Esimene päev
Lõpuks ometi koht, kus ma saan unistada kõigest sellest, millest ratsionaalne insener kaugeltki unistada ei või, ehitada, mida ei tohiks kunagi ehitada, olla hull insener, kes purustab müüre ja võib-olla lõpetab maailma – Fimbulvetr Industries. Ma tunnistan üles, et kui nägin nende tööpakkumist, saatsin neile oma elulookirjelduse nalja pärast – kes võinuks küll oletada, et apokalüptilise teaduse ning konstrueerimise alal juhtiv konglomeraat mind tahaks? Aga nad tahtsid ja nii ma siis jalutangi tühjades sinakashallist terasest koridorides, astudes sisse laboratooriumitesse, mille uurimistöö on apokalüptiliste teaduste viimane sõna. Ja kõik on nii puhas! See on põhjamaise disaini platooniline vorm. Ma ei kujuta ette paremat kohta, kus teha läbi personaliosakonna tunde kestvaid mõttetuid protseduure.
Vähemalt on neil hüüdlause: „Ehitame parema viimsetänase.“
See on täiuslik.
Kolmas päev
Fimbulvetr ei jama niisama. Ma olen siin olnud kaks päeva ja mul on minu unistuste labor. Head kuradid, mul on käepärast terve abiliste meeskond. Töö on lihtne (nii lihtne kui võib-olla maailma lõpetava seadme ehitamine olla võib): ehitada seade, mis moodustab stabiilse tasanditevahelise värava allilma, et sealse pimeduse olendid saaksid ligipääsu oleva surelikule tasandile.
Peaks olema tore!
Tuleb välja, et muistsed assüürlased olid allilma alal tegijad. Fimbulvetri arhiivis on sadu algupäraseid savitahvleid, mida koguti (lugeda: varastati või rööviti) terve Lähis-Ida asulakohtadest. Juhuslikult, siiski, ei oska ma kiilkirja lugeda.
Aga pole viga! Ivanist, silmaklapiga närvilisest vene emigrandist, on ses mõttes palju kasu. Ta rääkis mulle, et õppis vanu keeli Kiievis ülikoolis, komistas millelegi, mille kohta ta sosistas ainult „võimatud tegelikkused“ ja nad vallandasid ta selle eest, et ta loengutes liiga palju seosetult pomises. Nende kaotus on minu võit.
Siis on mul veel keeleteadlane, kes aitab mul tekste tõlgendada, Bernice, alabamalanna, kellel on kindlasti kõige hurmavam aktsent ning kõige teravam silm tumeda loogika jaoks, mida pimeduse jõud kasutavad. Kes oleks võinud kujutleda, et deemonid kasutasid passiivagressivi? Kui ma oma uskumatust väljendasin, ütles Bernice „Oh sind küll,“ ja ütles mulle, et see paneb teda ennast nii koduselt tundma. Kui armas inimene.
Ivani ja Bernice’i abiga sain skoobi paika. Meil on kõvasti tööd ees.
Ja siis on meil veel Jeffrey. Ta ei räägi palju ning nii palju kui mina oskan öelda, on ta siin peamiselt selleks, et tõsta minu juhendamisel raskeid asju. Tal on selline laisavõitu samm. Ta saab vist tunnitasu.
Kolmeteistkümnes päev
See on prototüüpimise päev. Ivani tõlgete ja Bernice’i muinasassüüria lingvistika selgituste alusel vajame värava tasandite vahele venitamiseks nii kõvasti eldritšenergiat kui fokuseerivat meediumi.
Alustame algusest – me mõõdame eldritšenergiat kraulides nagu tänapäeval kõik korralikud inimesed, kes tahavad korratavat tulemust. Muistsed assüürlased? Vaevalt küll. Nad lihtsalt lõid mõistust proovile panevalt suure arvu inimesi maha, kuni said, mida tahtsid. Ausalt öelda on nende saame-hakkama-suhtumine küllaltki muljetavaldav. Nad said oma asja tööle, nii et kes oleme meie, et neid kritiseerida? Siiski võib kurta, et see fakt muudab nende kiilkirjatahvlid moodsas töökojas umbes sama kasutatavateks kui valguskoopiad.
