Oli õhtu ja oli hakanud tasapisi jahenema, kui telefon helises.
Hari Kastemetsa pani telefonitoru ära ja seisis tükk aega samal kohal, jõllitades aparaati tühjal pilgul. Selma kergitas kulme, astus mehele selja taha ja võttis tal ümbert kinni, ristates sõrmed mehe kõhul.
„Esiteks helistati sulle traadi otsa ja teiseks oled sa seda nägu, et see ei olnud müügimees. Mis juhtus?”
Hari raputas tardumusest vabanedes kergelt pead ja pööras end naisele otsa vaatama. Naine oli 35, temast 10 aastat noorem. Peajagu lühem, lühikeste mustade juustega ja... „Sa oled väga ilus.”
Selma turtsatas, vabastas endiselt mehe ümber olnud käed ja lõi teda mängeldes rindu. „Ära hiili kõrvale.”
„Noh, ma ei tea. Aga mulle saadetakse kopter järele. Tegelikult ma peaksin riideid vahetama ja paar asja kokku panema. Ja ma ei tea, kaua see aega võtab.”
„Meie omad või usakad? Sa ei ole enam sõjaväekohuslane.”
Hari mõtles kes teab mitmes kord, et võib-olla oli see viga, et ta üldse kunagi naisele midagi rääkis. Täpsemalt, rääkis oma sidemetest NASA-ga. Veel täpsemalt oma teoreetilistest sidemetest NASA-ga. Hävituslenduri karjäär oli tundunud immigrandi lapsele unistuste tipuna, ometi oli ta tahtnud midagi muud, midagi rohkemat... Nii ta end kirja pani ja käis kursustel ja... noh, nagu ta ise oma staatust ja saavutusi sel alal kainelt kokku võttis – jäi vaid loota, et ei tule nii suurt sõda, et kõik temasugused kokku korjatakse ja raketti topitakse...
Ärritas teda aga naise sõnade juures pigem selline – ilmselt muidugi ta äraminekuteate šokist tulenev – omalaadne süüdimatus, millega ta oleks igale kuulama juhtujale välja rääkinud asjad, mida ta isegi teada ei oleks tohtinud.
Hari libistas pilgu üle elutoa – nad olid kahekesi, lapsed olid Selma vanemate juures – ja astus viie sammuga verandale. Küünlad, vein ja juust. Tekid kettidel rippuval pingil. Umbes kakskümmend kilomeetrit lõunas särasid Vancouveri tuled. Ent ta ei vaadanud seda. Treenitud silm leidis paremalt, ookeani kohalt lähenevad tulukesed. Ta ohkas, viskas pilgu muruplatsi poole, et ega seal miski maanduvale kopterile ette ei jää, ja läks tuppa tagasi.
„Ilmselt saatsid nad kopteri välja kohe, kui mu kätte said,” viskas ta magamistuppa suundudes üle õla talle verandauksele järgnenud naisele. „Mul on kõigest paar minutit. Ja palun ära küsi, ma ei tea midagi. Sa võid ise arvata, et midagi juhtus... jälgi uudiseid. Ära küsi,” kordas ta, mis sest, et nüüd talle magamistuppa järgnenud naine polnud suudki lahti teinud. „Ma räägin sulle niipalju kui tean ja tohin. Sa tead, et tegelikult natuke rohkem kui tohin,” lisas ta kiire naeratusega ja suudles naist otsaette. Kontrollis kähku üle kappi valmis pandud seljakoti ja kiirustas kabinetti, kust rändasid kotti ipad, prillid, mälupulk ja muud nänn.
Kopter maandus, kui ta teksaseid jalga ajas. Teda ajas – juba kopteris lennates – hirmsasti naerma, et Selma oli poolikule veinipudelile korgi peale surunud ja selle ka talle kotti libistanud.
**
„Hari Khash-thi-mitsšh-a?” vaatas kindralmajoripagunitega, Harist silma järgi kümme aastat vanem mees ta dokumente.
„Kastemetsa,” parandas Hari neutraalsel toonil.
„Kastemetsa,” kordas kindral. „Vabandust, see pole igapäevane nimi. Kustkandist?”
„Mu esivanemad on Eestist.” Rangelt võttes oli ta muidugi ise ka, kuigi formaalselt oli Kanada kodakondsus ainus, mis tal kunagi olnud oli...
Kindral noogutas. „Hästi, major, mina olen Greg Sandos. Kas teid on informeeritud, miks te siin olete?”
„Ei.”
„Mulle räägiti, et te teate midagi astronoomiast. Teleskoobikaadrite analüüs, eksoplaneedid.”
Hari kergitas mõttes kulme. „Ma õppisin kunagi astronoomiat ja olen avaldanud mõned artiklid.”
Kindral noogutas uuesti ja vaatas ringi. Nad olid absoluutselt detailitus ja mittemidagiütlevas hallide seintega, valge lae ja seintest kraad tumedama põrandaga üsna avaras, vähemalt 20-ruutmeetrises kabinetis. Ruumil oli üks uks ja selle vastas kaks akent, millest kolmanda korruse kõrguselt paistsid plekkhangaarid ja nende vahelt natuke lennurada. Tundus võimatu, et see oleks midagi muud kui ajutine ruum – kõik oli nii lage ja steriilne, kogu sisseseade nii kasin, formaalne ja spartalik...
„Noh, see on mõned päevad teie kabinet,” ütles Greg; Hari ei olnud kindel, kas ta kuulis teise hääles vabandust või irooniat. „Kohvinurk on siit 30 meetrit edasi, uksel on silt. Kõige halvemal juhul tuleb teil siin paar päeva elada. Ma ise kavatsen siin magada ja elatuda sõõrikutest. Me ei taha üldse väljagi näidata, et oleme kellegi välja kutsunud. Me ei tea midagi. Peale selle, et planeet Neptuun lendas just laiali.”
Nüüd uuris nii pooleteise meetri kaugusel tema ees seisev ja talle otsa jõllitav kindral ilmse huviga, kuidas Hari selle uudise peale reageerib.
Hari, kes oli ruumi uurides püüdnud ära arvata, kui palju vastikust on tark või viisakas näoilmesse panna, vaatas kiiresti kindralile otsa. „Mis mõttes – lendas laiali?”
„Otseses. Planeet ise on muidugi suuremas osas ühes tükis, aga kosmosse ulatub sellest hetkel ilmselt juba kümnete miljonite kilomeetrite pikkune prahivoog.”
„Uau.” Hari mõtles hetke. „Olgu.” Ta otsis hetke sõnu. „Ikkagi, loomulikult on see väga... või ikka tõesti ülimalt põnev, aga kuidas mina asjasse puutun? Millal see õieti juhtus ja millised on oletuse ja prognoosid?”
„Kõigepealt märkasid TESS-i satelliidid kahe tunni eest Neptuuni juurest veidraid valgusefekte. Mingi purse. Alguses ei olnud isegi kindel, kas asi on seotud Neptuuniga, kuid nüüdseks on juba parallakse mõõdetud. No ja nelja tunni eest toimus seal plahvatus; tegelikult muidugi kaheksa tunni eest, eks ole. Seda jälgis hulga teleskoope, sealhulgas Hubble. Tohutu geiser on suunatud nii, et kõige halvemal juhul lendab praegu planeedijagu materjali enam-vähem siseplaneetide tsooni.”
„Uau,” tegi Hari uuesti, seekord hulga vaiksemalt. See oli... See oli tõesti midagi päratu suurt ja enneolematut... Ent ta ei saanud midagi teha, et esimeseks mõtles ta hoopis filmile „Armageddon”...
Kindral näis ta mõtteid lugevat. „Esimeseks tuleb teil anda hulk allkirju ja siis võite materjalidega tutvuda. Me peaksime mõistma, mis toimub, ja välistatud ei ole, et seda tuleb teha väljaspool Maad.” Ta ohkas. „Ühesõnaga, seadke end siin sisse. Arvata tunni jooksul tuleb ohvitser paberipakiga, kuhu ta tahab hulga allkirju. Pärast seda võite tutvuda nende materjalidega.” Ta ulatas Harile mälupulga ja viipas, kerge muie huulil, vaigistavalt või keelavalt, kui too suu lahti tegi, et küsida, kas ta vajab mingit parooli, et mälupulgal olevale ligi pääseda.
„Homme kell 6:00 on esimene nõupidamine. Seni korjame rahvast kokku.” Greg kõndis ukseni. „Igatahes kui enne ei näe, siis hommikul.” Ta viipas ja kõndis minema.
Uks tema järel vajus vedru jõul ise vaikselt kinni.
**
Hari, kes nõupidamisteruumi loivates end oma tippvormist väga kaugel olevana tundis – unine, väljamagamata, natuke räpane ja kortsus ja seetõttu kergelt ärrituv, isegi tige... –, leidis, et ta on seal üks värskemaid, siledamaid ja ergumaid. See tegi tuju kohe paremaks; suur kruus põhimõtteliselt talutavat kohvi aitas ka kaasa.
Terve ühe seina enda alla võtval ekraanil laiutas viimane fotomontaaž Neptuuni purskest; ajatempli järgi pildi nurgas oli see vähem kui veerand tundi vana. Pilti kattis koordinaatide võrgustik ja vektorite punased jooned.
Punased, sest sodi lendas üsna sirgelt Päikese suunas.
Kindral Greg Sandos igatahes nägi välja nii, nagu ta poleks üldse maganud. „Sõbrad,” alustas ta sissejuhatuse ja tervitusteta, kui oli kiirel sammul ruumi sisse marssinud, endale kaasasolevast kruusist kohvi paari lonksuga kurku kallanud ja laua otsa tugitooli räntsatanud. „Me kutsusime kiiresti kokku kõik, kes võiksid midagi tarka arvata ja keda sai kutsuda ilma suuremat tähelepanu äratamata. Ilmselt ei kulu paari päevagi, kui kogu see asi on ajalehtedes. Seda näevad tuhanded amatöörastronoomid üle maailma, kui vaid oskavad õiges suunas vaadata. Ma ei räägi suurtest observatooriumitest; neile pole isegi mõtet öelda, et nad suu peaksid, niikuinii lekib see välja. Aga selleks ajaks võiksime midagi teada. Et öelda midagi tarka. Et me oleksime natukegi ette valmistatud.”
Ta paistis alles nüüd hoomavat ruumi kogunenud seltskonda. „Tutvustate end pärast ise üksteisele. Ah jaa – igaüks teist võib lahkuda. Vaikimiskeeld jääb ja saate päevatasu, nagu kokku lepitud. Teil on ligipääs kõigile andmetele ja minu kaudu käib kõigi täiendavate andmete tellimine. Alates arvutusvõimsusest kuni... kui suuri punkreid ja kui sügavale me suudame ehitada.”
Ta libistas käed üle näo. „Ühesõnaga, kiiresti on vaja vastust kolmele küsimusele. Üks: mis selle plahvatus põhjustas? Ehk kui tihti seda juhtub ja ega järgmised planeedid samal põhjusel laiali ei lenda? Kaks: mida see planeet Maale ja inimkonnale kaasa võib tuua? Ja kolm: on meil sellest midagi õppida? Suudame me seda uurida? Ennustada? Ja kõige tähtsam, mis otseselt teid kõiki siin ruumis puudutab nii teise kui kolmanda punkti kontekstis: kas võib olla võimalik või vajalik selle tõttu kuhugi kosmosse lennata?”
