uuesti.
***
Orkester kõlas, nagu oleks see liiga palju harjutanud, aga oli samas amatöörlik. Siricod oli muusikalises mõttes keskpärased ning Chi-84 range kord võis asja ainult teatud määral parandada.
Viis oli päikseline ja plekine, mingi sõjaväemarss maailmast, mida sa ei teadnud, ning see summutas protestihääled. Olid Chi-84 naabruskonnas. Rohelised lipud rullusid laisalt tuule käes. Plagule oli kirjutatud TERE TULEMAST KOJU. ME EI JÄTNUD TEID MAHA. ME EI VEDANUD TEID ALT. Sul oli pingil istudes platsist päris hea ülevaade. Sinu kõrval oli umbes kaheksakümneaastane JS, kes istus, käes süles, justkui oleks ta kirikus.
Tänavad olid puhtaks pühitud, puud sõjaväelasliku täpsusega pügatud, kuid ainus värske värv hoonetel oli grafiti. Lähimal oli kirjas JENNY „KURADIMA MINA” SIRICO. Chi84-9321(m)-Omicron-1-1(a).
***
Kesköisel Ristlejal oli olnud tegus nädal. Ta oli politseiülemat tolle kabinetis mehe enda püstolipäraga peksnud; Kanal 13 uudistesaatesse tunginud, et eetris ladrata, kuidas ta kaheksajalale proteesjala ehitaks, kui tal seda kunagi vaja peaks olema, ja üritanud asendada linna neljanda juuli ilutulestiku raketiheitja hoopis kuskilt ülesvoolu kohast pärit pilvetekitajaga, mis piserdaks taevast alla vesinikfluoriidhapet.
Jenny Siricod #502441.783 olid tavaliselt T!P!! kõige ohtlikemate tagasiotsitavate nimekirjas (T!P!! oli üle mitme maailma laiali ning arvutas ohuhinnangute keskmisi). Kesköise Ristleja maailm oli aga naabritest niivõrd kaugele hälbinud, et ähvardas tõenäosuse kudet rebestada. T!P!! ja värbamine–arendus nõustusid, et see ohustas kõiki asustatud reaalsuse alasid; nad vaidlesid üksnes selle üle, kes pidi asjaga tegelema. Leidis aset „mõttevahetus”.
Chi–84, keda kutsuti Kaljaks – vaid 20 ja juba kaheaastase kogemusega veteran – sai sinuga kokku, et vaadata lindistusi, mida ta oli maailmadevahelise membraani juures teinud. Shangri-La Gorgonid sumisesid veidra T!P!! ristlejate kogumi ümber, nähtamatud maailmale, mille kohal nad hõljusid ning kus rahvamassid karjusid ja osutasid katusel seisva Jenny Sirico poole, kes tulistas sealt alla põlevaid nooli. Kesköine Ristleja oli haprama välimusega kui olid ette kujutanud; ta naeris ja lehvitas ning teda elavdas viha, mis polnud päris tema oma.
Sinu Jenny Gorgon väreles tema kõrval faasi. Kesköine Ristleja kortsutas kulmu; õigemini naeratas natuke vaoshoitumalt. Siis haaras ta jaki alt fermionpüstoli ja tulistas Gorgonit.
„Vaat nii,” ütles Kali, kui Gorgon sädemepilveks hajus. „Mul on kahju.”
***
Orkester väljakul lõpetas mängimise. Soe tuulehoog puhus juuksesalgu sulle näo ette ning sa silusid selle kõrva taha tagasi.
Membraanijõududest helkiv Gorgon ilmus platvormile. Kolmnurkne uks avanes alla- ja väljapoole ning Chi-84 piloot talutas Kesköise Ristleja ereda päiksevalguse kätte.
Ta oli sinust ehk viisteist–kakskümmend aastat vanem ning need olid olnud rasked aastad. Keemilised põletused olid ta naha ja juuksed värvist ära pleegitanud. Ta huuled kaardusid salalikuks naeratuseks. Ta tegi väikese sammu platvormi serva poole. Kabuur oli tühi, kuid tema kõnnak oli endiselt nagu püssikangelasel. Piloot pani talle käe õlale ning naine jäi seisma.
Tema on mina, mõtlesid sa. See ei tähendanud aga midagi. Jenny oli teda armastanud ning sina armastasid Jennyt, kuid nüüd polnud sul ja Kesköisel Ristlejal enam mingit seost. Kumb variant oli hullem? Kas see, et „sind” polnudki või see, et „sina” olid nende (väga banaalsete) omaduste kogum, mis kõigil JS-idel ühist oli?
Kesköine Ristleja nipsas sõrmedega piloodi epolettide kuldnarmaid ja itsitas. Ta pole veendunud, et see kõik on päris, mõtlesid sa.
Vana naine kõrvalpingil sosistas sulle kõrva.“Chi-84d näevad vormis nii kenad välja.” Ta kohendas juuksurisoengusse sätitud halle juukseid. „Sinu vanuses armusin ühte neist. Muidugi oli neid tollal palju rohkem.”
Mõistsid, et nende piirkond oli väiksemaks jäänud. Iga missioon, kuhu nad lendavad, on maailmas, mis pole Chi-84.
Vana naine toetus su käele, et püsti saada. Teda ootas samavanune JS – rätsepajakis kõrge kontsaga saabastes naine, kelle hallid juuksed olid punutud kahte rangesse prantsuse patsi.
Kesköine Ristleja vilistas, Gorgonist hüppas välja ponisuurune hüään ja limpsis ta kätt.
Tõlkinud Kudrun Tamm.