Ma püüan jääda kirjutajat ja lugejat ühendavale teljele – sest ilma ei saa kirjandusest ju rääkida – aga enne, kui ma jõuan kavas välja kuulutatud osani, pean ma paika panema mõned eeldused, niiöelda taustsüsteemi.
On jäänud meelde miski suuremate riikide statistika – ilma viiteta, paraku – et ühe kirjaniku ülevalpidamiseks on vaja 700-800 tuhat inimest, kellele kirjutaja keel oleks emakeeleks. (Võimalik, et see oli statistika Kanada inglis- ja prantsuskeelsete kirjanike osakaalu kohta, aga päris kindel ma selles ei ole.) Suuremad riigid kipuvad seda numbrit ülespoole, miljonini ümardama, meil tekib ka alumist piiri arvestades küsimus, kas Eestis on ruumi ühele või pooleteisele kirjanikule. Muidugi võivad inimesed olla vähenõudlikud, aga ka praktika näitab, et isegi koos teleseepide ja regulaarsete lehekolumnitega suudab Eestis isegi väga optimistliku hinnangu kohaselt ehk kümmekond inimest oma kirjanduslikust loomingust ära elada. Äraelamise piirina ma ei mõtle muidugi üht miinimumpalka kuue kuu kohta, nagu loomeliitude seadus seda pakub, vaid, ütleme, kaht keskmist palka kuus. Tähendab, kui noor inimene endale elukutset valib, oleks temast vastutustundetu valida amet, mis hakkab ka pärast teatud ettevalmistusperioodi alla “kahe keskmise” sisse tooma. Neid, kes end teadlikult virelema määravad, tuleks varakult ravida, mitte nende haigust tagant õhutada.
Vahejäreldus – Eesti puhul me saame rääkida valdavalt amatöörkirjandusest. Üks-kaks proffi ei muuda üldpilti. Amatöörkirjanduses, ehk siis selles, mida tehakse muu töö kõrvalt, võib olla õnnestumisi. Oletaks, et luule puhul eriti. Ja kui kõik on amatöörid, siis polegi ju vahet. Aga ma ei saa hästi aru, kust pärineb ettekujutus, nagu saaks igaüks kirjutamisega hakkama. Et kirjanikuks saamine vajab vähem pühendumist ja ettevalmistust kui kunstnikuks või koorijuhiks või kosmonaudiks saamine. Sest kõigepealt tuleks ju läbi lugeda suur osa kogu eelnevast kirjandusest – mis on Eestis muidugi märksa lihtsam kui näiteks Hiinas. Tuleb jälgida, kuhu liigub kirjandus, kuhu liigub keel jne jne. Kusjuures see kõik on alles tehnika, aga loomingulist momenti on ka vaja. Nii et millegi saavutamiseks peaks kirjanikutöö olema siiski täiskohaga, kõrgharidusele vastavat ettevalmistust eeldav töö. Huvitaval kombel võib näha korrelatsiooni Eesti professionaalsete kirjanike hulga ja muu maailma huvi vahel eesti kirjanduse tõlkimise suhtes. (Kadunud Juhan Paju elatus kirjutamisest ja teda tõlgiti Skandinaaviasse. Tõenäoliselt peeti tema krimkasid seal krimkaparoodiateks, aga see pole antud juhul tähtis.)
Iga aeg kehtestab kirjandusele-kirjanikele omad reeglid. Nõuka-ajal, mida mõned ehk veel mäletavad, tuli kirjutada nii, et tsensuurist läbi läheks. (Aga kui oli läinud, siis ei sõltunud sellest, kas keegi raamatut ka luges, enam miski.) Sellega osati arvestada. Isegi kui autor tahtis näiteks öelda, et võibolla kolhoosikord ei olegi kõige õnnestunum põllumajandusliku tootmise korraldamise meetod. Autor lasi selle välja öelda külahullukesel, keda ümbritses terve rida tõsiseid. nõukogudemeelset juttu rääkivaid tegelasi. Ainult et need “positiivsed kangelased” said infarkti või jäid impotentseks või juhtus nendega midagi muud ebameeldivat, külahulluke aga elas kenasti edasi. Ning lugeja sai aru, mida autor öelda tahtis, kannatas välja need sajad leheküljed pakendit, mis sõnumit ümbritsesid.
