«Õige maamehe päev algab ikka laudast ja lõpeb kõrtsis,» kordas Farlan teada-tuntud vanasõna, hüppas vankrilt maha ja viskas ohjad naisele. «Las poisid võtavad ise looma aiste vahelt ära ja lasevad koplisse. Ma tulen natike hiljem. Vaja ju vahest sõpradega veidi juttu puhuda ja maailma asjade järele kuulata.»
«Ütle parem kohe, et tarvis jälle poole ööni õlut näost sisse larpida,» ühmas eit vastuseks. «Vaata, et sa enne esimest kukelaulu kodus oled, või muidu...» Ähvardust lõpetamata laksutas ta keelt ja logistas mööda tolmust teed edasi küla poole.
«Kas sa, naabrimees, oled kah tuhvli alla jäänd või?» irvitas Stilger, kes oli ka just sisse keeranud ja köitis parajasti oma hobust lasipuu külge.
Farlan rehmas käega. «Äh, ära pane tähele, ta lõksutab niisama lõugu. »
Tulise Traavli Trahter seisis parajasti sobiva koha peal nelja tee ristil ja vaatamata varasele õhtutunnile kostis selle suitsusest sisemusest juba mõnusat jõmistamist ning sekka ka lõbusaid laulusalme. Farlan ootas, kuni naaber oma märale kaerakoti pähe paneb, et koos sisse minna. Stilgeri kõige parem lehm oli hiljuti õnnelikult poeginud ja mees lubas suure suuga kõigile sõpradele paar kannutäit kesvamärjukest välja teha. Sellele tasus peale passida, sest tema lubadused kippusid enamasti mõne toobi järel juba ununema.
Tee pealt kostis lähenevat kabjaplaginat. Farlan tundis kõikide külameeste hobuste rütmi, aga see kõlas kuidagi teistmoodi ja ta tõstis käe silmadele varjuks, et lähenevat ratsanikku silmitseda. See oli tundmatu noor mees kõrvi täkuga, kes tuli lõuna poolt, Helderi kandist. Kõrtsi juurde jõudes tõmbas ta ohjad pingule ja ratsu jäi kuulekalt seisma.
«Tervist!» lausus võõras Farlani poole vaadates. Ta oli lühike ja sale, aga hea kehaehitusega ning istus sadulas sirgelt ja kindlalt. Võõra õlgadeni ulatuvad kuldsed juuksed olid pea ümber seotud peenikese naharibaga silmade eest tagasi tõmmatud ja tema nägu oli tuulele ja päikesele vaatamata rammusa koore karva. Ta kandis pikki pehmest pruunikasrohelisest riidest pükse, sama värvi hamet ja hõbedasest metallist turvist, mis näis olevat ühtaegu kerge nagu kuuvalgus ja tugev kui teras. Kogu Elagrenil oli ainult üks rahvas, kelle kätetöö võis siduda endas sellist praktilisust, lihtsust ja ilu ning neid sattus siiakanti järjest harvemini.
«Tere, isand,» vastas Farlan viisakalt. «Milline mure või asjatoimetus toob teid siia kaugesse paika?»
«Ma olen kuulnud, et siin lähedal elavat üks lohe,» ütles ratsanik.
Mehe nägu muutus süngeks. «Jah. Ma ei ole seda koletist küll oma silmaga näinud, aga räägitakse, et ta elab selle mäe otsas seal metsa taga ja lendab öösiti küla kohale saaki varitsema. Paljud tublid noored mehed ja vaprad seiklejad on sinna üles roninud, et asjasse selgust tuua, aga keegi neist ei ole veel tagasi alla tulnud.»
Võõras ei öelnud sõnagi, vaid paistis millegi üle tõsiselt mõtlevat. Tema hobune pruuskas, kenutas kaela ja kaapis kabjaga kollakat tolmu.