Greg jäi minutiks vait, sest – nagu Haril peast läbi käis – mingil tasemel teadis ta ilmselt väga hästi, mida teeb. Neid oli seal ruumis kokku 13 inimest; kõik teised peale Hari – kes oli Kanada lennuväe mundris – ja veel ühe mehe olid USA lennuväe mundris; kõik olid vanemohvitserid peale Gregi, kes oli kindral. Too teine erand oli Mehhiko lennuväe mundris...
„Ei, te ei ole ainus selline punt,” jätkas kindral, „ent arusaadavalt ka mitte sajas, eks ole. Ja küllap on selliseid kokku pandud üle maailma, kindlasti Hiinas ja Venemaal. Niisiis – küsimused?”
„Kaua see kõik aega võib võtta?” küsis kaptenimundris naine. Ta vaatas ringi, justkui kahetsedes hetke, et oli suu lahti teinud. „Ma ei ole ilmselt ainus, kellel on laps. Millised on ajaperspektiivid? Ja kauaks me jääme siia... Guantanamosse.”
„Ma ei tea!” vastas Greg üsna järsult, ent pehmendas siis kohe öeldut: „See oleneb sellest, mida ja kui ruttu me teada saame. Te kõik olete andnud vande ja ma eeldan, et te täidate seda. Mul pole vähimatki aimu, võtab esimese, elementaarse selguse saamine kaks päeva või nädala. Kui kauem, siis arusaadavalt tuleb mingeid otsuseid teha. Aidake seda välja mõelda. Mis elutingimustesse puutub, siis... Olid need diivanid kabinettides tõesti nii võimatud?”
„Ei, kui voodipesu saab,” sõnas naine neutraalsel toonil. „Aga pesta tahaks. Ja normaalset toitu. Seda pole vast palju küsitud.”
„Organiseerin päeva jooksul,” noogutas Greg.
Mitmed ruumis vahetasid pilke – ilmse skepsise märgiks, et seega siis täna tõenäoliselt ei saa...
Greg märkas seda. „Kuulge, asi ei ole rahas ega käskudes. Lihtsalt... valitseb suur segadus. Ma teen, mis suudan. Veel küsimusi?”
Paar sekundit valitses vaikus.
Hari mõtles selle üle ja... no mida kuradit! „Me vajame ligipääsu kõigile uudistele ja võimalikult ruttu kõigi teadusgruppide tulemusi,” tegi ta suu lahti. „Ja kui me teeme siin tõesti midagi vajalikku, oleks vaja abipersonali – kedagi seda uudistevoogu haldama panna. Samuti, kui me millenigi jõuame, oleks ilmselt kasulik, et see jõuab kiiresti teisteni. Kogu lugupidamise juures, kindral, sinust selleks tööks ei jätku.”
Greg vaatas talle kaks sekundit otsa, siis noogutas ja kirjutas kiiresti midagi oma tahvlil. „Korraldame,” poetas ta ainult.
Ta vaatas veelkord ringi.
„Tegelikult on ilmselt juba kuhugi jõutud,” venitas mehhiklane. „Plahvatus Neptuunil avatati, kui ma õigesti aru saan, juba peaaegu 9 tundi tagasi. Tõenäoliselt on kõik võimalikud instrumendid sinnapoole pööratud. Kindlasti on mõõdetud kõiki spektrivahemikke ja kindlasti on keegi tulnud selle peale, et mõõta gravitatsioonilaineid. Mina oleksin pannud juba näiteks käima ka korraliku GPS-i satelliitide monitooringu, et avastada mingeid häireid. Ma oleksin ilmselt juba üritanud modelleerida toda geisrit või mis iganes see on...” Ta kehitas õlgu. „Ma oskan mitu lehekülge küsimusi täis kirjutada ja olen kindel, et selliseid on sadu ja seda on juba tehtud.”
Ja enne, kui ta vastata jõudis, tegi suu lahti üks vanem kolonelimundris mees: „Lisaks, kui meiesuguseid punte on vähemalt 3-4, oleks kasulik millelegi keskenduda, mitte alustada algusest. Näiteks sellele, mida me ikkagi kosmoses ära võiksime teha. Ja kas üldse jätkub millegi olulise tegemiseks sellest seitsmest aastast, mis kogu see sodi siiapoole liigub?”
„Seitse aastat?” elavnes Greg; ka mitmed teised reageerisid huvi ilmutades.
„Kuulge, seda arvutust oskab teha iga keskkoolipoiss,” tõstis kolonel tõrjuvalt käed. „Või olgu, vast iga ei oska... Aga igatahes on kindlasti sajad inimesed Maal selle juba välja arvutanud. Arvutite abil, ehk hulga täpsemalt, kui mu ligikaudne hinnang. Kogu lugupidamise juures, kindral Sandos, me raiskame aega.”
„Te ei raiska aega,” sõnas Greg kuivalt. „Sul on õigus selles mõttes, et sarnase hinnangu andis keegi juba esimesel tunnil. Lihtsalt peale vaadates. Ent kõik ei tule kõige peale. Me anname oma tahu. Me vahetame infot teiste gruppidega. Me otsustame, mis suunas minna. Ent me ei jõua kuhugi, kui me ainult räägime, et tuleks midagi teha.”
„Asume siis tööle,” sõnas Hari.
**
Päev venis kohutavalt pikaks. Ilmselt nad kõik tukkusid mingitel hetkedel. Vähemalt kahel korral, kell 3 päeval ja kell 9 õhtul toodi kohvinurka sooja toitu. Koridori tekkis voodipesu; tekkisid madratsid ja välivoodid ka – mida üldse vaja polnud...
Greg täitis oma lubaduse – info hakkas liikuma. Tekkisid ka kaks alguses innuka ja asjaliku, aga mida aeg edasi, seda õnnetuma ilmega neiukest, kes üritasid seda infot kuidagi korrastada ja anda edasi nende soove. Õnnetuks muutusid nad seetõttu, et suurema osa ajast ei saanud nad aru, millest jutt, ja nii üks kui teine kaotas nendega kannatuse.
Lõpuks tundis Hari, et ta lihtsalt ei suuda. Ta leidis end jõllitamas graafikuid ja jooniseid, vähimatki taipamata, mida näeb.
„Mine magama. See on käsk,” sõnas Greg vaikselt ta selja tagant. Hari pöördus ja avastas kindrali seal seismas ja teda piidlemas. Tal polnud vähimatki aimu, kaua mees seda teinud oli. „Ja ära pane äratuskella,” hõikas Greg talle järele, kui ta juba ruumist välja tuikus. „Kui sind vaja on, ajame su üles. Muidu on sust väljamaganuna rohkem kasu.”
Hari ärkas kell 12. Mis tähendas, et ta oli maganud 8 ja pool tundi. Ta üritas välja mõelda, kas ta peaks piinlikkust tundma? Ent kindral oli ju käsu andnud...
Tolles oma sajaruutmeetrises nõupidamisteruumisis, kus nad terve eelmise päeva olid asjatanud, valitses paras segadus. Kõik kohad olid täis erinevast täituvusastmes kasutatud kohvitopse, prügikast ajas üle kasutatud ühekordsetest nõudest ja üldse oli kogu paberipraht, mahaaetud joogid ja küpsisepuru – sekka vähemalt üks kanakont laua all – täpselt samal kohal kui eelmisel õhtul.
Hari oli üritanud ka välja mõelda, kas on viisakas minna toiduga nõupidamisteruumi või peaks ikkagi sööma kööginurgas? Nüüd leidis ta kergendusega, et hullemaks ta seal midagi ei tee.
Kindralit ei olnud, kohal oli 8 inimest. Hari pidi endale tunnistama, et suudab vaid kolm neist paika panna – major Juan Calvi Suares Mehhikost, kapten Jane Fortran Californiast ja kolonel Michael Radcliffe Floridast – need kolm olid eelmisel päeval koos temaga kõige esimesena sõna võtnud.
„Sa tead, see sinu teooria number 16 on nüüd esimeseks tõusnud,” viskas kolonel ta ette mingid paberid. „Ja me olla mingil müstilisel skaalal mingeid punkte saanud.” Ta turtsatas. „Kui see meid vaid kusagil suunas aitaks.”
Hari pingutas hetke ajusid, et millest jutt... „Aa,” mühatas ta siis. „Kiiresti pöörlev väike must auk.” Ta istus ja asus lugema.
Ja tõstis kohe pilgu. „See on siiski oma... neli korda suurem, kui ma pakkusin. Kuhu see läheb?”
„Natuke allpool,” muigas Jane teda jälgides. „Ei ole ohtlik. Põhjustab kahtlemata häireid, kuid kui arvutused on õiged, ei muuda need Maal midagi... peale selle, et kalender läheb paigast ära.”
„Ja see on väike asi?” tõstis Hari pilgu, et talle otsa vaadata – peamiselt selleks, et näha, kas ja kui palju ta naljatab.
„Alla sekundi,” mühatas Juan. „Praeguse täpsuse piires. Musta augu mass peaks olema umbes 0,035 Päikese massist ja see lendab meist mööda umbes seitsme AÜ kauguselt. See pole oluline. Muud parameetrid on hämmastavad.”
„0,035?” küsis Hari üle, palavikuliselt paberites lapates. „See on... mingi 36 Jupiteri massi. Schwarschildi raadius seega saja meetri ümber? Kiirus?”
„See ka,” noogutas Michael. Need kolm olid tema ümber kogunenud ja neil paistis lõbus olema. „Sellise massiga saavad teoreetiliselt olla vaid ürgsed, vahetult pärast Suurt Pauku tekkinud mustad augud, ent teooriasse ei mahu selle pöörlemisenergia; see ei saa nii suur olla, veel vähem sai see selline olla universumi tekkimise ajal, ja pole selge, kuidas see selle saada võis. Selle kiirus on Päikesesüsteemi suhtes peaaegu kaks tuhat kilomeetrit sekundis ja meie teada üritavad eriti suured ajud panna kokku teooriat, kuidas mingid supermassiivsed mustad augud võiksid mullitada – paisata ruumi selliseid pisikesi, kiiresti pöörlevaid ja kiiresti liikuvaid musti auke.”
„Ja see lendas Neptuunist praktiliselt keskelt läbi...” kommenteeris Hari lugedes pigem iseendale. „Puuris planeedisse augu... imemata sisse olulist protsenti massist ja muutmata oluliselt suunda... Nojah, see on Neptuunist... selle täpsuse piires... oma tuhat korda raskem... Uhh.”
„Just,” noogutas Juan. „Ma ei tahaks praegu neptuunlaste nahas olla.”
„Ja nüüd liigub see meie suunas, on umbes kuu aja pärast periheelis...” jätkas Hari.
„Lähimas punktis,” katkestas Juan. „See ei ole orbiit.”
„Jah,” noogutas Hari. „Muidugi. See kaob igaveseks... hm...”
„See lendab Linnutee kettast läbi umbes 60-kraadise nurga all,” sõnas Juan. „Natuke teisel tasandil kui Päikesesüsteemi kalle galaktilise tasandi suhtes, kuid vahe on mingi 8 kraadi. Enne kähkukat Neptuuniga nautis see pool miljardit aastat galaktikatevahelist üksindust. Ja praeguste arvutuste järgi peaks seda tegema vähemalt järgmised kümme. NGC-misiganes.” Juan võttis vabandava naeratusega Michaeli eest tahvli, lükkas selle Hari ette ja viipas seal kuvatud joonistele. „Kuna me ei tea, kui palju too hulkur viimati kurssi muutis, pole suuremat mõtet arvutada, kust see enne seda tuli. Kui otse, siis võib see tõesti olla universumi algusest galaktikatevahelises tühjuses rännanud.”