Vahet pole, kuna me ka täpselt ei tea, kui palju kraulisid meil vaja on, hindan seda ligikaudselt järgmiselt: palju kraulisid.
Lisaks on meil vaja midagi, millega kraulisid üksteisega ühenduvate fookuspunktide kaskaadi moodustavasse võrku suunata – põhimõtteliselt tumeenergia maatriksit, mis kulutaks läbi piiri meie maailma ning eldritšivaakumi vahel, millega me kontakti otsime. Vanadel assüürlastel oli ka sellele probleemile vastus. Vastus on reieluud. Meil on vaja hulka reieluid.
Kuna meil on vaja hulka reieluid, on meil vaja hulka vabatahtlikke. Lõppude lõpuks saab igaüks neist ju annetada vaid kaks reieluud, ja meil on vaja kahtkümmet kolme reieluud. See tähendab umbes kahtteist vabatahtlikku, eeldades, et nende hulgas ei ole liiga palju põlvest kõrgemalt amputeerituid või madala luutihedusega isikuid. See võib kujuneda keeruliseks.
Kahekümne üheksas päev.
Mitte nii nüüd keeruliseks kah! Teate, mis oli keeruline? Jeffreyt kõiki neid reisi kokku koguma ning luid ja liha eraldama panna oli keeruline. See oli ju nii lihtne soov, Jeffrey!
Aga ma ruttan ette. Kas te teadsite, et internetis on grupp inimesi, kes nimetavad ennast „reiteentusiastideks“? Loomulikult pöördusin nende poole, arvates, et kellelgi, kes on nii entusiastlik reite suhtes, on tõenäoliselt kõrge kvaliteediga reieluud.
See polnud tegelikult nii. Kvaliteetsete reieluude keskmine saagikus reiteentusiastilt, mida võiks mõistlikult eeldada liginevat, kui mitte just täpselt vastavat, kahele reieluule, on tegelikult palju lähemal 1.1 reieluule. Suurem osa on kolmekümnendates eluaastates mehed; miks küll on nende luustruktuur ja tihedus nii halvad? Mis küll moodustab nende dieedi, et nende luutihedus on tõsise kaltsiumipuudusega vanainimese oma? See ei ole muidugi küsimus, millele vastuse leidmiseks mind palgati. See jäägu mõneks järgmiseks korraks.
Puudujääke kvaliteedis saime aga tasa teha kvantiteedi abil. Reiteentusiastide huvi on kerge äratada. Luba aga internetifoorumis külluslikku hulka reisi, umbes kümme tuhat tükist, ning ennäe, isegi sellise naljakalt madala reieluusaagikuse juures on mul nii palju reieluid, kui üks insener võiks eales ihaldada. Tegelikult on see peaaegu et probleem. Ma sain juba liiga palju reieluid. Jeffrey arvab kindlasti, et meil on liiga palju reieluid, aga see on Jeffrey probleem.
Niisiis, suur hulk reieluid kohal, on nüüd käes aeg ehitada ringvõrk kahekümne kolmest reieluust, mille raadius kalibreeritakse täpselt kraulide fookuse järgi!
Kolmekümne esimene päev
Noh, me kutsusime välja deemoni. Täpsemalt pärastpoole. Vähemalt ei pea ma enam muretsema, et Jeffrey uimerdab. Sellest ka täpsemalt pärastpoole.
Ma nimetaksin sooritust osaliselt edukaks.
Kolmekümne teine päev
Head uudised! Me panime deemoni minu esialgsesse arenduslaborisse kinni. Fimbulvetr andis mulle uue töökoja. See on sügavamal maa sees.
Ülakorruse poisid andsid mulle ka relvastatud kaitsemeeskonna kogu ajaks. Hans Jürgen juhib tünnijämeduste rinnakorvidega automaatide ja granaadivöödega meeste salka. Tundub natuke üle pingutatuna, aga ega see ka ei läheks, et deemon mõne arendusmeeskonna väärtusliku liikme ihuliikmed halastamatult küljest kisuks.
