Sissejuhatus
Olin meeldivalt üllatunud, kui „Algernon“ palus mul kirjutada midagi Aasia uuemast (fantaasia)kirjandusest. Pöörasin pead ja heitsin pilgu oma raamaturiiulile. Mõnda selles ju oli, ent kuna teema on huvitav ja lai, tuli teha ka uurimistööd. Alljärgnevad tõdemused on üle poole aasta jooksul periooditi väldanud vaimse töö tulemus. Olen „Algernonile“ tänulik, et sain seesinase ärgituse tõttu ka ise targemaks.
Alustuseks mõistetagu, et India on nõnda suur, paljurahvuseline ja multireligioosne, et ühtsest kultuuriruumist saab kõnelda vaid tinglikult. Seetõttu on paratamatu, et juttu tuleb vaid ingliskeelsest kirjandusest ning allakirjutanu arvates märkimisväärsetest autoritest. Lugeja õnneks ongi valdav osa sealsest fantaasiakirjandusest ingliskeelne, soovides ületada nii India siseseid keelepiire, kui murda ka rahvusvahelisele areenile.
India mütoloogia uues kuues
Esimene, mida India fantaasia puhul tõdeda tuleb, on Aasia kultuuri (sh kirjanduse) repetiivsus. Ühed ja samad minevikust tuttavad lood ja tegelased taasilmuvad uues kuues, omandades üha uusi tähenduskihte. Samasugune tendents esines juba keskaegses India sanskritikeelses kirjanduses, kus autorid laenasid oma poeemide ja romaanide tarvis ainese eepikast (India eepostest „Mahābhārata“ ja „Rāmāyana“) või mütoloogiast, andes vanadele lugudele uue sisu ja sügavuse.[1] Seega pidagu iga potentsiaalne lugeja meeles, et ilma India mütoloogia mahuka manuaalita järgnevate teoste kallale asumine on justkui kaardi ja kompassita pimedana pähklikoores ulgumerel seilamine.
India fantaasiakirjanduse ja mütoloogia uuendajate superstaariks on kahtlemata Amish Tripathi (sünd 1974).[2] Mumbais sündinud ja idarannikul Orissas üles kasvanud mees lõpetas Kolkatas maineka Ärijuhtimise Instituudi (Institute of Management) ning töötas 14 aastat erinevates kindlustusfirmades ja pankades. Siit ka üks Amishi (kelle kaubamärgiks on tema eesnimi!) eeliseid kõigi teiste eest: ta on meisterlik turundaja. Seega pole ime, et tema kuut teost on müüdud neli miljonit eksemplari (hoolimata India turu suurusest on tegu suure numbriga, sest raamat on elanikonna elatustaset ja kirjaoskust arvestades neljandajärguline luksustoode).
Amishi Šiva triloogia („The Immortals of Meluha“ 2010; „The Secret of Nagas“ 2011; „The Oath of the Vayuputras“ 2013) oli hetkega menuk, mida erinevalt teistest India ingliskeelsetest teostest on ka mitmesse võõrkeelde (sh hispaania, portugali, poola, indoneesia) tõlgitud. 2014 ilmus kolmiku esimene teos Agni Raitari tõlkes ka eesti keeles. Hetkel on Amishil käsil eepilise kangelase Rāma elust pajatav nelikraamat, millest seni ilmunud kaks: „Scion of Ikshvakus“ (2015) ja „Sita: Warrior of Mithila“ (2017).
Hoolimata hiiglaslikust meediamullist on Amishi teosed lahjad. Lugu on üheplaaniline, kõrvalliine on minimaalselt, üllatusmomente napilt. Mis aga Indias kõmu tekitas oli jumala (Šiva on 80% indialaste jaoks püha!) kirjeldamine inimliku tegelasena pseudoajaloolis-mütoloogilises jutustuses. Märkimisväärne on asjaolu, et kõiges muus religiooni puudutavasse valuliselt suhtuvad hindud võtsid Amishi teosed hästi vastu. Šiva karakteri muutis läbinisti positiivsena kujutamine ja ettevaatlik kohtlemine ent igavaks. Amishi vaba ümberkäimine India ajalooga (eelistades müüte tõele) pani aga teadlased vaid pead vangutama: nii segi on ajastud, kultuurid ja daatumid. Puine on ka Amishi inglise keel (kuigi selles on näha arengut), seega on Lääne mahlaka fantaasiakirjanduse keelega harjunutel raske tema teoseid tõsiselt võtta.
