Siim Veskimees on viljakas autor ja tema lood meeldivad paljudele. Ometigi on tema juttudes midagi psühholoogiliselt ebausutavat. Mitte palju, sest ma olen enamiku tema juttudest läbi lugenud ja sõnastan seda alles nüüd, varem ma ei tajunud seda nii selgelt. Selleks pidin ma ikka palju Veskimehe jutte läbi lugema, et see, mis keskmisest erineb, silma paistma hakkaks. Natuke selgemalt kui teistes juttudes on asi näha “Kuldhordi teises tulekus”, mis lõpuks kujuneski kuidagi ilmutuslikuks.
Selles jutus avastatakse meetod, millega inimene muutub bahaduriks: omandab ebatavalise jõu ja kiiruse ning võime tulevikku ette näha. Päris surematuks ta ei muutu, aga märgatavalt surematumaks kui tavalised inimesed. Miks mitte sellist juttu kirjutada, seda on tehtud ennegi. Miks mitte kujutada, kuidas see mõjutab bahaduriks muundunute käitumist, kuidas muutub ühiskond, milles bahadurid elavad.
Ja kuidas siis bahadur elab? Maanteel kihutab ta 260-ga, väites ise, et kuna tal on tuleviku ettenägemise võime, siis suudab ta autot juhtida õnnetust põhjustamata ega ohusta sellega liiklust. Võib-olla, kui maha arvata see, et tema tohutu kiirus võib ehmatada kaasliiklejaid ja need võivad seetõttu õnnetusse sattuda -- aga bahadur sellest ei hooli. Politsei peab auto kinni, sest liikluseeskirjas pole midagi öeldud selle kohta, et bahadurile seadus ei kehti. Ja edasi? Ta sõimab ja mõnitab politseinikke, sandistab neist paar tükki ja ähvardab ülejäänuid.
Vanasõna ütleb: hea sõna võidab võõra väe. Kujutlegem, et bahadur oleks auto peatanud ja viisakalt selgitanud, miks ta arvab, et tema suudab sellise kiirusega ohutult sõita. Ma kordan, et bahadur suudab tulevikku pisut ette näha, järelikult bahadur, kes politseinikke sandistas, nägi sedagi ette. Miks ta valis selle tee? Kas ta oli sadist?
Bahadur võib karistamatult teha kõike -- ja ta teebki! Bahadur ei pea kellelegi midagi maksma -- ning sellepärast võtab ta poest tasuta, mida tahab, sõimab restoranis peakokka, joob baaris kõige kallimat viskit liitrite kaupa. Vahelduseks tapab ta inimesi, kui need takistavad teda näiteks mõnda majja sisenemast. Kui ta näeb mõnda ilusat naist, siis krabab ta selle kinni ja teeb temaga, mida tahab. Kui politsei talle närvidele käib, siis lööb ka politseinikud maha. Ta naudib elu.
Peatugem siinkohas ja mõelgem: missugust elu elas see mees enne bahaduriks saamist? On selge, et ta igatses kõike seda, mida ta pärast tegi. Aga tema sisemuses pidi pulbitsema kohutav vaen politsei ja muude riigiesindajate vastu, kolossaalne alaväärsuskompleks, mis bahaduriks saades valla paiskus. Võib-olla tegi ta hommikust õhtuni tööd, mida ta jälestas, ülemuse käe all, keda ta ei sallinud. Võib-olla oli ta surmani tüdinenud oma naisest. Tal ei jätkunud raha. Võib-olla oli tal suuri võlgu ja ta polnud kindel, kas suudab need kunagi ära maksta. Sellest, mida ta osta tahtis, pidi ta rahapuudusel üksnes unistama. Võib-olla elas ta ennast välja Delfis, kirudes lolli valitsust ja teisi lolle, ning ainus naeratus ilmus tema näole, kui ta luges uudiseid sellest, et kellelgi on halvasti läinud.
Ja siis sai ta bahaduriks. Nüüd, pärast pikki aastaid alandusi, sain ma kätte selle, mis minule kuulub, mõtles ta. Ma olin seda väärt, kogu aeg olin, ja nüüd saan maailma kohelda samamoodi nagu tema enne mind!
Siim Veskimees ei kujutanud võimatut. Niisugused inimesed on päriselt olemas. Ma küll enda meelest ei tunne ühtegi isiklikult, aga selliseid leidub.