„Uau,” tegi Hari jooniseid ja arvutusi uurides ja tõstis siis pilgu. „Kas sel asjal veel nime pole? Muudkui see ja see.”
„Pakutud on Dotti,” turtsatas Michael ja Jane surus millegipärast huuled kokku.
Harile meenus: „Sest see on visious life-sucking bitch, mille eest pole pääsu.” Ta vaatas Jane’i poole.
„Ma kuulen seda juba täna umbes kahekümnendat korda. Kuidas on võimalik, et kõik teavad peast selle ropult, sitaselt lollaka Hollywoodi käki teksti? Annate te endale aru, et neid sõnu korratakse perverse mõnuga tervel planeedil miljardeid kordi?”
„Blacky?” küsis Hari.
„See variant on läbi käinud,” ruttas Michael ütlema ja viipas tahvlile. „Keri alla. Muud asjad on sama huvitavad. Neptuun kaotas praeguste vaatluste ja arvutisimulatsioonide põhjal väga ligikaudu Maa massi jagu ainet. Mingi osa sellest kukub lähimate sajandite jooksul planeedile tagasi, mingi osa jääb erinevatele orbiitidele ümber Päikese, ent suurem osa lendab siia siseplaneetide tsooni. Praeguse täpsuse piires Marsi orbiidist sissepoole.”
Hari uuris mõned minutid andmeid, enne kui miski, mis ta ajus ringelnud oli, enam end alla suruda ei lasknud. „Kuulge, milline on selle sündmuste jada tõenäosus? Do... Blacky hulgub universumi algusest tühjuses. Siis tabab see Neptuuni ja saadab Maa-jagu ainet Maa suunas. Kas keegi on uurinud...” Ta tegi abitu viipe. „Ma ei tea. Jumalikku sekkumist?”
Nüüd vaatasid kõik ruumisolijad tema poole. Ent keegi ei naernud.
Jane tõusis ja astus ühe neist kahest neile appi antud neiukese juurde, kes parasjagu juhtus ruumis viibima. „Edith, sõnasta see küsimus nii ja saada suurele ringile: „Arvestades musta augu lennuparameetreid ja kokkupõrke tagajärjel praeguste arvutuste põhjal Maa suunas liikuma hakanud massi, täpsemalt kogu sündmustejada äärmiselt, kordan: äärmiselt madalat tõenäosust, soovitame põhjalikult uurida mainitud siiapoole liikuva massiga seotud stsenaariume, pidades silmas võimalust, et tegu võib olla tahtliku sekkumisega.” Arusaadav?” Ta noogutas, kui keegi vastu ei vaielnud. „Kohmakas, kuid arusaadav.”
**
Sellest oli möödas viis aastat ja Hari ei väsinud juurdlemast, kui palju – või kas üldse – mõjutas nende grupi staatust, et ta oli esimene, kes julges tõstatada küsimuse intelligentsest sekkumisest. Esimene ta oli, see oli protokollides kirjas. Samavõrra selge oli, et küllap olid kümned asjaga tegelevad inimesed enne teda sündmuste jada tõenäosust arvutades sama mõelnud. Ent mingi sisemine tabu ei lasknud teistel seda välja öelda. Oli see tema soome-ugri taust – et jumal oli tema jaoks lihtsalt väljamõeldud sõber, ainult sõna ilma mingite filosoofiliste allusioonideta ja temas kui võõras pesitses kusagil sügaval vihkamine haledate ja naeruväärsete kohalike tabude vastu?
Igatahes oli neid kaheksa alles jäänud. Neid, kes nad kogunesid kõik need aastad iga kahe nädala tagant kaheks päevaks neile nüüdseks juba vastikusttekitavalt omaseks saanud „ajutistesse” nõupidamisteruumidesse. Tema, kindral Greg Sandos, kolonel Michael Radcliffe, kapten Jane Fortran, major Juan Suares ja lisaks kapten David Dega Smith III ja major Aiden Nipperdale. Ja kaheksas oli Edith Devolier, kellele oli nende pundi kollektiivseks sekretäriks olemine kõik need aastad põhitöö.
„Millal me lendame, kindral?” küsis Michael. Ta küsis seda iga kord.
„Veel mitte, veel mitte,” vangutas Greg pead. Iga kord.
Ega neist keegi tõsimeeli enam oodanudki, et neil kunagi kuhugi lennata tuleb. Jah, nad olid harjutanud. Tänu Neptuuniga juhtunule ja selles grupis osalemisele kordi intensiivsemalt, kui senine, rohkem teoreetiline astronaudikoolitus, kuid endiselt ei olnud asi vähimatki sealpool, et neil üldse oleks põhjust kuhugi lennata. Grupi ametlik nimi oli, muide, „NASA, USAF-i ja Põhja-Ameerika laiendatud õhukaitse koordinatsioonistaabi teaduskoostöö abi-konsultatsioonigrupp”.
Lootus sureb viimasena, pidi Hari endale tunnistama. Ta oli juba 50. Ainult Michael oli temast aastat 5 ja kindral aastat 10 vanem, kõik teised oli 30-ndate teises pooles või 40-ndate alguses. Tal oleks olnud ammu õigus lendamisest loobuda... ent mingi habras lootus hoidis teda tagasi aktiivse piloodi staatust lõpetamast...
„Endiselt proovitakse seda keravälku järele teha?” rikkus Hari pisut traditsioone, jätte osa küsimusi vahele. „Endiselt ei tule midagi välja?”
„Endiselt,” noogutas Greg. „Nagu te teate, saadi orbiidil päris pikki stabiilseid pööriseid. Kui nimetada stabiilsuseks millisekundeid. Aga arvutused näitavad, et suuremad köied peaksid stabiilsemad olema.”
„Ehk me endiselt ei tea, miks koondus praktiliselt kogu Neptuunist välja purskunud aine üheks peaaegu astronoomilise ühiku pikkuseks köieks,” mühatas Michael.
„Umbes kolmandik sellest tegelikult,” parandas Juan. „Ülejäänud lihtsalt triivib kaasa. Too magnetpööris, mille kõige lähem analoog Maal on tõesti keravälk, ei lasknud sel koonusena hajuda. Ma kontrollisin Harwardi kaosemudelit ja võin arvutustega näidata, et Cole’i piirtingimused ei kehti kvantväljas, sest kuigi too absoluuttemperatuur valemis läheb negatiivseks ainult seetõttu, et sisekihtide orbitaalidele kehtib keeluprintsiip ja...” Ta vaatas ringi ja jäi vait.
Hari võttis lonksu kohvi ja hammustas võileiba. Jälle näis tema eeskuju teisi justkui mingist nähtamatust keelust vabastavat, sest ka David, Jane ja Aiden sirutasid käe taldriku suunas.
Juan oli matemaatik. Mis muidugi polnud midagi erilist selles mõttes, et nad kõik seal olid lisaks piloodiks ja eriolukorra-astronaudiks olemisele mingi teadusalaga keskmisest hulga paremini kursis; Jane tundis raadioastronoomiat, Michael oli analüüsinud ja ühtteist huvitavat leidnud Marsi fotodelt ja David ja Aiden olid sarnaselt Harile sekendanud täheteaduse ümber üldiselt, alates eksoplaneetidest ja lõpetades kasvõi mustade aukudega.
Juani häda oli selles, et ta oli liiga hea. Ta paistis elavat matemaatika sees kogu selle aja, mil ta ei lennanud, ja kippus arutlustes enesestmõistetaval ilmel puistama teooriaid, millest teised kuulnudki ei olnud. Aga ta sai ise väga hästi aru, kui oli liiale läinud.
„Kas on täpsustunud, kuhu see köis läheb?” küsis Jane. „Selle massikese ju ei riku taevamehhanikat? Ainult geomeetria?”
„Edith, palun,” noogutas Greg naise poole. Suurel ekraanil süttisid mudelid. „See paindub. Lainetab. On tõenäosus, et see lendab Päikesest mööda midagi tabamata. Päikese gravitatsiooniväli rebib selle kindlasti tükkideks. Tükid lendavad nende kiirust arvestades teisele poole Päikesesüsteemist välja. Esineb kaduvväike tõenäosus, et mõni tükk satub mõne hiidplaneedi juurde, mis omakorda muudab nende kursse niimoodi, et need kunagi tuhandete aastate pärast komeetidena tagasi tulevad. Aga see pole igal juhul meie mure.”
„Ent see ei ole stsenaarium, millele me peaksime keskenduma,” märkis Hari.
„Ei,” raputas Greg pead ja viipas Edithile.
Kujutis ekraanil muutus. „Keskenduda tasub ebatavalistele ja võimatutele stsenaariumitele, eks ole,” jätkas kindral pisut kompaval toonil. „Köis lainetab. Me ei tea võnkumise algparameetreid, eks ole – me ei saa köie käitumisest lõpuni aru...” Ta ohkas. „Näete ise – ühe stsenaariumi järgi tabab köis vähemalt kolmel korral planeet Veenust. See tähendab, et planeedile kukub vähemalt sajandik Maa massist ainet. Lamedad naljad, aga ma ei tahaks veenuslaste nahas olla.”
„Mis ülejäänud köiest saab? Mis sellest üldse saab, kui see Veenust tabab?” küsis Michael.
„See võib suvalises suunas laiali lennata,” sõnas Greg kuivalt. „Sel puhul ei ole välistatud väga suurte fragmentide sattumine Maale.”
„Ehk siis võib see ikkagi olla viimsepäevarelv,” märkis Jane vaikselt.
Greg mühatas. „Seda me oleme viis aastat teadnud. Aga igatahes anti jälle jalaga tagumikku sellele seltskonnale, kes tuumamootoreid ja gigatonniseid termotuumalaenguid kokku panevad. Ja mulle öeldi, et me võtaksime hulga tõsisemalt võimalust, et teid kunagi Maalt välja saadetakse.”
**
See oli nädal hiljem, kui Selma teda juba pisut pahaselt torkis, sest ta jäi kes teab mitmendat korda keset vestlust vait, pilk kauguses. Nad istusid verandal. Lapsed neid ei tüüdanud – igaüks istus oma arvutis. Nii said nad kahekesi olla, koos tekihunniku alla pugeda ja lihtsalt elust rõõmu tunda... ainult et Hari mõtted kippusid kuhugi ära minema. Miski justkui torkis...
„Kas ma peaksin mõned riided maha ajama, et huvi üleval hoida? Või olen selleks juba liiga kortsus?” küsis naine.
No mis sa selle peale ütled, käis Haril teatud meeleheitliku lõbususega peast läbi.
„Külmetad, vaeseke. Pärast voodis on parem. Ja ära muretse, kõhupeki oled omale küll kasvatanud, aga reied on veel talutavalt siledad. Käid küll.”
Naine pööritas silmi. „Sa oled viiskümmend. Ära siin kekka midagi. Mitu kätekõverdust sa suudad teha?”
„Täna? Mitte ühtegi.” Ta tõmbas naise lepitavalt endale lähemale. „Tead... on jah mõtted laiali. Ma ei saa peast välja, et mingi võimalus on kahe silma vahele jäänud...”
„Ja sa ei saa seda mulle rääkida,” sõnas Selma teeseldult pahaselt; ta oli ammu loobunud meest torkimast tema tegemistega kaasas käiva salastatuse pärast.
