William Gibson, “The Peripheral”. Berkley, 2014. William Gibson, “Agency”. Berkley, 2020.
Gibson kirjutab reeglina triloogiaid ja ilmselt lisandub neile kahele kunagi ka kolmas, aga esialgu võiks heita pilgu olemasolevatele. Kuna kahe osa ilmumise vahele jäi kuus aastat, siis avastasin peagi, et olen mõned olulised üksikasjad ära unustanud ning lugesin uuesti ka esimest. Ma pole kindel, kas nende kahe romaani vaheldumisi lugemine on kõige parem viis, aga võrdlusmoment tekkis nii ehk selgem.
Universum
Paralleelmaailmade vahel liikumist kirjeldab Gibson realistlikumalt – no ulmeks jääb see ju siiski – kui ma varem olen kohanud. 2130ndatel aastatel töötab kusagil (arvatakse, et Hiinas) võimas server, milles jookseb krüpteeritud info. Kui kellelgi õnnestub sellesse sisse häkkida, saab ta ühenduse mingi hetkega mingis paralleelmaailmas.
Mõned asjad on seal maailmas läinud teisiti, saab aga mõjutada seda maailma veel rohkem teisiti edasi minema, sest kord juba tekkinud ühendus säilib ja aeg liigub mõlemal pool sama kiirusega. Ise sinna küll ei pääse, ei läbi suure kapi ega kartulist tehtud vidinaga, aga info liigub. Seetõttu on ajaline aken ka piiratud: maailmas peab olema elektroonika piisavalt arenenud, samas ei tohiks see olla liiga katastroofiperioodi lähedal. Nimelt on see tulevikumaailm läbi teinud 40 aastat kestnud apokalüpsise, mida tagantjärele nimetatakse jackpotiks: pandeemiad, fossiilse kütuse kasutamise tagajärjed jms, nii et Maa elanikkond on kahanenud viiendikule praegusest.
Paralleelmaailmadega tegelemine on peamiselt rikaste ja ilusate hobi, sest eeldab ju teatud ressursse. Kes katsetab, milliste vahenditega saaks maailma majanduse kõige kiiremini põhja lasta, kes uurib, milliseid relvi suudab inimkond välja töötada, kui seda lakkamatus sõjas hoida, kes lihtsalt vaatab nostalgiliselt, kui ilus – või inetu – kõik vanasti oli. Ning mingeid süümepiinu ei tarvitse tunda, sest tegemist on “köntidega”, nagunii liigub see maailm vastu vältimatule katastroofile.
Liidesed
Arvutimängude harrastajatele – olgu lemmikuks siis mõni FPS, strateegia, autoga kihutamine vms – on kindlasti tuttav tunne, et viibitaksegi virtuaalsuses. Sa näed, kuuled, reageerid automaatselt mängus tekkivatele olukordadele. Sama ilmselt ka droonilennutajatega: sa lendadki seal üleval ja unustad oma maapealse keha. Miks siis ei võiks tulevikus olla androidilaadseid droone, mis võivad tegutseda autonoomselt, etteantud programmide kohaselt, aga mille aistingud ja juhtimise saab üle võtta eemal viibiv inimene, kui tal on vastav liides (peripherali ametlik definitsioon on quasibiological telepresence avatar)?
Miks mitte siis ka inimene minevikust, info ju liigub. On ainult vaja, et mõni osavnäpp selle liidese tulevikust saadud õpetuste kohaselt valmis ehitaks. Teistpidi on keerulisem, androidi juba nii kergesti ei valmista, seega kui keegi tulevikust tahab minevikumaailma lähemalt vaadata, peab ta leppima sellega, et ta kehaks saab mingi nägemis-, kuulmis- ja rääkimisvõimeline mänguasi (või Austraalia armee luurekaru). Muuhulgas saab lugeja mõnda aega arvata, mida nimetavad tegelased omavahelistes vestlustes poltiks ja mida periks. Lihtsalt helistada ja videokõnesid pidada saab maailmade vahel muidugi ka, aga mõnikord on vaja kohal olla ja asju oma silmaga näha.
