Sylvia Spruck Wrigley
Tõlkinud Juhan Habicht
Originaal ajakirjas „The Journal of Unlikely Entomology”, Mai 2011
„Ma olin üheksa-aastane, kui tulnukad Dünnendorfi saabusid,” ütles proua Steigner. Ta pingutas oma ähmaseid silmi. Hallikasvalged juuksed katsid korrapäratult ta roosat kolpa. „Ma mäletan seda täpselt. See oli sel aastal, kui proua Tahir pidi lahkuma, sest tal ei lubatud õpetades pearätti kanda. Sel ajal olid kõik väga mures terrorismi pärast. Me arvasime, et teised inimesed on meie vaenlased. Mu uus õpetaja oli preili Sittner, kes viis meid klassiga loomaaeda. Me nägime Amatsoonase ahve ja Aafrika sebrasid ja ma mäletan veel, et me vaatasime, kuidas pingviinid pladistasid tumesinises järves, mida nimetati Lõunapooluseks. Ma mäletan pingviine.” Ta kiigutas end edasi-tagasi, silmad peaaegu kinni vajunud. Igivana kiiktool ägises nagu tema laialivalguva raskuse all piineldes.
Proua Steigneri sõnad olid kõlatud ja kalgid, ta tugev aktsent rikkus nende pehmete kaashäälikutega keele. Lastel oli ta lihtsaid sõnu kuuldes raske teda mitte lolliks pidada, kuid Kolmas Õpetaja oli öelnud, et on tähtis lihtsalt kuulata ja püüda aru saada. Nad tõuklesid helekollasel plastikpõrandal paremate positsioonide pärast, vana naise pea aga õõtsus ja rappus. Rock istus oma sõbra Chysi lähedal ja püüdis mitte vaadata proua Steigneri kortsus näo paberjat nahka. Toa nurkades oli tolmu ja ämblikuvõrkude jäänuseid.
Kolmas Õpetaja heitis lastele hoiatava pilgu. Kui kõik olid vait jäänud ja endale koha leidnud, lahkus ta koos hooldajaga. Nende sammud klõpsusid kõval koridoripõrandal ja kadusid kaugusse.
Vana naisega omaette jääda oli hirmus. Rock nihutas end tahapoole ja jäi ukse juurde kössitama, valmis esimesena välja lipsama, kui selleks vajadus peaks tekkima ja uksel rüselemiseks läheb. Ta jälgis armukadedalt Chysi, kes oli kihutanud ettepoole, päris kiiktooli jalaste juurde. Chys ei kartnud midagi. Mõned vallatud rüselesid tagumise seina ääres – Bubbler ja ta sõbrad teesklesid, et nad pole huvitatud. Kui nende lärm juba liiga valjuks läks, pööras Chys ringi ja sisistas nende peale, et nad vait jääksid.
„Käis kõva pauk,” ütles proua Steigner. „See kostis nagu pomm. Täiskasvanud sattusid paanikasse. Meie, me polnud täiskasvanud. Noored.” Ta kõverdas õigeid sõnu otsides süles lebavate käte sõrmi. „Meie, lapsed, sulistasime loomaaia järves. Me teadsime Ameerika kaksiktornidest. Me kuulsime terrorismist, aga me ei arvanud, et see võiks meiega juhtuda. See oli põnev. Varsti võtsid täiskasvanud end kokku, korjasid meid pingviinide juurest ära ja viisid tagasi koolimajja. Selleks ajaks oli teleuudistes juba juttu sellest, kuidas kosmosest tuli helikiirust ületades laev ja maandus linnas. Siis nad sissetungist veel ei rääkinud. Meil kästi koju minna ja toas püsida.”
Proua Steigner kirtsutas nina. „Proua Hartman, keda hoiti minu toast kohe järgmises, heitis mulle ette, et ma tahan end tähtsaks teha, kui räägin, et nad läksid esimesena minu majja. Aga ei. Täpselt nii see juhtus.”