Nüüd on asi teistmoodi lihtne. Kirjuta, millest tahad, aga tee seda nii, et inimesed huviga loeksid. Et keegi oleks nõus lugemiselamuse eest raha välja andma. Päris kindlasti ei tähenda see veel tingimata lihtsust, labasust, madalatele kirgedele pühendumist ja mida kõike veel. Võtkem kasvõi see paljukiidetud Eco “Roosi nimi”. Mis oma kriminaalse süžeega on huviga loetav ka sellise lugeja jaoks, kellele kogu taustal toimuv skolastika üldse korda ei lähe. Ning mõneti haritum lugeja võib jälle jätta mõrvaloo kui kõrvalise tähelepanuta ja süveneda enda jaoks põnevamasse ideede tulevärki. Nii et on küll võimalik. Aga amatöörina väga raske...
Ka nõuka ajal oli neid, kes reegleid rikkuma kippusid, end võrdsetest võrdsemaks pidasid. Astusid läbi vastavast ametkonnast ja kurtsid muret: kirjutasin, näh, päevakohase poeemi kevadkünnist ja sotsialistlikust võistlusest, aga kirjastuses mõned ebateadlikud ei oska seda vääriliselt hinnata. Ametkond arutas, andis kirjastuse seltsimeestele teada, et nad on eksinud, ning ilmuski poeem kevadkünnist, mida keegi kurat – peale tsensori, muidugi – ei lugenud.
Paraku toimub praegusel ajal samasugune jama ja seda nimetatakse kultuurkapitaliks. Haigetelt inimestelt – sest sõltuvus nikotiinist, alkoholist või hasartmängudest on ju haigus – võetakse raha ära ja antakse teistsugust haigust põdevatele – või kuidas nimetada inimesi illusiooniga, nagu oleks neil midagi öelda. Kui ilukirjanduslikul teosel – ma ei räägi kultuuriloost vms, mis ei saagi müüa – on hoiatav kiri “välja antud kultuurkapitali toel”, siis reeglina see tähendab, et nii autor kui tema kirjastaja ei uskunud lugejate olemasolusse. Raamatu kirjastamine on ju äriprojekt nagu iga teinegi – alguses tuleb teha kulutusi ja kui risk ennast õigustas, korjatakse hiljem kasumit. Aga kui autor aimab ette, et tema tekst ei leia isegi mitte paari tuhandet maksujõulist lugejat – no siis ei ole ju mõtet lolli mängida. OK, oma kulu ja kirjadega, palun väga, aga mitte haigetelt võetava rahaga.
Muidugi, see hoiatav silt pole päris universaalne, vahel on kultuurkapital toetanud ka raamatuid, mis oleksid niigi kasumlikud, üpris raske on rahast ära öelda, kui lausa pakkuma tullakse, aga üldist kirjanduspilti kultuurkapitali olemasolu sellise saamatute julgustamisega häirib. Või – ma saan aru preemiatest, mida jagatakse siis, kui töö on juba tehtud, aga lunida raha ettekäändega, et mul nagu hakkaks lähikuudel inspiratsioon peale tulema – mumeelest tuleks need inimesed küll saata pigem ravile või mingit mõistlikku ametit õppima.
Edasi... Põhimõtte juurde, mida ma täiesti jagan: mida pole võrgus, seda pole olemas. Kultuurileht Sirp on võrgus – järelikult ma tutvun sellega vahel. Nagu ka Eesti Ekspressiga näiteks. Ega mul kiiret ole, ma ei pea kohe ilmumispäeval lugema. Ajakirju Vikerkaar ja Looming ei ole võrgus – järelikult pole mul nendega asja. Hea küll, liialdan. Vikerkaarest on võrgus sisukord, selle nägemisest mulle piisab, sest autorinimed nagu ehlvest ja heinsaar peletavad aastateks eemale. Paberkandjal Loominguga kord-paar aastas isegi tutvun, veendudes, et pole millestki väga olulisest ilma jäänud.
Kui ma enne ütlesin, et kirjandus peab müüma, siis kas see pole vastuolus nõudega, et kõik olgu võrgus vabalt saadaval? Muidugi mitte, lihtsalt tuleb kirjutada veelgi paremini. Pakuks, et keskmiselt igast sajast raamatust, mille ma failina läbi loen, hangin ma pärast kolm kuni viis ka paberkandjal ja raha eest.
Nii et paradoksaalsel moel on teiseks takistuseks kirjanduse elujõulise arengu teel kultuurkapitali kõrval igasugused autorikaitseõigustega tegelevad organisatsioonid. Kirjanduses liigub muidugi nii vähe raha, et siin ei paista nad eriti silma, aga filmide, muusika ja tarkvaraga on nad ennast juba piisavalt naeruvääristanud. Ja loodetavasti võtab kohtuasi “Teksase osariik Sony korporatsiooni vastu” ka teistelt igasuguse isu mingite kopeerimisvastaste kaitsetega tegeleda.