«Soovite äkki koos meiega veidi keelekastet võtta?» pakkus Farlan. Sellist haruldast külalist ei saanud ju ometi niisama lihtsalt minema lasta.
«Ei,» vastas ratsanik vaikselt. «Minu töö vajab tegemist.» Millegipärast tundus Farlanile, et võõra sinised silmad muutusid nende sõnade juures varju võrra tumedamaks. «Tänan ja hüvasti.» Hobune hirnatas korra ja hakkas uuesti edasi traavima.
«Huvitav, kes see sihuke oli?» küsis Stilger habet sügades ja vaatas käänaku taha kaduvat tolmupilve.
«Ma arvan, et see oli Tapja,» lausus Farlan. «Lähme sisse. Õlu ootab.»
Kuulujuttude tuul kandis tema sõnad laiali ja veidi aega hiljem sosistas juba terve küla, et Tapja on tulnud viimaks lohele lõppu peale tegema.
*
Verevalt hõõguv päikeseketas vajus aeglaselt metsa taha peitu ja varjud tihenesid hämaruseks. Viimased viltused kiired värvisid lagendikul hõljuva õhukese uduliniku õrnalt roosakaks ja heitsid hiiglaslikele siledatele tüvedele purpurseid laike. Felenor Tapja sammud olid kerged ja hääletud ning tema saabastest ei jäänud siledale maapinnale peaaegu mingeid jälgi. Kunagi sadade jalgade poolt sisse tallatud lai tee oli kahanenud kitsaks rajaks, mis lookles iidsete puude vahel nagu otsatu tume madu. Felenori meeled olid täielikult avatud, et tajuda kõike ümbruses toimuvat, kuid mets tundus olevat peaaegu täiesti välja surnud. Päevase eluviisiga loomad valmistusid uinuma, ööelukad polnud jõudnud veel ärgata. Ainult ritsikad mängisid oma kärisevatel viiulitel lihtsat hämarikuviisi ja tema selja tagant kostis kapjade vaikset kompsimist. Niiske mulla ja sambla magus lõhn paitas Tapja sõõrmeid.
Lõpuks sai tasane maa otsa ja rada suundus üles mäkke. Andnud hobusele märku paigale jääda, hakkas Felenor kiirustamata mööda haljast seljandikku ülespoole ronima. Tõus ei olnud järsk ega raske, kuid siin-seal võis näha rebitud sammalt ja songitud mulda nendes kohtades, kus raskes turvises sõdalaste rautatud saapad olid libisenud. Puud muutusid madalamaks ja hõredamaks ning kadusid siis lõpuks hoopis, nagu oleks nende jaks vaid veidi enne päralejõudmist otsa lõppenud. Mäe tipus ei olnud peaaegu mingit taimestikku peale üksikute samblalaikude, mis suutsid ainsana haakuda paljale siledale kaljuplatvormile. Tagapool kerkis teine seljandik veelgi kõrgemate tippude poole.
Pilk sirutus penikoormate kaugusele üle metsa rohelise massiivi, mida katkestasid ainult jõgede ja suuremate teede kitsad triibud. Küla nägi välja nagu peotäis kivikesi, mida mänguhimulise hiiglase käsi mäest alla hunnikusse on veeretanud. Felenor tundis metsa aeglast ja võimsat mühinat, mis andis talle jõudu ja kindlusetunnet. Kõhklematult kõndis ta mööda platvormi edasi, kust paistsid tohututest tahutud kivimürakatest laotud hiigelsuured üksteise sees olevad ringid. Hererl-ezra, Esimene Jõuring, iidsete jumalate kummardamispaik, mis möödunud aastatuhandetele vaatamata ikka veel oma sisemise jõu mõjul püsti seisis. Mitte ühtegi pragu ei olnud nendes matemaatilise täpsusega paigutatud kivides, nagu oleks nad alles eile siia ritta seatud.