„Ei saa jah... Kuule, seleta mulle... sa oled millalgi muusikat õppinud. Kui keel võngub – kuidas subharmoonilised välja näevad?” Ta katkestas naist ise. „Ma tegelikult tean. Olen graafikuid näinud. Aga kuidas käitub pillikeel, kui... no see on võimatu... kui see oleks mõlemast otsast lahti?”
Selma naeris. „Siis on sul traadikera. Ja see ei helise. Pillikeel peab pingul olema. Niisama võnguvad... noh, trummid, taldrikud, kellad. Nende võnkumine... noh, Lissajous’ kujunditest oled kuulnud? Või kui liiv on võnkuval pinnal – see moodustab päris keerukaid kujundeid.”
Hari silmitses natuke aega mõtlikult naist. Miski rabeles endiselt ajus, samal ajal kui ta endale kes teab mitmendat korda imestusega kordas, et kuidas tal ikkagi vedanud on. Kui head elu ta elab, kui hästi ta end tunneb õhujõudude piloodina, kuidas see paneb ta end vormis hoidma ja on ta viinud ka tollesse Gregi juhitud gruppi, mille kaudu eluunistus, kosmosse pääsemine, taas tundus lähemale nihkuvat. Kuidas tal on vedanud nii kena ja targa naisega ja et neil on kolm tervet ja tarka last ja nad saavad seal verandal tekkidesse mähitult head veini juua ja vaadet nautida...
„Aga kui... on keegi proovinud arvutada...” Hari jäi mõneks sekundiks vait. „Ma ei tea. Muusika see vist tõesti ei ole... tuules lehviv lipp, mis korraga lahti pääseb?”
„Sa oled hädas äraarvamisega, mis see Blacky Köis teha võib,” märkis Selma kerge noogutusega.
Hari maigutas.
„Jäta,” müksas naine teda kergelt. „Kogu maailm püüab ära arvata, kuhu see köiejupp läheb. Vaata, mina ei jaga midagi matemaatikast. Aga mul on silme ees selline... tead, nagu küünla lähedale sattunud juuksekarv krussi läheb. Ja köögikombainist tulevad laastud. Kui näiteks midagi kõvemat, kurki viilutada. See peab üsna keerukas olema. Ma olen fraktaalidest ja kaosest, ilmaennustamise võimatusest kuulnud, ära vaata mind, nagu sa räägiks lasteaialapsega.”
„Oota...” Hari vajus hulga sügavamalt mõttesse ja seekord naine teda ei seganud.
„Ohh,” sirutas mees lõpuks käe telefoni järele.
„Kella ikka vaatasid?” küsis Selma kiiresti, kui ta aparaadi mälust numbrit otsis.
„Ehk antakse andeks,” pomises Hari, sest telefon hakkas juba kutsuma.
„Kuule, Juan, see olen mina, Hari Kastemetsa. Anna andeks, et ma nii hilja helistan, aga ma vajan sinu abi,” partsatas ta kiiresti, kui kõnele vastati.
Ta kuulas paar sekundit ja alustas: „Palun kuula mind ära ja proovi mõista. Ma ei tea termineid, aga ma katsun sulle seletada, mida ma paluksin sul välja arvutada...”
**
Järgmised paar aastat olid kogu inimkonnale äärmiselt segased ja närvilised. Ere, üle kogu taeva ulatuv triip muutus aina heledamaks. See ei olnud mingi vilets komeedike, see oli ju tuhanded, miljonid komeedid üksteise otsa lükituna.
Siis, seitse aastat pärast Neptuuni plahvatust, tabas köis Veenust. See ei olnud püssikuul või mürsk või tuumaplahvatus. See oli kui miljonid ja miljardid tuumaplahvatused üksteise otsa. Planeeti tabas ligi 50 kilomeetrit sekundis liikuv gaasi, jää ja kivide sammas, mille keskmised kilomeetrid olid tihedamad, samas kui sammast ümbritsev gaas ulatus sadadesse kilomeetritesse. Veenus põles kui heledas tules, seda oli päevalgi näha.
Nendel igakahenädalatagustel kohtumistel oli nüüd videosild teiste puntidega NASA-s, õhujõududes ja mõnikord ka teiste riikide sarnaste gruppidega. Neid – ja eriti Harit ja Juani – vaadati tihti kui pooljumalaid; eriti sedamööda, kuidas nende välja pakutud hüpotees iga päevaga järjest rohkem reaalsuseks sai.
Möödalendava musta augu poolt Neptuunist välja paisatud aine paisutas Veenuse massi Maa massini ja lükkas selle kõrgemale orbiidile. Tõeline paanika läks lahti alles siis, kui saadi aru, et uus orbiit lõikub Maa orbiidiga. Et Maa orbiit muutub alailma lähedalt mööduva Veenuse tõttu paremal juhul ebastabiilseks ja ennustamatuks. Et tegelikult on ainult aastatuhandete küsimus, millal planeedid kokku põrkavad või muudavad teineteise orbiiti niivõrd, et elu Maal muutub vähemalt ajutiselt võimatuks.
Ent taas oli Gregi punt peamiselt tänu Hari ja Juani tööle teistest ees. Nad tõid välja alguses tühisena näiva võimaluse, mis – mida päev edasi, seda ilmselgemalt – realiseerus. Veenuse esimene möödalend vedas Kuu Maast kahe miljoni kilomeetri kaugusele, pidurdades ühtlasi Veenust ennast, nii et kaks kuud hiljem, pärast aheelist tagasipöördumist, põrkas Veenus Kuuga kokku ja jäi ise uueks Maa kaaslaseks.
See oli kordumatu vaatepilt! Iga ööga suurenes taevas helevalge planeet; vürtsi lisas muidugi teadmine, et see ongi Maa suurune. Et see on planeet Veenus, koidutäht, mille must auk, kujuteldamatult võõras ja võimas kosmiline fenomen lõi välja orbiidilt, kus see oli tiirelnud ümber Päikese ligi viis miljardit aastat.
Mõistus keeldus uskumast, et see toimub päriselt siinsamas pea kohal – kuidas Veenus muudkui läheneb kauguse tõttu hulga pisemalt paistvale Kuule ja kuidas Kuu kaob helevalgesse kettasse – sest Veenus oli Maast hulga suurem ja heledam tänu tohutule pulbitsevale atmosfäärile, mis hiljuti kõvasti lisa oli saanud. Kuidas korraga on öö valgem kui päev, sest kokkupõrke energia muudab miljardid tonnid ainet plasmaks ja see omakorda paneb kogu Veenuse loitma uue tähena.
Maa taevas oli kõik järgnevad päevad hele meteoriitidest ja kliima muutus kiiresti soojemaks, sest atmosfäär paisus, kuna kosmiline vaakum Maa ümber polmud enam rangelt võttes vaakum, sest uus kaksikplaneedisüsteem sarnanes pigem komeedile, vedades enda järel pikka, palja silmagagi nähtavat gaasisaba.
Kõik inimesed Maal harjusid keldritesse põgenema, sest „õhurünnakud” olid igapäevased. Terved linnad hävisid asteroiditabamustes ja polnud enam põlde ja metsa, kus liikudes ei satuks iga mõnesaja meetri järel justkui sõjast jäänud kraatritele.
**
Seekord, vastupidiselt juba vahepeal tavaks muutunud pidevalt töös hoitavatele videoühendustele, olid nende kohtumisel ekraanid pimedad.
„Millal me lendame, kindral?” küsis Michael.
Greg ei vastanud kohe ja see pani neid kõiki teisi kulme kergitades pilke vahetama.
„Vat lendategi,” mühatas ta siis.
„Möhh?” katsus Jane poolnaljatamisi teda edasi aidata, kui vaikus oli kestnud pool minutit.
„Niisiis,” hakkas Greg otseselt kellegi poole vaatamata rääkima. „Kaheksa aastat tagasi tuleb Blacky. Nüüd on Päikesesüsteem ringi korraldatud. Neptuunist välja paiskunud mass kiirendab Veenust parasjagu nii palju, et selle orbitaalenergia võrdub enam-vähem Maa omaga. See veab Kuu minema ja sellega kokku põrgates seab end 1,2 miljoni kilomeetri kaugusele üsna ringikujulisele orbiidile. Maa ja Veenus moodustavad nüüd kaksikplaneedisüsteemi. Maa orbiit praktiliselt ei muutu ja vaatamata kõigele pommitamisele ja lisaks ruumist kogutud gaasile muutub elukeskkond siiski äärmiselt vähe. Isegi tõus ja mõõn on võrreldavad Kuu tekitatutega, kuigi muidugi tuleb kõik kalendrid ringi teha, sest... Detailid,” katkestas ta ennast järsult ja jätkas hetke pärast:
„Veenus on nüüd Maaga praktiliselt massilt võrdne ja selle ööpäev 20 tundi. Selle pinnatemperatuur on endiselt 800 kelvini kraadi ligi, kuid see jahtub kiiresti. On üsna selge, et mõnekümne aasta pärast hakkab seal vihma sadama ja hiljemalt umbes sajandi pärast on see küll kuum, väga tiheda atmosfääri ja väga kõrgete mägede ja sügavate ookeanide planeet, kuid põhimõtteliselt eluks sobilik. Ilmselt veel tuhat aastat ei saa seal skafandrita ringi käia, kuid põhimõtteliselt on inimkonna kinnisvara kahekordistunud.
Kogu häda on ainult sellise arengu tõenäosuses.”
„Kümme astmes miinus kolmkümmend viis umbes,” poetas Juan. „Sellest hetkest alates kui Neptuun paugu sai.“
„Just,” noogutas Greg.
„Ja lõpuks taipas keegi, et seal tuleb ära käia,” küsis Hari. „Maandume Kuul?”
Greg mühatas. „Ega seal mujal maanduda ei ole. Ja eks see ilmselt Kuu tükk ole. 120 kilomeetrit keskmisest kõrgem, nii et rõhk on kõigest kolm atti ja temperatuur 80 kraadi ringis... Karm saun, koli või kohe sisse... Ma olen viimasel nädalal pidanud paar vestlust presidendiga. Ärge alahinnake end, ega keegi eriti ei vaielnudki, et teie võiksite minna. Nii et asjaga on tõsi taga. Te olete parasjagu kahe vahel, ühelt poolt teadlased, teiselt poolt võimelised lendama. Te olete meeskond, me oleme kaheksa aastat koos töötanud ja treeninud.” Ta ohkas.
„Alustame erakorralisest vaheajast. Kohtume tunni aja pärast. Erinevalt tavalisest on lubatud koju helistada. Tunni aja pärast tahan vastust, kes teist on valmis lendama Veenusele.”
„Mis me seal teeme?” küsis Hari.
Greg kehitas õlgu. „Vaatate ringi. Võib-olla on see mõttetu, kuid ega teist keegi ju ei vaidle, et tuleb ära käia. Ja kui meil üldse on lootust kokku saada selle jama korraldajatega, siis kus mujal?”
**
„Me ei ole nõus,” ütles Michael mornilt.
