Üsna raske on väita, et Eestis eksisteeris ulmekirjandus ka enne 1990ndaid, peaaegu niisama võimatu on ka surmkindlalt vastupidist öelda. Kõik on tõlgendamise küsimus, aga vähemalt nende ridade autori jaoks tähendab ulmekirjandus veidi enamat, kui paari aasta tagant juhuslikult ilmuvat mõne tavakirjanduse (mainstream literature) korüfee üksikut ulmeteksti. «Ulmekirjanduse eksisteerimise» all mõtlen ma seda, et on olemas mingi hulk autoreid, kes loovad peamiselt (või ainult) fantastikat, ja mis peaasi -- teevad seda täiesti teadlikult, samuti on konkreetselt ulme avaldamisele spetsialiseerunud publikatsioonid, oma kirjandusauhinnad, kriitikud ja omavahel aktiivselt suhtlev lugejaskond. Alles nende tunnuste olemasolul võiks hakata rääkima päris oma rahvuslikust ulmekirjandusest. Viimase kümnendi jooksul ongi kõik need tunnused tekkinud, mistõttu võib just 90ndaid pidada Eesti žanriulme (genre SF) sünniajaks.
Loomulikult on eesti keeles ulmet ilmunud läbi kogu 20. sajandi. Paljudel tavakirjanduse suurmeistritel (aga ka teise ešeloni kirjanikel) on ette näidata oma kõrvalepõige fantastikasse. Nii on rohkem või vähem ulmelisi proosatekste avaldanud Juhan Liiv, Matthias Johann Eisen, Friedebert Tuglas, August Gailit, A. H. Tammsaare, Paul Viiding, Vladimir Beekman, Georg Orm, Rein Sepp, Boris Kabur, Karl Ristikivi, August Mälk, Henn-Kaarel Hellat, Eiv Eloon, Ain Särg, Helju Rebane, Teet Kallas, Aimee Beekman, Enn Vetemaa, Mati Unt, Arvo Valton, Rein Põder, Nikolai Baturin, Jaan Kaplinski, Herta Laipaik jt. Nimekiri pole kindlasti täielik, oluline on hoopis, et ulmekirjanduse seisukohalt on enamik nende kirjanike loodust nn piiripealne ulme (slipstream SF), mille vastandina eksisteerib siis žanriulme. Ega piiripealne ulmeliteratuur millegi poolest halvem või alaväärtuslikum pole, lihtsalt ei saa neid päris sama mõõdupuu järgi hinnata. Taotlused on veidi erinevad. Ning ka ülaltoodud autoreist üsna mitme tekste võib julgelt nimetada žanriulmelisteks.
Jaotus piiripealseks- ja žanriulmeks tuleneb konkreetselt anglo-ameerika ulmekirjandusest, mis moodsal kujul tekkis USAs kahe maailmasõja vahel ja loeb oma otsesteks kirjanduslikeks esivanemateks 19. sajandi algul Euroopas suurt menu leidnud nn gooti õuduskirjandust, Mary Shelley «Frankensteini», Edgar Allan Poe'd, Jules Verne'i ja H. G. Wellsi, kui nimetada vaid olulisimad. Kuna lisaks Ameerikas sajandi esimesel kolmandikul pulpajakirjades sündinud žanrikirjanduse (genre fiction) (mille sees eristatakse kriminaalkirjandust, ulmet, seiklusjutte, Metsiku Lääne kirjandust, piraadilugusid, mõõga- ja mantlikirjandust jpm) traditsioonide ja reeglitega ulmele viljeldi aga maailmas ka veidi teistsuguse päritolu ja eesmärkidega ulmekirjandust, tekkiski ülaltoodud jaotus. Piiripealse ulme alla loetakse näiteks maagilist realismi, sürrealistlike elementidega aga muidu tavakirjanduse reegleile alluvat literatuuri ja üldse kõiki tekste, kus võib esineda vähimgi fantastiline, ebareaalne element, kuid, mis muidu on tavakirjanike loodud ega tunne žanriulme suhtes mingit ideelist lähedust.
