Neli meest arvutite taga. Ühtaegu minimaalne ja maksimaalne (multimediaalne) kommunikatsioon publikuga. Eemalolu ja kohalolu liitumine: nemad staaridena, isikutena, muusikutena hoidusid audiovisuaali varju - niivõrd, et justkui oleksid võinud ka üldse olemata olla (mida nad ?Robotsi? robotitega taas kord mõista andsid). Ja ometi, kas olnuks publikut nii palju, kui laval olnukski kogu aja vaid robotid ning Kraftwerk ise jäänuks koju?
Või, eksole - mis üleüldse on Kraftwerk ise, kus on nende kodu? Võiks ju arvata, et nad ongi ju neissinastes helides ja videopildi masinavärkides, neissinastes arvutites ja robotites; ja ometi, just traditsioonilise rokkstaarirolli ümberpööramisega on nad ise muutunud virtuaalkultuuri ja küborgiaana ikoonideks - inimestena, loojatena.
Kuigi Kraftwerki tekstid on ülimalt lakoonilised, mõjus kontsert pigem luule- kui muusikaõhtuna. See oli performance poetry, milles meedium neelas autori(d) ja samas ülendas teda/neid ühes publikuga. Kraftwerkil on ses mõttes palju ühist samuti äsja Eestis esinenud afrokariibi poeedi Benjamin Zephaniah?ga. See paralleel ei ole sugugi nii meelevaldne, kui esiotsa tundub - traditsioonid, mida kumbki esindab, liitusid ju varases hiphopis! See paralleel ei ole ka meelevaldne, kui mõelda Juhan Viidingule. Kuulake ta viit plaati: sama kirg + tehnika, keelevaldamine + keelestvallatus, eemalolu + kohalolu.
Viidingu plaadid panevad siinseid literaate ehk jälle tõsisemalt keskenduma looja ja keele suhtele kõige laiemas mõttes. Praegu käib kammajjaa põhiliselt selle ümber, kes endast millise pildi avaldada laseb, kus ja kelle loal ja mis taotlustega. Käigu! Aga mitte vanapiigaliku vingumisega, mis kõik tolmlemistõmblustele taandab. Variante, mida ülepea vaagida tasub, on kaks: kas looja keeleks on kirjutatud sõnad (misjuhul on sügavalt ükskõik, mis pilt tast kusagil on, see lihtsalt ei kuulu analüüsimisele, nagu ka mitte see, mida ta sööb või mis värvi sokid tal täna on vms) või siis on looja keeleks ka muud meediumid, ta tahab teha oma elust kunstiteost, millest kirjasõna on vaid osa (misjuhul on oma pildi rõhutatud rakendamine täiesti vältimatu ja nõuab käsitlemist osana tekstist).
Ja muide - ka sõna võib kasutada liputamiseks, ka pilti võib kasutada varjamiseks.