«Sellest ajast saadik olen ma puhanud, rahus ja õnnes, perekonna ning sõprade seltsis.» Nii lõpetasin oma jutustuse seitsmendast merereisist, ning pöördusin Hindbadi poole: «Noh, mu sõber, ja mida arvad sa nüüd? Oled sa kunagi kuulnud inimesest, kes oleks minust rohkem kannatanud ja rohkem imelisel kombel surmast pääsenud? Kas mitte ei tohiks ma nüüd tõesti nautida kerget elu, sest olen ma ju selle ära teeninud?»
Pakikandja Hindbad suudles mu kätt ja vastas: «Isand, tõepoolest olete te näinud kohutavaid õnnetusi. Ja ma olen veendunud, et kui kellelgi maailmas on õigus muretule elule, olete see teie. Kuid veel enam olen ma veendunud, et just teie olete see mees, keda ma otsinud olen.»
Seda öelnud, rebis pakikandja endalt viletsa ürbi, paljastas oma rinna, millel rippus uhke kuldkett imepärase talismaniga ja tõusis mu ette püsti. Korraga oli tema hääletoon ja silmavaade muutunud, enam polnud selles vaese käsitöölise alandlikkust ega aupaklikust, vaid nüüd kõneles ülik. «Sindbad,» ütles ta, «ma tänan sind kuuesaja sekiini eest, mida sa mulle igal õhtul lahkelt kinkinud oled, kuid ma annan need sulle tagasi. Veel rohkem annan ma sulle, kui võtad vastu pakkumise, mille sulle esitada tahan. Sest ei ole ma pakikandja Hindbad, vaid Basra valitseja vesiir El Hazlil.»
Panin rahulikult käest veinipeekri ja viipasin teenritele, et need toast lahkuksid. Siis ütlesin: «See pole mulle üllatuseks, et sa tõesti vaene pakikandja ei ole. Temale poleks ma iialgi jutustanud neid lugusid, kuigi mõnikord juba soovisin, et meie vahel seda peitusemängu poleks. Ma kuulan sind, kõrgeauline El Hazlil!»
«Ma tulin kaliif Harun al Rashidi juurde palvega Basra valitsejalt,» jutustas vesiir. «Nagu sa tead, on Basra al Rashidi võimu all ja kõigest tähtsast tuleb temale ette kanda. Nii saatiski kuningas mind ennast, sest kedagi teist ta sellise ülesande juures ei usaldanud. Ma tulin kõrgeaulise kaliifi ette ja kõnelesin talle, miks mind saadeti. Ta ütles, et on ainult üks mees Bagdadis, kes sellise ülesandega hakkama saaks. See on meresõitja ja kaupmees Sindbad, kes nüüd elab oma uhkes majas ning on kaubitsemisest ja seiklustest tagasi tõmbunud. Sul ei õnnestu teda veenda uuesti merele minema, ütles kaliif.»
«Ja sina, vesiir, mida sa vastasid?» küsisin.
«Ma vastasin, et mees, kes on seiklusi ja ohte maitsnud võib nende järele ikka veel ihaleda. Siis moonutasingi end kaltsudega vaeseks pakikandjaks ja tulin sinu maja juurde luusima. Õnneliku juhuse tahtel -- kuid mis siin maailmas üldse juhus on? -- kutsusid sa mind sisse ja jutustasid seitsmel õhtul järjepanu oma reisidest. Nüüd ma tean, et olen tulnud õigesse kohta. Just sina oled see mees, kes ainsana võib ülesande vastu võtta.»
«Miks sa nii arvad? Kas minu jutustamised sind ei veennud, et pärast kõiki neid läbielamisi olen ma rahuliku puhkuse ära teeninud ja ohtlike ülesannetega tegelegu nooremad ja ahnemad mehed. Sest mida pole ma maailmas näinud? Millist hädaohtu mitte maitsnud? Millisel viisil surmast veel mitte pääsenud? Mis võiks mind veel sundida eluohtlikele reisidele? Ja sa tead samuti, et ma pole seiklusi ihanud, saatus ise on nad katsumusteks minu ette veeretanud.»
«Ma tean seda,» lausus vesiir El Hazlil, «et jõudeelu ja puhkus on sind ära tüüdanud. Ma näen seda sinu silmist, kuidas need põlevad kibelusest ja igatsusest kaugete maade ja merede järele. Kuulen seda sinu hääles, kui sa hoolikalt kirjeldad asju, mida ükski teine inimene iial näinud pole. Mitte sina pole valinud seiklusi, vaid Saatus on sind valinud. Saatus on sind proovile pannud -- katsunud sind tarmukust ja meelekindlust. Sa pole mitte seiklustest tagasitõmbunud meresõitja Sindbad, vaid igavlev ja igatsev meresõitja Sindbad.»
«Vaata,» ütlesin ja silusin kätega habet. «Kas sellised mehed sõidavad veel merd?»
«Sinu habe pole hall,» kostis vesiir. «Ja sinu ihus on veel rammu. Keegi ei tunne India ja Pärsia vahele jäävat merd ja selle kavalusi sinust paremini. Keegi ei tunne sinust paremini võõraid maid. Kellelgi pole sinu Saatust ja Õnne. Ja mis peamine, Sindbad -- sa oled rikas. Sind ei innustaks aarete ja varandustega. On vähe, mida sul pole, või mida sa ei saaks. Au, kuulsust ja rikkust -- seda sa ei vaja. Aga mina võin sulle pakkuda ühte ja ainust, mida sa ihaled. Kas pean ütlema, mis see on?»
«Mis see on, vesiir?»
«Võimalus tunda, näha ja kogeda, seda, mida keegi varem pole näinud. Veel üks kord panna proovile saatus; veelkord heita täringuid.»
«Mul pole enam selleks õigust,» raputasin pead. «Liiga palju olen ma õnnemängus saatusega võitnud. Nüüd -- ma kaotaksin.»
«Aga seda sa ju kõige rohkem teada tahadki.»
El Hazlil ei eksinud, tal oli õigus. Allah -- kelle nime ma küll nii tihti suhu ei võta, kui kombeks võiks olla -- ei olnud mind hellitanud, tema tahtmist mööda olin läinud merele õnne otsima, et isast pärandunud varandus, mille hooletult tuulde olin lasknud minna, tagasi teenida. Ja kuigi kauplemine minu meelelaadile sobis ja rikkus kuhjus, olid seiklused -- need, mida ma tõesti soovinud polnud -- ise minu juurde tulnud.
«Just asja,» kõneles vesiir edasi, «jutustasid sa oma seitsmendast reisist, mil täitsid Harun al Rashidi korraldust. Nüüd on kaliif jätnud otsustamise sinule -- kas võtad ülesande vastu või mitte. Kuigi kõrge koja soosing sinu peale langeb, kui sa seda teed.»
«Milliseid teeneid minu valitseja minult ootab?»
«Sindbad,» ütles El Hazlil, «olgu sulle teada, et Basra asjad viimastel aastatel enam sugugi hästi ei lähe. Kauplemine India, Eritrea ja teiste meretaguste maadega, mis meie linna nii õitsvele pannud, on viimasel ajal takerdunud. Araabia merele on ilmunud võõrad laevad -- korsaarid. Keegi ei tea, kust nad on tulnud või kus on nende sadam. Ent nad pole araablased. Palju laevu röövitakse, palju kaupmehi ja nende teenreid võetakse orjadeks. Kaupmehed kaebavad, keegi ei julge pikemaid reise enam ette võtta. Mõned üksikud, kes korsaaride käest pääsenud, jutustavad, et tegu polegi inimestega -- niivõrd võigas on nende keel ja vastik nende välimus. Ilmselt on nad mestis kurjade dzinnidega. Nende laevad on kiiremad kui meie omad ja taplevad nad nagu deemonid. Ainult sinul võib olla julgust. Pole kedagi, kes Araabia merd sinust paremini tunneb. Ja kellelgi pole sinu õnne. Otsi üles, kus on korsaaride peidupaik, kes nad on ja milliseid jõude läheb vaja, et nad igaveseks meie meredest eemale ajada!»
Ma asusin oma kaheksandale reisile viie päeva pärast. Palkasin Basrast vapra kapteni Masudi ning ostsin kaupu, mille järele Indias alati suur nõudlus on olnud. Palju räägiti Basras tõesti korsaaridest ja mul tuli kaua vaeva näha, et keegi minuga merele tuleks. Kaliif andis mulle kaasa seitse sõjameest.
Ma külastasin kõigepealt sadamaid ja saari, kus varemgi olen olnud ja kõikjal võeti mind hästi vastu ning kaupade eest sain kõrgemat hinda, kui kunagi varem. Kui olime läbinud Hormuzi väina ja randusime Mashati sadamas, kuulsime ka teateid korsaaride kohta. Nende viirastuslaevad, kes kahtlemata kurjade jõudude abiga liikusid, olid mõned päevad tagasi täiesti ootamatult tunginud kallale Gilhazani saarele -- röövinud selle paljaks, kõik inimesed vangi võtnud või tapnud. Nendest räägiti hirmujutte ja kui lisasin, et just sinnapoole olengi teel, keelitati mind mitte minema ja õhutati tagasi pöörduma.
Ent nüüd oli selge, et mereröövlid mitte ainult laevade kaaperdamisega ei piirdu, vaid ka linnadele juba kallale tungivad. Kui nende jõud suurenevad, võivad nad ühel päeval ka Basra sadamat rünnata. Mulle jutustati, et korsaaride laevastik on väga suur, kinnitati, et nad saabusid Araabile merele mõne aasta eest lõunast. Sellest ajast saadik, pole Eritreast enam ühtegi laeva tulnud ja inimesed on väga mures oma sugulaste pärast, kes kunagi Yemeni kanti elama asunud. Kuuldes kõiki neid uudiseid, olin ma üllatunud, sest rahulik elu Bagdadis oli minust kõik teated eemal hoidnud.
Enne kui me Mashati sadamast väljusime, toodi minu juurde üks mees. Ta oli luusinud sadamas ja otsinud laeva, mis India poole purjetaks. Ta oli pakkunud suurt raha, et keegi teda peale võtaks, ent kõik olid keeldunud. Niivõrd suur hirm oli korsaaride ees. Mees oli vana, Alhazred ütles ta oma nimeks ning poeedi elukutseks. Ma tundsin, et kõrgemad vaimud teda tihti külastavad, sest tema jutt oli segane ja sisaldas palju kummalist. Palju oli ta reisinud ja palju näinud. Sündinud oli ta Sanaas Yemenis, olnud Aleksandrias Egiptuses kui Pundzhaabis Indias ja Babüloni varemetes ning viimased aastad veetnud rännates Araabia kõrbetes Roba el Khaliyeh'is. Ta ütles, et on põgenik ja sonis palju millestki Al Azif'ist, mille ta peab viima Indiasse. Veel kartis ta kreeklasi, kuigi mina pole kuulnud, et neid Mashati kandis nähtud oleks. Aga ma võtsin ta kaasa. Alhazred oli rahul väikse kambriga laeva tagaosas, kust ta päevade viisi midagi kirjutas ja kummalisi rohte suitsutas. Hakkasin juba kahtlema, kas talitasin õieti reisija kaasa võttes, mehed tulid kaebama, et hull poeet öösiti karjub. Kummalisi sõnu -- Yogsthoth, Cthulhu, Aisharyan -- ja muud sellest veidrat. Mehed kartsid, et Alhazred manab kurje vaime.
Kolmandal reisipäeval kutsusin ta enda juurde ja nõudsin seletust. Ütlesin, et on veel sadamaid, kus võin ta maha panna, sest kõige vähem on meile reisi peale vaja hullu, kes kurje vaime manab.
Alhazred vastas nõnda: «Oo, Sindbad, ära küsi minu käest, mida ma olen näinud Nimetus Linnas, milliseid õudusi üle elanud Iremis ja Memfise katakombides! Ära küsi, kellega olen ma kohtunud oma vaimsetel rännakutel Agunh-Farlikhi Labürindis ja Radukdagonis. Ükski surelik ei pea neid asju teadma. Aga ma kinnitan sulle, et ma ei mana kurje vaime, vaid püüan nende eest põgeneda. Mulle on antud teada asju, mida ma teada ei tohi ja mind jälitatakse. On ka minu soov, et meie laev kiiremini ja ohutult Indiasse jõuaks, sest ainult seal -- Gondhwana iidses templis -- saan ma teha lõpu oma painajatele; ainult seal võin leida ma rahu. Usu, Sindbad, et rahu on ainus asi, mida ma maailmas vajan!»
Hullu jutt tundus mulle huvitavana. Ma jutustasin talle oma seiklustest ja küsisin lõpuks, kas tema arust on rahu tõesti see, mis inimese hingele kõige vajalikum.