Viimased paar kuud oli muidugi olnud hullumaja – just nii Hari selle enda jaoks kokku võttis. Mida aeg edasi – või kui keegi soovib, siis mida kindlamaks see muutus, et just nemad lendavad –, seda rohkem jagunes nende punt kaheks. Laevas, millega nad pidid Veenusele minema, oli kuus kohta. Kuidagi väga selge oli, et laeva kapteniks saab kolonel Michael Radcliffe. Enam-vähem sama selge oli, et esimene ja teine piloot on kapten David Smith ja major Aiden Nipperdale – mitte keegi ei öelnud seda niimoodi välja, kuid nende tiim oli haruldane ka selles mõttes, et sinna kuulus naine ja kaks välismaalast. Aga seda Canada ja Mehhiko ju olid; nüüd aga leidis keegi, et seda saab väga edukalt PR-is kasutada – rahvusvaheline meeskond. Kontroll aga jäägu raudselt jänkide kätte...
Esimene tõsisem konflikt aga oli nende laeva nimi. Alguses oli see „Vulcan“ – sest selline oli tuumamootoriga laevade seeria nimi katsestaadiumist peale. Siis arvas keegi, et kreekapärane „Hephaistos“ on parem. See nimi ei juurdunud, kõik kutsusid laeva edasi „Vulcaniks“, ja paari aasta pärast nimest loobuti.
„Vulcani“ erinevate modifikatsioonide peal olid nad treeninud kõik need kaheksa aastat. Kogu selle aja oli teoreetiline võimalus, et neil kuhugi lennata tuleb, endiselt masendavalt teoreetiline olnud, ent vähemasti oli võetud nende ettevalmistust üsna tõsiselt.
Põhimõtteliselt koosnes laev neljast osast: juhiruum, elu- ja töökorpus selle all (kui arvestada normaalse lennu kiirenduse suunda), manööverdus- ja põkkumisplokk ja viimaseks, kõige all, tuumamootor.
Juhiruumis oli kuus rasket kiirendustooli, vaatlusseadmed ja arvutid ja seal pidid nad viibima kiirenduse ajal, stardil ja pidurdamisel. See võis toimida ka päästekapslina ja arusaadavalt olid sellel oma väikesed tüürmootorid, eraldi toide ja hädavarud toitu, vett ja õhku.
Ligi neli korda suurem elu- ja töökorpus selle all ei olnud vaba ruumi mõttes üldse avaram; lisaks teadusinstrumentidele, sanitaarseadmetele ja üldse kogu nende varustusele ja varudele oli seal vaid hädapäraselt ruumi kõigele sellele ligipääsemiseks ja kuus nappi riiulit võrkvooditega. Need viimased oleksid Maal sobinud vast ainult kõige jõhkrama diktatuuri poliitvangide kinnipidamiskohta, ent kaalutuses olid need küll pisut klaustrofoobilised, kuid pakkusid vähemalt mingit privaatsust.
Järgmine tükk selle all kombineeris keemilisi tüür- või manööverdamismootoreid koos nende kütusega ja luuke, ühel neist teleskooptoru kosmoses orbitaaljaamade ja teiste sõidukitega põkkumiseks. Ja kõige all oli peamootor – „all” muidugi rangelt võttes ainult sel ajal, mil see töötas. Kõiki nelja moodulit sai üksteisest eraldada ja neid kõiki oli kõik need aastad ka muudkui ümber ehitatud ja täiendatud.
Kui oli selge, et inimkonda võib ähvardada väga suur oht, leidus muidugi ikka veel neid, kes tuumaenergeetika-alaseid katseid endiselt ülimalt taunisid, kuid nende osaks sai üldine põlgus ja tõrjumine. „Vulcani“ peamootor oli nn räpane tõrvik, mida küll kaaluti juba 20. sajandi 50-ndatel, kuid mida isegi ei katsetatud, sest sellest väljalendav sodi oli ülimalt radioaktiivne. See oli nii radioaktiivne, et probleeme võis ette näha isegi selliste kasutamisel Maa madalal orbiidil, kui neid vähegi rohkem saaks. Selle riistaga ei tulnud kõne allagi Maa atmosfääris lennata, samas muidugi isegi sada või tuhat lendu Veenusele ei annaks mingit mõõdetavat „kosmilist saastet”.
Nagu tuumaseadmetega ikka kipub olema, olid avatud tuumaga aatomimootori parameetrid keemiliste rakettidega võrreldamatud. Viimased suutsid küll arendada päris suurt kiirendust, ent põletasid orbiidile minekuks üheksa kümnendikku stardikaalu jagu kütust. „Vulcani“ tõrvik viis laeva Veenusele ja tõi tagasi Maa orbiidile, kulutades umbes laeva kaalu jagu kütust; keemilise kütusega poleks valitud trajektor ja kiirus isegi teoreetiliselt võimalikud, sest laeval oleks siis pidanud olema oma kaalust viis tuhat korda rohkem kütust ja kogu selle massi liikumapanekuks oleks vaja olnud olemasolevatest tuhat korda võimsamaid mootoreid...
Aga segadused algasid sellest, et tegelikult oli „Vulcan“ (koos tehnilise tähisega) mootori nimi, ja mingis mõttes kõigele neile neljale tükile, mis lõpuks minekuks üksteise otsa laoti, nime ei olnudki.
Ja siis läks lahti...
Ja nad kuuekesi olid teinud midagi sellist, mida nad polnud pidanud vajalikuks kõigi nende kaheksa eelneva aasta jooksul teha – kohtusid omavahel mitteametlikult. Ja just kuuekesi, sest kindral Greg Sandos oli õige mitmes mõttes kahe tule vahel – ja isegi kui ta oli kõiges siiralt ja südamest nende poolel, polnud lihtsalt inimlik ja viisakas teda täiendava surve alla asetada – ja Edith Devolier siiski vähemalt selles dimensioonis nende hulka ei kuulunud.
Ja muidugi, kuigi seda keegi kunagi välja polnud öelnud, ei kahelnud neist keegi, et kõike nõupidamistel toimuvat salvestati ja analüüsiti.
Nad kohtusid üsna juhuslikult valitud motellis Yellowstone’i lähedal. Rikkudes muuhulgas reegleid selles osas, et jätsid oma telefonid koju; muidugi olid neil anonüümsed telefonid igaks juhuks kaasas ja lähedasi instrueeritud, mida teha, kui neid kellegi kiiresti vaja peaks minema.
Üks küsimustest, mida nad arutasid, oli laeva nimi. Nad leppisid kokku, et ei lepi mingi totra poliitilise või raskestihääldatava nimega. Nad leppisid kokku, et mingit kummardust ei neegrite, latiinode, indiaanlaste või hiinlaste või ükskõik kelle poole ei tule. Et laeva nimeks saab kas midagi neutraalset või äärmisel juhul Kreeka mütoloogiast. Nad leppisid kokku väikese omavahelise koodi, kuidas sõrmi lauale asetades saavad nad omavahel hääletada pakutud variantide vahel. Ja nad leppisid kokku, et hakkavad takka üles lööma, kui nad nimevalimisest üldse välja jäetakse.
Ja nüüd oli see käes.
„Me ei ole nõus, et laeva nimeks saab „Haashcheezhini“,” ütles Michael. „Olgu, tapsime peaaegu kõik navahod ära, kuid see ei kompenseeri seda kuidagi, et paneme inimkonna võib-olla tähtsaima retke laevale nende kunagise tulejumala nime. Ja kui demagoogitseda, siis mida teised mahatapetud indiaanirahvad saavad? Ja selle kirjapilt ei jää iial kellelegi meelde.”
„Kuulge, see ei ole meie teha...” venitas Greg.
„Siis ma ütlen järgmisel pressikonverentsil, mis me sellest arvame. Et see on üks loll nimi, mis ei ütle enamikule maailmast mitte midagi ja seetõttu solgib meie retke tähendust. Ja et me tunneme end halvasti ja peame oma kohuseks maailma ees vabandada, et kari idioote millegi paremaga välja ei suutnud tulla. Just nende sõnadega.”
„Hm...” kindral mõõtis neid kõiki pika pilguga. Keegi ei vaadanud kõrvale. „Hm,” tegi ta veelkord. „Ma annan selle edasi. Mida te pakute?”
Michael kehitas õlgu. „Kindlasti oli lõppvalikus ka normaalseid nimesid. Näidake meile, valime ühe. Ja kui ei ole, hakkame igal pool rääkima, et kõige kohasem nimi oleks „Fterota Sandalia“.”
„Mida see tähendab?” kortsutas Greg kulme.
„Tiivulised sandaalid kreeka keeles. Usu mind, kui see kord välja öeldakse, ei saa sellest iial lahti.”
**
„Näh, ära tegime!” müksas Jane Harit ribidesse ja pugistas vaikselt naerda. Kuna ta hoidis mehest kinni, olid nad teatud mõttes intiimselt lähestikku. Aga kaalutuses oli – eriti kogenematule inimesele – enda paigalhoidmine paras tegemine, nii et seal, 450 kilomeetri kõrgusel Maa kohal kehtisid teised normid ja vajadusel haarati tseremoonitsemata teise kätest-jalgadest või hoiti end kaaslase külge klammerdudes paigal.
Ent alati olid aktsendid ja Hari pidi endale tunnistama, et mehed jäävad meesteks – Jane’i lähedus oli... nauditav. Naine oli selle aja peale üle 40, ent kena ja väga heas vormis. Ja ta lõhnas hästi. Ja ta rinnad õõtsusid nii pilkupüüdvalt õhukese kombinesooni all ja saledate jalgade lihased joonistusid nii kenasti välja, kui ta nendega vehkis, et veel mõnd tugipunkti leida...
Hari võis iseenda ees ausaks jäädes öelda, et ta ei ole kunagi üritanud Jane’ile külge lüüa. Kõik teised tegid seda. Ja kuigi see siiski arvatavasti tõsi ei olnud, oli mingil ajal ringi liikunud kuulujutt, et Michael on ta teise lapse isa. Aga seda räägiti ka Juani kohta, nii et see ei tähendanud midagi; kuigi ilmselgelt nende kahega sealt nende grupist sai Jane kõige sõbralikumalt läbi.
Vaatasid nad aga ISS-i illuminaatorist oma laeva, millega pidid Veenusele lendama. Üles olid nad toodud „Falcon-12“-ga, korduvkasutatava raketiga, millega kogu seda mitme tosinani paisunud seltskonda, kes ISS-is töötas, kogu aega üles-alla veeti. Nende laev oli Maal valmis tehtud, tükikaupa üles toodud ja seal orbiidil lõplikult kokku pandud ja katsetatud.
Ja selle kolmekümnemeetrise ja oma kümnemeetrise läbimõõduga kolaka küljel ilutses suur kiri „Hermes”. Ja selle all väiksemalt, justkui käsitsi soditud „Φτερωτά Σανδάλια”.
„Näh, tasus ikka sigatseda,” märkis nendega koos akna juures hõljuv David. „Nüüd võib öelda, et ma lubasin oma vanale kursusele kuus kasti Guinessi välja teha, kui nad sandaale piisavalt levitavad.”
„Me heameelega aitaks, kui meil poleks endil kõigil sarnaseid kihlvedusid ja võlgu,” sõnas Edith.