Kogu senine jutt oli nõndanimetatud põhivoolu kirjanduse kohta. Ulmekirjandusega on lood mõnes mõttes sarnased, ent mõnes ka oluliselt paremad.
Kasvõi juba seepärast, et... 20. sajandi kirjandus, nagu küllap ka eelmiste sajandite oma, märgistas hulga kirjanduslikke umbtänavaid. Automatismist ma-ei-teagi-milleni. Mumeelest on ka Joyce’i Ulysses üks suur hoiatusmärk – et seda teed mööda edasi minnes läheb juba päris jamaks. Ulme puhul seda ohtu ei ole, ulme ei saa mängida narratiividest loobumisega; kuna ulme asi on pakkuda lugejale ootamatuid ideesid, siis peab neid koos hoidma traditsiooniline narratiiv – et lugeja üldse millestki aru saaks. Muidugi võivad ulmel olla omad puudused, näiteks kipuvad tegelased jääma pealiskaudseks ja kui huvilised omavahel räägivad, siis on pidepunktideks pigem ideed kui tegelased: “see on, tead, see, kus nad maandusid sellele rõngasplaneedile ja siis tulid need kolme jalaga elukad...” samas kui nii-öelda tõsise kirjanduse sõbrad võiksid arutada: “see on, tead, see raamat, kus Pierre Bezuhhov ja Andrei Bolkonski sõjas käisid.” (ok, kui ulmenäide jäi liiga väheulmeliseks, siis – “kellel tuleb meelde, mis oli selle raamatu nimi, kus androididel oli neli atraktorit ja selle motellis töötanud androidiplika ema töötas lõbustuspargis kõneleva piiblina, isa aga lainelauana...”)
Sellega olen ma peaaegu jõudnud väljalubatud teemani ehk Eesti ulmefändomi tekkimiseni, interneti abil konsolideerumiseni ja selle mõningate väljunditeni. Ning eelmist lõiku, millega ma tahtsin rõhutada ulme teatud distantseerumist peavoolu kirjandusest, oli vaja ehk tõestuseks, et ulmefännidel on suhteliselt lihtne ühte kampa hoida. Ühtlasi on see ulmefändomi lugu ehe näide amatöörlusest, sest võrgus toimuv käib seniajani entusiasmist ja ilma rahalise toetuseta.
Ulme populariseerimisest rääkides oleks võimatu ülehinnata Mario Kivistiku rolli, kes pani 1991 aastal käima ajakirja Mardus. Selles leidsid avaldamist tuntud meistrite tõlked – peamiselt õuduslood, aga mitte ainult – ning said teatud väljundi ka kohalikud algajad autorid. Kui Mardus oli ja on rohkem Tallinna-keskne, siis 1995 loodud ametlik Ulmeühing on suures osas Tartu-keskne. Nende kahe keskuse vahel käib alatasa siuke edasiviiv keskustelu, mis ainult harva kakluseks muutub, eks ole. Mulle tundub, et suuresti samad isikud, kes lõid Ulmeühingu, käivitasid ka ulmelisti (ehk postiloendi), mille alguskuupäevaks loetakse 6. mai 1996 – sellest sai siis keskkond internetis, milles ulmehuvilised said suhtlema hakata. (Mina muidugi magasin selle maha ja liitusin alles ’97 lõpupoolel.) Detsembri alguse seisuga oli listil 285 tellijat. Vast iga kord, kui olen sattunud vaatama, on olnud paarisaja ringis või veidi rohkem, eks neid huvilisi tuleb ja läheb. Praegu pole listil just kõige paremad ajad, aga päris välja pole asi surnud. Kuna list ühendab väga erineva taustaga inimesi, siis on näiteks mul tõlkijana sellest küll paaril korral kõvasti kasu olnud mõne spetsiifilise mõiste tähenduse selgitamisel.
Muidugi, nagu iga listi puhul on aktiivseid liikmeid maksimum kümnendik, ülejäänud on lurkerid, kes ütlevad sõna sekka vaid siis, kui teema neid väga lähedalt puudutab. Listidega võib juhtuda nii ja naa, vahel jäädakse esialgsele valdkonnale kindlaks ja vahel läheb asi (vähemalt mõne meelest) üle lihtsalt sõpruskonnaks ja arutatakse kõikvõimalikke teemasid. Eesti ulmelist on jäänud ulmeteemade arutamiseks, kui keegi üritaks üles võtta näiteks teemat, et hei, kas keegi siin jalgrattaga ka sõidab, siis saaks ta üsna terava vastulöögi osaliseks. Võrgukeskkondades on demokraatia väga oluline. Mitte et kõik alati ja kõiges võrdsed oleksid, aga autoriteet, respekt tuleb välja teenida konkreetses keskkonnas – ei loe, et sa oma koolis kõva poiss oled. Nii et mõni isehakanud kirjandusteadlane on ulmelistis ikka üsna põhjalikult paika pandud.