(Oh… Nojah, Jeffrey kisti sõna otseses mõttes tükkideks seitsme käega roomajast koletise poolt, kellel oli veel üksteist suud ja kolm tiiba. Nagu näha, ja see ainevaldkond võiks sobida rohkem mõnele hullumeelsele evolutsioonibioloogile, on deemonitel väga kummaline anatoomia).
Igal juhul on meil väga korralik tasanditevahelise värava generaatori prototüüp olemas. Pole aimugi, kuidas seda kontrollida. Seda, mis sellest läbi pääseb, ei saa juhtida. Ei tea, mis teisel pool olla võiks ja ülakorruse poisid räägivad, et see pole kaugeltki nii suur kui vaja.
Võttes arvesse, et ma ei ole surnud, tõstan oma hinnangut sooritusele osalisest edust mõõdukale edule.
Lisades Jeffrey lahkumise, võime olla lähedal väljapaistvale edule.
Kolmekümnes päev
Jah, ei ole kronoloogilises järjekorras, aga märatseva põrgukoletise eest põgenemine võttis liiga suure osa minu ajast, et tegelikul kolmekümnendal päeval korrakohaselt märkmeid teha. Nii et peame meeles, et see salvestis on tehtud kolmekümne teisel päeval, kuid peab olema kolmekümnenda päeva kohal. Kokku lepitud? Tore.
Niisiis tuleb välja, et neitsid ei ole eriti head eldritšvoolu juhid. Ma tean, see tuli ka minu jaoks pimenurgast. Igalt poolt võib alati lugeda: neitsite ohverdamine, maailmas on tekkinud neitsite puudus ja nii edasi. Võtke teatavaks, neitsid, ei ole te nii erilised midagi!
Liiderlike isikute soontest – tuleb välja, et sealt tuleb see õige veri, millega laadida tasanditevahelist väravat. Nii et me korraldasime orgia. Hea küll, me kuulutasime välja orgia, süütasime mõned küünlad, eraldasime massaažiõli ning ebapraktiliselt suurte patjadega täidetud toa ja kui toatäis vana head liiderlikkust parajasti täistuuridel käis, korraldsime tapatalgud. See kõik oli väga efektiivne.
Vereagoooniakollektor (mille me ehitasime peamiselt sääre- ja reieluudest; vanad assüürlased – väga efektiivne rahvas, kui jutt on inimohverdustest – kasutasid hoolega ära kõik ohverdatu kehaosad, eriti jalaluud) kogus mulle kolmteist kraulit vaimset energiat. Jah, me alles liigume sinnapoole, et formuleerida, kui palju kraulisid tasanditevahelise ruumi ületuskoha ülalhoidmiseks täpselt vaja on, aga ma arvasin, et alguseks oli see hea küll.
Põnevil nagu ma olin, ei saanud ma muidugi jätta kogu seda magusat inimlikku kannatust oma reieluudemaatriksisse suunamata. See töötas ja pärast seda, kui olin kogenud reaalsuse kanga lõhki tõmbamist omaenda silme ees ja kuulnud miljonite kehast ilma jäetud hingede destilleeritud karjet, rebis deemon ennast tasandiväravast läbi ja hakkas Jeffreyle päris Riia linna näitama.
Ma jooksin, lukustasin ukse ja vahetasin oma trussikud ära.
Viiekümne kolmas päev
Vaat’ kui hästi, et mul on kõik need reieluud olemas, sest ülakorruse poisid tahavad ehitada palju tasanditevahelisi väravaid. Ilma Jeffreyta (tüüpiline Jeffrey, isegi surres venitab ta asju), võttis kõigi nende ehitamine nädala – uutes tugevdatud betoonist kongides. Nii on deemonid väravast läbi murdes täpselt seal, kus me tahame, et nad oleks. Kenasti ja kõvasti luku taga, kuni me mõtleme välja, kuidas neid oleks kõige parem mitte midagi aimavasse maailma lahti lasta.