Hari vaatas üle õla ja leidis Davidi ja Edithi seal lähestikku hõljumas. Ja mitte esimest korda ei käinud tal peast läbi, kas see oli ainult sõprus, miks David teistest rohkem vaevus Edithit aitama. Oli olnud teatud mõttes loomulik, et nii Greg kui Edith nende treeningut mingil määral kaasa teevad, kuid oli olnud paras üllatus, kui selgus, et Edith tuleb nendega koos ISS-i, et sealt nende lendu jälgida. Tehniline vajadus selleks oli pigem otsitud – tehiskaaslane Maa orbiidil ei olnud tegelikult Veenusele lähemal. Jah, Maa pöörles ja pool aega polnud Gregil isegi teoreetiliselt võimalik neid otse näha, aga selles osas polnud midagi teistmoodi ka ümber Maa tiirutaval satelliidil. Ent seal olid nad siiski veel teistest sõltuvad ja Greg usaldas Edithit ja vähemasti psühholoogiliselt andis positiivse efekti, et neil oli „oma sekretär” kaasas hetkeni, kui nad „Hermesega“ teele asusid ja päris omapäi olid.
„Noh, kuidas on?” küsis Hari naiselt. „Väga hirm? Või ikkagi peidame su sinna ja võtame kaasa?” Ta viipas peaga „Hermese“ poole.
Edith näitas talle keelt. „Ma olen töövõimeline. Ei midagi hullu.” (See ei olnud asjatu märkus – ka parimal juhul kippus kaalutusega harjumine võtma tunde ja alati leidus mõni, kes polnudki kaalutuses töövõimeline; ja seda ei teatud ju kunagi ette...) „No ja mis te arvate, kui tihti mul tuleb elus ette võimalusi end kosmosereisile suruda. Ma olen teile kõigile väga, väga-väga-väga tänulik.”
Aga kallistada saab David... muigas Hari mõttes.
„Meile ei pidavat siin magamiskohti jätkuma,” märkis kusagilt ilmunud Aiden. Muidu tõsine ja pigem omaettehoidev mees oli ilmselgelt elevil. „Oleme ära pissitatud, teekond jätkub.”
Me kõik oleme erutatud ja käitume tavalisega võrreldes nagu kari purjus kloune; meist keegi ei lenda iga päev kosmosesse ja teisele planeedile, kutsus Hari end mõttes õiglane olema. „Ehk laev on stardivalmis.”
„Nad ühendavad juba kontrollkaableid lahti,” viipas Aiden illuminaatorist nende laeva poole, kus kaks inimkujulist robotit seda tõepoolest parasjagu tegid. „Hämmastaval kombel on kõik rohelises, ehk me saame minema kohe selle orbiiditiiru stardiakna alguses. Michael ja Greg just nägid sides tähtsad välja ja arvasid, et pole mõtet viivitada.”
Kogu ISS-i seltskonnal olid teoreetiliselt omad ülesanded ja eks suurem osa nende täitmist vähemalt imiteeris, kuid praktiliselt kõik olid tulnud neid ära saatma, kui nad lõpuks „Hermese“ pardale läksid. Viimased kaks tehnikut põgenesid sealt vahetult nende tuleku eel.
Ja siis tuli taas ootamist ja süsteemide kontrolli ja ootamist ja siis ühendati lahti neid tehiskaaslasega sidunud lüüs. Lühike pahvak tüürmootoritest ja nad hakkasid ISS-ist eemalduma. Kiirus ei olnud suur, kõigest mõned meetrid sekundis.
Ja ikka veel tuli kogu aeg süsteemidel silma peal hoida. Veel jooksid kontrolltestid ja mootor, mida, tõsi küll, oli paar korda sisse lülitatud, hakkas tööks valmistuma.
Michael käivitas peamootori – täpsemalt andis arvutile loa see ettenähtud ajal käivitada –, kui nad olid orbitaaljaamast terve kilomeetri eemale triivinud. Otseselt näha ega tunda ei olnud midagi... peale selle, et tasapisi kasvas kaal, kuni nad tundsid end tinaraskena... mis oli muidugi illusioon, sest kiirendusmõõtja püsis väga ilusti 10 m/s2 peal.
„Kaks tundi, kui see katel õhku ei lenda,” tegi Michael suu ja toolirihmad lahti, kui nad olid juba oma 5 minutit teel olnud ja kõik näitajad endiselt ilusti rohelises püsisid.
„Isp püsib ilusti 80 juures,” ütles Aiden, end oma toolis liigutamata. Ta kaptenit järgiv pilk oli pisut etteheitev... või see ainult näis Harile nii. „Tüürmootorid rakenduvad iga kord, kui raskuskese muutub. „Ringijalutamine ei ole hea mõte.”
„Me ei istunud simulaatoris kunagi tunde järjest,” märkis David. „See siin on päris. Kas ma võtan täpisregulatsiooni maha?” Seda viimast küsis ta Michaelilt.
Kolonel vaatas oma kaaspiloote mõtlikult ja siis libistas pilgu üle teiste. „Ei, Aiden, ma ei kavatsenud tõusta. Kõik teised, palun jääge oma kohtadele. Aga see tõepoolest on päris ja... teatud mõttes me teeme siin ajalugu. Loome traditsioone. Me vaidlesime selle üle...”
„Aga vast pole õige rikkuda reegleid esimesel viiel minutil ilma suurema põhjuseta,” porises Aiden pigem järeleandlikult – ilmselgelt ei tahtnud ta üldse vaielda.
Hari püüdis ära arvata, millest nad üldse räägivad, ent taipas siis korraga – või täpsemalt talle meenus.
Seni olid inimesed lennanud orbiidile ja kunagi ammu teinud ka mõned retked Kuule keemiliste rakettidega. Nende riistade Newtoni seadustest tulenev loogika oli, et mida kiiremini need oma kütuse ära kulutasid, seda parem. 3-4g-d, 30-40 m/s2 oli selles mõttes kompromiss otstarbekuse ja selle vahel, et ka tavalised inimesed saaksid lennata – see tähendab, et mitte ainult need, keda on tsentrifuugides treenitud taluma 8-9g-d, millega kõige alguses orbiidile tõusti. Ja keemilised raketid töötasid selle kiirendusega inimese orbiidiletõstmiseks 6–7 minutit. Nemad said endale „räpase tõrvikuga” lubada lendu kiirendada Maa raskuskiirendusega, ja seda kaks tundi järjest. Neid vaidlusi mäletas Hari liigagi hästi – nende lennuparameetrid olid suuresti suhteliselt „puusalt tulistatud” kompromiss laeva võimete ja ettevaatuse vahel.
Kõigepealt – kui nendega midagi juhtus, siis appi keegi neile tulla ei saanud. Teist sellist laeva ei olnud. Kui mootor tõrgub ühelgi korral neist neljast, mil seda vaja läks, olid nad pääsmatult hukule määratud. Nad oleksid saanud ka palju kiiremini kohale lennata. Ja oleksid saanud ka palju aeglasemalt, kuid see ei oleks palju muutnud. Nii siis oli nende lennuplaan koostatud nii, et nad kiirendavad kaks tundi, saavutavad – nii Maa kui Veenuse suhtes – kiiruse umbes 80 kilomeetrit sekundis, lendavad selle kiirusega neli tundi ja pidurdavad taas kaks tundi, mis – kui kõik läheb plaanide kohaselt – läheb otse üle maandumiseks.
Laeva mootor oli algusest peale arvestanud kõige parema kasuteguri peale umbes 10 m/s2 juures; see suutis – Veenuse juures, kui osa kütust oli juba kulutatud – ka 4–5 g-d anda, kuid Isp oli siis napilt 30 – mis tähendas, et nad kulutasid sama kiiruse saavutamiseks peaaegu 3 korda rohkem kütust.
Ja veel – tuumamootor ei olnud praktiliselt pööratav. Selle jõuvektor oli mootori enda peamiste komponentide suhtes rangelt fikseeritud. Kõik kursikorrigeerimised tuli teha klassikaliste rakettidega. Jah, muidugi oli mõeldav konstruktsioon, kus mootorit kallutatakse laeva raskuskeskme suhtes mingi mehhaanika või hüdraulika abil, kuid „Hermesel“ sellist võimalust ei olnud.
Ja sellest kõigest tuleneski, et niikaua kui peamootor töötas, oli kõige otstarbekam võimalikult paigal olla. Ainult et kuigi ladina tantsude vabakava oli vast selles situatsioonis mitte kõige asjakohasem, saadab inimkond ilmselt veel päris kaua kosmosesse peamiselt ikka neid, kelle jaoks liikumatult lamatud aeg on kaotatud aeg – nii palju saab kosmoselennul vaadelda, uurida, katsetada...
Nii nad siis lamasid seal oma toolides, vahetasid – enamasti tobedaid – märkusi ja piirdusid uuringutega, mis ei nõudnud laeva ühegi mehhaanilise osa liigutamist.
**
„Kolm tuhat kilomeetrit,” tuletas David meelde.
Mitte et nad kõik seda ekraanidel näinud ei oleks. Ja et kaugusmõõtja number oli oranžilt vilkuma hakanud. „Viimane hetk otsustada, kas pinnale või orbiidile,” lisas David täiesti tarbetult, nad kõik teadsid seda.
„Maandume,” ütles Michael kuivalt. „Mitte miski ei näita siiani, et peaksime tiirutama minema. „Radar?” Seda viimast küsis ta Harilt, kes oli planeediuuringute number üks.
„Mitte midagi olulist pole juurde tulnud seniste Maal saadud ja siin tiirlevate sondide infole,” sõnas viimane pisut pettunult. Ta oli pisut pettunud... aga avastusi ei tehta mitte nii. Ta saatis kaardid suurele ekraanile. „Peamisest tipust umbes kolm kilomeetrit loodes on umbes kolm korda kümme kilomeetrit platoo, mis senistel andmetel tundub suhteliselt sile, ühtlane kalle loodesse 5–10 kraadi. See on tipust ligi kolm kilomeetrit madalamal, ent kõige kõrgem enam-vähem sile ala. Alternatiivide osas samuti muutusi ei ole, ent ala A on kõige sobivam. Minu soovitus – maandume.”
Michael vajutas arvutil nuppe. Nad tundsid kerget õõtsatust, kui tüürmootorid laeva pisut pöörasid. Nüüd olid nad maandumiskursil. Jah, muidugi võisid nad tegelikult veel viimasel meetril enne pinda ümber mõelda, kuid kuidagi tajusid kõik selle hetke tähtsust...
Nad liikusid aina aeglasemalt. Mootori võimsus oli pisut kasvanud, kuid teiselt poolt võitles see nüüd Veenuse kasvava raskusjõuga, nii et nende lend aeglustus palju aeglasemalt, kõigest 5, siis 4, siis 3 ja siis 2 m/s2 – aga nii oligi see mõeldud.
Helevalge märatsev pilvelaam hakkas kerkima igas suunas nende ümber. Värskelt vormunud – või ümbervormitud – planeedi tihe ja kuum atmosfäär pulbitses, selles märatsevad tormid polnud võrreldavad maistega, need oleksid nii linnad kui metsad lihtsalt minema pühkinud. Seal, väga kõrgel mägedes, polnud see veel nii hull.
Aga see mägi ei saanud kõigi eelduste järgi nii kõrgeks jääda. Oh, inimelu skaalas küll, väga võimalik, et kahesaja kilomeetrini küündiv kõrguste vahe – kümme korda suurem kui Maal – oli sellel planeedil tavaline veel kümneid tuhandeid aastaid. Ja veel miljoneid aastaid võis see olla kordades maisest suurem. Isegi arvesse võttes, et mägi vajus madalamaks otse maalaste silme all – kümmekond sentimeetrit päevas...