1997 juunis käivitus mumeelest üsna unikaalne võrguprojekt, nüüdseks küberneetikadoktoriks saanud Andri Riidi tehtud ulmekirjanduse BAAS, keskkond, kus lugejad tutvustavad ja arvustavad loetud ulmetekste. Võib piirduda viie-palli-süsteemis antud hindega ja pole oluline, mis keeles loeti. Pikemad arvustused ulatuvad üle 8000 tähemärgi, enamasti piirdutakse muidugi vähemaga – ja mis sa ikka uut ütled, kui juhtud olema Asimovi Asumi 74. lugeja. Ligi kaks aastat on käinud ka kuu parima arvustuse selgitamine ja ma pean enesekriitiliselt ütlema, et kuigi ma olen ajakirjanduses avaldanud sadu arvustusi, olen ma BAASi kuu parima arvustuse autorina äramärkimise pälvinud vaid ühel korral. Teisest küljest on ulmekirjanduse BAAS – nagu võrgukeskkonnad enamasti – olnud mulle äärmiselt teretulnud võimaluseks väljendada end poliitiliselt ebakorrektselt. Ehk siis vabamalt, kui ma end trükiajakirjanduses tunneksin. Saab öelda, et neeger on neeger, kui piltlikult väljenduda. Selles mõttes erineb BAAS neist muukeelsetest projektidest, mida ma olen sattunud nägema – mujal piirdutakse vaid positiivsete vastukajadega, aga BAASist võib saada tõesti objektiivse pildi, millega ühe või teise raamatu puhul tegemist. (Kui enne on tekkinud objektiivne pilt arvustajatest, muidugi.) 26656 arvamust, 4651 ulmeautorit, 62124 fikseeritud ulmeteost – jälle detsembri esimesest nädalast pärit seisuga – on parasjagu palju. Unikaalselt palju, võiks isegi öelda.
’97 toimus ka esimene virtuaalse ulmelisti tellijate kohtumine reaalsuses. Ma saaksin ehk osalejana rääkida järgmisest, ’98 toimunud esimesest ametlikust EstConist ehk Eesti ulmehuvilste suvisest kohtumisest. Samas toimus esmakordselt kohalike ulmeauhindade, Stalkerite, väljajagamine. Ingliskeelse maailmaga võrreldes oli esimene Stalker nagu Nebula, st ekspertidest zhürii otsusele tuginev, kõik järgmised aga juba nagu Hugo, st rahvahääletusega otsustatav.
See veendumine, et võrgu (varju)nimede taga on reaalsed inimesed, on tegelt väga oluline. Just et näed näost näkku ära need tüübid, kellega oled aasta otsa vahel päris vihaselt vaielnud. Vastupidiselt ennustustele ei läinud kakluseks. Pigem joodi koos õlut ja õpiti oponenti paremini mõistma.
Aga sellest esimesest EstConist jäi õhku ka arusaam, et oleks vaja võrguajakirja. Nimes Algernon erilist kõhklust ei tekkinud. Ja kindlalt sai välja pakkuda vaid ulmeuudiste avaldamise – omaloomingu osas oli küll teada, et Mario Marduse maht on ikkagi ju piiratud ja tahtjaid oleks ehk rohkem, aga kui palju just, sellest polnud ettekujutust.
Need esimeses numbris avaldatute nimed said kavasse kirja pandud. Koos justkui vaikiva eeldusega, et oma trükitud raamatuni jõudmine on siiski märk teatud kvaliteedist – ja ma söandaks tegelikult kinnitada küll, et vähemalt selles kontekstis on see tõesti nii. Samas ei saa vast öelda, et paberile trükitu alati parem oleks. Vähemalt ajakirja tasemel. Sest minu arvates ei saa kuidagi väita, et Algernoni paremate juttude tase oleks olnud kuidagi märgatavalt madalam kui trükitud Mardusel. Algernoni ja Marduse autorkonnad segunesid üsna sujuvalt. Oli neid, kes avaldasid oma tekste ainult ühes, aga ka neid, kes esinesid võrdse eduga mõlemas. Mõlemal poolel on plusse ja miinuseid – paberajakiri maksis isegi honorari, aga avaldamistsükkel oli pikem ja ebamäärasem. Võrguajakirjas läks avaldamiskõlbulik lugu üles kuu või maksimum paari pärast ja kohe seejärel hakkasid selle juurde kogunema lugejate arvamused. Selline vahetu tagasiside on kahtlemata oluline – kuigi eks mõni autor muidugi solvus karmi, kuid õiglase kriitika peale.