Ta ütles: «Saatus on teinud mõned inimesed rahu nautijateks ja mõned teistele rahutoojateks. See, kes sündinud rahutoojaks, et saa seda ise iial nautima.»
Ma olin temaga nõus. Aga järgmisel päeval tõusis tugev torm ja meie laev paisati kõvasti lõuna poole. Läbi möllavate lainete kadus varsti Araabia rannik. Tuul rebis laeva masti ja purjesid, kaotasime kaks meest. Kolm päeva olime tormi meelevallas ja kaldusime esialgsest reisisihist üha kaugemale. Kui torm lõpuks vaibus, tegi kapten tähtede järgi kindlaks, et oleme vetes, kuhu ükski laev ei purjeta. Siit algab tundmatus. Loomulikult süüdistati Alhazredi tormidzinnide väljamanamises. Mehed nõudsid, et me heidaks ta üle parda, sest ainult nii võime needusest pääseda. Kapten Masud ja mina olime selle vastu. Lõpuks tiriti Alhazred laevalaele. Mehed olid hirmul. Joogivesi oli laeval lõppenud ning alus vajas hädasti parandamist -- liiga tugevalt oli see tormide käest räsida saanud. Kauged veed ja tundmatud ohud -- peale minu polnud keegi nii kaugel seilanud. Kardeti, et tormid korduvad, kui nõid üle parda ei heideta. Seitse kaliifi sõdalast kogunesid minu ja kapteni ümber, laevamehed tõmbusid teisele poole ja kiskusid Alhazredi parda äärde. Vaesel mehel polnud jõudu vastu hakata. Ainult kurjategija ohverdamise läbi uskusid mehed needuse käest pääsevat.
«Kuulake,» hüüdsin mina. «Me asume tagasiteele põhja suunas. Ja kui kolme päeva jooksul maad ei silma, siis luban teil õnnetu poeet merre heita. Kuigi vähe on minus lootust, et see meid aitab. Ainult julgus ja vaprus võib meid sadamasse juhtida, mitte tapmine.»
Puhkes vaidlus. Ent ilmselt oli minu nimi ja kuulsus see, mis meremehi mind uskuma sundis. Alhazred jäeti rahule. Õhtul, kui lasin ta taas enda juurde kutsuda, ütlesin talle: «Sa pead lubama, et nüüdsest peale oma rohtusid ei suitseta ja hirmsate nõiasõnadega ei vannu. Muidu hakkan ka ise arvama, et torm sinu neetud oli. Mis puutub kolme päeva, siis olen ma kindel, et tormi ajal silmasin läänekaares nõrka tulekuma. See võis olla sadam või majakas, kuid me polnud võimelised laeva juhtima. Juba käskisin kaptenil suuna umbes sinna võtta. Kui mehed näevad maad, nad rahunevad. Ent sinu panen ma järgmises sadamas maha.»
Alhazred kummardas. Siis ütles ta: «Kuulan ja alistun. Kui mitte sinuga, siis mõne teise laevaga jõuan ma Indiasse.»
«See on raske,» vastasin. «Araabia merele on tekkinud viirastuspiraadid, kelle tõttu kauplemine ja laevatamine soiku jäänud. Pikka reisi ei võta keegi ette.»
«Aga miks siis sina, Sindbad, oled seda teinud?»
Ja mul ei olnudki lihtne talle vastata. «Sa oled luuletaja,» sõnasin lõpuks, «kas sa siis ei ole tõesti kirjeldanud tundeid, mis ajavad inimest trotsima saatust ja võitlema asjade eest, millele ta ise nime ei oska anda?»
«Minu raamat, « ütles Alhazred ja võttis hõlma alt suure pärgamendirulli, «on siin. Al Azif. Olen kirjutanud selle oma rännakute jooksul -- sellest, mida näinud nii maa peal kui nägemustes. See ei vasta sinu küsimusele. Olen kirjutanud sellest, mida inimesed ei tohi teada. See on raamat asjadest, mis on surnud ja kadunud, kuid mis igal võimalusel on valmis taas Maale tulema ja muutma selle elusaks põrguks. Ma pole kunagi tahtnud seda kirjutada. Aga see on mu saatus.»
«Ma mõistan sind nüüd, « vastasin hullule luuletajale. «Ka mina pole kunagi otsinud seiklusi, nad on ise minu juurde tulnud. Olen näinud elajaid, keda keegi teine pole näinud, olen pääsenud ohtudest ja ainult selleks, et uuesti retkile asuda. Ma jätsin Bagdadi kolm naist, kes mind kibedasti taga nutavad.»
«Sa jälitad viirastuskorsaare?» küsis Alhazred.
«Veel mitte. Kuid loodan avastada nende asupaiga.»
«Ja oled nõus ohvriks tooma kogu meeskonna?»
«Nagu ütleb suur Harun al Rashid -- see on Allahi kätes.»
«Ja mina sinu meelevallas. Karda kahte asja, Sindbad. Karda draakoneid, kes on tulnud jääst. Karda kreeklasi, kes teevad sulle kingitusi. Ja usalda seda, kelle verd sa valad. Selgemini ma ei näe. Aga pea mu sõnu meeles.»
«Kas see on su raamatust?»
«Oh ei. Ma näen sulle ennustades maiseid asju. Nad on juba praegu olemas ja lähedal. Al Azif... Keegi ei tohi seda lugeda. Ei keegi muu peale preestrite Gondwhana templis. Al Azif -- see on mürk ja jälkus. Minu elutöö, mille pärast ma ennast vihkan.»
«Sa räägid kummalisi sõnu, Alhazred.»
«Kui mind üle parda visatakse -- ja ma ei heida seda ette meestele ega sulle ette, kes sa ei tohi lasta mässul puhkeda -- võta Al Azif ja vii see Indiasse. Ära anna seda iial kreeklastele, vaid preestritele Gondwhana templis. Ütle neile -- Cthulhu zriak cth'kol aria'sid. Ja ära mitte mingil juhul loe seda raamatut, sest siis ei leia sa meelerahu oma elupäevade lõpuni.»
Ma lubasin talle, et teen kõik, et ta ohutult Indiasse jõuaks. Rohkem polnud minu võimuses.
Me purjetasime tagasi põhjakaarde ja tähed rääkisid, et oleme endiselt kaugel teedest, kus laevad tavaliselt sõidavad. Ilmselt oli torm meid tugevalt ringi keerutanud, sest umbes neis vetes, kus arvasin end olevat valguskuma näinud, polnud märkigi maast. Laeval hakkas võimust võtma janu ning üha rohkem muretses kapten ka laeva enese pärast.
Kolmandal päeval peale tormi hakkasid mehed taas ohverdust nõudma. Alhazred oli dzinnidega sobingusse astunud -- kinnitasid nad -- ja kurjad jõud mängivad meiega surmamängu seni, kuni me ei anna neile ohvrit. Kogu meeskond oli laevalael.
Ja siis -- sel hetkel, kui vaidlus juba tuliseks muutus ja Alhazred alistunult mulle otsa vaatas, silmadega otsekui mulle minu lubadust meelde tuletades -- hõikas mastivaht: «Lind! Ma näen merelindu!»
Hull poeet lasti viivitamatult lahti ja mehed tormasid mastide ja võrkude otsa. Ükski lind ei lenda maast kaugele ja tavaliselt lendavad nad maa poole. Ma jooksin kapteni kõrvale sillale.
«Seal,» näitas Masud, ja viipas käega ida poole. Ma pingutasin oma nägemist ning silmasin tõepoolest taevakaarel kogu, mis tiibadega vehkis. Esmapilgul oli raske öelda, mis lind see on. Mina, kes ma olen näinud hiigellindu Rohhi, ei karda peale seda enam ühtegi tiivulist. Ent olevus, mis nüüd meile lähenes- jah, just seda ta tegi -- ei sarnanenud sugugi linnule. Mida ligemale ta meie laevale tuli, seda enam hakkasid mehed ärevalt karjuma, mõned neist langesid isegi minestusse. Eksirännak ja janu oli nende meeled juba viimase piirini viinud.
Lendav olevus laperdas tiibadega, kaldudes üha rohkem alla. Ühe tiivaga vehkis ta palju hoogsamalt, kui teisega. Kes on käinud pistrikuga jahil, teab, et nii lendavad haavatud linnud. Ainult, et tema tiivad olid meeletult pikad ja suured. Otsevaates ei paista linnu kere, ent tema tiibade ulatusest saab aimu ka linnu pikkusest. Kõik teavad, et linnu tiib on umbes sama pikk, kui tema kere. Merel ei paistnud loomulikult ühtegi teist laeva ega ka maad polnud silmapiiril. Tiivuline lendas meie suunas. Sain aru, et tema jõud on otsakorral.
Mehed haarasid vibude järele. Ka kapten Masud võttis oma vibu ja tõmbas noole vinna.
Meile lähenes tiivuline inimene.
Esimesed nooled lendasid olevuse poole, ent kaugelt ja madalalt mööda. Läbi kisa ja röögatuste kuulsin Alhazredi häält: «Sa ei pea teda kartma, Sindbad!» Ja ma ei kartnud. Käskisin meestel vibud ära panna, sest haavatud tiivulise poolt ei paistnud hädaohu märke. Ta rahmis nõrkevalt tiibadega, keerutas laeva kohal ja püüdis ennast meeleheitlikult kerkivate noolte eest eemale hoida. Ja tema jõud olid tõesti otsakorral. Otse minu ette langes piisake verd, mis kinnitas mulle, et tegu on luust ja lihast olevusega, kes vajab meie abi. Ma karjusin veelkord, et vibud ära pandaks ja need, kes kardavad, võivad alla peitu minna. Veel hüüdsin, et ainult selle olevuse käest võime teada saada, kus pool asub maa.
Ja siis viipasin, et tiivuline laskuks. Ta tegi veel paar tiiru laeva kohal, iga kord allapoole jõudes. Lõpuks maandus ta laevalaele ja mehed jooksid ulgudes laiali. Nende silmad polnud harjunud selliste olendite nägemisega.
Põntsatuse saatel pudenes tiivuline laevale ja otsemaid kattusid laevalauad veretilkadega. Ma käskisin tuua rohte ja sidemeid, kuigi esimesest pilgust oli näha, et mees -- jah, see ta oli -- oli juba liiga palju verd kaotanud. Mina, kapten ja Alhazred kogunesime tema ümber, meie seljataha jäid kaliifi ustavad sõdalased. Meresõitja Sindbad on oma reisidel küll palju uskumatut kohanud, ent lendavat inimest veel mitte. Ja see oli lendav inimene. Mees -- pikem ja kõhnem mees, keda ma eales näinud olen. Tema jume oli helepruun ja silmad kitsad ning tumedad, juuksed pikad ja hõbedase kiivri all patsi sõlmitud. Keha oli kaetud ülekullatud turvisplaatidega. Aga tal ei olnud käsi, vaid külgedelt puusadest kuni õlgadeni kasvasid tema ihu seest välja pikad ja laiad nahksed tiivad, mis karvadega kaetud ja mille seest olid kollakad peened luud selgesti näha. Mehe vasak tiib oli kas noole või odaga läbistatud, samuti parem külg. Nool oli veel haavas ja ilmselt oli ta proovinud seda välja hammustada, sest selle ots oli murdunud ja mehe suu vigastatud. Jalad olid tal seevastu lühikesed -- ehk minul umbes põlvedeni -- ent sitked ja lihaselised. Kolmas haav oli talle kaela löödud.
Ta istus seljaga vastu laevaparrast, tiivad pikalt külgedele sirutatud ja need tõmblesid kergelt. Me lähenesime ettevaatlikult.
«Vett,» sosistas mees, «vett, juua!»
Ja just seda meil talle pakkuda polnud! Siiski köitsin oma joogipudeli vöölt lahti ja surusin talle huultele. Ahnelt jõi ta, vesi purskus kurgust tagasi ja segunes ta rinnal verega.
«Kes sa oled?» küsisin.
«Dian Dian Zambal,» surus ta lõpuks oma katkiste huulte vahel. «Ma olen Almarani kuninga kuller.»
«Ma pole sellisest maast kunagi kuulnud.»