Üsna kindlalt võib väita ka, et 90ndail Eestis tekkinud kohaliku žanriulme juured pole varasemas eesti (ulme)kirjanduses, neid tuleks ikkagi otsida muu maailma (ja peamiselt anglo-ameerika) žanriulmest.
Teatavas mõttes võiks žanriulme sünni esimesi märke näha Eiv Elooni (pseudonüüm) ulmeromaani «Kaksikliik» ilmumises 1981. aastal, sest just see autor on üks esimesi, kui mitte kõige esimene, kes pole peale ulme midagi muud avaldanud. Kahjuks piirdub aga tema ulmeloomingki vaid eelpool mainitud romaani ja selle järjega «Kaksikliik 2» (1989). Esimese viljakama žanriulme autorina debüteeris 1985. aasta jaanuarikuu «Pioneeris»lühijutuga «Koletis» Urmas Alas, kelle bibliograafiasse kuulub juba kümneid stiilipuhtaid ulmejutte ja kaks romaani -- 90ndate Eesti-aineline alternatiivajalugu «Plahvatus» (1995) ja sünge düstoopia lähitulevikust «Komblusvalvur» (1996).
Järgmise olulise debüüdina peaks kindlasti mainima 1988. a. juunikuu «Nooruses» ilmunud Tiit Tarlapi juttu «Tänav akna taga». Ning kui lõviosa Urmas Alase loomingust on siiski anglo-ameerika ulmekirjanduse lihtsamate tüüpvõtete suhteliselt primitiivne ja üsnagi steriilne läbikirjutamine (millise tegevuse vajadust üldiselt eitada ei saa, kuigi väike annus originaalsust ei teeks paha), millest on üsna raske ühtki teksti esile tõsta, siis Tiit Tarlapit võib vaieldamatult nimetada 90ndate kõige olulisemaks Eesti ulmekirjanikuks. Ta on avaldanud maakonnalehtedes järjejuttudena suurema osa oma loomingust, millest võiks esile tõsta militaarse fantastikana määratletavat romaani «Kurjuse tund» (1994), kahte õuduse, fantaasia ja teadusliku fantastika piirimaile jäävat kaasajast jutustavat teksti -- lühiromaani «Vampiirilõks» (1994) ja jutustust «Haldjatants» (1996) ning kahte seikluslikku kosmoseooperit -- lühiromaani «Kaduviku paladiinid» (1997) ja jutustust «Vihkamise suund» (1997, võitis Eesti ulmeauhinna Stalker 1998).
Kui Alast ja Tarlapit saab pidada siiski täiest eraldiseisvaiks ja üksteist mittemõjutanud kirjanikuks, siis järgnevad neli autorit on ulmesse tulnud rohkem või vähem tänu ajakirja «Põhjanael» viimasele peatoimetajale Mario Kivistikule, kes 1991. aastal hakkas välja andma peamiselt õuduskirjandusele keskendunud ulmeajakirja «Mardus», mis tänaseni edukalt ilmub. Neist nn «Marduse» püsiautoreist, kes kasvõi juba tiheda omavahelise suhtluse läbi üksteist rohkem või vähem mõjutanud on, debüteerisid esimestena 1993. aasta sügisel Veiko Belials ja Veikko Vangonen. Kuigi neist Veikko Vangonen on suhteliselt väheproduktiivne, on tema looming mõnes mõttes vaat et tähelepanuväärsemgi. Ta kirjutab peamiselt keskaegse Eesti ainelisi õudusjutte, mida iseloomustavad arhailine stiil, keelekasutus ja äärmiselt sugestiivne kirjutuslaad. Tähtsamad neist on vahest jutustused «Ülestõusjad» (1994) ja «Märkmeid viirastuse reisikirjast» (1996). Lisaks «Mardusele» on tema loomingut sageli avaldanud ka «Looming» ja «Vikerkaar».