London
Tulevikumaailma sündmused toimuvad üsna inimtühjas Londonis. Peategelaseks on Wilf Netherton, bullshitter extraordinary ehk siis avalike suhete spets. Kas ta just beduiinidele liiva suudaks müüa, ei tea, aga inimesi ära rääkida oskab ta küll. Seetõttu kästakse tal ka minevikumaailmadega suhteid klaarida, eriti kui ta juhtub mingi pahanduse tekkimises ise osaliselt süüdi olema.
Korraldusi jagab Wilfile kõrgel kohal naispolitseinik Lowbeer, kelle käsutuses olevad võimalused teevad ta kõiketeadvaks ja peaaegu kõikvõimsaks, mis vihjab, et tegelikult on ta seotud millegi veelgi mõjukamaga ja ega ta seda ei eitagi. Wilfile on aga kasuks seegi, et tal on õigesse klepti kuuluv lapsepõlvesõber (mislaadi organisatsioon on klept, seda lastakse lugejal üsna tükk aega ise nuputada). Tegelasi on muidugi veel ja olulised intriigid toimuvad ka Londonis, kuid olulisel kohal on suhtlus tuleviku ja mineviku vahel.
Flynne'i maailm
21. sajandi keskpaik, USA lõunaosa (?), väike asula, kriitilisemate külaliste jaoks Buttholeville. Maakonna ainus ekspordiartikkel on disaineridroogid. Flynne on noorepoolne (30 ringis?) naine, kes elab koos vähihaige emaga; pisut eemal samal krundil elab vanas haagissuvilas vend Burton, sõjakogemusega merejalaväelane, täpsemalt droonijuht. Mõlemad, nagu ka nende sõbrad ja tuttavad, püüavad hoida narkoärist võimalikult kaugele, seetõttu on ka sissetulekutega raskused. Nii võtab Burton kõhklemata vastu tundmatu Kolumbia arvutimängufirma pakkumise osaleda uue mängu beetatestimisel. Nõutav on vaid droonijuhtimisoskus.
Mäng ise aga tundub igavavõitu: tuleb aga lennata kõrghoone viiekümnendate korruste ümber ja kui sinna peaks ilmuma teisi droone, siis need minema peletada. Nii et kui asulasse saabub mõnikümmend veidra usulahu esindajat, eelistab Burton minna neile teravaid ebamugavusi valmistama ja jätab mängu testimise õe hooleks. Seetõttu satub just Flynne salapärase mõrva tunnistajaks, mis toimub muidugi mitte mängus, vaid tuleviku Londonis. Seal tegeleb mõrva lahendamisega Lowbeer, kes käsutab Wilfi minevikuga suhteid looma: ainus tunnistaja või vähemalt tema “silmad” tuleks süüdlase äratundmiseks Londonisse saada. Kuid Flynne maailmaga leiab kontakti ka vastaspool, kelle huvides on tunnistaja ära koristada.
Edasi eskaleerub asi juba kiiresti, kumbki pool pumpab sellesse maailma kümnete miljonite dollarite kaupa raha, et omasid kaitsta ja järjest kõrgemaid ametnikke ära osta, et vastaste kõrvaldamisest pahandust ei tuleks. Lisaks on Lowbeeril hüpotees, millise tema maailmas aset leidnud sündmuse ärahoidmine aitaks Flynne maailmas lähenevat katastroofi kui mitte ära hoida, siis vähemalt leevendada.
Verity maailm
2017. aasta, San Francisco. Kristuse eas naine Verity on “äpisosistaja”, teatud ringkondades päris tuntud ja hinnatud testija. Et tal parajasti muud tööd ei ole, võtab ta vastu idufirma pakkumise provida uut PA (Personal Assistant ehk isiklik abiline) programmi. Komplektis on prillid – et programm näeks seda, mis sinagi, kõrvaklapp tema kuulmiseks ja telefon ühenduse pidamiseks. Selgub, et PA nimi on Eunice (ja ega Siri pole parem nimi...) ning ta on üsna uudishimulik.