Tunduvalt parem keelekasutus on tamili päritolu kirjaneitsil Anuja Chaudramoulil (sünd 1985), kes hariduselt psühholoog (Chennai Naiste Kristlik Ülikool 2005).[3] Esimesed kolm tema teost („Arjuna: Saga of Pandava Warrior-Prince“ 2013, „Kamadeva: the God of Desire“ 2014; „Shakti: The Divine Feminine“ 2015) järgivad India mütoloogiat ülitäpselt, ning tuleks seega liigitada pigem kirjanduslike ümberjutustuste kui fantaasiakirjanduse valda.
Huvitavamad on tema kaks järgmist - „Yama’s lieutenant“ (2016) ja selle järg „Yama’s lieutenant and the Stone Witch“ (2017). Teoste peategelaseks on surmajumal Yama väepealik Agni Prakash, kes peab põrgust välja murdnud olendid taas kokku koguma ning pistma rinda surnumanajast nõiaga, kes üritab maailma hävitada. India mütoloogiast on saanud aines ja aluspinnas, millest ja millele ehitada midagi uut. Teosed on põnevad, stiil hea. Kahjuks pole autor siiski suutnud luua midagi ürgselt originaalset.
Samuti on Anuja Chaudramouli langenud tagasi ümberjutustuste rüppe, minnes lihtsamat teed, ning publitseerides 2017 lausa kolm nimetatud žanri kuuluvat teksti: „Kartikeya: The Destroyer’s Son“; „Rani Padmavati: The Burning Queen“; „Prithiviraj Chauhan: The Emperor of Hearts“. Tõsi, kirjaniku stiil on läinud vabamaks, ta lubab müüdi ja ajaloo (kaks viimast teost pajatavad ajaloolistest isikutest) käsitlemisel endale suuremaid vabadusi kui esimeste teoste puhul. Üsna samasuguse lugemismaterjaliga on tuntuks saanud ka naisautorid Kavita Kané ja Krishna Udayasankar.
Kavita Kané (sünd 1966) on Pune ülikoolis lõpetanud inglise kirjanduse eriala ning töötanud kakskümmend aastat ajakirjanikuna. Tema teoseid on nimetatud feministlikuks pilguks India mütoloogiale: „Karna’s Wife: the Outcast Queen“ (2013); „Sita’s Sister“ (2014); „Menaka’s Choice“ (2015); „Lanka’s Princess“ (2016); „The Fisher Queen’s Dynasty“ (2017). Keskseteks kangelannadeks on kas mütoloogias vähetuntud või lausa oma antikangelasest mehe tõttu põlatud naiskujud: petiskangelase naine, naiskangelase vähetuntud õde, taevane prostituut, deemonkuninga õde. Tõepoolest, naise ja kõrvaltegelase pilk tuntud müüdile on paeluvalt väskendav viis tuntud lugu lahata. Pettumuseks ent pole temagi astunud järgmist sammu, jättes kasutamata võimaluse rebida end etteantud müüdi raamidest välja.
Singapuri hindu kogukonnas elav Krishna Udayasankar[4] on toime tulnud triloogiaga, mis kannab koondnimetust Aryavarta kroonikad: „Govinda“ (2012), „Kaurava“ (2013) ja „Kurukshetra“ (2014). Kõigi kolme teose aines pärineb „Mahābhārata“ eeposest, ning peale üksikute kõrvalekallete pole neis müüdist erinevat. Veidi huvitavamad on tema „3“ (2015), mille süžeeks Singapuri asutamise legend (India versioon sellest), ning „Immortal“ (2016), mille peategelaseks surematu professor, kes oma igavese elu põhjuseid otsib.