On olemas teistsuguseidki inimesi. Me kõik tunneme neid. On ka teistsuguseid superkangelasi. Batman, A-rühm, Harry Potter, Tarzan, Sherlock Holmes. Kui tahate asotsiaalset alkohoolikut, siis Hancock. Nad suudavad paljutki, mida tavainimesed ei suuda. Küllap suudaks Harry Potter oma võlukunsti abil restoranis tasuta süüa saada. Küllap saaks A-rühm palju inimesi tappa. Nad ainult ei taha.
Esimeses Tarzani-raamatus näeb Tarzan magavat Jane’i. Ta mõtiskleb, kas ta võiks ehk neiu vägistada. Ahvide karjas võis iga vägev isane iga emast vägisi võtta, aga ometi Tarzan kõhkleb ega puudutagi naist.
Ma palun meeslugejatel mõelda ennast järgmisse olukorda. Te näete täiesti võõrast ilusat magavat naist. Koht on inimtühi. Kui ta appi karjuks, ei kuuleks seda keegi ega tuleks talle appi. Kas te vägistaksite selle naise? Kui jah, siis olete bahadur. Kui ei, siis olete Tarzan, Zorro, A-rühm.
Ma ei hakka rääkima sellest, mis on suurte arvude seadus. Veskimees teab seda, küllap ka lugejad teavad. Kui terve kari inimesi superkangelaseks muutub, siis peab nende hulgas olema heatahtlikke. Me saaksime perekonna Imelised, Yoda ja Gandalfi. Saaksime Robinson Crusoe, Peeter Paani ja Pipi Pikksuka. Ning selliseid oleks minu meelest rohkem kui teistsuguseid. Veskimees kirjutas, et valitsuste moodustatud bahaduriüksustest ei saanud asja. Imelik, sellised üksused tekiksid ju spontaanselt, kodanikualgatuse korras!
Me oleme selle protseduuri tegelikult kõik läbi teinud. Oli aeg, mil iga inimene Eestis oli superkangelane. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis osutus, et inimesed, kodanikud, on väga võimsad, peaaegu kõikvõimsad. Oli neid, kes käitusid nii, nagu seadus nende kohta ei kehtiks, ja paar aastat ju ei kehtinudki. Kuritegevus kargas lakke. Samas loodi Kodukaitse, Kaitseliit, abipolitseinikud. Turvafirmadel oli hea aeg ja turvamehena said tööd ainult kõvad mehed. Oli neidki, kes oma superkangelase-võimeid üldse ei kasutanud. Mulle tundub, et heatahtlikke oli palju rohkem kui pahatahtlikke.
Tänapäeva maailmas on inimesed superkangelased loomadega võrreldes. Ometi ei näe me inimesi, kes tänavatel tuvisid maha kõmmutaksid ja metsas sipelgapesi põletaksid. Ma pole lugenud ajakirjanduses inimestest, kes kevaditi puude otsas linnupesi lõhuksid. Küll oleme kuulnud loomakaitse seltsidest, kodutute loomade varjupaikadest, loomade ja lindude söötmisest talvel. Loomade piinamist tuleb aeg-ajalt avalikuks. Süüdlasi karistatakse. Meie oleme niisugused superkangelased.
Ma tsiteerin kohta, kus üks bahadur selgitab, missuguseks muutub elu bahaduride võimu all. ÌMe oleme toonud rahu. Bahaduride valitsuse all on kadunud relvakonfliktide oht. Poliitikud ja ärimehed on muutunud viisakaks ja hoolivaks, neil on kadunud karistamatuse illusioon, mafioosod peavad madalat profiili.ì
Mäherdune tohutu vale! Samas tunnistab kõrtsimees, et iga kolme päeva kohta lüüakse tema kõrtsis keegi maha -- oleme toonud rahu. Prognoosi kohaselt elab maailmas 150 aasta pärast 50 miljonit inimest -- on kadunud relvakonfliktide oht. Bahaduride kohta ei kehti seadused, politsei ei saa neid karistada -- on kadunud karistamatuse illusioon ... Pärast sõnavõttu laseb ta 6 inimest maha. Me oleme toonud rahu.