Tuleb siis Verityl uue varustusega paar tundi linnas ringi hulkuda ja kui ta pärast seda duši alt tuleb, pole ta uksekella helinast üldse vaimustatud. "Mine välisukse juurde vastu," soovitab Eunice, "seal on ainult üks mees, kes annab sulle mapi." Lähemal vaatlusel selgub, et mapis on tuhat sajadollarilist. "Tegin siin multitaskingut ja leidsin, et meil võib raha tarvis minna," seletab Eunice, lisades, et oleks vaja osta asju, mida saab ainult sularaha eest. Järgmisel hommikul vahetataksegi mapp kohvrikese vastu, milles neli militaartasemel drooni. Ehk siis võimalus näha korraga neljas kohas toimuvat.
Verity maailm erineb meile tuttavast selle poolest, et Brexitit pole kunagi olnud ja USAs võitis valimised Hillary Clinton, mitte Trump. "Ning ometi pole nad õnnelikud?" imestatakse tuleviku-Londonis. Ei ole tõesti, sest iga tunniga kasvab Süürias tuumasõja oht.
Üsna pea saab selgeks, et Eunice on midagi hoopis võimsamat kui PA ja rollid kipuvad vahetusse minema. Pigem saab Verityst assistent, kes reaalsuses ringi lippab, kui Eunice virtuaalsuses toimetab. Mängu tulevad jälle Netherton ja Lowbeer, kellel on aimu Eunice'i päritolust, siis Eunice kaob järsku, Verityt hakkavad aga jahtima tüübid, kes ilmselt tahaksid kustutada mitte ainult Eunice'i, vaid ka kõik jäljed temast.
Võrdlev vahemärkus
Esimeses romaanis saavad Flynne ja ta sõbrad muutuvate oludega edukalt hakkama, hoiavad aktiivset joont, käituvad bravuurikalt, tegevus on dünaamiline. Mitte et teises romaanis dünaamika puuduks, aga Verity puhul seisneb see suuremalt jaolt pidevas põgenemises.
Wilfi jaoks on esimeses osas tähtsad sellised küsimused nagu kuidas püsti püsida, kus välja magada, kust järgmine klaasitäis saada... Ent oma ülesannetega saab ta hakkama, vahel küll kogemata. Teises osas (tema jaoks mõni aasta hiljem) on ta isapuhkusel ja peamiselt on tema rolliks asjatundmatute küsimuste esitamine. Ühesõnaga, täielik möku. Juba seepärast oleks huvitav näha, kas tal õnnestub kolmandas osas end rehabiliteerida.
“Agencys” kasutab autor – ma loodan, et paroodiana – võtet, mis mind näiteks George R. R. Martini puhul tugevasti häirib. Kui lugu jõuab õnneliku lõpuni, st Eunice'il on õnnestunud sõjaohtu vähendada jne, siis järgneb veel loetelu kõigist neist, kes on pidulaua ümber kogunenud (Martinil muidugi enne ja pärast iga lahingut).
Venima kipub küll ka “The Peripherali” happy end: kõik noored leiavad endale sobiva kaaslase, üüratut rahahulka kasutatakse ikka laiema ümbruskonna ikka inimsõbralikumaks kujundamiseks, president käib vahel Flynne'iga nõu pidamas...
Gibsoni lemmikud
Gibsoni varasemad triloogiad:
- Sprawl: “Neuromancer”, “Count Zero”, “Mona Lisa Overdrive”
- Bridge: “Virtual Light”, “Idoru”, “All Tomorrow’s Parties”
- Blue Ant: “Pattern Recognition”, “Spook Country”, “Zero History”
Pole üllatav, et küberpungi teerajaja pöördub aeg-ajalt tagasi võimsa tehisintellekti juurde. Kui debüütromaanis “Neuromancer” tahtis Wintermute leida kontakti endasarnasega, olgu või kaugel ilmaruumis, “Idorus” tahtis Rei Toei saada inimeseks (?), siis nüüd “Agencys” tahab Eunice juhtida kogu inimkonda turvalisemale kursile. See soov on muidugi mõistetav, kuid ma pole siiski kindel, kas inimkonna saatuse usaldamine tehisitellekti hooleks on hea mõte. Kunagise progejana mäletan ma üht erialast põhitõde: pole olemas vigadeta programme, kuid on mõned, mille vigu pole veel leitud...