«Almarani saared...seal, läänes,» sosistas tiivuline mees. Ja edasi -- jootsin teda veel oma veega, et tema viimaseid elutunde kergemaks teha -- jutustas ta järgmise loo. Almarani saarte kuningriigile tungisid mõned päevad tagasi kallale tundmatud korsaarid. Nad tulid välja tormist ja lasid rajuhoogudel enne üle maa käia, kui ise oma vallutusega kaela langesid. Neid oli meeletu hulk ja osad nendest polnud inimesed. Nende laevad olid draakonid ja relvadeks tulenooled. Nad rüüstasid ja põletasid, röövisid ja tapsid. Nende saagiks langes Almarani kuninga Uazzia palee, kõik selle orjad ja hindamatud aarded. Kuningas Uazzia langes, kaitstes oma naist, kuninganna Zulianat, India printsessi. Enne oma surma jõudis kuningas Dian Diani sõnumiga saata Zuliana isa juurde, et printsess on röövlite küüsi langenud. Aga üks vaenlaste laev hakkas Dian Diani jälitama, et sõnumid nende hirmutegudest India kuninga kõrvu ei jõuaks. Mitu noolt tabasid kullerit, kuid tuul vaibus ja tal õnnestus põgeneda. Kaua lendas ta India poole, millest põhja jäävad mäed on ka tema ja ta rahva kodumaaks. Rahva, kes alati on auks pidanud õilsate kuningate teenimist, kes neid mägidzinnide vastu kaitsnud. Dian Dian oli Zuliana kaasavaraks. Ent samal hetkel, kui Dian Dian lõpuks aru sai, et on haavatud ja kurnatud ning kunagi Indiasse ei jõua, märkas ta silmapiiril purje. Selle poole ta siis lendaski.
Enne surma -- ja seda ei suutnud me kuidagi ära hoida -- sosistas ta veel mõistatuslikud sõnad: «Öelge Visharakpunpani kuningale, et Uazzia oli vapper ja õilis. Aga mitte Zuliana jaoks... Ta ei nutnud, Zuljana ei nutnud.»
Ja siis tiivuline Dian Dian Zambal suri. Me viskasime ta üle parda. Hiljem kogunesime minu juurde, et sõjanõu pidada.
«Almarani saared jäävad siit itta,» ütlesin mina. «Ja seal ongi meie viirastuspiraadid. Tõenäoliselt rüüstavad nad praegu saari. Me sõidame ettevaatlikult samuti itta ja kui nad on saartelt lahkunud, katsume nende kohta nii palju teateid koguda, kui saame.»
«Nad oskavad tormi manada,» ütles kapten Masud. «Siis nemad need olidki, kes tormi tõid, et seda kasutades ja selle varjus saartele kallale tungida. Nemad, mitte Alhazred.»
«Me oleme tundmatutes vetes, Masud. Ja meie varud lõppevad varsti ning laev tahab parandamist. Mujale, kui Almarani poole, pole meil sõita. Surm korsaaride käe läbi on parem, kui siin janusse kõngeda.»
«Olen nõus, Sindbad, tarkus ise kõneleb sinu läbi,» kostis Masud.
Siis kutsusin ma Alhazredi enda juurde ja küsisin: «Sa oled palju rännanud, luuletaja. Kas tead midagi Almarani saartest või Visharakpunpani kuningast.»
«Ka sina, Sindbad, oled palju rännanud,» vastas ta. «Ent pole samuti sellistest maadest kuulnud. Ma ei tea, kus need asuvad, või milliseid aardeid peidavad.»
«Kas ehk oskad sa öelda, kas on olemas jõude, mis oskavad käskida tuuli ja torme?»
«On olemas jõude, mis oskavad käskida välimisi sfääre ja Maa enda tiirlemist. On olemas jõude, mis võivad luua elu ja selle ainsa viipega hävitada. Aga kindlasti pole need sinu korsaarid,» ütles ta ja muigas.
Kuigi Alhazred oli hull, polnud ta rumal. Olin samadele järeldustele ise jõudnud. «Viirastuskorsaarid on harilikult rüüstanud Araabia ja Eritrea rannikud ja kaubalaevu,» ütlesin Alhazredile. «Nüüd on nad äkki jõudnud siia, tühjadele vetele. Miks?»
«Ju nad polegi viirastused, vaid jagavad meiega sama saatust.»
«Arvan samuti. Mitte tormi ei mananud nad, vaid langesid ise sama tormi ohvriks. Esmalt laastas Almarani saari torm ja siis tulid korsaarid, keda samuti raju lõuna poole kandnud oli. Nende endi vaenlane osutus nüüd nende liitlaseks. Me liigume Almarani saarte poole, Alhazred.»
«Kas sa lased seal mu maha panna, Sindbad?»
«Mehed ei süüdista tormis enam sind. Maad nähes -- ka rüüstatut -- nad rahunevad. Ma kavatsen sealt edasi purjetada. Kui sinus on piisavalt julgust, võid kaasa tulla.»
«Mind ei kohuta ükski maapealne jõud,» kostis Alhazred.
Almarani saared hakkasid paistma järgmise päeva hommikul. Ma nägin, et neid on palju, et nad on ilusad ja rohelised ja kindlasti on seal palju viljakandvaid puid ja kosutavaid allikaid. Merel ei paistnud ühtegi purje. Sõitsime kaares ümber mitme saare, et näha elumärki või mõnd ohtu, mis kõneleks korsaaridest. Aga kõik oli vaikne. Lõpuks märkasime sadamat ja mina ning neli sõdalast läksime paadiga maale. Sadam oli väike ja tormist rüüstatud. Olid ka lihtsad majad, mis sugugi ei sarnanenud Basra kaupmeeste uhketele elamutele. Oli võitluse jälgi ja mõned roiskuma hakkavad laibad. Ilmselt kuulusid need saareelanikele, sest neid oli palju ja need polnud sõdalased. Liikusime mööda teed edasi linna poole. Meid nähes tulid inimesed oma pelgupaigust välja. Ütlesime, et oleme rahulikud kaupmehed ja küsisime juhatust kuningapalee poole. Nende keelest oli raske aru saada, mõneti sarnanes see india omale. Aga nad ütlesid, et kuningas elab teisel saarel ja nemad matavad ainult laipu, mis sarviliste draakonite rünnakust maha jäänud. Palju ei osanud nad korsaaride kohta rääkida ja me läksime laevale tagasi, et edasi sõita. Mitmeid saari nägime oma teel ja igalpool surma ja hävingut, mida korsaarid külvanud. Vägev pidi olema nende laevastik ja suured jõud. Saime teada, et Almaran pole kaua kellegagi sõdinud ja sestap nad ka rünnaku vastu kaitsetud olid. Muudest rahvastest tunnevad nad ainult Visharakpunpani kuningriiki Indias ja lõunasse jäävaid metslasi, kes söövad inimesi ja on karvased nagu ahvid. See oli vaene maa ja kõik, mida röövlid siit saagiks said, oli peamiselt toidukraam ja orjad. Aga nad nutsid taga oma kuningat ja kuningannat.
Korsaarid olid tulnud tormidzinniga ja lennanud merelohedel. Nad olid sarvikud ja koos nendega olid olnud ka kurjad deemonid. Armu nad ei heitnud, kes vastu julges hakata, tapeti ja paljud veeti kaasa orjadeks.
Kapten Masud küsitles ellujäänuid, kes meresõidust midagi teadsid, ning nii oskasime panna paika siit kõige otsesema meretee India poole. Ometi polnud meil vaja veel sinna sõita, sest korsaarid olid oma lohedel lahkunud lääne poole. Kogusime korsaaride relvi ja kõike muud, mis neist maha jäänud. Olid mõned murdunud mõõgad, odad, nooled, kiivrid, raudsärgid ja ihuliikmed. Kõik omad surnud olid nad kaasa võtnud. Kutsusin ka Alhazredi kogutud saaki vaatama.
«Nende riistad ei sarnane ühelegi minu poolt tuntud rahvale,» arvas luuletaja lõpuks.
«Kuid veenavad mind, et nad on harilikud inimesed.» Ent relvad olid tõesti kummalised. Võikad deemonid ehtisid nende mõõgapidemeid ja teras polnud sugugi damaskuse või mosuli oma.
Alhazred puistas oma kotikesest rohte, suitsetas neid pannil ja hingas joovastavaid aroome sisse. Ta silmad sulgusid ja ta pobises mulle tundmatus keeles. Siis avas ta need taas. «Nad on tulnud kaugelt, nad on võõrad,» ütles ta. «Ja mitte kõik nende hulgast pole inimesed.»
«Kas sa saad näha, kus nad praegu on?»
«Ei. Peale selle, et nad on merel. Ja mitte väga kaugel.»
«Sa oled siis muqarribun? Maag?»
«Kõige harilikum surelik ja õnnetu inimene, kelle saatuseks näha asju, mis on parem nägemata jätta,» vastas Alhazred napilt.
Me parandasime oma laeva, täiendasime varusid ja lahkusime Almarani saartelt. Purjetasime õhtukaare poole ja mitmeid päevi ei näinud me enam ühtegi maad ega purje. Siin olid veed, kus kaubitsejad ei käinud ja sellepärast polnudki keegi kunagi kuulnud Almarani saartest.
Arvasime, et Aafrika elevandiluudega rannikud on lähemal. Ent päevad venisid ja Aafrikat ei paistnud. Ma mõtlesin, et ehk on korsaaride kodupaik neil tundmatutel Aafrika rannikutel, kuhu ainult vähesed seilanud on. Jah, kas oli minus piisavalt arutut julgust, et otse lõvikoopasse minna? Kuid milline muu moodus oleks meie ülesande lahendust lähemale toonud? Ma olen Meresõitja Sindbad, kelle poolel on olnud alati õnn ja ma olin rikas. Minu väljaostmise kulud oleks korvanud kaliif -- nii leppisime El Haziziga kokku; ja nüüd, kus teadsin, et korsaarid on tõesti lihast ja luust -- või vähemasti enamus neist -- ei kartnud ma midagi. Loomulikult polnud minu kavades ennast lihtsalt vangi anda, saatus oli see, mis niimoodi otsustas.
Enne kui Aafrika manner paistma hakkas, nägime silmapiiril kahte purje. Need ei sarnanenud sugugi neile purjedele, milliseid nägema olime harjunud. Ent peagi nad kadusid, nagu oleksid tõesti kuulunud viirastuslaevadele. Järgmisel päeval märkasime saart ja selle tagant taamal Aafrika rannikut. Saar oli tühi ja väike, kuid veidi enne meid oli keegi seal randunud ja tuld teinud. See oli märk, et korsaarid võivad olla lähedal.
Meile tungiti kallale samal ööl, mil saarel magasime. Sõjasalgast tapeti neli, ligi pooled meremeestest, mina Alhazred ja kapten Masud võeti vangi. Lahing ja kallaletung oli olnud nii ootamatu, et vastuhakuks polnud isegi aega. Pimedas, ainult tõrvikuvalguses nad tulid ning ehk vähendas meie vastupanusoovi ka korsaaride metsik välimus. Nad olid kõik väga pikad ja tugevad mehed, kandsid loomanahkadest sõjajakke ja raudseid pantsereid. Nad olid pikkade heledate juuste ja habemetega, rääkisid deemonite keeles ja kandsid peas sarvilisi kiivreid. Nende relvadeks olid tugevad vibud, sõjakirved ja imelikud pikad, sirged ja rasked mõõgad; võitlesid nad vapralt ning julgelt, karjudes sealjuures tänusõnu oma jumalatele.
Hommikul -- poole ööst veetsin kinniseotuna lõkke ääres -- hakkasid meie vangistajad saaki jagama. Siis nägin ka nende laevu. Needki erinesid nii palju tavalistest alustest, mis Araabia merel sõidavad. Iialgi varem pole ma näinud nii pikki, kitsaid ja hirmsaid laevu. Kokku oli neid kaks ja mõlemaid ehtisid draakonipead, mis otsekui maokujulisest laevast enesest välja kasvasid. Laevade külgedele olid kinnitatud kilbid ja sealt ulatusid välja pikad aerud. Purjed olid nelinurksed. Nüüd teadsin ma, miks nad nii kiiresti meie meredel rüüstanud on ja millest tulevad jutud nende viirastuslikkusest. Kogenud meremehena nägin ma kohe selliste laevade eeliseid. Võimsad ja tugevad, istuvad hästi vees ja peavad vastu ookeanilainetele, mahukad -- et saab ette võtta pikki reise. Ent nende põhiline voorus oli ehituses, tõepoolest nagu merimaod -- vilkad ja sihvakad. Hommikuse mereudu seest väljuvad draakonid, metsiku välimusega sarvikud tungivad kallale, tapavad, rüüstavad ja kaovad sama kiiresti kui ilmusid. Jah, nad olid inimesed, aga meresõidu ja röövimise alal vilunumad, kui kõik rahvad, keda kunagi olen kohanud.