Mitte igaüks ei ela bahaduriks saamise protseduuri üle. Võib-olla selles ongi asi. Ainult alatud inimesed elavad selle üle, aga õilsad surevad selle kätte. Nüüd loksuvad asjad paika. Nüüd saab selgeks, miks jutus pole isehakanud batmaneid, nõrkade ja rõhutute kaitsjaid. Niisugune, nagu kirjeldatud, on elu alatute inimeste võimu all. Alates juba esimesest bahadurist Batõrist, kes oli relvakaubitseja ja tagaotsitav kriminaalkurjategija ning päris kindlasti alatu inimene. See võibki olla põhjus, miks bahaduride seas vähe naisi on: alatud inimesed on ju sagedamini mehed, ehkki leidub ka liishaavleid.
Tulen nüüd koha juurde hotelli sviidis. Bahadur Alveld toob sinna neiu Lea ja muudab temagi bahaduriks. Lea jääb ellu, järelikult on alatu inimene. Lea endine peigmees või kuidas öeldagi tapetakse ära, Lea saab Alveldi armukeseks ja nendib rõõmsalt: ÌVõitjate poolel on tegelikult hea olla.ì
Võinuks minna teisitigi. Kujutlegem, et Lea teatab: tänan, aga ma siiski ei soovi sinuga jääda, sest armastan kedagi teist. Kujutlegem, et ta langeb Alveldi ette põlvili ja palub oma peigmehe elu eest. Et ta langeb nuttes oma surnud peigmehe rinnale ja on lohutamatu. Et ta satub hüsteerikasse ja jookseb minema. Et ta helistab politseisse ja kutsub abi. ÌMa vihkan sind, ma ei taha sinuga enam mingit tegemist teha!ì ÌTapa siis juba mindki, sa ilge koletis!ì
Ma palun naislugejatel ennast kujutleda olukorda, millesse Lea sattus, ja mõelda, kuidas ta käituks, kui tema partner/armastatu ära tapetaks. Mulle isiklikult tundub see, mida Lea tegi, kõigist loetletud võimalustest kõige vähem tõenäolisena.
Loomulikult pole Lea käitumine võimatu. Maailmas leidub päriselt niisugusi inimesi. Ma ei oska head terminit leida. Seksiobjekt.
Veskimehe loomingus pole sellised tegelased haruldus. Kasvõi sellessamas jutus Kersti, ilmatüdruk. Ega kuigi palju elukutseid olegi, mida seksiobjekt pidada võiks. Ilmatüdruk on üks neist. Kordan, et Kersti suhtub ise endasse kui seksiobjekti. Leal polegi õiget elukutset, vähemalt mitte sellist, mis talle meeldiks.
Aitab sellest jutust, Veskimehel on teisigi. Näiteks “Eluring”. Ma tsiteerin. ÌMargo. Kuidas saab üks tüdruk täiuslik olla? ... Suhteliselt väikest kasvu, sale, kuid üsna tugev ja toekas, sportlik selline, laiad puusad, rinnad vist juba 15-selt D, ja kõige selle juurde armas nöbinina ja pikad heledad lokkis juuksed. Täiuslik.ì Muud Margo kohta ei öelda. Ahjaa, seda siiski, et ta on väga puhas isegi sealt, kust väga raske puhtust on hoida -- kas mõeldud on halba hingeõhku või hammaste pesemist, jääb igaühe enese otsustada.
Niisiis, see oli ideaalse naise kirjeldus. On midagi valesti? Midagi üle või imelikku?
Ma ei tea, kuivõrd olete lugenud Viktor Dragunski “Deniska jutte”. See oli lapsepõlves minu üks lemmikraamatuid. Mul polnud seda kodus, aga ma laenutasin selle igal aastal uuesti lasteraamatukogust. Hüva, seal on jutt, kus mingi onu küsib Deniska ja tema sõbra käest, mis neile meeldib. Deniska räägib siis sünnipäevast ja matkamisest ja kinost ja jäätisest ja vanaemast ja sõpradega mängimisest ja loomaaiast ja kui tore on vahel õhtul magama minna ja nõnda edasi. Siis on sõbra kord. Sõber räägib, et talle meeldivad pannkoogid ja mannapuder ja hakkliha ja vorst ja pelmeenid ja tort ja hernesupp ja nõnda edasi. Te saate loo mõttest muidugi aru.
Tulgem tagasi täiusliku naise Margo kirjelduse juurde ja mõelgem uuesti, mis siin on valesti ja imelikku. Tähendab, valesti muidugi polegi, ainult niimoodi ei kirjeldata täiuslikku naist, vaid täiuslikku seksiobjekti.
