Õigus tappa

Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad.

~SÕDUR // ALEX II~
~LAHINGUVÄLI // PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON // LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG // KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~

Sõnad vaibusid olematuks. Maailm plahvatas ning lagunes aatomiteks. Alex sulges silmad. Vaatamata sellele, et visuaalmuundur oli ta osakesteks jaganud, oli liikumiskoormus väljakannatamatu. Hetkel, mil ta sisenes hüperruumi, läbis ta olekut terav valu. Ta karjatas ning tundis, kuidas miski ta peas paigalt nihkus. Sügaval sisimas mõistis ta, et pole enam kunagi see, kes oli eile. Järgmisel hetkel lõi lööklaine ta oimetuks.

Alex avas ettevaatlikult silmad. Ta lebas keset pikka ning sünget närviliselt vilkuvate tuledega ääristatud koridori. Kusagilt eemalt kostus ebainimlikku sonimist, mis paiguti loomalikuks möirgamiseks paisus. Alex teadis, et on kohale jõudnud.

~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~

Ta ajas end vaevaliselt püsti ning märkas samal hetkel enda tagant kasvavat liikuvat varju. Välgukiirusel pöördus ta ümber ja tulistas. Elektrilaenguga lõhkekuul tabas ligihiilinud limast mutanti otse silmade vahele ning määris ta ajud seinale. Lask kõlas vaikses koridoris justkui mitme plasmakahuri kogupauk.

Hääletult avanesid kümned salauksed. Hetkega oli kogu silmapiir täidetud tapetu raevunud liigikaaslastega.

~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~

Alex karjus ning hoidis sõrme päästikul. Ta ei raisanud aega sihtimisele. Aeg-ajalt hoolimatutest tabamustest lõhkirebitud korjustele komistades põletas ta endale läbi vaenulike jõudude teed.

Vaenlase lasermõõk lõikas ta vasakule säärele sügava haava. Alex vaarus, vajus põlvili ning tõstis relva. Mutandi purustatud keha tõusis saadud löögist õhku, et elutu tombuna radioaktiivse saastaga täidetud kraavis maanduda.

Alex hingas raskelt. Ta oli üksi jäänud. Esimene raund võidu toonud temale.

~LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~

Hambaid sügavale huulde surudes upitas ta end püsti ja lonkas eemalpaistva heledalt valgustatud ruumi poole. Just seal nad teda arvatavasti kinni hoidsidki.

«Alex! Kus sa oled?»

Kutsutu võpatas. Siin planeedil ei tohtinuks keegi ta nime teada. Ta aimas, et see on lõks. Tegelikult ta koguni teadis seda.

«Alex, tule kohe siia!»

Poiss mühatas vihaselt ning lülitas mängu välja. Ta vabastas end vihaselt nohisedes virtuaalreaalsusega siduvatest juhtmetest.

Ust paugatades väljus ta oma pööningutoast. Giselle seisis köögis. Tal olid käed puusas ning see ei tähendanud head.

«Mitu korda on sulle öeldud, et sa prügiämbrid välja viiksid?» Giselle vaatas Alexile uurivalt otsa. «Sa oled jälle seda tobedat mängu mänginud. Nüüd on see igatahes igasugused piirid ületanud. See mäng tuleb lihtsalt prügikasti visata.»

Alex võpatas. Giselle'i häälest voogas otsustavust.

«Sa ei tohi seda teha,» vastas ta väriseval häälel. «Ema ei lubaks sul midagi sellist teha.»

Giselle naeris. See oli võidurõõmsa inimese naer.

«Me oleme emaga sellest juba ammu rääkinud,» teatas ta meelega sõnu venitades. «Juba täna rändab see idiootsus lähimale prügimäele.»

Giselle pöördus ümber ning istutas end televiisori ette.

Alex seisis longuvajunult keset kööki. Ta oli hambad tugevalt huulde surunud.

~LEIDA / NING/ VABASTADA KUNINGATÜTAR~

Alexi silmadesse ilmus haiglane läige. Hambad vajusid veelgi sügavamale huulde.

~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~

Uurivalt rändas ta pilk mööda kööki ning peatus laual lebaval kööginoal.

«Sa pole veel ikka välja saanud,» pahandas Giselle, kui ta selja tagant lähenevaid samme kuulis. «Kui sa seda jama ei lõpeta, siis kaotad lisaks mängule ka õhtuse telekavaatamise õiguse.»

~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK~
~ÕIGUS TAPPA~

Läbilõigatud kaelaarteritest purskuv veri kattis televiisoris suudleva paarikese. Tõmblev Giselle vajus korisedes põrandale.

«Mis teil seal toimub, lapsed,» ema hääl tuli ülakorruselt. «Ega te ometi jälle omavahel ei tülitse?»

«Enam ei tülitse,» hüüdis Alex aeglaselt mööda treppi üles astudes ning pigistas noa kõvemini pihku. «Minul oli lihtsalt õigus.»

[ Loe ka Veiko Belialsi samanimelist juttu. ]