Ent mitte kõik neist ei sarnanenud nii väga inimestele. Olles juba näinud tiivulist meest ja neid karvaseid poolahvidest inimesi kaugetel lõunamere saartel, ei pidanuks ma üllatuma. Ometi pani mõne korsaari välimus mind õhku ahmima. Ühte neist, kes paistis olevat nende peamees, kutsuti Hairlik. Veelgi pikem oli ta ülejäänud sõdalastest, ent habemeta, roheliste silmade, piklike teravatipuliste kõrvadega ja tema mõlemal käel oli kuus sõrme. Kergus, millega ta kaubapakke tõstis ja vange pildus, lasi arvata, et tema jõud hariliku inimese omast mitmeid kordi üle on.
Niisiis, olime me kinniseotud ja ootasime oma saatust. Alhazred pomises mulle: «Karda lohesid, kes on tulnud jääst, Sindbad.»
Hairlik ja kaks sarviliste kiivritega meest kogunesid meie ümber. Nad katsusid meid ja kompasid, otsekui uurides, vaidlesid oma talumatus keeles ja karjusid midagi. Lõpuks küsis Hairlik täiesti arusaadavas araabia keeles:
«Kes teist on pealik?»
«Mina,» vastasin, «Meresõitja Sindbad Bagdadist. Kõik kaubad laeval kuuluvad minule.»
«Me vaidleme,» ütles Hairlik ja tema hääl oli nagu oleks mitu kivi üksteise vastu kraapinud, «kes teist orjadeks müüa. Palju on sinu varandus?»
Ma lugesin talle ette oma kalliskivid, aarded, kaamelid ja naised. «Neljandik sellest on sinu, kui lased meid eluga minna.»
Nad olid üllatunud ja jahmunud. «Sa oled kuningas?» küsis teravate kõrvadega mees.
«Ma olen meresõitja ja kaupmees,» vastasin. «Minu rikkused on tühised Harun al Rashidi varanduse kõrval.»
«Ja kuidas sa siia sattusid?»
«Me olime teel Indiasse aga torm paiskas meid teelt kõrvale, lõunasse. Nüüd oleme teelt eksinud ja purjetame Aafrika poole, et leida vett ja maad.»
Nad pidasid aru, kisasid sealjuures kõvasti ja tõmbasid isegi mõõgad välja.
Mina ütlesin: «Laske ellujäänutel minna viima sõna minu vangilangemisest. Kapten Masud purjetab tagasi Bagdadi ja toob sulle minu eest lunaraha.»
«Me viime sind oma kuninga ette,» vastas Hairlik lõpuks. «Tema otsustab.»
Ma ei taha pikemalt peatuda järgmiste päevade vintsutustel, mis meile osaks said. Hoolimata minu palvetest jäeti meid seotuks ja visati draakonlaeva põhja. Seal me vedelesime, närisime röövlite poolt meile visatud järatud konte ja vaid viivuks lasti meid parda äärde loomulikke vajadusi rahuldama. Me olime laeva ninaosas, kohe draakoni kuju all. Kahel pool laeval istusid mehed aerude taga, ent puhus pärituul ja nad ei pidanud palju vaeva nägema. Kapten Hairlik ja paar kõrgemat seisusest meest elasid laeva päras kubrikus. Peale meie rohkem vange polnud, küll aga mujalt riisutud saaki. Ilmselt olid need laevad Almarani saartelt röövretkele tulnud, ent ülejäänud karavanist maha jäänud.
Purjetasime piki Aafrika rannikut põhja poole. Ka öösiti seisis Hairlik kaptenisillal, jälgis teraselt merd ja jagas käske. Ülejäänud mehed magasid vaheldumisi, ent Hairlik mitte kunagi. Mees, kes ei maga ja näeb pimedas... Meie laevuke, kuhu korsaarid jätsid ainult kõige hädapärasema meeskonna, võeti kahe draakonlaeva vahele. Sellel polnud lootustki põgeneda. Ilmselt kavatsesid nad selle mõnes sadamas maha müüa.
Reisi ajal saime Alhazrediga rääkida. Vanamees -- ilmselt oma hulluse tõttu -- võttis kõiki vintsutusi rahuga ja tema suust ei tulnud ainsatki hädaldust.
«Sindbad,» ütles Alhazred mulle, «Al Azif, see on ikka veel minu käes, ma peitsin selle oma riiete alla ja nad ei puutunud seda. Kui ma saan, annan selle sulle. Toimeta see Indiasse...»
«Kui mul iialgi avaneb võimalus Indiasse minna, võtan selle kaasa. Ent praegu tuleb loota, et röövlid teil Bagdadi poole valuraha järele minna lasevad.»
Jälle olime teel kolm päeva. Tundsin ranniku lähedust, nägin õhus linde ja kuulsin nende karjeid. Viimasel päeval keerasime me aga hommiku poole ja merelinnud jäid meist üha rohkem maha. Ilmselt olime teel mõnele saarele, kus asus röövlite pelgupaik. Lõpuks sisenesime vaiksesse lahesoppi. Me ei näinud oma ümbrust, kuid peagi kostsid meie kõrvu karjed võõras keeles; laevade saabumist tervitati. Minu arvestuste järgi pidanuks me olema lähedal Sokotra saarele. Olen seal mõned korrad käinud ja räägitakse, et seal elavad verdjoovad linnud.
Maale jõudes märkasime mitmesuguseid inimesi ja nende seas ka neid veidraid teravakõrvalisi poolinimesi. Aga oli ka kohalikke, kes pikakasvuliste valgehabemeliste hiiglaste seast oma nahavärviga kergesti eristusid. Sadam oli täis korsaaride laevu -- neid draakonikujulisi pikamaa sõjaaluseid. Neid võis olla mitukümmend. Ja mõned neist päris uued, sest sadamas asus ka laevaverhv, millel parasjagu üks järjekordne iludus valmimas oli. Korsaaride laevad olid alt lamedapõhjalised, neid sai hõlpsasti liivasele kaldale tõmmata ja sama kiiresti sealt merele lükata. Saar ei olnud suur, rannast sisemaa poole algas roheline ja viljakas maa, kus asus küla -- röövlite asupaik. Hommikupoole jäid mäed. Panin tähele, et ühe mäe tipus asus kunstlik kõrgendik, koonusekujuline küngas, mis liivaga kaetud.
Meid lohistati maale ja visati eraldi aukudesse. Ometi anti värskemat süüa ja puhast vett. Õhtul tõmmati mind ja Alhazred välja ja viidi mööda külatänavaid uhkema ehitise poole. Panin tähele, et kõrvuti pärismaalaste hüttide ja onnidega oli siia kerkinud ka röövlite poolt ehitatud maju ja varaaitu. Tänavatel oli palju lapsi ja nende välimuses oli midagi nii röövlitest kui kohalikest. Lõpuks viidi mind palmisallu, kus allika kaldal istusid kolm meest. Nad jõid lähkrist kummalise lõhnaga ebameeldivat jooki ja naersid valjusti. Üks neist oli Hairlik, teine keegi vanem, hallima habemega ja kolmas punaste juustega hiiglane, kelle riietus lasi arvata, et tema ongi kuningas.
Selleks ajaks oli minu peas hakanud küpsema üks mõte. Ma otsustasin selle väljaütlemisega oodata, kuni olem rohkem selgitanud kummaliste röövlite kohta. Üllatuseks avastasin, et kõik kolm meest räägivad araabia keelt, kuigi veidra ja võõrapärase hääldusega.
«Sa oled pööraselt rikas, Sindbad,» kõnetas mind kuninga välimusega mees. «Kui sa just ei valeta. Valetajatel pea otsast me raiuma.»
«Rikas ma olen,» vastasin, «ja käinud kaugetes maades ja näinud imeasju, ent iialgi mitte teiesarnaseid röövleid. Olen võidelnud hiigellinnuga, küttinud elevante, näinud tiivulisi inimesi, kuid ei kunagi draakonlaevu ega nii võimsaid meremehi.»
«Vähesed, kes meid näinud, ellu jäänud,» irvitas kuningas. «Sa saad lunaraha?»
«Mul on suured varandused. Ja minu elu eest on Bagdadis palju kostjaid.»
«Bagdad? Kus on?»
«Oo, te ei tea kus asub igavene Bagdad, kus elab kõikide maade ja rahvaste valitseja Harun al Rashid?»
«Kes on Harrun?»
«Kaliif. Tema õilsa valitsemise all on rohkem rahvaid kui taevas tähti. Mul on raske kirjeldada, kus asub Bagdad, kuna ei tea, kus ma ise praegu viibin.»
Lõpuks -- peale seda, kui nad aru olid pidanud -- joonistas Hairlik liivale kaardi. Saingi aru, et Sokotra saar asub siin lähedal.
«Sügiseks laev sinu aaretega,» ütles teravakõrvaline mees, «siis saad vabaks.»
«Mina ja Alhazred,» kostsin ja osutasin oma kaaslase suunas. «Ta on minu kodumaal austatud luuletaja.»
«Luuletaja?» küsis kuningas.
«Skald,» ütles Hairlik, kes nähtavasti meie keelt kõige paremini mõistis. Nad rääkisid siis omavahel ja lõpuks nõudis Alhazredilt luuletust. Hull vanamees mõtles veidi aega ja tõi siis kuuldavale:
Silmapiiril võõrad rannad
meri mõõtmatu
draakon oma turjal kannab
väge võitmatut
igatsedes unes näevad
jääd ja lumekirmet
taplusesse torm'vad huulil:
Odin ühesilmne!
neiut tõmmupalgset surub
rinna vastu Haakon
vii meid koju! koju vii nad
verejanus draakon
Paljust ei saanud ma aru, ent luulekeele kõla paitas ka minu kõrvu. Või oskas ta oma sõnadesse panna veel midagi, mis minulegi mõju avaldas -- sest meie röövlid, jah, nemad olid tundmatukõlalistest sõnadest võlutud ja lummatud. Nii napp, kui nende araabia keele oskus oligi, jõudsid sõnad nende teadvusesse ja äratasid nende silmis igatsuse. Ja minagi nägin. Nägin jääd, lumiseid mägesid, nagu Kaukasuses või India põhjapiiril. Aga jää, see imeline kivinenud vesi, ei ilmunud mu vaimusilma ette mitte mäetippudes, vaid merel. Mu meeltest libisesid läbi triivivad jääkamakad, mille taamal nägin külma, kõledat ja lumist kallast.
«Sa tunned meid, skald,» ütles lõpuks kuningas. «Jah, mina olen Haakon Sigvardsson ja siin minu kõrval mu hea sõber elf Hairlik ning onupoeg Hadding Halvortsson. Sa tead meie jumalaid ja kodumaad. Sinu kunst on suurem, kui meie skaldide oma. Me laseme minna teie kaptenil. Kuni sügiseni, ei rohkem. Siis peab ta lunarahaga tagasi olema. Sina ja meresõitja jäävad siia, meil on teid tarvis.»
Ja kapten Masudil lastigi minna. Ma õpetasin teda, kuidas peab El Hazlili üle otsima ja rääkima talle kõigest, mida me korsaaride kohta teadsime. Samuti rääkisin talle oma kavatsusest ja sõjaplaanist. Aga juhuks, kui see läbi ei lähe, peab ta ikkagi neljandiku osaga minu varandusest sügiseks taas siia saarele jõudma. Sindbad ei kavatsenud lõpetada oma elupäevi metsikute korsaaride keskel, vaid oma majas Bagdadis.
Ja enam ei koheldud meid ka niiväga vangidena. Saime vabalt saarel ringi jalutada ja korsaaride majapidamisega tutvuda. Jah, nad olid metsikud ja julmad, paljud nende tavad meile võõrad ja imepärased. Alhazred külastas kuninga elamist sagedamini, kui mina. Ta õppis nende keelt ja luuletas kaugetest maadest, mis sõdalased tihti mõtlikuks tegi. Nende laevastik oli väga suur ja nad olid õppinud saarel kasvavatest puudest laevu valmistama. Kui oli hea tuul, suundusid mitmed laevad röövretkile ja naasid mitme nädala pärast, olles saanud palju sõjasaaki.
Alhazred käis saarel rohkem ringi. Panin tema hulluse arvele, et tihti tuli ta hirmust värisedes ja üle ta krobeliste palede veeresid külmad higipiisad. «Mulle ei meeldi see saar, Sindbad,» kurtis vanamees, «selle õhus on mälestus liiga ammustest aegadest ja mägede vahel ulub tuul nutulaulu oma kunagistele isandatele.»