Veenusel oli päev – muidugi oli see nii valitud – ja too nende sihtmärgiks olev mägi, mis tumeda ebamäärase massina läbi atmosfääri isegi aimatav oli, asus paarkümmend kraadi eksvaatorist. Sedamööda, kuidas nad madalamale jõudsid, lisandus detaile, kuid mingeid üllatusi ei tulnud. Jah, ilmselt oli see pinnavorm nende all Kuu tükk, seda kinnitas ka albeedo. Kamakas – sest mingiks klassikaliseks mäestikuks seda nimetada ei saanud, see oli ikkagi kokkupõrkel mitte täiesti laiali pudenenud Maa endise satelliidi tükk – oli rängalt kannatada saanud, lõhesid täis ja nüüdseks oli tihe, kuum ja niiske tuul juba ka reageerinud kõigega, mis Kuul oli miljardeid aastaid vedelenud sellist, mis veeauru, lämmastiku või süsinikdioksiidiga reageerib, kuid põhimõtteliselt võis see olla seesama pind, kus inimene kord juba oma suurt sammu oli astunud.
Hari pani ekraanidel vilkuma ühe koha. Keegi ei vaielnud, Michael vajutas arvuti klahve. David ja Aiden olid tardunud juhiste taha, valmis vajadusel käsijuhtimisele minema.
Kõrgus kahanes paarisajale meetrile, kiirus paarile meetrile sekundis. Nad vajusid järjest allapoole. Pind oli ebaühtlane, lihtsalt murdunud kaljupind, täis sadadesse meetritesse ulatuvaid kurrutusi ja samasuguseid kaljuteravikke... Kuid siiski oli kohti, kus kõrguste vahe paarikümne meetri ulatuses oli kõigest paar meetrit ja sellega oli nende maandumistelik mõeldud hakkama saama. „Hermes” sirutas sajakonna meetri kõrgusel teliku välja ja selle kiirus langes pinna suhtes peaaegu nullini. Siis puudutasid maandumisjalad maad, esmalt üks, siis teine ja kolmas. Michael lülitas peamootori välja. Laev vajus telikul pisut madalamale, selle asend oli stabiilne.
Kõik jäi vaikseks. Nad olid veendunud. Nad olid Veenusel.
**
„Mine siis,” mühatas Hari. Tema, Juan ja Jane seisid luugi juures peamootori peal. Seisid väljaspool laeva. Tuul oli tugev ja isegi läbi skafandri oli tunda, kui palav see tihe õhk on. Nad ei saanud sinna kauaks jääda – ei nemad sinna välja ega „Hermes” Veenusele. Muidugi oli laeva ehitades mõeldud jahutusele, kuid see võttis energiat ja seetõttu käiski neil kõik tavatult kähku.
Ja nüüd seisis Jane kraana juures, millega ta pidi alla planeedi pinnale laskuma. Väärikas see nende inimkonna suur samm igal juhul olema ei saanud. Isegi sellisel tasemel, et selle üle oli Maal vaieldud, kuid lõpuks jäi ikkagi otstarbekus peale ja nii oli neil skafandri rinnal aas, millest karabiinkonks läbi käis.
Kraana tõstis Jane’i paarkümmend sentimeetrit üles, pööras ta mootori pealt ära ja lasi alla. Ta ise juhtis seda, nii et liikumine pidurdus sujuvalt just enne pinda. Ta otsis tasakaalu, jäi siis kindlalt seisma, vabastas karabiini ja andis korralduse, et vints selle järgmiste jaoks üles keriks.
Ta vaatas ringi. „Läks ligi seitsekümmend aastat, enne kui inimjalg taas teise taevakeha pinnale astub. Me kavatsesime minna Marsile ja arvasime, et Veenusele meil asja ei ole. Noh, teatud mõttes olen ma taas Kuul. Tõsi, see on kolm ja pool korda kaugemal ja rangelt võttes siiski Veenus, nii et segadus missugune. Igatahes on inimkond taas suure sammu edasi teinud.”
Hari vahetas Juaniga pilgu. Hari nägi, et Juan muigab kergelt. Muidugi, nad kõik teadsid, kus suunas vaatavad kaamerad ja kui head pilti need edastavad – Juan võis endale seda kerget muiet selle etenduse peale lubada. „Sinu kord end saurustele sööta,” ulatas ta Harile konksu.
Hari laskus alla ja astus Veenuse pinnale. Mitte midagi ei tunne, käis tal veider mõte peast läbi. Jah, ta oli millestki taolisest eluaeg unistanud. Jah, olla teine Veenusel oli midagi sellist, mis garanteeris talle koha inimkonna ajaloos, niikaua kui inimkond sellisel kujul üldse olemas oli, kuid mingit erilist tunnet ei olnud. Nad olid lihtsalt potentsiaalselt üliohtlikul retkel tundmatusse ja ta oli laevast väljunud mingile kaljule, millest jäi vaid loota, et see käitub, nagu kaljud võiksid käituda, ehk et see moodustis tema all kokku ei vaju või veel midagi hullemat...
**
„Kas keegi veel näeb... see on siis umbes kella viies virvendust?” küsis alla jõudnud ja koos nendega paarkümmend sekundit ringi vaadanud Juan.
Nad kõik vaatasid osutatud suunas. Haril kulus õige mitu sekundit taipamiseks, mida Juan silmas peab. Siis kehitas ta õlgu. „Atmosfäärinähtus. Kuum õhk virvendab.“
Mõne hetke pärast tundis ta, kuidas juuksed püsti tõusevad – sest ükskõik, mis see ka polnud, kattis see juba veerandi vaateväljast ja laienes mõlemale poole kiiresti. Mida perset...
„Miski murrab sealkandis valgust,” teatas Michaeli rahulik hääl. „Ma arvan, et teil on mõistlik laeva tagasi tulla.”
„Michael, me ei jõua üles ega startida, see jõuab enne meieni,” vastas Hari kuivava suuga. „Pole mõtet rabeleda. Kas see teeb midagi mõõdetavat?”
„Ei,” sõnas Michael mõne hetke pärast. „Aparaadid ei näita üldse mitte midagi. Ei temperatuurimuutust, ei tuule kiiruse muutust... miski ei näi muutuvat ka pinnaga. Ma mõtlen, et siin on väikest kiviprahti. See ei liigu.”
Virvendus jõudis nendeni. Mitte midagi ei juhtunud. See oli tõepoolest nagu tugev kuuma õhu virvendus, ainult et ilma kuumata.
„Side katkes,” teatas Aiden. „Kõik Maa suunast tulev kommunikatsioon lakkas. Arvutid ja salvestid töötavad normaalselt.”
Hari avastas Juani ja Jane’i talle otsa vaatamas. Nojah, ta oli ju väljumismeeskonna pealik. Aga mida ta tegema oleks pidanud? Jah, nende maandumine oli niikuinii hoopis teistsugune kui näiteks omaaegsed Kuu-lennud, millega oli loomulik end kõige rohkem võrrelda. Tollal oli üsna täpselt ette kirjutatud, mida kõike nad seal tegema peavad. Kava oli koostatud selle arvestusega, et kõike niikuinii ei jõua ja vastavalt esimeste katsete tulemustele pidid astronaudid valima, mida edasi teha.
Teatud mõttes oli neil kõik samamoodi, aga see ei nõudnud neilt ringilippamist ja pidevat rääkimist – et mida nad kogu aeg teevad ja mida näevad. Sellega said aparaadid hakkama ja nad kõik jälgisid silmanurgast nende tööd. Esimene robot oli laskunud Veenuse pinnale napilt minut pärast maandumist ja pidi jääma sinna askeldama veel kauaks peale nende äraminekut. Muus osas aga läksid nad sinna otsima midagi sellist... mida seal olla ei tohiks.
Ja nüüd olid nad midagi ka leidnud. Ainult et...
„Ionisatsioon? Radiatsioon? Visuaalse spektri analüüs? Kas see virvendus on jälgitav teistes spektrivahemikes?” pressis Hari endast välja.
„Radiatsioon ei tõusnud,” ütles Juan. „Ionisatsioon ka mitte märgatavalt. Mis veel võib põhjustada raadiosignaalide katkemist?”
Hari kehitas õlgu. „Aiden, saad sa kontrollida, kas meie või robotite andmevoog katkes virvenduse üleminekul?”
„Juba vaatasin, ei katkenud. Tähendab, siin on häireid, kuid mingit piiki ei ole.”
„Atmosfääri koostis...” Hari hakkas vanduma. „See ei saa õige olla.”
Rõhk langes, süsihappegaas hakkas kaduma ja selle asemel tekkis hapnik. Ka temperatuur oli alanenud paarkümmend kraadi.
Ega neil midagi targemat pähe ei tulnud, kui seal seista ja jälgida, kuidas atmosfäär muutus nende ümber maiseks ja temperatuur langes 25 kraadini.
Hari hakkas kiivrit lahti päästma.
„Oota, mida sa teed!” karjatas Jane.
„Siin on maine atmosfäär. Ei ole usutav, et kõik seadmed valetavad. Kui see fenomen kaob, jõuan loodetavasti kiivri pähe panna.” Hari kehitas õlgu, kõhkles viimase klambri juures, ent vajutas siis sellele ja võttis kiivri peast. „Minu vanemate sünnimaal on kombeks kellegi koju minnes kingad ära võtta. Meile tehti siin meie kodune olemine. Ka välisjalatsite äravõtmine enne tuppaminekut eeldab, et tuba on puhas. See pole just võib-olla kõige parem analoogia, aga mulle tundub, et see on viisakas.” Ta hingas paar korda sisse-välja. „Rääkides viisakusest – õhk on hingatav, aga haiseb kuidagi vastikult. Mädamuna, kõrbemine, mingi hapukas ja metalne maik...”
„Ma vabandan, see ei peaks teile häda tegema,” ütles kellegi hääl.
Nende ees tihenes virvendus umbes viiekümneaastaseks habetunud, kuid väga heas vormis olevaks meheks. Tegelane oli valgetes lihtsates rõivastes, paljajalu, ja meenutas arhetüüpset jumalat, nagu seda enamasti kujutakse. Või pigem jõuluvana, käis Haril peast läbi.
Maapind nende ümber muutus, sellele tekkis muru. Natuke kaugemale tekkis põõsaid ja lilli ja nende kõrvale aiamööbel, laud ja neli tooli.
„Istume parem. Ma vist parem ei paku teile midagi juua. Siin on päris raske midagi nauditavalt maist saavutada. Ja ega ma pole eriti kogenud ka.”
Ta istus. Hari uuris teda kümmekond sekundit ja leidis siis, et kõige mõistlikum on soovitust järgida. Ta istus laua äärde, mehe vastu. Jane ja Juan võtsid ka toolid, kuid nihutasid end tahapoole, nii et Hari jäi võõrale kõige lähemale. Mees pööritas mõtte silmi – nojah, rääkimine jäi tema hooleks. Olgu siis pealegi.
„Tere. Kes sa oled?”
„Tere,” vastas võõras. „Sellele küsimusele ei saa vastata, defineerimata kategooriaid, mida inimkond ei tunne. Lihtsam on alustada sellest, mida ma ei ole. Ma ei ole jumal. Ma olen surelik ja kaugel kõikvõimsusest. Ma tegelikult ei saa siin universumis eksisteeridagi, seetõttu pean suhtlemiseks kasutama seda simulatsiooni või avatari või kuidas iganes oleks kohane seda nimetada. Ka nimega tekib raskusi, nii et pärast mõningat mõtlemist leidsin, et võib-olla teeb kõige vähem kahju, kui mind nimetada võimalikult neutraalse ja samas isegi pisut lapsiku, igal juhul pretensioonitu nimega – näiteks Bob.”
