Sylvia Spruck Wrigley
tõlkinud Juhan Habicht
Originaal ajakirjas „Nature” 9. mai 2013
Kuidas me päästame universumi.
Kõigepealt ma tahan, et te unustaksite iga viimase kui sõna, mis teile värbamisbüroos räägiti. Ei, lõpetage, ma ei taha seda kuulda. See kõik on vale.
Tulge seiske siia minu juurde ja vaadake. See on rindejoon. Ei, see pole eufemism. Tavaliselt ei ole sõjas kenasid sirgeid jooni ja kergesti arusaadavaid strateegiaid, aga meil siin on joon. Seesama kaevik siin. Ärge servale liiga lähedale minge.
Spoorlased hävitavad keskmiselt neli meie inimest päevas. Teie laevaga tuli kümme konteinerit varustusega ja viissada värskelt värvatut. Rehkendage ise. Ärge hakake sõprussuhteid sõlmima.
Kuulake nüüd. Meil pole vaja, et te mundrit kannaksite, püssi laskma õpiksite või üldse midagi muud teeksite peale selle, et olete siin, joote kalamaksaõli ja surete. Selline on reaalsus.
Ähh, ma tegin nalja. See pole tegelikult tursamaksast tehtud õli. See on hullem. See lõhnab nagu koerasitt ja maitseb nagu rääsunud või. Te õpite okserefleksist üle saama ja surute selle kurgust alla, just nagu me kõik.
See on üks väheseid asju, mida me teame. Me ei tea, kuidas nendega võidelda. Me ei tea isegi seda, kas nad on mõistuslikud. Aga iga kord, kui me loobume ja mõne lendava kivi neile jätame, liiguvad nad lähemale. Teie asi on seista kusagil siin ja teha nägu, nagu tahaksite nakatuda. Ärge nakatuge. Kogu lugu.
Kui te nakatute, siis ise te seda ei märka. Lihtsalt tuiate zombi kombel minema ja otsite kõrgemat kohta, mõne tunni pärast kasvab vars teie peast välja ning plahvatab. Neoonoranžid spoorid lendavad uut kodu otsides igale poole laiali. Seepärast see kaevik siin meile meeldibki, eks ole. Kui näete, et keegi teie semudest käitub nagu zombi, lükake ta sisse. Kiiresti.
Tõde on ka see, et kui me saime esimesed ettekanded Maalt, siis me panime selle karantiini. Ega sinna polnud ju enam eriti kedagi jäänudki, eks ole? Aga siis tekkisid järsku oranži hallituse laigud Marsile. Sel korral läks sõjavägi peale, pommitas planeeti kõigi inimesele teadaolevate tõrjepreparaatidega. Siis me õli avastasimegi. Spoorlastele see ei meeldi. Ei, me ei tea, miks. Me ei tea üldse neist mitte sittagi muud, kui et siin ja praegu me hoiame neid selle kaeviku taga. Ning me teame, et kui neil on valida selle vahel, kes on seenetamisvastast õli joonud, või selle lollaka jobu vahel, kes ei ole, siis nad võtavad iga kell just jobu.
Noh, igatahes me andsime neile ka Marsi. Nõukogu ütles lihtsalt, et olgu, jätku see planeet endale. Kandis selle maha. Ainult see ei toiminud. Mõne nädala pärast olid oranžid plekid platsis. Spoorlased hakkasid siin, vööndis välja ilmuma. Mingit transporti ei olnud. Ükski hing polnud Marsilt siia reisinud juba sada aastat. Nii et kuidas nad kuu ajaga siia jõudsid? Keegi ei tea.
Kuulake, ma ütlen, mida me teame. Spoorlased levivad edasi ainult siis, kui meie neil enam vastas ei ole. Nad ei taha endale seda kivi, nad tahavad meid. Ja nii kaua, kui Nõukogu saadab siia värsket verd, nad siia ka jäävad. Järgmine asustatud asteroid on siit ainult kahe astronoomilise ühiku kaugusel, kuradima palju lähemal kui Marss. Seal pole ainsatki seenelaiku nähtud. Ja ei nähtagi, nii kaua kui teiesuguseid juhme värvatuid siia juurde saadetakse.
Õli on meie proovitud asjadest ainus, mis neid korraks võpatamagi paneb. See ei aita, kui olete viimasena püsti jäänud, aga praegu? Jooge õli. Öelge oma naabrile, et ärgu nähku vaeva. Püüdke mitte nakatuda. Kui keegi on nakatunud, siis lükake ta kuradima kähku auku.
Kahju küll, et just mina pean seda teile rääkima, aga selline on meie sõda. Valvake kaeviku ääres ja püüdke vastu pidada üle nädala aja, et helgemad pead jõuaksid välja mõelda, kuidas me saaksime vastu hakata. Aga nüüd tööle. Hakake konteinereid lahti pakkima ja ma räägin teile headest uudistest. Jahah, neid pole küll palju, kuid head uudised on olemas.
Esiteks. Nakatunud näivad surevat õnnelikena. Ma olen seda näinud juba rohkem, kui tarvis oleks. Hallinan ei rääkinud ega teinud midagi, kuid tal oli tõeliselt rahulik välimus. Pateli viimased sõnad olid: „Viimaks ometi.” Steinberg lihtsalt vahtis taevasse ja muheles. Nii et ma olen mõelnud: võib-olla spoorlased on Jumal. Võib-olla see ongi teine tulemine. Võib-olla te kõik saate lunastatud.
Ma ei tea, kas see on tõsi, aga see aitab mul öösel magama jääda.
Teiseks. Pooltes neist konteineritest, mida te tühjaks laadite, on džinn. Pole tähtis, et me oleksime kained, tähtis on ainult see, et me oleksime siin. Kuhugi minna siit lendavalt kivilt nagunii ei ole, seega võime samahästi ka pidu panna. Kellel veab, leiab ehk isegi kokteilikõrre.
Kolmas hea uudis. Näete kõiki neid tähti taevas? Seal on üle tsentillioni inimese, kes elavad oma õnnelikku elu. Näete seda mudast kaevikut? Seal on spoorlased, ja kuna meie oleme siin, siis sinna nad jäävadki. Te päästate universumit. Te olete ühed kuradima kangelased.
Nüüd jooge.