2017 aastal tekitas India meedias pisukese tähelepanutormi Bollywoodis tuntud eakas filmimees Jyotin Goel. Nimelt publitseeris varem 4-5 komöödiafilmi stsenaristi, režišööri ja produtsendina tuntuks saanud mees teose „Bheem: Destiny’s Warrior“, mille peategelaseks „Mahābhārata“ eepose üks kangelasi Bhīma (hääldub hindi versioonis Bhiim, kirjutatakse Bheem). Tegelikkuses pole imestamiseks põhjust: filmitegijana oli J. Goel üsna vilets, püsides pinnal tänu oma näitlejatest vendadele, ka ei erine stsenaariumite loomine kuigivõrd etteantud süžee põnevaks kirjutamisest. Samuti on Jyotin Goelil varasemast ette näidata kolm lasteraamatut, mille peategelaseks Septopus (seitsmejalgne kaheksajalg).
Mütofantastika valda tuleb liigitada ka Vineet Aggarwali „Vishwamitra“ (2014), varem armastusromaanidega tuntust kogunud Vikas Singhi „Bhima: the Man in the Shadows“ (2015) ning Kevin Missali teosed „Yama“ (2016) ja „Dharmayoddha Kalki: Avatar of Vishnu“ (2017).
Ida ja Lääne sümbioos
Teine grupp India fantaasiakirjanikke on täielikult või vähemalt osaliselt India ajaloomütoloogiast ja müütilisest ajaloost lahti lasknud. Kuna aga pea iga alustav kirjamees või –naine vajab mingit tugipunkti ehk taustsüsteemi, on leiutatud oma mütoloogia, uus maagiline maailm, milles peategelane tegutseb. Samas on tunnetatavad ilmselged Lääne fantaasiakirjanduse ja popkultuuri mõjud. Ilmselt pole siiski tegu labaste laenudega, vaid pigem on tegu alateadvuse vingerpussidega. Kõigi alljärgnevalt nimetatud teoste kallale asumiseks pole India mütoloogia tundmine tingimata vajalik, ent samas pakub Lääne fantaasiakirjanduse põhiteoste tundmine äratundmisrõõmu.
Teise seltskonna esinumbriks on Bengali ja Kolkata päritolu kirjamees Samit Basu (sünd 1979).[5] Ta on lõpetanud Londonis Westminsteri Ülikooli (raadioajakirjanduse ja dokumentalistika erialala) ja elab India pealinnas Delhis.
Samit Basu esimene raamatusari kannab tingliku nime Mängumaailm (Game World Trilogy): „The Simoqin Prophecies“ (2004); „The Manticore’s Secret“ (2005); „The Unwaba Revelations“ (2007). Lääne fantaasiakirjanduse uusmütoloogia kohtub neis teostes India ja Aasia legendide ja tegelastega. Kolme raamatu läbivaks motiiviks on „Antikristuse“ (deemon Kirin) tõus ja sellega seotud oht maailmale, mille vastu erinevad kangelased (eelkõige Maya) sõdivad. Samit Basu võluks ja valuks on tohutu hulk tegelasi ja määratu hulk omamütoloogiat. Selles osas meenutavad tema kirjutised Hiina Mingi dünastia (1368-1644) romaane, eelkõige eesti keeldegi tõlgitud „Kolmevalitsust“. Lugejal on raske otsustada, milliseid tegelasi peaks meeles pidama, ja kelle võib unustada. Sellega seoses on Mängumaailma triloogia tekst kurnavalt tihe, õnneks kannab autori inglise keel selle lõpuni välja.
Järgmised kaks Samit Basu teost („Turbulence“ 2012 ja „Resistance“ 2013) lugejalt samaväärset vaimset pingutust ei nõua. Ja see on hea. Need on küpse kirjaniku looming. Kahjuks meenutab süžee liigagi X-meeste vms koomiksistest tuttavat: esimeses loos omandavad lennureisijad salapärasel kombel imevõimed ja neist saavad superkangelased, kes astuvad vastu maailma ähvardavatele ohtudele, teises hakkavad inimesed neid endid ohuks pidama ja jahtima. Viimastel aastatel on Samit Basu hoog pidurdunud, kuigi ta on avaldanud kolm lasteraamatut („Adventures of Stoob“ 2014-16) ning osalenud mitmete rahvusvaheliselt tuntud koomiksite kirjutamises.