„Sellenimelist jumalust ei suuda vist tõest suurt keegi kohe nimetada,” venitas Hari. „Minu nime sa ilmselt tead? Nagu meist ilmselt päris palju.”
„Jah, Hari. Jane, Juan.” Ta noogutas nimetatute suunas. „Ma olen teid päris palju uurinud.”
„Miks?” küsis Hari. „Ja kas sina korraldasid kogu selle?” Ta viipas enda ümber. „Lasid musta augu nii ilusti läbi Neptuuni, et Maa sai endale Veenusest paarilise.”
„Jah, ma korraldasin selle kõik. Vastusega küsimusele „miks?“ on raskem. Võib öelda, et ma sõlmisin ühe kihlveo. Ma vedasin ühe vana tuttava, osaliselt partneri ja osaliselt konkurendiga kihla inimkonna tuleviku üle. Kihlveo tingimuste kohaselt ei tohi ma inimkonda mingil viisil aidata ega õpetada. Ma ei tohi isegi tulla Maale lähemale, kui teatud Maa ja Päikese Lagrange’i punktide alusel defineeritud vahemik, mis on ligikaudu miljon kilomeetrit. Ma ei tohi teiega suhelda. Ent kui te ise minu juurde tulete, pean ma kihlveo tingimuste põhjal tegema kõik selleks, et suhtlus oleks minimaalne ja ma ei annaks teile mingit infot. Seega pean teile teatama, et te ei ole Veenusel teretulnud. Ärge palun tulge siia tagasi lähemad 341,6 aastat.”
Hari istus, nagu puuga pähe saanud. Ei tema ega keegi teine maakeral polnud päris tõsiselt võtnud võõrtsivilisatsiooniga kohtumise võimalust. See... lihtsalt ei sobitunud mustrisse. Ent seal ta nüüd istus. Ja talle öeldi, et temaga ei taheta suhelda. Sellisena vaevalt keegi – kui humoorikas pulpajastu SF-välja arvata – esimest kontakti ette kujutas...
Ent oot... „Miks just 341,6 aastat?”
„See ajavahemik tuleneb kihlveo olemuslikest tingimustest, mille kohta ma ei tohi mingit infot anda.”
„Ahah,” ei suutnud Hari end pidada. „Sa teed sohki. Sul oli lubatud vaatlema tulla, eks ole. Viisil, mis oleks looduslikult võimalik. See, kellega sa kihla vedasid, unustas piiramata selle võimaluse tõenäosuse.”
„Jah.”
„Ja kihlveo kui sellise fakti said sa meile kihlveo tingimuste kohaselt avada? Järelikult see ei aita meid ellu jääda?”
„Te tulite minu juurde. Ma pean andma mingi seletuse, mis võimalikult minimeerib meievahelise suhtluse mainitud ajavahemikul. Sellest vaatenurgast on kõige sobivam rääkida tõtt.”
„Vabandust, kuid ma pole kahjuks veendunud, et see suudab kõik need sajandid kõiki huvilisi eemal hoida. Meie jaoks on äärmiselt põhimõtteline teadmine, et me pole universumis üksi. Kui sa oled meid jälginud, siis sa peaksid seda mõistma. Meil on nii palju küsimusi...”
„Millele ma ei tohi vastata. Ma pean paluma teil lahkuda. Ja järgmisi kontakte ei tule. Ma peidan end siin Veenusel paremini ära, nii et tõenäosus, et te teist korda mulle otse selga laskute, nii et mul ei ole kuhugi minna, on kaduvväike.”
„Millal te kihlveo sõlmisite?”
„Teie ajas 12000 aastat tagasi.”
„Miks just siis? Siis te avastasite meid?”
„Me oleme Maast teadlikud miljardeid aastaid. Ma ei tohi rohkem öelda, kui seda, mida sa suudaks niikuinii isegi ära arvata – et siis tekkis sisuline mõte kihla vedada.”
„Kas on tõsi, et sa oled siin ka 342 aasta pärast ja kui suure osa su elueast selle kihlveoga tegelemine hõivab?”
„Ma ei saa vastata esimesele küsimusele, sest ma ei tea seda. Ma ei saa vastata teisele küsimusele, sest ma ei tea seda.”
„Aga oled sa siin 341 aasta pärast? Eeldusel, et midagi ettenägematut ei juhtu. Ja kui suure osa oma elust oled sa juba selle kihlveoga tegelenud?”
„Sinu pakutud eeldusel ma olen siin 341 aasta pärast. Teisele küsimusele ma ei saa endiselt anda tõest vastust, sest ma ei tohi sulle selgitada oma tsivilisatsiooni ümberkäimist aegruumiga.”
„Seega ei mahu sa meie ettekujutustesse aegruumist ja universumist?”
„Jah.”
„Kas ma saan õigesti aru, et sina vedasid kihla inimkonna ellujäämise poolt, su partner vastu?”
„See ei ole päris nii.”
„Kuid ütleme siis nii, et sa võidad kihlveo, kui meil läheb meie subjektiivsete kriteeriumite põhjal hästi?”
„Jah.”
„Ja sa ei saa avada täpsemalt selle kihlveo sisu? Milles on olemuslik probleem?”
„Ei. Ma ei saa seda selgitada. ”
„Ent ma usun, et sa saad selgitada põhimõttelist vastuolu – kuidas läheb kihlveo tingimustega kokku, et sa oled ilmselgelt korraldanud olukorra, kus sa pead selgitusi andma?”
„Mul oli kavas tulla inimkonda jälgima väga ammu. Ma sihtisin Blacky välja ammu enne kui kihlveo sõlmisin. Ja ma tegin seda Maast sõltumatutel põhjustel raskestituvastatavalt ja pole võimalik tõestada, et kavatsusega kihlvedu sõlmida. See on arbitraažis tõestust leidnud.” Ta ohkas. „Veelkord, ma pean teil paluma lahkuda. Te peate mõistma, et kihlveo tingimuste põhjal olen sunnitud „Hermese“ hävitama, kui too mainitud teie mõistes arbitraaž leiab, et inimkonnani seeläbi jõudev info võõra vaenuliku jõu tegutsemisest Veenusel on väiksem kihlveo tingimuste rikkumine kui meie vestlusest inimkonnani jõudev info.”
„Hm...” see pani Hari mitmeks sekundiks mõtlema. Siis tõusis ta järsult. „Me lahkume.”
„Pange kiivrid pähe,” ütles Bob ja hajus.
**
Veenuse Kuu-mägi vajus nende all allapoole. Nüüd arendas laev kahekordset kiirendust ja see langes seni tavalise 1 g-ni alles siis, kui nad olid juba tuhandeid kilomeetreid planeedist eemal.
Keegi ei öelnud midagi. Laevasolijad olid side vahendusel näinud, mis väljas sündis, ja vaevalt paar sekundit pärast starti taastus side Maaga ja nad said kõik vahepealsed salvestused ära saata. Küllap toimus Maal parasjagu paras hullumaja...
„Kui saaks korralikku linnaseviskit,” venitas Hari, kui kiirendus lõppes ja nad seekord natuke aeglasemalt, 60 km/s Maa suunas kihutasid.
Kõik vaatasid tema poole. Michael lülitas midagi puldil.
„Kui meid alt pole tõmmatud, on nii side kui kogu salvestus maas,” mühatas ta siis. „Kuigi ma pole kindel, kas sel on mõtet. Võib-olla oleks parem, kui inimesed kõike kuulevad. Bob ja kompanii niikuinii kuulevad.”
„Asi pole selles,” vangutas Hari pead. „Tegelikult tahtsin küsida, kas on võimalik võtta sidesse Greg ja muidugi oleks jube hea, kui meie kolme Ameerika riigi presidendid, aga ma pole kindel, kui kiire mõtlemisega nad on. Veel parem oleks kõik maailma liidrid. Aga jätame selle. Lihtsalt praegu on see hetk, kui sellel, mida me ütleme, on aatomijõud.”
„Et neil oleks mõtlemises väike edumaa,” noogutas Michael. „Kohe... David? Edith tuleb mängu, aga selle vastu pole vist kellelgi midagi. Aiden, võta juhtimine üle, ma pean natuke muuga tegelema.”
Ekraanid süttisid umbes minuti pärast. „Nii,” ütles Greg. „Sul on su publik. Lisaks ka armee ülemjuhataja, Senati eesistuja ja Suurbritannia peaminister. Tulista.”
„Kõigepealt, vabandage, kui ma räägin liiga elementaarseid asju,” alustas Hari. „On see kõigile selge, et see Bobi ja tema partneri vahel ei olnud päris selline kihlvedu? Et tegemist on pigem meeleheitliku koostööga. Teiseks, et ta tegi kõik, et anda meile võimalikult palju informatsiooni. Ma arvan, et mitte keegi meist ei hooma veel hetkel, kui palju infot iga ta silp sisaldas.”
„Me tegelikult mõistame seda,” vaatas Greg pisut ebakindalt ekraanide poole, kus olid kõik tähtsad tegelased. „Mis on nii oluline?”
„Esiteks ta ütles selgelt, et ei kuulu siia universumisse, teiseks, et meie teooriad inimkonna ees seisvast pudelikaelast Fermi paradoksi mõistes on ilmselt õiged.”
„Esimene tähendab,” kibrutas Greg kulme, „et me ei tea universumist suuremat midagi, ja sa tahad öelda, et kogu seda meeletut etendust Neptuuni purustamise ja Veenuse Maa kaksikplaneediks toomisega oli vaja hoiatuseks, et me 341 aasta pärast endiselt alles oleksime?”
„Jah, kuid keera üks vint veel peale. Kas keegi on juba taibanud, et ta pani selle mäe sinna selge eesmärgiga, et me talle pähe laskuksime ja ta saaks ennast näidata? Et kogu see tema jutt ja käitumine ja üldse kogu situatsioon solvab tervet mõistust, kui me üritame seda mõista antropotsentristlikult positsioonilt. Et noh, suhteliselt suvaliselt askeldab siinkandis tegelasi, kes küll väidavad, et nad ei ole jumalad, kuid kes on seda kõigilt mõõdetavatelt parameetritelt.”
„Olgu,” noogutas Greg. „Ent?”
„Bob ütles, et ta keeras Blacky siiapoole poole miljardi aasta eest. See läheb arbitraažis läbi. Aga kuidas läheb läbi, et ta konstrueerib tolle Kuust tekkiva mäe Veenusel, millel on täpselt üks sile koht, kuhu ta saab kõhutama minna, et me talle otsa laskuksime?”
Greg kibrutas kulme. „Tahad öelda, et ta valetab?”
„Ei,” raputas Hari pead. „Ma tahan öelda, et Bob ja temataolised on siinkandis miljard aastat muudkui salamisi nüginud vähemalt kogu Päikesesüsteemi, et meil oleks võimalus. Et meile praegu näidati, milliste jõududega on meile terve universumi mõistes ikka kuradi head kaardid ette mängitud. Inimesed hakkavad paari päeva jooksul taipama, et me oleme – vaatamata sellele, et Bob esimeses lauses ütles, et ta ei ole jumal – tema suhtes nagu bakterid labori katseklaasis. Ja nüüd raputati katseklaasi, et kurat, näidake, mida te väärt olete, muidu lähete lähema kolmesaja aasta jooksul kraanikausist alla.” Ta ohkas.
„Edasi oskate kindlasti juba ise mõelda.”