Ühel õhtul kutsus kuningas mind ja Alhazredi oma hütti pidustustele. Neil oli oma ajaarvamine -- mitte eriti täiuslik -- kuid kuidagi olid nad välja arvestanud, et on õige aeg ühe oma ebajumala kummardamiseks. Selleks veristati saarel palju loomi, joodi ohjeldamatult röövsaagiks toodud veine ja lauldi laule oma puuslike ülistuseks. Kuninga elukohas pandi mind istuma laua taha ja kallati veini. Ma jõin seda ja tundsin ära koduste viinamarjade maitse. Ka mina polnud ammu kodus käinud ja igatsus Bagdadi järele puges südamesse. Ei olnud mulle aga antud kaheksandalt reisilt veel niipea kodumaile jõuda. Lauas istus ka naine, kauneim kõigist, keda ma eales näinud olen. Nii suur oli tema ilu, et pani minu pea ringi käima. See kaunitar võinuks paluda päikest, et ta tõuseb ja särab ise tema asemel. Ja kuigi mu pea juba veinist ja armastusest ringi käis, suutsin ometi tähele panna, et kindlasti polnud naine samast soost mereröövlitega ega sarnanenud ka saareelanikega, kelle seast paljud korsaarid enesele naise olid võtnud.
Naine istus kuningas Haakoni paremal käel ja oli tema suure hoolitsuse ja tähelepanu all. Ometi polnud tema näol varjugi rõõmust, kiindumusest või õnnest, milleks selline olend ometi sündinud oli. Kurvalt vaatas ringi, põlgusega pilgus röövlite metsikute kommete pärast, ohkas ega puutunud sugugi sööki ega jooki.
Lõpuks võtsin julguse teda kõnetada ja ütlesin, kes ma ise olen.
Kurval häälel vastas naine: «Ma olen Zuliana, Visharakpunpani printsess ja Almarani kuninganna. Ja mulle on langenud osaks kõige valusam ja alandavam ühe naise elus -- saada oma armastatud mehe mõrvari vägivaldseks kaasaks.»
«Enne kui mind vangistati, käisin ma Almarani saartel ja nägin hävingut ja laastamistööd, mida korsaarid seal korda saatsid, « ütlesin.
«Kuid miks sa käisid nendel saartel, oo Sindbad? Tavaliselt ei peatu uhked kaupmehed meie randadel.»
Ja märgates, et röövlid prassimise ja oma vägitegude üle kiitlemisega ametis on, jutustasin Zulianale, kuidas olime merel kohanud suremas Dian Dian Zambali ja purjetanud varude täiendamiseks Almarani saartele. Lisasin ka tiivulise sõnumiviija mõistatusliku vannutuse Visharakpunpani kuningale, et Uazzia oli vapper ja õilis, kuid mitte Zuliana jaoks, kes ei nutnud. Seda kuuldes naine punastas kergelt ja heitis mulle naeratava, kuid häbeliku pilgu. «Ma ei ole tavaline naine,» ütles ta, «minu armastus on ainulaadne maailmas. Ja kuigi tõesti ma armastasin kuningas Uazziat, polnud see armastus see, milleks ma sündinud olen.»
«Sa oled loodud armastuse jaoks, kaunis Zuliana,» sõnasin mina. «Ja õnnelik on see mees, keda sa sellega austad.»
«Oleksin nõus andma kõik maailmas, et Haakoni võimu alt ja sellelt saarelt pääseda,» ohkas Zuliana. «Palju mul küll pole -- kaotatud kuningriik ja minult röövitud varandused.»
«Ainuüksi sinu õnne nimel on paljud mehed valmis võitlusse astuma; ainult selle eest, et ükski pisar üle sinu palge ei veereks.»
«Sa kõneled asjadest, millest sa ei tea, Sindbad. Minu õnn on minu pisarates,» vastas naine ja rohkem me temaga sel õhtul ei rääkinud, sest Haakon katkestas meie vestluse.
Mul õnnestus üht-teist teada saada korsaaride ajaloo ja saatuse kohta ning kõige suuremaks abiks oli siin Alhazred, kes oma luulekunstiga oli sagedane külaline Haakoni ja Hairliku juures. Need metsikud mehed, kavalad ja vaprad ühteaegu, ei kujutanud siiski täpselt ette, millises maailmas nad on. Nad rüüstasid Araabia ning Kalifaadi kaldaid; kõiki laevu, mis neile ette sattusid, müüsid kaupa sadamates, kauplesid orjadega ja enamuse oma saagist vahetasid nad eluks tarvilike asjade vastu. Alhazred jutustas mulle nii:
«Kunagi elasid nad kaugel, teiselpool maailma, ilmselt päris selle ääre lähedal. Nii nad ise arvavad, teadmata, et Maa on ümmargune ja sfäärides leidub veel palju selle sarnaseid. Nad õppisid ehitama laevu ja röövima kaugemaid kaldaid, sest nende enda maa oli kidur ja vaene. Haakoni rahva lähedal, jäiste mägede vahel elasid elfid, kellega nad aastasadu sõbrad olid olnud. Elfid on poolinimesed -- nende eluiga on ometigi kümneid kordi pikem, nad tugevad, näevad pimedas ega maga. Koos elfidega olid nad tugevad; ometi ühinesid ümbruskondsed hõimud nende vastu ja ajasid nad minema. Palju elfe tapeti ja need, kes rännakule asusid, on viimased sellest soost. Kaua purjetasid nad mööda maailma, otsides enestele uut elupaika. Osad laevad jäid maha, teised liikusid edasi. Ei leidnud nad enestele kohta, kõik paremad paigad olid juba hõivatud. Ja kuhu iganes nad elfidega ei saabunud, aeti neid suure sõjaga minema. Torm paiskas neid Aafrika kallastele ja kuna seal peale kõrbe midagi muud polnud, liikusid nad edasi. Kaks aastat kestis nende rännak mööda metsikuid Aafrika rannikuid. Nad avastasid foiniiklaste sadamad ja kolooniad, mida see suur rahvas endast kunagi Aafrika veertele maha jätnud. Kuid nad said aru, et asuvad inimtühjades paikades, kus teha pole midagi. Lõpuks silmas nende laevastik teist laeva, see rööviti paljaks ja vangidelt piinati välja kõik, mida nad teadsid. Rikkused, kuld, viljakad maad ootavad neid ees Araabia meres. Siia nad jäidki, anastades selle saare. Neil on suur aardekamber, kuhu on aastate viisi kogutud rikkusi, sest nad tahtsid tagasi pöörduda oma kodupaika, et seal uuesti võim võtta. Kuid nad ei tea teed. Osad neist -- Hairlik eriti -- soovivad varsti teele asuda. Haakon ja paljud teised, on siin aga kodunenud ega soovi enam kuhugi minna.»
«Ja kuidas mina või sina saame neid aidata?» küsisin.
«Sa oled suur meresõitja, Sindbad. Nad arvavad, et sina oskaks neid tagasi juhtida. Minus näevad nad nõida, kes suudab vaadata tulevikku ja minevikku ja neile teed osutada.»
«Suudad sa seda tõesti, Alhazred?»
«Ma näen läbi oma meelte nende jumalaid. Ma tunnen neid. Odin ja Aesir võitlesid kunagi iidsetel aegadel Cthulhuga...ja see võitlus pole veel lõppenud, Sindbad. Kirjutades oma raamatut, tungisin ma kohtadesse, kuhu mul polnud õigus minna. Nüüd nad teavad, et ma olen neid näinud. Oma meeltega olin otsekui salakuulaja, kes võõra vaenuväe laagrisse hiilinud. Minu raamat äratas iidsed jõud ja ma kardan neid. Ainult Gondwhana templite preestrid on võimelised need jõud taas uinutama. Ent ma mõtlen, kas tõesti pole meie röövlite kaugel kodumaal väravaid ja õpetusi, mis veelgi paremini suudaks Cthulhu õudusi taltsutada. Mulle on räägitud, et kuskil kaugel jäämägede maal ja igaveste metsade vahel puhkab jumalus, kes suudaks Cthulhule, Yogsthothile ja Mrakibis Thathupile vastu asuda, kes pole veel unustanud muistset viha. Ma arvan, et aitan seda rahvast siin, või vähemalt neid, kes igatsevad kodumaile tagasi pöörduda. Mulle ei meeldi siin saarel, Sindbad, see on halb saar. Neetud.»
Ma nägin, et vanamees jälle oma hulluse teedele kandub ja ei küsinud enam rohkem. Järgmiste nädalate jooksul hakkasidki minu vangistajad minult täpsemalt uurima, kui hästi ma tunnen mereteid ja kas tean, kuidas purjetatakse Skandiasse. Ma polnud sellest maast kunagi kuulnud ja nii neile ka ütlesin. Rääkisin maadest, mida tunnen ja nad kuulasid imestades. Ja ikka ja jälle poetasin oma jutte Kalifaadi hiilgusest, tema alatutest vaenlastest Pärsias ja Harun Al Rashidi koja uhkusest.
Aga Alhazred ja osad korsaaridest, kes elfi poole kaldusid, mõlgutasid tõesti mõtteid oma kodumaale tagasipöördumisest. Suured olid nende kokkuröövitud rikkused ja nende abil lootsid nad kodumail uusi liitlasi võita ja vaenlased alistada. Nägin hullu luuletajat sageli kirjutamas, ta oli alustanud uut raamatut. Ta esitas meie vangistajatele küsimusi nende jumalate kohta, suitsetas jälle oma rohte, viibis sageli poolärkvel olekus ja sonis Yogsothothist ja Dagonist. Iseäranis palju aega veetis ta Hairliki seltskonnas, kes mäletas väga ammuseid aegu. Ja mida ta ise ei mäletanud, oli kuulnud oma esivanematelt, kes olid elanud aegadel, mil inimene veel väga noor oli.
Ja mina, Meresõitja Sindbad, Bagdadi kuulus kaupmees, millega tegelesin siis mina? Zuliana oli täitnud kõik minu meeled, äratanud vanamehes tunded, mida ta enam iial ei lootnud õitsvele puhkevat. Ma nägin teda harva, sest elasime saare erinevates osades. Mererannal jalutamine oli Zuliana üheks ainsaks meelelahutuseks. Mõnikord nägin ma teda eemalt, kui ta igatseval pilgul üle mere kaugusse vaatas, sinna, kuhu jäi temalt röövitud kodumaa ja tapetud abikaasa. Sügisel, järjekordse ebajumala kummardamise pidustuste ajal, pidi Haakon korraldama pulmad. Ja umbes selleks ajaks ootasin tagasi ka Masudi. Kui need sündmused lähenesid, palusin ennast viia Haakoni jutule.
Ta istus palmisalus ja teritas käial oma pikka sirge teraga mõõka. Hiljuti oli kuningas ise käinud röövretkel ja kaasa toonud rohkesti Abu Dazizi magusat veini, mida ta oma töö peale kannust rüüpas.
«Kuningas,» ütlesin. «varsti saabub laev minu lunarahaga. Siis lubasid sa minul ja Alhazredil minna.»
«Nii see on,» vastas ta. «Jarl ei murra oma sõnu.»
«Ma olen kuulnud, et Alhazred soovib hoopis elfi ja teiste laevadega teie kodumaa poole purjetada. Paljud sinu mehed igatsevad lumiste mägede järele.»
«Me tulime siia mitu aastat,» lausus Haakon. «Võibolla üldse üle maailma serva teisele poole. Siin pole midagi, mis meenutaks minu kodu. Kõik on võõras aga ma olen sellega ära harjunud. Ja paljud mehed ka. Neil on siin naised ja lapsed. Me ei pruugi enam tagasi jõuda.»
«Kas sina ei igatse tagasi minna?»
«Üle kõige maailmas tahan ma just seda. Aga tagasi minnes sean ma ohtu kõik, mille oleme saavutanud. Kes soovib -- mingu, ent mina jään siia. Ja paljud laevad veel.»
«Te olete kõige võimsamad sõjamehed merel, keda ma iial näinud,» kostsin. «Sinu rünnaku vastu on kõik kaitsetud.»
«Täna, Sindbad, räägid sa ainult sulatõtt,» naeris Haakon. «Jah, me oleme võitmatud, sest me ei karda surma. Iga sõdalase unistuseks on hukkuda vapralt lahingus, et Valhallas jumalate pidulaua taga istuda.»
«Sinu laevade rüüstamised on paljud võimsad kuningad murelikuks teinud, Haakon. Ükskord langeb nende raev sinu rahva peale.»
«Me ei karda surma,» kordas korsaar.
«Aga te toote seda endale lähemale. Sa tead, et mul on õnn olla kõigevägevama Kaliifi usaldusalune. Ja teie elupaik asub maades, mida Kaliif enesele peab ning temal lasub ka kohus oma alamaid röövimiste eest kaitsta.»
«Ja teie kaliifi ei karda me ka. Kui tarvis, võitleme ja seni pole ükski valitseja meid alistanud. Mina olen siin kuningas! Ja kui see teie kaliifile ei meeldi, saatku oma sõjaväed.»