Naiskirjanik Shweta Taneja[6] areng on olnud vastupidine, tema alustas graafiliste novellidega ja jõudis alles siis fantaasiakirjanduseni. Enne kirjanikuks hakkamist töötas paralleelselt Delhis ja Bangalores elav Shweta Taneja naisteajakirjades. Tal on kaks magistrikraadi, üks inglise kirjanduse, teine moekommunikatsiooni erialalt.
Pärast edukate koomiksromaanide „Krishna: Defender of Dharma“ (2012) ja „The Skull Rosary“ (2013) avaldamist valis Shweta Taneja oma romaanide sihtrühmaks teismelised. Tegelikkuses on areng näha juba koomiksiraamatutes; esimene ammutab ainese mütoloogiast, teine on omalooming, keskmes lapsdetektiivid ja vaimud. Kaks viimast (detektiividest noored ja vaimud-kummitused) on ka kõigi romaanide tegelasteks.
Romaanides „The Ghost Hunters of Kurseong“ (2013) ja „How to Steal a Ghost @ Manipal“ (2016) on mõlemas tegevuspaigaks Himaalaja mägikuurort, milles noored peavad jahti kummitustele ja nendega seotud lugudele. Romaanides „Cult of Chaos: An Anantya Tantrist Mystery 1“ (2014) ja „The Matsya Curse: An Anantya Tantrist Mystery 2“ (2017) on peategelaseks noor nõiaella Anantya, kes ristab Vārānasi linnas piike halbade kavatsustega tantristlike võlurite ja vaimudega. J. K. Rowlingu Harry Potteri saaga mõjud on ilmsed, kohati liigagi. Õnneks on lood siiski põnevad ja India aines Lääne lugejale erutavalt eksootiline.
Harry Potteri lugudega on ilmselgelt üles kasvanud ka samuti vaheldumisi Delhis ja Bangalores elav zooloogiaharidusega (aja)kirjanik Payal Dhar.[7] Tolle mehe Ajavalvurite triloogia („A Shadow in Eternity“ 2005; „The Key of Chaos“ 2007; The Timeless Land“ 2009) pälvis eelmisel kümnendil suurt tähelepanu. Valdavalt noorte ja laste seas, sest teoste peategelaseks on koolitüdruk Maya, kes öösiti töötab teises dimensioonis ajavalvurina, takistades kurjadel jõududel maailma hävitamast. Järgnesid samuti koolilastele mõeldud romaanid „Satin: A Stich in Time“ (2011) ja „There’s a Ghost in my PC“ (2012). Neist esimesest on kirjamehel kavas kujundada sari seiklustest maagide maailmas.
India moodsas fantaasiakirjanduses ei puudu ka J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ jäljendajad ja/või Indiana Jonesi varal üles kasvanud kirjanikud. Lubage esitleda kaht naiskirjanikku – Shobha Nihalani ja Charu Singh.
Hong Kongis hindu kogukonas elava endise müüginaise Shobha Nihalani[8] debüütromaan „Karmic Blues“ (2008 taani keeles, 2010 inglise keeles) lubas oletada, et India on saanud oma Elizabeth Gilberti („Söö, palveta, armasta“), sest too teos räägib pühameheks (sadhu) hakanud advokaadi vaimsetest otsingutest. Aga ei. Järgnes „The Silent Monument“ (2010), milles otsitakse kadunud käsikirja, mis paljastaks Tadž Mahali saladused. Ning siis ilmus Üheksa triloogia („Curse of Kalingan“ 2013; „Vengeance of the Warrior“ 2014; „Rise of the Kalingan“ 2015).
Üheksa triloogia keskmes on muistne munk-kuningas Aśoka (valitses 3. saj eKr) ja tema sõda Kalinga riigiga India idarannikul. Kalingas kerkib esile vana kuri vaim, kelle vastu juba Aśoka seatud üheksa kangelast (Sõrmuse vennaskond?) astuvad. Tegevus toimub täna ja minevikus kolmel kontinendil: Ameerikas (USA), Euroopas ja Aasias (India ja Kambodža). Lugu on kahtlemata põnev, eriti India ajaloo armastajaile (nagu allakirjutanu), müüt põimub osavalt ajaloo ja fantastikaga, kohati kui puder ja kapsad. Aga ajaviitega asi piirdubki.