Võtta või “Eluringi” tegelane Hugo. 8. peatükis saab temast selge ettekujutuse. Ta ei salli oma naist ega lapsi (me ei saa tema laste kohta peaaegu midagi teada, ei nende sugu, vanust ega nimesid), ta ei salli oma tööd -- aga sellist tüüpi me juba teame. See on inimene, kes bahaduriks saades hakkas politseinikke mõnitama. Jah, Hugo on kahtlemata alatu. Normaalne mees ei astu oma kodus prostituudiga sugulisse vahekorda, kui oma naine kodus on.
Hugole tulevad sõbrad külla. Nad ei tunne Hugo naist varasemast, see on aru saada sellest, et neid tuleb teineteisele tutvustada. Sõbrad hakkavad jooma ja Hugo naine ei võta prassingust osa, aga veel samal õhtul küsib sõber Hugolt, kuidas ta oma naist ometi välja suudab kannatada. Ainus ligitõmbav asi tema juures olevat see, et ta on kõhn nagu hambaork.
Aga võib-olla Hugo naine oli tark ja huvitav vestluskaaslane? Võib-olla oskas ta hästi süüa teha? Võib-olla teenis ta väga palju palka? Oli hea majasokk? Kaine autojuht, seda läks Hugol alailma vaja? Eks ole, niisugused võimalused ei tule üldse arvesse.
Eespool mainisin, et pole just palju ameteid, mida seksiobjekt pidada saaks. Ja missugust ametit pidas täiuslik naine Margo? Ta oli prostituut.
Veskimees annab samas nõu, kuidas daamile muljet avaldada ja tema poolehoid võita. Tuleb juurde astuda ja tema saatjatele öelda: ÌTõmmake lesta!ì Nemad: ÌKas miski ei meeldi?ì Sina: ÌJah. Teie ilged lõustad. Koristage end siit!ì Järgneb kaklus, võib-olla nugade ja püstolite osavõtul. Daami saatjad tuleb läbi peksta, siis ongi tema süda võidetud. Ma küll kaldun uskuma, et iga daami südant niimoodi võita ei saa, aga proovida ju võib.
Järgmisena vaadelgem juttu “Tormide rand“. Algab ta nii, et naistudeng teeb meesprofessori juures eksamit. See on mulle tuttav teema, ma olen olnud kõrgkooli õppejõud. Eksam käsitleb ohtlikke tegevusi, seetõttu toimub see virtuaalis: tudeng liigutab eksamiruumis kätt ja jalga ning sedasama teeb tema virtuaalne teisik ning kui teisik surma saab, jääb tudeng ellu, ainult vist kukub eksamil läbi. Tudeng pidanuks oma teisikule ka välimuse kujundama, aga selle asemel laseb teisik praktiliselt alasti ringi.
Niisugusi tudengeid on olemas, ma olen ise sellistelt eksamit vastu võtnud. Loomulikult ei olnud neist keegi tegelikkuses alasti, aga professor pidanuks siinkohas ütlema: ÌTeisiku ebasobiva riietuse eest võtan teilt ühe hinde alla.ì Professor ei tee selle kohta ainsatki märkust, sellest ma sain kohe aru, et ka tema on alatu inimene. Varsti kerkib küsimus, kas professor reedab oma kodumaa, aga mul oli kohe selge, et reedab, sest tema moraalset palet oli juba näidatud. Ja veel pangem tähele, et professor vihkab oma naist. Seda tüüpi me juba tunneme.
Kodumaa reetmise käigus päästetakse vanglast professori endine õpilane, kellesse professor on kiindunud. Nad satuvad lõpuks teisele planeedile ja on vist pääsenud. Professor loodab, et neiust saab tema uus naine, ja jutt lõpeb.
Aga kujutlegem nüüd, et neiu ütleb: ÌSa oled minust nii palju vanem, et sa võiksid minu isa olla. Ma tänan sind enese päästmise eest kogu südamest ja puha, aga ma ei taha sinu naiseks saada.ì Ja tegelikult võib ta veel hulleminigi öelda, näiteks: ÌMa pean nüüd tagasi minema ja jätkama oma võitlust kodumaa rõhujate vastu!ì Kui tõenäoline see on, arvestades, et professor ja tema tudeng ei ole kunagi varem paar olnud ja nad pole teineteist mitu aastat näinud? Minu hinnangul üsna tõenäoline. Ja me näeme, et loo lõpp on väga õige koha peal, õigemal hetkel ei saakski see jutt lõppeda.