«Aegupidi saab teie laevadeehitamise kunst kaliifile teatavaks. Sinu mehed vananevad ja kui Hairlik purjetab kodumaale tagasi, jääb teid veelgi vähemaks. Teie lapsed ei näe enam vajadust mööda meresid röövida, vaid igatsevad rahulikku elu. Ükski saar, Haakon, asugu see millises meres tahes, ei saa olla kogu maailmaga vaenujalal. Varem või hiljem tehakse teie röövimistele lõpp.»
«Siis olgu see parem hiljem.»
«Kas sina ei igatse rahulikumat elu sel õndsal saarel, veetes omad elupäevad külluses ja õnnelikus abielus?»
«Ei, see pole minu unistus mitte,» vastas Haakon. «Ja ma arvan, et sa saad minust aru. Kui saatus on sind kutsunud merele, siis sinna pead sa jääma.»
«Kuid kas igaveseks, kuningas? Ja kas röövimine on ainus, mis sind merele kutsub?»
«Meie õnn on merel.»
«Minu sõber Alhazred,» ütlesin, «rääkis mulle hiljuti, et kreeklaste valitseja juurde saabunud kaugetest lumistest maadest laevadel sõjasalk, kes alguses maad röövinud, ent siis ennast valitseja hoole alla andnud. Nüüd on nad merede hirm ja keisri isiklik ihukaitsevägi. Nad on austatud ja lugupeetud, teenivad kuulsust ja elatist mõõgaga. Mõtle selle üle, Haakon. Ja mõtle selle peale, et teie pole kaliifi ainsad vaenlased.»
Ja sügise vihmade saabudes muutus Zuliana üha nukramaks, sest tema pulmapäev lähenes. Minus aga kasvas iha selle kauneima naise järele, tundsin ennast nooremana ja põdesin meeltes juba ette lahkumispäeva. Oleksin olnud vaba, teinuksin Zulianale ettepaneku saada minu neljandaks naiseks. Aga praegu olime me mõlemad vangis ja korsaaride meelevallas. Põgeneda polnud võimalik ning Masudi laeva saabumine tähendas ka minu äraminekut. Kui Haakon minu pakkumise vastu peaks võtma, avaneb mul veel võimalus Zulianat näha, kuid siis juba teise mehe naisena. Ent seni ei paistnud kuningale minu pakkumine huvi pakkuvat -- Haakon sõitis oma laevaga hoopis röövima, kurtis, et liiga palju on merest eemal olnud. Samal ajal tegi Hairlik juba ettevalmistusi teeleasumiseks. Neli kõige suuremat laeva elfide ja inimestega pidid varsti teele asuma ning Alhazred nende seas. Ta oli hull. Jah, ka mina olen reisinud tundmatutele maadele, ent alati kasu pärast. Tema aga läks oma hullusest, lootes leida iidseid jumalaid. Alhazred valis sellise saatuse endale ise, keeldudes naasmast minuga Bagdadi.
Nad kutsusid teda skaldiks ja laulsid pimedatel õhtutel:
Sünnikoht ei oota koju
poegi põlatuid
kes kord ilma äärde neatud
häälel kõlatul
sõjasaagist vajund looka
tugev laevaparras
annaks see vaid õigust seista
taaskord kodurannal!
Rääkisin oma jalutuskäikudel kohalike elanikega. Küsisin nendelt aegade kohta, mil korsaare siin veel polnud. Aga enamuses olid saareasukad noored naised ja nad vastasid lühidalt, et tulid mehed merelt, tapsid nende abikaasad ja võtsid saarenaiste seast endale uued. Paistab, et see oligi nende korsaaride komme. Aga ei paistnud need kaunitarid mulle väga õnnetutena, kuigi kullast nad vaevalt suurt pidada oskasid. Naisterahva meel ja süda, oh andke mulle mõistust neid mõista!
Ühe vanema naise käest pärisin, mis mägi on kuhjatud sinna kaljudele. Minu küsimuse peale põrkus ta minust eemale ja pobises kaitsesõnu. Siiski sain teada, et parem on sellele mäele mitte läheneda. Seal uluvad surnute vaimud. Koolnulaulu mägi, nii kutsuti seda. Panin selle tuule arvele, sest mäekurudes puhub tuul ikka omamoodi ja vilistab läbi pilude hirmsaid viise. Ka Alhazredilt küsisin selle mäe kohta, kuid ta ainult kinnitas naise sõnu ja ütles -- jälle oma hullusõnadega segamini -- et parem, kui ükski surelik sellele mäele ei läheneks. Aga rohkem kui saladuslik mägi või miski muu sellel saarel, huvitas mind Zuliana. Otsisin iga võimalust tema kohtamiseks, hulkusin saarel ringi, läksin tema eluaseme ligidusse ja sepitsesin armuvärsse.
Ma kohtasin Zulianat rannas, ettekavatsetult, ühel õhtul teda jälitades. Rääkisin talle oma tunnetest, kartes jääda naeruväärseks, kuulutasin, et teen kõik, et teda kuidagi aidata. Ta sulges oma pehme pihuga mu suu, võttis käest kinni ja tõmbas õrnalt palmisalu poole, mis rannaliivast veidi eemal. Seal lasi ta oma hõlsti aeglaselt mööda keha maha libiseda, vaid hetkeks suutsin sõnatult silmitseda seda täiuslikku ihu, kui ta käte vahele haarasin. Oo, õndsus ja tänutunne...ma võtsin vastu Visharakpunpani printsessi armastuse -- nii täiuslik oli see, et kõik muu mu meeltest kadus. Ja siis, kui taevatähed kõrgel süttisid ja pimedus saarele laskus, kui Zuliana hõõgvel keha liival siugles ja minu oma janunedes õnnest vappus, kuulsin, kuidas mu armastatu nutab.
Korraga olin üleni märg ja ma ei saanud aru, kuidas tõesti naise pisarad mind nii üle ujutada said. Aga jälle vedas alasti Zuliana mind ookeani ja me kümblesime lainetes. Enne kui naine oma eluaseme poole tagasi jooksis, sosistas ta mulle: «Ma nutsin, Sindbad, ma nutsin. Sina oled see mees. Sina oled mu ainus armastatu.»
Järgmisel õhtul ootasin samamoodi Zulianat mereveerel, meie armastuse võimatusest ikka veel joobunud ja peast segi. Aga ta ei tulnud. Ei tulnud ülejärgmiselgi ja minu süda murdus. Uskusin, et põhjuseks on Haakoni saabumine, kes peale pikka merereisi Zuliana võlusid naudib. Ma läksin naise elamu poole, piilusin aknast sisse, ent ei näinud midagi. Võtsin julguse rindu ning ronisin läbi akna sisse.
«Sindbad?» kuulsin pimedusest sosinat.
«Jah, mina. Tulin sind otsima.»
«Mine ära! Palun mine ära!»
Käsikaudu leidsin ta üles. Ikka veel sosistades, et ma pean lahkuma, viskus naine minu embusse. Ta nuttis. Ma suudlesin ta märgi põski aga oli juba hilja. Ma ei jõudnud veel naist pimeduses õieti nähagi, kui uks lahti paiskus ja Haakon seisis tõrvik käes lävel.
Kui tema kõrval poleks seisnud Hairlik, oleks Haakon mul sealsamas pea maha raiunud, kuid elfi tarmukus päästis mind. Ja võibolla ka Zuliana. Nähes oma mõrsjat minu käte vahel, sööstis Haakon meie poole, visates tõrviku nurka ja viibutas mõõka. Hairlik haaras ta oma tugevate käte vahele, väänas talt mõõga peost välja.
«Sa oled andnud sõna, kuningas,» ütles ta.
Aga Haakoni vihamöiretest ei saanud ma aru; ta karjus oma keeles ja ainsana tundsin ma ära sõna 'surm'. Nii sain ma teada, kui muutlik ja metsik on nende korsaaride meel, kui ohtlikud on nad, kui vihahoog võimust võtab. Hoolimata oma sõbralikkusest oli Haakon tol ööl valmis mind tapma, ilma et ise teaks, kas tema mõrsja ja minu vahel midagi sündinud on. Hiljem sain ma teada, et Zuliana oli esimesel ööl peale rannast tagasitulekust vahetpidamata nutnud. Ja see nutt oli meid reetnud.
Mina ei teadnud Zuliana saladust, Haakon aga teadis. Ja võibolla sellest oligi tema raev, et mina olin mees, kes Zuliana nutma pani. Visharakpunpani printsess polnud harilik naine.
Järgmisel päeval veeti meid korsaaride kohtu ette. Külaplatsile olid kogunenud nende vanemad ja juhid, palju röövleid ja saarerahvast. Mina, Alhazred ja Zuliana olime seotud. Ka hullu luuletaja peale oli langenud Haakoni viha; kõik tema kaunid poeemid unustatud. Haakon kõneles midagi iidsetest seadustest ja oma antud sõnast, et ma lunaraha saabudes vabaks saan. Sain teada, et olin tema mõrsjat himustades sooritanud koletu kuriteo, ent tema antud sõna peab jääma jõusse. Hairlik oli oma kuninga viha leevendanud. Kui Haakon oli kõnelnud, nõudis ta Zuliana käest selgitust. Naine ütles: «Vägivõimuga oled sa mind võtnud, Haakon ja vägivaldselt lahutanud oma mehest. Ja sulle on teatavaks saanud minu saladus, et ainsa naisena maailmas on jumalad minu sisse pannud needuse või õnne, et ainult selle mehe käte vahel, kes mulle määratud, ma joovastushetkel nutma hakkan. Ma nutan verd. Kui minu ihu ja vaim tunnevad ära ainsa mehe, kes minu armastust väärt on -- selle ühe ja ainsa maailmas -- purskavad minu silmist verepisarad. Nii on mulle ennustatud aga kunagi varem mitte sündinud. Enne, kui kohtasin meresõitjat Sindbadi. Ja nüüd, Haakon, kui sa seda kõike tead, otsusta, kes oled sina, et vastu astuda jumalate ettemääratusele ja teiste inimeste õnnele. Minu seaduslikust mehest sa mind juba lahutasid ja selle mõrva eest sind ka nuheldakse. Sa võid mind tappa, võid väevõimuga endale jätta -- kuid iialgi ei saa ma sinu hellituste ajal nutma verepisaraid. Mitte iialgi ja see on sinu suurim karistus!»
Kas olin tõesti olnud märg Zuliana pisarateverest seal rannal, armujoovastusest õhates? Kas olin see mina, Sindbad, kelle jumalad olid ära valinud Visharakpunpani printsessile?
Siis kõneles Hairlik, vaigistades korsaaride röögatused: «Mehed,» ütles ta, «On tõsi, et Zuliana oli üleni verine, kui meie kuningas ta leidis, ja verd voolas tema silmadest. Vana olen ma, teist paljudest sadu aastaid vanem, kuid iial varem pole ma kuulnud sellisest naisest. Kui on tõesti nii, et ühe ainsa mehe puudutus maailmas võib selle naise panna verd nutma, siis parem on sul, kuningas, mitte sekkuda sellistesse asjadesse. Siin on võõras maa ja võõrad jumalad. Kas julged sa ennast panna nende meelevalda?»
«Mida tead sina, elf, inimeste asjadest?» karjus Haakon vastu ja paljud ühinesid tema hüüdega. «Ole sa pealegi sama vana kui Aesir aga ära sekku kuningate asjadesse! Zuliana on minu saak ja seda tunnistab ka Odin.»
«Sa oled andnud sõna, Haakon,» ütles Hairlik veelkord. «Et lased Sindbadil minna.»
«Aga mitte Zulinanal!»
«Jäägu see sinu parima äranägemise otsustada. Kui sa julged endale võtta naise, kes on määratud nutma verd...»
«Ma võin ise valada kõigi verd kui tahan!»
«Igal verel on oma hind. Ja Zuliana vere hinda pole sina võimeline maksma.»
Kes teab, kuidas oleks vaidlus lahenenud, kui mitte vahimehed poleks hõiganud, et saarele läheneb tundmatu laev. Ilmselt oli selline sündmus korsaaride elus esmakordne, sest kõik nad jooksid kohe relvile ja laevade poole.
«Need on kreeklased,» ütles mulle Alhazred, kui võõras puri kaugelt nähtavale ilmus.
«Kreeklased ei purjeta nendes vetes,» vastasin.
«Nad on laeva palganud, otsivad mind, minu raamatut. Ja nad pole ainsad.»