Veiko Belials seevastu on kaasaegseist ulmekirjanikest üks produktiivsemaid. Tema loomingu põhiosa moodustavad küll 1-2 leheküljelised mitte eriti originaalsed ulmelaastud, kuid on ka pikemaid ja silmapaistvamaid tekste. Belialsi peateos on fantaasiaromaan «Ashinari kroonikad» (1997), tähelepanuväärsed on ka Malcolm McCoy seeriasse koondatud õudusjutud, mida võiks nimetada anglo- ameerika õuduskirjanduse põhiskeemide üldse mitte halvaks läbikirjutuseks. Kahjuks on ebaõnnestunud või lihtsalt keskpäraseid ja mittemidagiütlevaid tekste ta loomingus oluliselt rohkem. Peamiselt on ta kirjutanud õudusjutte, sekka ka fantaasiakirjandust, vähem ja vähem õnnestunult teaduslikku fantastikat.
Marek Simpsoni (pseudonüüm) debüütjutt «Vihmamees» ilmus 1994. aasta kevadel. Selle peamiselt teaduslikule fantastikale pühendunud viljaka autori loomingut on veidi keeruline iseloomustada, ta juttudes on veidi küberpunki, veidi kosmoseooperile omaseid jooni, kuid kahjuks tuleb märkida, et viimasel ajal on ta loomingus täheldatav pigem taandareng kui edasiliikumine. Simpsoni tähtsamad jutud on vahest «Projekt «Invasioon»» (1996) ja «Kõik need üksikud inimesed» (1998). 1999. aastal avaldas ta Veiko Belialsiga kahasse kollaažromaani «Existerion», mida aga kohalik ulmekriitika loeb hämmastava üksmeelsusega kodumaise fantastika konkurentsitult suurimaks ebaõnnestumiseks.
Viimasena tuli sellest autorite ringist ulmesse Lew R. Berg (pseudonüüm), kes debüteeris kevadel 1995. Vähemal määral õudusjutte avaldanud autor on lugejate hulgas peamiselt tuntud militaarse seiklusulme ja kosmoseooperite loojana. Keskse koha Bergi jutuloomingus hõlmab tema Willardi-lugude tsükkel, millest väärivad esiletoomist jutustused «Kaos katselaboris» (1996), «Polaarjaam» (1996) ja «Vaimudejõe viirastused» (1998, Stalker 1999). Bergi tõenäoliselt parim kosmoseooper on lühijutt «Kolm tilka verd» (1999). Möödunud aastal ilmus Bergi debüütromaan «Tants tulle». Käesoleval aastal peaks ühtede kaante vahel ilmuma kaks pikemat jutustust «Tempel selvas» ja «Üle piiri».
Lisaks Mario Kivistiku väljaannetes oma jutte avaldanud autoreile oli Eesti ulmepildis 90ndate teiseks pooleks endale koha kätte võidelnud veel mitu autorit, kellest võiks mainida 1993. aasta sügisel «Nooruses» debüteerinud Mart Raudsaart. Raudsaar ei kirjuta traditsioonilist teaduslikku fantastikat, pigem võiks mitmeid ta tekste liigitada moodsate linnafantaasiate hulka, mille tegevus žanrinimetusest hoolimata sageli hoopis ruraalsemates kohtades toimub. Raudsaare loomingus on kesksel kohal kinnisvaramaakler Mark Kuuse seeria, kust on pärit ka autori suurimad õnnestumised. Tema tähelepanuväärsematest tekstidest tasub mainida lühijutte «Lõpmatusele ei ole ruumi» (1994), «Minu maailm» (1995), «Soolinn» (1999), «Vapiloom» (1999), «Kõmuajakirjaniku surm» (1999) ning hetkel veel lõpetamata lühiromaani «Kuldlaevuke».