Nüüd võiks vaadelda juttu “Kui maa ärkab”, kus lennuõnnetusest pääsevad eluga üks mees ja üks naine ... Ei, eksitus, üks mees ja üks seksiobjekt. Kuulge, seda juttu pole mõtet rohkem vaadelda.
Vaadelgem parem juttu “Keskpäevapimedus”. Seal satub noormees Raul teisele planeedile. Seal on Krista, kelle kirjelduse ja tegevuse põhjal pole raske järeldada, et temagi on puhastverd seksiobjekt. Ja tema kaks tädi on ka mõlemad seksiobjektid. Muide, planeedil Maa elatusid Raul, Krista ja nende semud röövimisest, järelikult olid nad kõik alatud tüübid. Ma ei tea, kas see on tähenduslik.
“Keskpäevapimeduses” elab noormees tühjas ja nõmedas maailmas, nõukogude korra tingimustes, ja ta läheb heameelega ära. Äraminek on keskne teema paljudes tema teostes: minnakse Kuu ordusse, teise mõõtmesse, tulevikku. Nende tegelaste ühine tunnus on see, et nad vihkavad olevikku, seda elu, millesse nad on sattunud.
Elukutsetega on juba nii, et mõned neist on täiesti mõttetud. Veskimees ei häbene iialgi seda välja öelda. Avame 5. “Täheaja” kaks kõrvuti lehekülge 190 ja 191, kuhu on jäänud “Eluringi” 16. peatüki lõpp ja 17. peatüki algus. Leiame sealt sõnavõtu: ÌSünoptik aga on inimene, kelle valetamise koefitsient on üks kõrgemaid inimsoo hulgas. Teda edestavad vaid professionaalsed poliitikud, advokaadid ja eelmises lõigus kõne all olnud kahejalgsed.ì Ja sellisegi: ÌSel õhtul astus lennukisse inimest kakskümmend. Paar ärimeest -- või kurat teab mis elukutse esindajat, keda viisakusest ärimeesteks loetakse --, mõned abielupaarid, keda võis eksimatult ära tunda teineteisele heidetud frustreerunud pilkudest, uimane üliõpilane -- üliõpilased viibivad terve suve permanentse pohmaka staadiumis ...ì
Niisiis on Veskimees kahe lehekülje jooksul vee peale tõmmanud tervele hulgale elukutsetele: sünoptikutele, poliitikutele, advokaatidele, ärimeestele, üliõpilastele, abikaasadele (hea küll, see pole elukutse), lisaks samal kahel leheküljel veel suhtekorraldajatele, PR-juhtidele ja personalinõustajatele.
Missuguseid elukutseid ta siis kiidab? Nendel lehekülgedel prostituute ja kraavikaevajaid. Need on väärt elukutsed, sest nemad teevad midagi tõeliselt vajalikku. Tõele au andes tuleb lisada, et järgmisel leheküljel selgub, et lendurid on ka väärt inimesed.
Kas Veskimees ehk ise elab abielus, kus ta oma abikaasaga pidevalt frustreerunud pilke vahetab? Ma ei tea seda. Kas Veskimees oli ise tudengina permanentse pohmaka seisundis? Ma võin kinnitada, et selliseid tudengeid ei ole. Seda ma tean. Ma olen teeneline ühiselajas, elanud 7 aastat Tehnikaülikooli ühiselamus. Ma olen töötanud 10 aastat Tehnikaülikooli õppejõuna. Ma ei mäleta ainsatki tudengit, kes oleks olnud permanentse pohmaka seisundis. Ma kinnitan, et Veskimees ei tunne elu.
Seda kinnitab ka asjaolu, et kui Veskimees otsib elukutseid, kelle valetamise koefitsient on kõige kõrgem, ei maini ta prostituute. Nendel on ju kohustus valetada -- näiteks et kunde talle kangesti meeldib, isegi kui kunde käib litsimajas sellepärast, et ükski naine talle vabatahtlikult, ilma rahata ei anna.