Me jäimegi seotult platsile, kui kõik jooksid sadamasse võõrast laeva uudistama. Laeval olid tõepoolest kreeklased. Nägime kaugelt, kuidas nad pardalt rahulippudega lehvitasid ja maabumisluba palusid. Nad tõid Haakonile kingitusi, kummardasid alandlikult ja andsid ennast röövlite kuninga meelevalda. Kaua tassiti laevalt kirste aaretega ja kummardati Haakoni ees. Tundsin isegi ära kreeklased nende kummaliste rõivaste järgi. Ning minus süvenes aukartus hullu Alhazredi ees. Kui ta oli ära ennustanud, et need kreeklased on -- kuidas sai ta seda teada! -- siis küllap ka see tõsi oli, et nad vanameest otsivad. Lõpuks veeti meidki rannale, kus käis kauplemine. Kreeklaste pealik -- keegi Aristophanes -- rääkis mesikeeli Haakoniga, ning lasi üha uusi aardeid laevast välja tuua. Sain aru, et kuna kõik laeval asuvad kirstud niikuinii Haakonile on lubatud, pole ka korsaarid sellele laevale kallale tunginud. Milleks võtta väevõimuga seda, mis niigi nende!
«Oo vägev valitseja,» kõneles Aristophanes, «Araabia merede isand, ainult nimeta aarded, mis sulle veel vaja, et lasta oma vangistusest välja osta luuletaja Alhazred, keda ma siin rannal näen?»
Nägin, kuidas elf midagi kuningale kõrva sosistas. Äsjane vaen oli unustatud ja nad jälle ühes nõus.
«Alhazred on meie vang,» lausus Haakon kõheldes, «ja lunaraha tema eest on teel.»
«Äraütlematult kurb on mul sulle teatada, et Salah Saidi sadamas, kus meie laev viimase peatuse tegi, kõneldi, et kapten Masud, kes Alhazredi eest lunaraha toimetas, on hukkunud,« kostis kreeklane, «ja kõige oma laeva ja aaretega põhja läinud. Ei ole enam kedagi, kes Sindbadi ja Alhazredi eest lunaraha maksaks.»
«Siis on nad minu vangid ja võin teha nendega, mida iganes soovin!» kuulutas kuningas.
«Aga loomulikult, kuningas,» kiitis Aristophanes takka. «Meresõitja Sindbad on sinu meelevallas, ent loovuta nende kullakoormate eest Alhazred meile. Milleks sulle see vääritu luuletaja?»
«Ta luuletab üsna hästi.»
«Karda kreeklasi, kes teevad kingitusi, « pomises Alhazred mulle, «karda, Sindbad, sest nende keelel on mesi aga südames pime vihkamine. Ma olen kadunud. Mina ja veel üsna palju.»
Kauplemine kestis edasi. Nähes ja kuuldes, et Masudi laev on põhja läinud, polnud Haakonil muidugi enam suuremat lunaraha loota. Samas, oli see uudis talle ka piisav põhjus, et mul pea maha raiuda. Kuid raha jõud oli vägev. Hairlik aga teadis, et minu hukkamine vähendaks ka Alhazredi eluvõimalusi või vähemalt himu neile teejuhiks saada. Alhazredi mahakauplemise vastu oli ta muidugi tõsiselt, kuid üha enam hakkas Haakoni silmis põlema kulla läige. Ma olen kaupmees ja tunnen selle läike kaugelt ära. Kullal on jõudu, mis tihti murrab terve mõistuse, kisub hukatusse ja kiusatusse. Mees on tugev siis, kui tal on jõudu vastu seista valeliku naisterahva ja ebapuhta kulla kutsele.
«Nad tõepoolest otsivad sind!» ütlesin ma Alhazredile. «Miks? Milleks neile sina?»
«Olen oma raamatu jaoks käinud mitmetes maades. Olen kõnelnud surnute ja Iidsetega. Aga kõik jätab jälje, Sindbad. Kreeka kuulsad ja muistsed nõiad, kes Athose mäel Cthulhu pühapaigal ikka veel tema altaril vereohvreid toovad, said minust teada. Nüüd on Al Azif neile kullast kallim -- selle raamatu abil suudavad nad kutsuda Neid, Kes On Unustatud.»
«Kreeklased ei too vereohvreid, nagu kurdid või päikesekummardajad,» sõnasin mina, kuigi raske oli juba eristada, kui hull Alhazred tegelikult oli ja mis tema jutust oli sonimine ja mis tõde.
«Oo jaa, nad ei too tavaliselt vereohvreid, kui see ohver pole just mees, kes on kirjutanud Al Azifi või Nekronomiconi, nagu nad minu raamatut kutsuvad. Ei kellegi muu kui salakuulaja veri rõõmusta Yogsothothi rohkem. Maailmas on kaks templit, Sindbad -- Athosel ja Gondhwanas, ainult ühes teevad oma riitusi Sulgejad, teises Avajad. Minu raamat on mõlemaile vajalik. Ja mina ise oma teadmistega. Nüüd olen ma mõtlema hakanud, kas pole ka mitte kolmas tempel olemas, seal kuskil kaugel külmas Hüperboreas, kus puhkab Th'ar ja elas kunagi Odin Aesiris.»
Ja korraga hakkas vanamees, silmad sulgedes, tuimal häälel soiguma, otsekui oleks ta unes:
Tuhandesse kiviprakku, miljonisse piiska
aheldatud unustus
lenda kotkatiivul, too mul silmad
vangistatud mälu
Barak el Hazi liivalinnas
Hoguz Marduki verekatlas
Uoni sügavikes
ootab, ootab, ootab
Tema, Kellest Kõnelda Ei Tohi
ülal külmal rannikul
mõõk on roostes, jää on peal
targad mehed, surmast vanemad
Tha'ar Raphita toetel
loitsu hoiavad
Ja siis vajus vanamees väsimusest kokku. Kõigi pilgud pöördusid meie poole, nägin Aristophanese näol võigast irvet ja Hairliki omal rauget koduigatsust, mis lõõmas tema rohelistest silmadest. Kuuldes Alhazredi sõnu, eraldusid rahvahulgast veel mitu elfi, kes jooksid oma pealiku juurde. Nüüd rääkisid nad mulle arusaamatus keeles, ent nende jutust tundsin ära sõna 'Tha'ar Raphita' mida nad ikka ja jälle üha ärevamalt kordasid. Kas oli see elfide jumal?
Nähes, et midagi on toimumas, kõnetasid kreeklased veelgi suurema tungiga Haakonit, lubasid talle rohkemalt rikkusi, kui ainult hull Alhazred neile antaks. Vaidlused puhkesid taas. Kõik see leidis aset mererannal ja üha valjemalt hakkas puhuma tuul ja loksuma laine. Olin selleks ajaks juba saare tõusude ja mõõnadega harjunud, teadsin, millal on parim aeg purjede heiskamiseks ja merele minekuks. Suurte tormide teelt jäi saar samuti kõrvale. Nüüdne tõusev torm oli ebaharilik.
Kõnelused katkesid. Hämmastunult vaatasid korsaarid laineid, mis ootamatult tõusnud olid. Ja hämmeldunud olin minagi. Hommikukaarest hakkas puhuma tugev tuul, nägin silmapiirilt voogavaid laineid, mis ei sarnanenud tavalistele tormilainetele.
Ühe suuremaks muutusid ühetasased lained, üha kaugemale kaldale need rullusid, nagu oleks mingi võimas jõud neid taga ajanud. Korsaarid jooksid oma laevade suunas, et need tormi eest, mis muidu neid vastu kaljusid pilbasteks ähvardas paisata, kaugemale maale vedada. Järgmised lained olid juba mehekõrgused.
Naine rahva seast karjus hirmuäratavalt, ma ei saanud temast aru, ent saarerahvas põgenes ulgudes sisemaa poole. Viivude jooksul tugevnes tuul. Alhazred ajas ennast jalule, juba olid lained meienigi jõudnud ja ma karjusin, et meid köidikutest vabastataks. Hairlik päästiski meid valla. Kiirustasime saare poole tagasi, elf haaras väeti luuletaja oma õlgadele, et kiiremini pakku pääseda.
«Sa tead, kes Tha'ar?» kuulsin teda küsimas.
«Ma võin kõnelda paljude jumalustega,» vastas Alhazred, «ma ei tea, kes ta on, aga tean, et ta ootab mind. Me peame kiirustama, Hairlik.»
«Kas see torm?»
«Jah, Sindbad, kreeklased, kes teevad kingitusi, tõid selle kaasa. Mina, Al Azif, kreeklased -- kõik meelitasid ta välja kujuteldamatutest sügavikest teiselpool maakera.»
Tuul valjenes üha. Juba raksusid veevood vastu esimesi ehitisi. Rahvas pages hirmust hulludes mägede poole.
«Kuidas saavad kreeklased tormi tuua, Alhazred? Sa räägid nagu need ebausklikud meremehed, kes sind tormi eest üle parda tahtsid visata.»
«Kas sa aru ei saa, et see pole harilik torm?»
«Mis see siis on?»
«Dagon,» karjus Alhazred. «Dagon tuleb järele oma saagile.»
Näinud, et me rannalt põgeneme, lasi Haakon oma meestel kullakirstud kaasa võtta ja samuti sisemaa poole viia. Ent liiga tugevad olid juba lained. Nad haarasid korsaarid ja kullakirstud oma haardesse, tõstsid nad kõrgele õhku ja paiskasid siis rannale tagasi. Kulda, hõbedat ja kalliskive valgus liivale, kust järgmised lained need juba igasse kaarde laiali uhtusid.
«Teisel pool saart, lõunalahes, seal on osa laevastikust,» hüüdis Hairlik, «me peame siit põgenema.» Kuid liiga kõvasti hüüdis ta seda ja ehmunud kreeklased kuulsid. Nad sööstsid meid taga ajama, et tekkinud segaduses haarata oma saak ja sellega põgeneda. Tormi saabudes oli kreeklaste laev merel liikuma hakanud, samuti saare lõunasoppide poole, kust tormi eest pagu võis leida. Ma katsusin elfile ja Alhazredile mõistust pähe panna, et sellise tormiga pole võimalik saarelt lahkuda.
«Torm möllab ainult ühes suunas, Sindbad,» vastas vanamees. «Ja siia jääda on selge hukatus. Vaata!»
Ma pöörasin veel hetkeks ennast mere poole ja vaatasin silmapiiri. Mida ma nägin...oo kõigearmuline Allah ja tuledzinnid! Pidin leidma Zuliana ja temaga sellelt neetud saarelt põgenema! Kas tõesti koos elfidega tagasi Skandiasse või kuhugi mujale, sel polnud enam tähtsust. Sest mida ma nägin, panin mind hirmust vabisema.
Taamal, üha suurenevate lainete taga, tõusis merest välja see, mis neid tekitas. Juba siit võis kaugustest näha aegajalt veest kerkivat ja siis jälle vajuvat hiiglaslikku meremadu. Mitte nagu siug ei liuelnud see, vaid sukeldus esiosaga vette, et siis juba hulga lähemalt tõusta, ajades enda ees laineid. Ja kuigi minu meremehesilm sel hetkel hirmust halvatud oli, suutsin ometi aru saada, kui kaugel koletis veel oli... Mis -- arvestades, kui selgesti teda näha oli -- rääkis vaid tema hiiglaslikest mõõtmetest. Jäme nagu see saar ja pikk nagu Tigris, kord tõustes ja vajadus, lähenes meie poole merelt hukatus, keda Alhazred kutsus Dagoniks.
Aristophanes sööstis meie poole oma lühikest mõõka viibutades. Haarasin rannalt kivi, viskasin teda, kuid ei tabanud. Haakonit ei paistnud kuskil, kõik põgenesid meeletus õuduses. Ja siis kuulsin ma rahvamöllust naisehäält!
«Sindbad!» karjus see, «mu Sindbad!»
«Zuliana!» röögatasin vastu, ent samal hetkel ründas mind Aristophanes. Lõin tema mõõgahoobi kiviga tagasi, haarasin maast uue ja heitsin talle näkku. Samal hetkel torkas kreeklane mõõgaga mulle külge. Tundsin tulist valujuga, vajusin liivale, millele voolas erepunast verd. Kohe muutus see vee voolavas vees roosaks. Nägin, kuidas Aristophanes mulle lähenes, et surmahoop anda. Tõstsin pilgu ja nägin, et olin kiviga ta otsaesise veriseks löönud, sellepärast mees ei näinud hästi ja vehkis mõõgaga igas suunas. Kasutades tema segadust kobasin ringi ja mulle puutus pihku midagi kõva. See oli aardekirstust välja pudenenud karikas. Kohemaid haarasin selle pihku, ent jõudsin esemele veel ühe pilgu heita.
Ma tundsin karika ära! Olin selle ostnud kunagi Indiast. Mitte torm polnud hukutanud õilsat Masudi, vaid tema laev minu lunarahaga oli kreeklaste rünnaku ohvriks langenud.