Himaalaja jalamil asuvast Chandigarhist pärit ja Assamis elava Charu Singhi fantaasiamaailm on ehitatud Tiibeti mütoloogiale. Tema pooleliolevad Maitreya kroonikad („Path of the Swan“ 2014; „The Golden Dakini“ 2017) pajatavad müütilise Shambhala kangelaste vastuseisust kurjadele jõududele ja teekonnast võluesemete otsinguil.
Käesoleva lõpetuseks mainitagu, et ka Dan Brownil (ja eelkõige tema professor Robert Langdoni lugudel) on India kirjandusmaastikul jäljendajaid. Yale ülikoolis majanduse erialal magistrikraadi omandanud Ashwin Sanghi (sünd 1969) triloogia („The Rozabal Line“ 2007; „Chanakya’s Chant“ 2010; „The Krishna Key“ 2012) on heaks näiteks. Esimene raamat ajab väidetavasti ühe osa oma elust Indias elanud Jeesus Kristuse jälgi, teine süveneb 3. sajandil eKr tegutsenud poliitik Chanakya tegemistesse, kolmas kaitseb Krishna kurja avatari eest India kultuuriväärtusi. Tuleb tunnustada: inglise keeles kirjutada Ashwin Sanghi oskab. Ning Lääne menuki jäljendamist ma nii pahaks ei peagi, pigem on see näide tendentsidest, mis kogu maailma kirjandust haaranud.
Lootus paremast tulevikust
Kolmandaks ja viimaseks olen jätnud teosed ja kirjanikud, kelle loomingus ma näen algeid ja võimalusi „kasvada“ tõeliselt suureks. Ning siinkohal ei pea ma silmas läbimüügiedu, vaid pigem vaimsust ja sügavust, sisu. Kuigi kasvamist inimese ja kirjutajana ei taha välistada ka ühegi teise kirjaniku puhul.
Kriitikud pole kunagi rahul. Isegi omaenda valikutega mitte. Nõnda seekord ka mina. Kaks kolmest väljavalituks osutunud teosest sisaldavad järelmaitses midagi Stephenie Meyeri „Videviku“ saagast (The Twilight Saga). Et need allusioonid on õhkõrnad, julgen liigitada Indra Dasi teose „The Devourers“ ja Sukanya Venkatraghavani romaani „Dark Things“ siiski lootustandvate uustulnukate hulka.
Lancasteri Ülikoolis (Pennsylvania) loovat kirjutamist õppinud (B.A. 2008) Indra(pramit) Das[9] elab ja töötab Kolkatas. Ta on töötanud kirjastuses toimetajana, avaldanud ulme-, fantaasia- ja õudusjutte ning kirjanduskriitikat ajakirjades alates aastast 2010. Tema debüütromaan „The Devourers“ ilmus 2015. 2017 võitis see Lambda kirjanduspeemia (mainekaim GLBT kirjandusauhind, asut 1988) ulme- ja õuduskirjanduse valdkonnas.
Romaanis kohtuvad tänapäev ja minevik, kui jutustaja põrkab nüüdses Kolkatas kokku mogulite ajastust, 17. sajandist pärit libahundi-kehamoondajaga. Tärkavad tunded, tekib suhe, arutletakse inimlikkuse ja loomalikkuse üle, õudus- ja armastuslugu põimuvad ühte. Gay-erootiline moment on vaevuaimatav. (Ikkagi „tagurlik“ India!) Eelkõige hindan ma teose mitmekihilisust, kuidas südamik paljastub justkui sibulat koorides. Emotsioonide edasiandmine kummastavate pisiasjade kaudu on kirjanikul eriti hästi õnnestunud. Vaid üks on nukker, romaan on oma loomuselt ülimalt läänelik; kui mõned üksikud Indiale omased detailid välja jätta, siis puudub ses orientaalne hõng.