Tunneb ta siis elu või ei, aga kirjutada ta oskab. Seda näitavad pälvitud “Stalkerid”. Minagi olen talle maksimumpunktid andnud, nimelt jutule “Naeratus aastate tagant”. Ka seal olid kõik naistegelased seksiobjektid, aga ... jah, mitte ainult. Neil oli ka iseloomu. See jutt võitiski “Stalkeri” ja ma arvan, et lugejatele meeldis, et tegelased ei olnud väga üheplaanilised.
Kõrvalepõige
Nüüd räägin asjadest, mis eelnenuga üldse seotud pole. On kuriteoliike, mille jaoks Eesti on liiga väike. Näiteks pole Eestis olnud tuumakatastroofe, lennukite kaaperdamisi, ususekte, mille liikmed iseend kümnete kaupa ära tapavad. Eestis pole olnud enesetaputerroriste ega väga edukaid sarimõrvareid. Need on haruldased kuriteod ja võiks öelda, et kui need kuriteod mööda maakera laiali tippida, siis Eesti nii-öelda ei ole nendega pihta saanud.
Kunagi lootsin, et ka pedofiilia on niisugune kuritegu, mille jaoks Eesti on liiga väike. Ma olin naiivne. Selliseid asju juhtus nõukogude ajalgi, ainult neist ei räägitud, vaid vaikiti maha.
Ma mäletan tohutut pettumust, kui 90-ndatel tuli esimene pedofiiliajuhtum, millest laialt ajakirjanduses räägiti: esiteks sellepärast, et see siiski ei osutunud kuriteoks, mille jaoks Eesti on liiga väike, ja teiseks, et see just minu tutvusringkonnas pidi juhtuma! Alles tagantjärele oma tuttavale mõeldes märkasin ma asju, mis selle võimalikkusele vihjasid, ainult ma ei saanud nendest enne tema vahistamist aru.
Ja minu tutvusringkonnas oli hiljem veel teinegi pedofiiliajuhtum. Nagu esimest, nii ka teist ei tundnud ma väga põhjalikult, kuid ma olin siiski mitu korda elus temaga juttu ajanud ning tagantjärele tekitas see minus hämmeldust ja nõutust: mulle ei meenunud temaga seoses absoluutselt midagi imelikku, mitte kahtlusevirvendustki. Ja ometi oli temagi pedofiil.
Sellega on kõrvalepõige läbi.
Tulgem tagasi bahaduride juurde. Nad magavad alaealiste tüdrukutega. See komme on bahaduride hulgas võrdlemisi üldine ega tekita isekeskis erilist vastumeelsust. Ning tüdrukutele ei ole see vastik, vaid nad ise otsivad bahadure, et nendega magada.
Nüüd te saate aru, missuguse tundega ma seda kohta lugesin. Ma ütlen: märgid on näha. Lootkem kõik, et Veskimees on siia sisse kirjutanud bahaduride, kes on ju kõik alatud inimesed, maailmavaadet, mitte iseenese sisimaid tahtmisi ja igatsusi.
Võime veel meenutada ideaalset litsi Margot, kellel juba 15-aastaselt, see tähendab alaealisena, olid D-rinnad, ja Pipit, kes ei olnud bioloogilises mõttes samuti täisealine. Ja Hugo vastikut naist, kelle juures ainus ligitõmbav asi oli see, et ta oli kõhn nagu hambaork, mis pole teadupärast täiskasvanud naise tunnus. Ja Hugo sõbra õde, kes 15-aastaselt laskis kodust jalga ja hakkas mingi 25-aastase kutiga koos elama.
Seevastu kui “Keskpäevapimeduses” avastab Raul, et tädid, kellega ta öö läbi möllas, on üle saja aasta vanad, tabab teda õudus ning ta ei tee enam tädidega mingit tegemist, sest gerontofiilia on jälk ja põlastusväärne.
Lõpuks tsiteerin “Eluringist” kohta, kus vanakreeka peajumal Zeus räägib oma lapsepõlvest nümfi seltsis, kes teda kasvatama pidi. ÌMängisin oma eale omaseid mänge. Kõigepealt imesin vaese nümfi piimast kuivaks, hiljem leidsin ehk pühendunud lapseohtu neiule ka muid rakendusi.ì
Ma ei hakka oletamagi, missugused need teised rakendused olid. Ma lihtsalt võtan teadmiseks, et Veskimees vajas seda lõiku kirjutades mingit epiteeti, millega nümfi kirjeldada. Sinisilmne, lokkispäine, minu pärast kasvõi suurte tissidega -- okei. Aga lapseohtu? Miks?