Kui nüüd veel selle alguse peale mõelda – ega ma nende esimeste juttude põhjal poleks osanud ennustada küll, kas ja kes nagu tõsisemalt kirjutama hakkab. Maniakkide Tänava suhtes teatud lootus mul oli, aga nagu hiljem selgus, läks ta oma temaatikaga mõnevõrra teises suunas, kui ma oleksin arvanud. Ja Kristjan Sanderil jäi siis veel päris kõvasti arenguruumi. Järgmine number tõi nüüdseks ühe raamatu autori Karen Orlau ja seitsme raamatu autori Indrek Hargla. Muuseas on Hargla väitnud, et kui poleks olnud Algernoni kui avaldamiskohta, siis ta poleks jutte kirjutama hakanud, vaid pigem võtnud hobiks ajaloo-aineliste esseede kirjutamise. Samuti on Algernoni kui avaldamiskoha ja keskkonna innustavat mõju nimetanud nüüdseks nelja raamatu autor, Algernonis ’99 oktoobris debüteerinud Siim Veskimees. Ja et kõik tublimad oleksid ära nimetatud, nädal tagasi tähistati täpselt samas numbris debüteerinud Meelis Friedenthali esimese raamatu ilmumist. Vahemärkusena, Friedenthal saavutas viimasel romaanivõistlusel kolmanda koha, sealt siis ka see raamat – ent võib öelda, et juba viiel viimasel romaanivõistlusel on esikolmikus olnud ka üks rohkem või vähem ulmeline teos. Mitte zhürii kokkuleppel, muidugi, vaid selline osatähtsus ongi välja kujunenud. (Muideks, muidugi on ka Marduse autorite sulest raamatuid ilmunud, aga ma pole siin nende kiitmiseks.)
Mõne sõnaga sellest, kuidas ikkagi on võimalik võrguajakirja teha. Käivitada on ju lihtne, aga käigus hoida... Peamine oht on taseme allakäik. Kui tasemel lugusid ei ole, võib ju numbri vahele jätta, see on siiski parem kui vägisi mingit jama avaldada. Seega on kindlasti vaja toimetajaid, kes selle taseme paika paneksid ja väljaandele mingisugusegi kvaliteedi tagaksid. On see entroopia kasv või mis, aga iga kord, kui toimetus südametunnistusega kompromisse tehes leiab, et no see asi ei ole ju päris lootusetu, võiks ehk siiski üles panna – justkui piiride kobamiseks laekub siis kohe mõni tekst, mis on õige natuke veel kehvem... Mingil ajal püüti lahus hoida “jutuvaramut” ja “jutulaborit” – et varamus korralikud jutud, ja laborisse lausa kõik laekuv, et autorid võiksid lugejate reaktsiooni põhjal järeldusi teha ja jutu ehk nõuannetest lähtuvalt uuesti läbi kirjutada. Kasutegur osutus aga väikeseks, kui mälu ei peta, siis on läbi ajaloo umbes kolm juttu uue redaktsiooni saanud.
Ilma toimetamiseta mandub iga sait varem või hiljem prügimäeks. Kloaak või Poogen on head näited – võimalik, et seal on ka midagi kirjandusesarnast, aga kõntsa seest ei leia lihtsalt üles.
Toimetajate töö – mis siis, et nö ühiskondlikel alustel – peaks olema muidugi veidi laiem kui lihtsalt selekteerimine. Oleme vähemalt püüdnud äraütlevates vastustes põhjendada, mis jutul viga. Vahel viisakalt ja vahel päris karmilt. Aga kummalisel kombel on mõne algaja autori puhul karmist hinnangust isegi kasu. Mõni seni klassikaaslaste või vanaema kiitusega ära hellitatud tüüp vihastab sedavõrd, et hakkab mõtlema. Ning rohkemat ei saagi tahta.
Nii et ulmekirjanduse pada podiseb tasapisi. Ilma interneti kui suhtlemis- ja avaldamiskeskkonnata tõenäoliselt ei podiseks. See, mis seal pajas valmis keeb, on igati amatöörlikul tasemel. Mitte professionaalne töö, mida ka mujal maailmas müüa saaks. Aga autoritel on omad lugejad ja lugejatel on omad autorid, keda, kui veab, saab suvisel EstConil ehk isegi näpuga katsuda. Nõuka ajal oli ütlemine: olukord on hea – aga mitte lootusetu. Umbes nii, tundub, on ka kohaliku ulmekirjandusega.