Mumbai naiskirjanik Sukanya Venkatraghavani „Dark Things“ (2016) keskmes on omamoodi surmaingel, naisdeemon Ardra, kelle ülesanne on käia mööda maailma, võrgutada mehi ja süüa nende hingi. Seda kõike allilma emanda Hera teenistuses. Ent üks tema ohvritest jääb ellu, ajades deemonitari segadusse, sütitades armastuse leegi, sundides ta süübima elu ja surma saladustesse. Nagu Indra Dasi romaangi, tekitab „Dark Things“ oma võimsa stiili- ja keelekasutuse ning teemaarendusega eelkõige kummastust, ärevust, õudu, paiskab lugeja maailma segi, et too saaks seda taas üles ehitades avastada iseedast midagi uut.
Panen suuri lootusi ka Framinghami Ülikooli (Massachusetts) doktorikraadiga füüsikadotsent Vandana Singhi tulevastele teostele.[10] Too Delhist pärit naine on siinkirjeldatud seltskonnast ainus, kel on eeldusi kirjutada tõeliselt innovatiivset ulmet (tema teadustööd käsitlevad algosakesi). Alates 2000 on ta kirjutanud valdavalt lühijutte ja luulet, avaldanud ka kaks lasteraamatut (muide, nii inglise, kui hindi keeles!). 2007 ilmus „Of Love and Other Monsters“, mille peategelaseks erivõimetega olend, kel raskusi maailmaga suhestumisel. Järgnes 2008 romaan „Distances“, nägemus utoopilisest tulevikulinnast. Tema tekstid on tihedad ja sõnakasutus peenusteni täpne, isegi minimalistlik. Ilmselt see võlubki.
Kokkuvõtteks
Ja ongi kõik. Loodan, et artikli lugeja ammutas siit eelkõige infot, mida oma lugemislauale soetada. Vabandan, kui meie maitseeelistused ei ühti. Äkki nii ongi parem.
Aga enne kui hüppate pea ees India moodsa fantaasiakirjanduse ulgumerre, vaadake üle, kas päästevest kaasas, st kas India ingliskeelse kirjanduse (fantaasia)klassikud loetud.
Salman Rushdie (sünd 1947) kindlasti, kuigi fantaasiakirjanik, nagu ka kõik teised nimetused, on geeniuse jaoks liiga kitsas määratlus. „Kesköö lapsed“ ja „Mauri viimne ohe“ on olemas ka eesti keeles. Pole just tavapärases mõttes fantastika, ent siiski.
Seejärel Nobeli kirjanduspreemia laureaat Rudyard Kipling (1865-1936), kelle „Džungliraamatus“ (eesti keeles ka „Mowgli“ nime all) on fantastilist järgmist leidnud India loomamuinasjuttude traditsioonid. Samuti on teenimatult varju jäänud tema „Viirastuslik rikša ja teisi jutte“ (nende seas Hollywoodi filmikski saanud lugu „Mees, kes tahtis olla kuningas“). Tubli annus fantastikat ja õudust.
Mainimist väärivad ka India 2. presidendi ja filosoof Sarvepalli Radhakrishnani (1888-1975) tulevikunägemus „Kalki, or the Future of Civilization“ (1929), ning Vikram Chandra (sünd 1961) auhinnatud romaan „Red Earth, and Pouring Rain“ (1995).
Lõpuks loodan, et moodne India fantaasiakirjandus (ja selle lugemine) toob tulevikus üha rohkem noori India uuringute juurde, samamoodi nagu anime ja manga on sütitanud Eestis Jaapani vaimustuse.
[1] Näide ühe taolise süžee arengust alates veda’de kirjandusest kuni tänapäevani on Purūravas’e ja Urvaśī lugu, mille arengu olen lahti kirjutanud väikese tõlkenäite sissejuhatuses: „Śatapatha brāhmaṇa XI,5,1,117: Purūravas ja Urvaśī.“ (Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2015, lk 109-121.)
[2] Vt http://www.authoramish.com/
[3] Vt http://www.anujachandramouli.blogspot.com/
[4] Vt http://www.aryavartachronicles.com/
[5] Vt http://www.samitbasu.com/
[6] Vt http://www.staneja.com/
[7] Vt http://www.writeside.net/
[8] Vt http://www.shobhanihalani.com/