«Te reeturlikud mõrvarid,» karjusin ma Aristophanesele. Ta pööras end hääle suunas, nägi nüüd mind, irvitas ja tõstis mõõga: «Keegi ei võta minult Nekronomiconi,» hüüdis ta, «mitte keegi!»
Viimast jõudu kokku võttes lõin teda karikaga näkku. Mõõk pudenes ründaja käest, ta kukkus.
«Sindbad!» kuulsin nüüd veelgi kaugemalt Zuliana hüüet. Haarasin mõõga ja surusin selle kreeklase kõrile. Ta köhis verd ja viskles abitult kätega. Ma lõikasin tal kõri läbi. See oli minu kättemaks.
Ülejäänud kreeklased ei näinud meie taplust. Nad olid poolest kehast saadik vee all, põlvitasid ja kummardasid merekoletise poole. Nad laulsid mingis rüvedas keeles laule. Ja siis segunes kõik ühte: kreeklaste soig, Aristophanese surmaohe, Zuliana karjatus ja -- iial, oh iial, ei kuule ma enam midagi võikamat -- kaugelt merelt kostev, Dagoni suust vallapääsenud uilg. Niivõrd kohutav oli see, luust ja lihast läbilõikav, et pidin kõrvad kätega katma. Ometi kõlas see nagu musttuhande koolnu suust tulev ahastushüüe oma surma üle.
Ma tormasin komistades saare poole, silmasin läbi udu eemalt Zulianat, kes mind künkal ootas. Ma haarasin ta oma käte vahele ja katsin näo suudlustega. Veelkord kõlas koletise suust ulg ja sedapuhku saatis seda võimas tuulevoog, mis tormist otsekui läbi tungis. Ja siis -- kui Zuliana minestunult mu embusse varises -- tõusis keeristuul, mis kõike oma teel lõhkudes pööritles kaljudest üles, tehismäe poole. Palju seletamatuid asju olen ma näinud, palju õudust -- nüüd ka merekoletist Dagonit, kellest suuremat elajat maailmas pole -- ent siis tahtsid ka minu silmad nägemast keelduda. Ma nägin, kuidas tuul rebis maha puid ja pühkis inimesi oma teelt, ronis pööreldes üles mööda kivist seinu ja haaras mullase koonusekujulise mäetipu oma embusse.
Liiva ja maad paiskus igasse suunda, kui Dagoni kõrist pääsenud marutorm hakkas lahti uuristama seda, mis ammustel aegadel sinna maetud. Ma ei tea, kas saareelanikud aimasid, milliseid õudusi varjab see küngas, kuid õigus neil oli, et inimesel on parem sellele mitte läheneda. Haavatuna tassisin ma Zulianat saare lõunakülje lahesopi poole, kust päästvad laevad meid ära võisid viia, eemale siit hirmude saarelt, mille kõrgem tipp kujutas endast musttuhande inimese kolpadest sammast!
Keegi neetu oli kunagi sinna kokku kandnud meeletul hulgal kolpasid, mis nüüd oma isanda kutsele vastasid. Torm pühkis mulla pealuude ümbert ja siis kuulsin ma ulgumist, mis ei saanud tulla mujalt, kui müriaadi koolnu kolpade suust. Jah, nad huilgasid ja tervitasid oma päästjat või prohvetit, kes see üüratu merekoletis neile ka polnud. Koolnulaulu mägi, muidugi!
Paljud põgenesid, paljud hukkusid lainetes, mitu laeva paiskas torm vastu kallast tagasi, ent mõned pääsesid siiski minema, sest hiidlained tulid ainult ühest suunast. Viimane pilt, enne kui Hairliki laeval jõuetusest ja õudusest kokku varisesin, oli üle saare kerkivast hiidkoletisest. Jah, kõrgemale kui nimetu saare mäed tõusis Dagon, nägin ta ussisarnast keha, üüratuid lõugu, sisalikupead, mis suurem kui saar. Kuulsin veelkord ta hüüdu, millele vastasid tuhanded kolbad...
Ma ei tea, kui kaua olin meelemärkuseta. Kui toibusin, oli mu haav seotud ja meri vaikne. Öötaevas särasid tähed. Zuliana oli mu kõrval. Ta polnud nutnud, sest see naine nutab ainult armastuse ajal ja talle määratud mehe puudutustest. Sindbadi puudutustest, tuletasin endale meelde. Olime korsaaride laeval, selle esiosas, lahtise taeva all. Mehed sõtkusid aerude taga, sest tuult ei olnud. Tuli ka Hairlik, kes tõi mulle juua.
«Kus me oleme?» küsisin elfilt.
«Teel Aafrika poole. Neli laeva on järele jäänud, ülejäänud hukutas torm.»
«Alhazred? On ta meiega?»
Hairlik noogutas. «Viisin ta teisele poole puhkama. Ta on haige ja sonib.»
Mulle meenus taas õudus, mida saarel üle elasin. Võpatasin ja tundsin kuidas haav rebenes. «Mis sai Haakonist?» suutsin siiski küsida.
«Ma ei tea,« vastas elf. «Küllap ta hukkus. Paljud hukkusid. Hiidlained paiskasid meid saarest eemale. Keegi ei saanud seal ellu jääda.»
«Te purjetate Skandiasse?»
«Vähemalt siit eemale. Olgu tähed meile teenäitajaks ja tuul juhtijaks.»
«Need aarded, mis kreeklased tõid...»
«Ma tean. Nad tapsid teel Masudi ja uurisid tema käest välja, kus Alhazred on. Piinasid. Nad olid valelikud, salakavalad ja alatud.»
Kummaline oli seda kuulda poolinimesest mereröövli käest.
«Minu poolest olete te kõik vabad, Sindbad,» lisas elf. «Sellel maailmal siin on omad jumalad ja ma ei taha neid enam ärritada.»
Kahe päeva pärast jõudsime Saythuti sadamasse. Mereröövlite laevu kardeti siin, kuid kuna nad olid Saythutis aegajalt orjadega kaubelnud, lasti nad sadamasse. Ma olin juba paranenud ja leidsin kapteni, kes kavatses varsti Basra poole purjetada. Ka Alhazred oli oma hullusest toibunud, kandsime ta maale ja otsisime vanamehele tohtri. Ta oli ikka veel nõrk ja kaldus sonima. Tegelikult olime kõik merekoletise nägemisest veel segased, kuid ei rääkinud sellest kellelegi.
Ma kordasin Hairlikile oma pakkumist: «Kaliif annab teile andeks röövimised ja tapmised, kui astute tema teenistusse. Õpetate meie meremeestele kunsti, kuidas valmistada selliseid laevu. Kaliif põleb soovist vallutada kaugeid ja meretaguseid maid. Au ja kuulsust leiab ka siit.»
Ent elf raputas pead. «See pole meie maailm, Sindbad. Kaua olime siia teel, tormidest ja jälitajatest paisatud. Nüüd on aeg tagasi minna, oodaku meid kasvõi kõik maailma meremaod. Kõik meie aarded jäid saarele. Neli laeva ja paar kirstu kulda ei korvaks meie pingutusi. Võibolla peame endale kuskil uue kodu otsima. Aga me liigume tagasi, eemale siit, kust me õnne ei leidnud.»
Alhazred ajas ennast asemel püsti ja ütles oma nõrkenud häälel: «Ja mina lähen nendega. Olen uurinud vanu käsikirju ja tean, kus asub nende kodumaa. Terve Aafrika on meil ümber purjetada aga kui püüan Tha'ar Raphita kutse, jõuame kohale. Siin pole mul asu.»
«Mis see oli, Alhazred? See merekoletis?»
«Dagon. Ma ei tea temast rohkem, et tema märatsemiste pärast uppus kunagi uhke Lemuuria merepõhja ja vaid Shu-Matta-Ra saar on sellest mandrist jäänud. Lemuuria elanikud tõmbasid enda peale Cthulhu viha. Aastatuhandeid pole Dagon oma pead merepõhjast välja pistnud, ent ta on ikka veel elus -- ohjaa, sest temagi on surematu. Kirjutades oma raamatut, tungisin ma maailmadesse, kuhu mul polnud õigust minna ja Cthulhu saatis Dagoni minu järele. Ta tuli ja leidis tee, sest kreeklased näitasid talle seda, ise teadmata, millise õuduse on nad oma kultusega äratanud. Iial ei tohi minu raamat puutuda kreeklaste ega teiste rahvaste kätte, iial ei tohi Avajad lugeda Al Azifi, ehk Nekronomiconi, nagu kreeklased minu raamatut nimetavad. Aga kusagil maailmas peab olema võti, kuidas Cthulhu igaveseks vangistada. Ma leian selle elfide kodumaalt, sealt kaugelt Tha'ar Raphita juurest.»
Ja paari päeva pärast jätsime hüvasti elfide ja korsaaride laevaga, mis viis Alhazredi tundmatutesse maailmadesse. Ma ei tea, kas ta jõudis kohale või mis temast sai. Aga loodan seda kõigest hingest, sest iial enam pole ma kuulnud raamatust Al Azif.
Saythuthi sadamalinnas jätsin ma hüvasti ka oma armastatu Zulianaga. Me veetsime koos kirgliku öö ja naine nuttis verepisaraid. Hommikuks oli ta verekaotusest nõrkenud ja mina tema südameveest üleni erepunane. See jäi meie viimaseks ööks. Hommikul ütles Zuliana: «Sindbad, ainult sind ma armastan ja ainult sinule olen ma loodud. See on saatus, mis meid kokku viis ja saatus meid ka lahutab, et korraks näidata tõelist õnne, mida tal iga inimese jaoks varuks on. Aga ma ei saa tulla sinuga.»
Ma palusin teda ja anusin aga ta jäi endale kindlaks. «Sul on Bagdadis kolm naist ja uhke maja. Sa võid võtta oma seaduste järgi veel ühe aga see ei saa olema mina. Zuliana on määratud üheks ja ainsaks, printsessiks. Iial ei saa minust kaupmehe neljandat naist, nii palju kui ma sind ka ei armastaks. Ma olen nüüd maitsta saanud tõelist armastust, sellist, millel on hind.»
«Verehind, mu kallis,» ütlesin mina ja suudlesin ta veriseid silmi. «Aga ma ei saa sind jätta.»
«Siis pead sa tulema Visharakpunpani ja saama minu abikaasaks ja kuningaks. Ma jään sind ootama.»
Zuliana leidis ühe India laeva, mille kapten tundis teed Visharakpunpani ja purjetas minema järgmisel hommikul. Kaua seisis ta laeval, lehvitas mulle ja hüüdis järele armusõnu. Varsti järgnesin mina teisel laeval, kuid Basra suunas. Teel nägime veidraid purunenud laevu, palke ja inimkehade jäänuseid, mida meri ranna poole uhas. Need kõik olid kaetud valge vastikult lehkava limaga. Laevamehed katsid neid nähes oma ninad kätega ja pagesid. Nüüd teadsin ma, et Dagon oli korsaaride saare alla neelanud ja selle välja oksendanud. Võibolla läks ta otsima põgenenud Alhazredi, võibolla laskus tagasi oma tumedatesse sügavikesse maailmamere põhja.
Niimoodi lõpeb jutustus minu kaheksandast merereisist. Kaliif hüvitas minu varandused, mille kreeklased röövisid ja kinkis veel palju tänutäheks juurde, sest korsaarid olid kadunud. Kaua ei tahtnud ma jutustada kuidas oli mul õnnestunud mereröövlid meie vetest eemale peletada, sest ei pidanud seda enda teeneks vaid hirmuäratavaks asjaolude kokkusattumiseks. Nüüd olen ma seda teinud, koos jutustamistega oma varasemast seitsmest merereisist.
Mu sõber El Hazlil, või Hindbad, nagu ma sind eelmistes jutustustes kutsunud olen -- jälle küsin ma sinu käest, kas on mul õigus peale kõiki neid üleelamisi siin Bagdadis rahus ja rikkuses puhata? Sest rikas ma olen, kõige rikkam inimene maailmas -- kuulub ju mulle maailma kauneima naise armastus ja tema kuningriik. Jah, ma ei asu iial teele Visharakpunpani poole, sest Bagdadis on mul kolm naist ja neid ei saa ma jätta. Aga teadmine sellest, mis mulle võib kuuluda, teeb mu hinge rõõmsaks ja ühtlasi täidab ka kurbliku igatsusega. Nüüd ma tean, et kuskil kaugel Indias on naine, kes on väärt kogu maailma armastust. Ta on seal ja ootab mind, tean seda sellest, kui taevas süttivad tähed ja kuukuma toob mulle temast sõnumeid. Igalt reisilt olen naasnud rikkamana ja enam pole mul põhjust kuhugi minna, sest minu päralt on selle maailma suurim aare.
November 2000
Esimesed kaks värssi kirjutanud Heli Illipe-Sootak