Ringi keskel helkis tilluke valgus, põlvekõrgune rahulik lõke. Lähemale jõudes nägi Tapja ka selle süütajat. Lõkke ääres madala kivi otsas istus inimene, pikka tumedasse rüüsse riietatud mees, kes soojendas oma käsi lõkke kohal ja vaatas leekidesse. Tema nägu tuli ei valgustanud ja Felenor ei näinud, kas see on noor või vana, aga tema lühikesed juuksed olid terasekarva hallid.
«Tere tulemast, rändur,» ütles hallide juustega mees. «Sinu eesmärk on võib-olla veel kaugel, aga öö enam mitte. Tuli pakub soojust, tröösti ja kaitset. Luba mul seda sinuga jagada. Istu.»
Tema vastas, teisel pool väikest lõket, oli teine madal kivi. Kiirustamata võttis Felenor istet, haakis mõõga puusa küljest lahti ja asetas selle risti oma põlvedele. Mees jälgis teda ja Tapja nägi tema silmades lõkke värelevat helki.
«Tänan sind lahkuse eest, võõras,» ütles ta vaikselt. «Aga keda ma tänama pean?»
«Mina olen Xaramesh Muundaja,» vastas mees.
«Ja mina olen Felenor Tapja,» lausus Tapja. Xaramesh vaatas väga pikalt talle otsa.
«Mida teeb Tapja?» küsis ta.
«Kaitseb tasakaalu ja tapab seda, mida on vaja tappa,» vastas Felenor. «Esialgu siin, hiljem võib-olla ka mujal.»
Muundaja noogutas. «Ja mida on praegu vaja tappa?»
«Lohesid.» Tapja hääles helises külm noot.
«Mina arvasin, et kõik lohed on siit maailmast juba kadunud.»
«Ei, kõik veel mitte. Kurjemad neist tapeti juba ammu, abivalmid hukkusid aja jooksul. Nüüdseks on järele jäänud ainult need, kes seisavad vahepeal.»
«Vahepealsed ei mõjuta tasakaalu,» konstateeris Xaramesh.
«Alguses mitte,» nõustus Felenor mõtlikult. «Nad olid vaatlejad. Aga aeg on karm vastane ja aastad on raske koorem isegi lohede jaoks. Nende keha püsib muutumatuna, aga mõistus mitte. Mõned neist tüdinevad vaatlemisest ja üritavad sekkuda, kuid nende meel on väsinud ja teevad nad teevad seda mõtlematult, eesmärgiks lihtsalt midagi muuta. Seda ei saa lubada. Ajad on teised, tasakaal on habras ja nemad liiga võimsad. Selline ettearvamatus tuleb kõrvaldada, aga lihtsad võitlejad ei saa nendega enam hakkama. Selleks on vaja Tapjat.»
Mantliga mees ei öelnud midagi. Ta paistis Tapja sõnade üle juurdlevat.
«Ma olen kuulnud, et see lohe, kes siin lähedal elab, tapab inimesi,» lausus Felenor vaikselt.
Tumedad silmad vaatasid tema sinistesse. «See on tema õigus. Kes mõõgaga tuleb, peab mõõga läbi surema; kes tuleb väega, see saadetakse väega teele.» Muundaja hääl vulises nagu mägioja kargel hommikul. «Need on reeglid. Ta ei saa lasta igaühel karistamatult rünnata.»
«Mina ei tulnud mõõgaga ega väega,» lausus Tapja. «Mina olen Tapja. Mina tulen sõnadega.»
«Sa arvad, et lohe vastu nendest piisab?» küsis Xaramesh. Tema sõnades ei olnud tunda irooniat.
«Kui sõnad on õiged, siis jah,» vastas Felenor. «Ma pean ainult veenduma, et ta ei ole tasakaalule ohtlik ega ettearvamatu. Ja ma pean olema ettevaatlik. Ta on vana ja ma ei tunne tema võimu.»