90ndate Eesti ulmemaastik poleks aga täielik ilma Matt Barkerita (pseudonüüm). 1996. aasta sügisel «Loomingus» debüteerinud Barker kirjutab peamiselt jutustuse mõõtu moodsaid õudustekste. Rõhk on sõnal «moodsaid», sest kui näiteks Veiko Belialsi või Craig Wolfi õudusjuttude põhjal võiks arvata, et see kirjandusžanr viimase saja aasta jooksul sugugi arenenud pole ja uusimaks sõnaks on Edgar Allan Poe, M. R. James ja H. P. Lovecraft, siis Barkerit lugedes võib juba aimata, et ka kaasajal õudust viljeldakse. Ja üldsegi mitte vähem tulemuslikumalt. Kui suhteliselt süüdimatu ja pealiskaudne Eesti tavakirjanduskriitika oskab Barkerit võrrelda vaid Stephen Kingiga, siis tegelikult on tema looming lähedasem hoopis kaasaegsete briti õuduskirjanike tekstidele. Barkeri silmapaistvamatest juttudest rääkides võiks nimetada pealkirju «Lõbustuspark» (1997), «Siis nad usuvad» (1998), «Kuri onu ja väike laps» (1998) ja «Haige kõuts» (1999). 1998. aastal korraldatud romaanivõistlusel tuli Barkeri käsikiri «Haripunkt» 8. kohale ning käsikirjas on autoril valmis veel mitu romaani. 2000. aasta alguses ilmus Barkeri jutuloomingu paremikku hõlmav kogu «Sarah' jalad».
Eesti algupärane ulmekirjanduspilt muutus oluliselt, kui novembris 1998 hakkas Internetis ilmuma elektrooniline ulmeajakiri «Algernon», millest kiiresti sai kodumaise ulme peamine suunanäitaja ning tipptekstide avaldaja. Ajakirjale tekkis kiiresti ka oma autorkond (Indrek Hargla, Siim Veskimees, Karen Orlau, Kristjan Sander jt), mis mängleva kergusega seadis ennast sisse Eesti ulmeparnassi kõrgeimas tipus.
Olulisim «Algernoni» kaudu Eesti ulmesse autoritest on kindlasti Indrek Hargla (pseudonüüm), keda võiks nimetada ka suurimaks lootuseks, millega kodumaine fantastika uuele sajandile vastu astub. Ta debüteeris detsembris 1998, kuid esimese tõeliselt olulise tekstina ilmus 1999. aasta veebruaris lühiromaan «Gondvana lapsed», tähtsamatest üksikjuttudest mainin veel järgmisi: lühiromaanid «Uskmatuse hind» (1999) ja «Excelsuse konkistadoorid» (1999, Stalker 2000) ning lühijutt «Nad tulevad täna öösel» (2000). Omaette tasemel on Hargla jutusari poola päritolu eksortsist Mieczislaw Grpowski tegemistest, millesse kuuluvad lühijutud «Kliendi soov» (1999) ja «Spitzbergeni nokturn» (1999, Stalker 2000), jutustused «Kindel linn» (1999) ja «Eeben» (2000) ning lühiromaan «Pan Grpowski jõulud» (1999).
Grpowski sari on maitsekas ning sädelev sulam moodsast õuduskirjandusest, fantaasiast ning teaduslikust fantastikast, sama värvikad, detailirohked, läbimõeldud ning professionaalsed on ka eelpool mainitud Hargla parimad üksikteosed. Ta võib kirjeldada elegantselt etnomaigulist õudust Lõuna- Eesti põlismetsades ja kujutada järgmisel hetkel hingenöörivalt õõvast kurjust Vatikani sügavates keldrites ning järgmiseks võib lugeja leida end juba kaugelt jääplaneedilt, kus esimene kontakt võõra mõistusliku rassiga on muutumas veriseks konfliktiks. Indrek Hargla lihtsalt oskab kirjutada nii, et see mõjub, läheb korda, paneb mõtlema, tekitab vastakaid tundeid, pakub pea täiusliku lugemisnaudingu. Samuti näivad arvavat ka lugejad, sest Hargla on populaarne ja on ilmselt esimene kohalik ulmeautor, kelle suhet lugejatega just selle sõnaga saab kirjeldada. Igatahes pärjati viimasel ulmehuviliste üle-eestilisel kokkutulekul Estcon 2000 teda kahe Stalkeriga, ja selle auhinna võitja määravad just lugejad. Ja Hargla võitis ülivõimsalt.