Nii et siin me nüüd siis oleme, juba üle kahe kuu asja kallal (nad maksavad mulle tulemustasu kvartaalselt, mis tähendab, et ma ei saa suuremat osa oma palgast enne kätte, kui kolm kuud on möödas, täiesti barbaane; loodetavasti on viivised kumulatiivsed, ma ei tahaks liitintressi kaotada) ja mul on kakskümmend kolm üksteisest eraldatud tasandiväravat, mille koostamiseks kulus viissada kakskümmend üheksa reieluud. Ma ei kujuta ette, kas ma olen reiteentusiaste väljasuremiseni üle küttinud? Iga tasandivärav asub selle jaoks betoonist ning terasest eraldi ehitatud kongis.
Kõik kongid on sügavale maa sisse maetud koridori ääres. Koridori lõpus on kontrollruum, kus mina töötan. Siit saan ma kraulisid tasandiväravatesse suunata ning kontrollida iga kongi ust.
Kontrollruumi taga eraldab kahekümne kolme jalase läbimõõdu ning kahekümne kolme jalase paksusega varakambriuks kogu operatsiooni teendidusšahtist, mis viib Fimbulvetri peakorterisse.
Me oleme niiväga valmis mõningaid deemoneid välja kutsuma.
Või siis me oleks niiväga valmis mõningaid deemoneid välja kutsuma, kui meil oleks küllalt kraulisid. See võtab kõvasti massaažiõli.
Kuuekümne esimene päev
Need seitse päeva on olnud väsitavad, kuid produktiivsed. Mulle meeldib mõelda, et vanad assüürlased oleksid meie üle uhked. Hea, et saime massaažiõli hulgihinnaga.
Vereagoooniakollektorid praktiliselt värisevad energiast ning ülakorruse poisid on relvastatud valvureid viiekordistanud.
Mõned neist peavad mind väga teraselt silmas ja kõik peale Hans Jürgeni suhtlevad ainult viipekeeles ning kontrollivad pidevalt oma relvi ja laskemoona. Nad nagu eeldaks, et iga hetk võib deemon siia maailma karata. Ma küsisin Hans Jürgenilt valvurite arvu suurendamise kohta ja ta ütles, et nad on siin, et hoida ära kellegi džefriirumist.
Džefriirumist. Tema laiskus sai surematuks tegusõnana Fimbulvetri sõnastikus. On see õiglane?
Kuid ärgem laskem Jeffrey püsival ebakompetentsusel meie eesmärke segada. Hommikul peame kanaldama destilleeritud inimkannatusi inimluudest jadade ahelatesse. Mis võiks küll valesti minna?
Kuuekümne teine päev
Paljugi võib valesti minna.
Püha pask, paljugi võib valesti minna!
Ma keerasin lülitit ja avasin kraulide panga. Mu käekarvad läksid püsti, kui pangast kongidesse jooksvad ning neid tasandiväravatega ühendavad kaablid elusate madudena energiast väänlesid.
Nagu ka esimese läbimurde puhul, nihkus reaalsus mu silme ees ning teise maailma ulg oleks äärepealt mu kuulmekiled purustanud. Karjed vaibusid, kuid siis kajasid läbi koridori hääled, mis meenutasid kahekümne kolme suure kella läbitungivaid lööke. Ma kuulsin neid isegi kontrollruumi. Väike punane tuluke lõi juhtpuldil vilkuma, teatades iga ukse luku avanemisest.
Hans Jürgen vehkis oma meestele käemärke teha ning nad hargnesid laiali, püssid õlgadel, kattes kõiki uksi. Vahet polnud. Mõni hetk hiljem lõid uksed valla ja kakskümmend kolm deemonit murdsid oma vangikongidest koridori välja.
Ivan ja Bernice olid ennast välja pakkunud iga ust kontrollima, olid seega koridoris ning esimesed, kes surma said.
Automaatrelvade tule lõrisev trummeldamine täitis õhku, granaadid lisasid sellele kogu kehas vastu kajavad kõmahtused, kuid millelgi sellisel polnud tähtsust.
Kõik džefriiriti.
Kõik peale minu. Ma istun kontrollruumis klaasseina taga ja jõllitan kahekümne kolme deemoni umbes lugematutesse silmadesse ning loodan, et nad ei saa aru, et kontrollruumi uksel polegi lukku.
Tõlkinud Kristjan Sander