Xaramesh vaikis. Päike oli juba ammu kadunud ja ajanud välja kuu, mis seisis kahvatu ümmarguse laiguna taevas. Udu oli kerkinud ja kuu kuma muutis selle hõbedaseks mereks, mis ümbritses mäetipust saart. Õhk oli soe ja niiske. Tähtede kalgid tulukesed tundusid tumedasse taevakummi torgatud aukudena.
«Praegu on väe tund,» ütles ta siis. «Teine Ring on lähedal. Hierofandid suutsid selleni sirutuda.»
Tapja vaatas tulle. Tuli andis talle soojust. Tema Sära paisus ja nuusutas õrnalt Ringi väge. Õhk oli väest paks, peaaegu kristalne, see siugles ja pöörles ja kogunes lõkke kohale keeriseks. Ta silitas tuld. Leegid said hoogu, kerkisid kõrgemale, kiirgasid kuumust. Vägi lainetas; õhk muutus külmaks ja niiskeks. Taevast langesid tillukesed vihmapiisad, veidi jämedamad kui udu. Hõbedane meri mäe ümber muutus tinajaks. Kuu kasvas suuremaks ja selle piimjale kettale ilmusid hallid laigud. Õhus oli tunda metalli ja põlemise lõhna. Suur lõõmavate silmadega läikiv põrnikas lendas üle taeva, vehkides nelja peenikese tiivaga, müristades nagu äike. Felenor vaatas Muundaja varjatud näkku.
Xaramesh sirutas parema käe tule kohale. Nimetissõrmes välgatas raudne sõrmus. Hererl- ezra vägi võpatas, ringid jooksid keskelt laiali ja uuesti keskele kokku, tihenesid pöörlevaks vedelikusambaks. Felenor nägi helendust; ta ei saanud aru, kas seda tunnevad tema silmad või Sära. Siis jäi kogu maailm seisma.
Õhk oli tahke nagu klaas ja läbipaistev nagu õhk -- lõhnatu, helitu. Tuli oli tardunud helendavaks massiks. Valgus murdus tillukestes vihmapiiskades ja laotas laiali kahvatu vikerkaare. Põrnikas oli lennul peatunud, tumedam vari tumeda taeva taustal, kõik tiivad välja sirutatud ja selgelt nähtavad. Udu seisis paigal, mets oli vaikinud, veri Felenori soontes ei voolanud. Muundaja tumedad silmad vaatasid talle otsa ja ta vaatas vastu, võimetu oma pilku kõrvale pöörama või liigutama kasvõi ainsat ihukarva. Tumedates silmades süttis punakas hõõgus.
Maailm läks jälle käima. Teine Ring oli kadunud. Õhk oli soe ja niiske. Muld lõhnas ja ritsikad siristasid.
Felenor vaatas otse enda ette, vältides hõõguvate silmade pilku.
«Ja kui ma ütleks, et sellel lohel on plaanid, tulevik ja tähtsus?» Xarameshi hääl oli rahulik ja pehme. «Kas sa peaksid teda tasakaalule ohtlikuks, Tapja?»
Tapja vaikis väga pikka aega. «Ei. Plaanidega vahepealne ei ole ettearvamatu.» Ta tõusis aeglaselt püsti ja sidus vilunud liigutusega oma mõõga uuesti vööle. «Ma olen nüüd valmis.»
Muundaja tõusis samuti ja vaatas tema peale alla. «Ühel päeval seisab sinu poeg samas kohas ja otsib sama lohet. Tema tuleb mõõgaga.»
«Loodame, et ta saab oma õpetuse ja jääb ellu,» ütles Felenor.
«Need ongi plaanid, tulevik ja tähtsus,» lausus Xaramesh.
Tapja pöördus minekule ja hõõguvad silmad saatsid teda platvormi ääreni. Tema selja taga kattis tume vari kinni kuu hõbedase kuma. Tohutude tiibade poolt tõstetud tuul rebis tema juukseid, painutas jämedaid puid kahel pool alla laskuvat rada ja kustutas veel hingitseva lõkke.