«Algernoni» autoritest Hargla järel olulisim õudusžanri viljeleja on Karen Orlau (pseudonüüm), kes debüteeris samuti detsembris 1999. Orlaud võib pidada nn uusgooti õuduse peamiseks (ja vist ainsaks) viljelejaks Eestis, tema peamine eeskuju on üsna ilmselt Anne Rice. Karen Orlau tähtsamad tekstid on lühijutud «Oraakli surm» (1998, Stalker 1999), «Elisale» (1998), «Vend Juudas» (1999) ja «Kohtumine Emaga» (1999), viimane on otseselt hommage Anne Rice'ile.
Hargla järel silmapaistvaim teadusliku fantastika autor «Algernonis» debüteerinuist on Siim Veskimees (pseudonüüm), kes avaldas oma esimese jutu 1999. aasta sügisel. Veskimehe õnnestunumad tekstid, milleks on jutustused «Kõiksuse hääl» (1999) ja «Kuu Ordu» (2000), jäävad kosmilise seiklusulme valda. Ta hoogsad ning originaalse huumoriga vürtsitatud stiilsed kosmoseooperid on Eesti ulmes ainulaadsed veel seepärast, et tegu on pea ainsa autoriga, kes julgeb ja tahab oma juttudesse ka mingi poliitilise manifesti ja ideoloogilise mõtte sisse panna. Veskimeest võib nimetada libertaanliku ulme esimeseks harrastajaks Eestis.
«Algernonis» on oma uuemat loomingut hakanud avaldama ka Mart Raudsaar, samuti on «Algernoni» kaudu ulmesse tagasi tulnud 90ndate algul debüteerinud üsnagi põnev autor Freyja Ek (pseudonüüm), kelle jutt «Lennake, kotkad» (2000) on ühtaegu pila ja nostalgiline hommage kommunistlikule nõukogude ulmele, «Manga» (2000) aga on Eestis niivõrd haruldane professionaalselt teostatud küberpunkjutt, mille pingeline ja dünaamiline süžee kogub tuure küberpungi parimate traditsioonide kohaselt Jaapanis.
Püüdes 90ndate eesti ulmele mingit üldisemat iseloomustust visandada, torkab silma, et kõrvuti eksisteerisid vägagi edukalt täiesti professionaalselt teostatud ulme ja suhteliselt algeline, ebaoriginaalne ja keskpärane fantastika, mis ilmselt räägib vaid ulmetraditsiooni suhtelisest noorusest ja haprusest Eestis. Igatahes võib suurustamata öelda, et ulme on Eestis jalad alla saanud ega kavatse enam kuhugi kaduda. On olemas autorid, kriitikud, lugejad, kirjastajad, toimetajad, tõlkijad ja aktiivsemad fännid, kelle jaoks ulme on oluline ja südamelähedane. On olemas katusorganisatsioon, avarad suhtlemisvõimalused, ajakirjad, kirjastuste ulmesarjad, iga-aastane kokkutulek ja ulmeauhinnad, mis kõik annavad tunnistust žanri elujõulisusest.
Iga algus on aga raske, mistõttu teatav rabedus ja taseme ebaühtlus viimase kümnendi algupärastes ulmetekstides on igati normaalne. Viimased paar aastat lubavad aga üsna kindlalt väita, et see täiskasvanukssaamise periood on ümber saamas ning ulme kuldajastu Eestis algamas.