Gibson kasutab väga sageli samasugust peategelastepaari, kelle kaudu sündmustikku edasi antakse. “Neuromanceris” polnud Case ja Molly ehk veel omavahel tasakaalus, kuid mida edasi, seda võrdsemaks tegelaste osatähtsus saab. Mees on “katkine” – ebaadekvaatne oleks liiga karmilt öeldud – ning tal on mingid erakordsed oskused või omadused. Enamasti pole need kaasasündinud, ta võib olla oma tegevuses lausa asendamatu, kuid vastukaaluks pole ta sotsiaalsed oskused kuigi kõrgel tasemel. Bridge'i triloogia Laney on hea näide ja ega Blue Anti Milgrim pole kehvem. Kui ma eelpool virisesin Wilfi muutumise üle, siis just seepärast, et ta on “Agencys” liiga... normaalne. Erakordne võime võib olla ka naistegelasel, kõige ilmekamalt “Pattern Recognitioni” Cayce'il.
Enamasti on naispeategelased noorepoolsed, kuid mitte liiga noored: nad on mingil alal saavutanud tunnustuse, mis on rahast parem kapital. Blue Anti kunagi lühiajaliselt kuulsa bändi näitsikud on heaks näiteks: isegi kui nad enam muusikat ei tee, tunneb keegi nad vahel ära ja peab auasjaks neid aidata. Need on sihikindlad, võimekad... ja mitte eriti naiselikud naised, pigem võimelised ka füüsiliselt enda eest seisma. Ripsmevõdistajate hingeelusse Gibson ei püüagi tungida ja olgu taevas tänatud – vastassoost peategelane on igale kirjanikule raske, enamasti ülejõukäiv ülesanne. Flynne on selles mõttes ebatüüpiline, tal pole erilisi saavutusi ette näidata ja romaani lõpuks saab ta isegi oma eraelu laabuma. Varasemast loomingust on “Mona Lisa Overdrive” erandlik, seal on esindatud kõik naisarhetüübid.
Mida aeg edasi, seda olulisemaks on saanud, et tagaplaanil oleks mõni suht piiramatute ressurssidega tegelane. Varasemates romaanides tegevusse sekkuvad jumalad: “Count Zeros” woodoo panteoni kuuluvad ja “Spook Countrys” orishad. Siiski, suhted ja raha on saanud olulisema koha. Õige kah, oleks juba aeg hüvasti jätta sotsrealismi ja ettekujutusega kapitalistlikest vereimejatest. Hubertus Bigend Blue Antist on piisavalt jõukas, et rahastada endale huvi pakkuvaid, isegi päris komplitseeritud projekte. Flynne'i maailma pumbatakse raha tulevikust, Verityle on abiks tarkvaramiljardärist endine kallim.
Ja veel
Ma olen eespool lühidalt viidanud romaanide sündmustikule. See pole tähtis.
Ka sündmustikku teades on Gibsoni lugemine nauditav teist, kolmandat jne korda. Romaani puhul, mis tahab kuuluda 21. sajandi kirjandusse, on sündmustik kõrvalise tähtsusega. Olulisem on see, kuidas tekst lugeja kaasa haarab, paneb ta tajuma autori kirjeldatud maailma. Gibsoni romaanid on nii tihedad ja detailsed, et neid ei saa lugeda diagonaalis - ning miks peakski keelama endale rõõmu veeta hea romaani seltsis kuu või kaks.
Kellele see ei sobi, võib ju minna tagasi lihtsakoeliste seiklusjuttude juurde.