Akna tagant kostis plekist muusikat, seda paiskas välja möödasõitva iidse metallsõiduki katusele kinnitatud megafon. Rockil läks suu kohe kuivaks, kui ta mõtles roostes veokitest müüdavale jahutatud veele. Isegi proua Steigner jäi kuulama. Kui ta jätkas, oli ta hääl pehmem. „Te kasutate vanu asju endistviisi. See on jäätisemehe muusika, ta sõitis mööda meie tänavat, kaasas suured tünnid šokolaadi- ja maasikajäätisega. Ema lasi mul valida, kas ma tahan suhkrutorbikut või väikest pabertopsi ja jäätisemees pani selle täis.” Ta nihutas end istmel. „See oli siis, kui meil olid veel maasikad ja loomaaiad. Enne seda, kui tulnukad saabusid ja kõik loomad ära sõid.” Ta ohkas nukralt ja sulges silmad. Lapsed müksisid üksteist.
„Te ei tohiks seda sõna kasutada. Me oleme olendid nagu teiegi,” ütles Chys oma teravaid hambaid näidates. Proua Steigner avas silmad ja kummardus ettepoole. Mõned ees istunud lapsed nihutasid end turvaliselt teiste sekka, kuid Chys jäi paigale, tundlad võbisemas.
„Te tulite siia, et kuulda, kuidas see oli, kas polnud nii?” ütles proua Steigner talle silmi kissitades. Ta kare hääl läks valjemaks. „Siis kuulake ja ärge vaielge.” Rock hoidis hinge kinni.
Järgnenud vaikuses kostis vaikne klõpsumine – Bubbler toksis närviliselt küünisega vastu täksitud seina. Proua Steigner pööras pea sinnapoole, kust hääl tuli, ja see katkes. Ta vaatas järgemööda igale lapsele otsa, nagu ärgitades neid midagi ütlema. Keegi ei öelnud.
Kolme aeglase südamelöögi järel nõjatus ta oma kiiktooli seljatoele. „Maa oli meie oma. Mu ema oli esimene ohver.”
„Ma ei mõista, miks me temasugust vanakest üldse elus hoiame,” sosistas Bubbler. Ta sõbrad noogutasid nõustuvalt.
Chys pööras ringi ja nähvas talle: „Aga sina ei tohiks niiviisi öelda! Ta on viimane.” Bubbler põrnitses pahuralt, aga hoidis suu kinni.
Proua Steigner kallutas end jälle ettepoole ja lapsed jäid vait. „Las ma räägin teile, kuidas see oli. Ma läksin koju ja leidsin, et sinna oli sisse murtud, uks oli puruks löödud. Kastrul köögiviljasupiga podises pliidi peal, aga kedagi ei olnud. Ma sain kohe aru, et on juhtunud midagi jubedat. Mu ema oli kadunud. Ma jooksin majas ringi, hüüdsin teda, püüdsin teda leida. Siis ma nägin aias meie väikese õunapuu otsas rippuvatel rohelistel õuntel vereplekke. Ja maas tükki sinise-valgekirjust riidest, just sellisest, nagu mu ema põll. Ma istusin õunapuu all, kuni isa koju tuli. Selleks ajaks teadsid juba kõik, mis toimub. Sissetung.” Ta tõstis käe, et vaigistada lapsi juba enne, kui keegi neist vaidlema hakkaks. „Teiesugused, teie tungisite siia. Te sõite mu ema ära.”
„Me ei söö inimesi,” sosistas Rock oma kohalt ukse juures.
Proua Steigner vibutas kõverat sõrme tema poole. „Te panete mu luku taha, torgite ja vahite ning nüüd nimetate veel valetajaks!”
Chys asus Rockile appi. „Me kaitseme teid. Te olete liiga vana ja habras, et väljas kuuma käes elada.”
Proua Steigneri hääl läks kiledaks. „Te panite meid luku taha, te rikkusite me maad, te sõite me emad!” Ta surus kätega tooli külgedele, kuid püsti tõusmiseks ei jätkunud tal jõudu.
Bubbler tõstis käe pea juurde ja naksutas sõrgadega, näidates lollakat tähistavat märki. Ta sõbrad sidistasid. Rock nihutas end ukseavasse Kolmandat Õpetajat ootama.
„Kas te ei mõista, mis te meilt ära võtsite?” kriiskas proua Steigner. „Kas te ei tunne kahetsust ainsagi asja pärast, mis läks kaotsi, kui te meie maailma hävitasite?”
Kiired sammud klõpsusid linoleumiga kaetud koridoripõrandal. Hooldaja lükkas Rocki ukseavast eest ja haaras oma kaetud sõrgadega vanast naisest kinni. Kolmas Õpetaja kiirustas tema järel sisse, aurav tass kondihautisega ikka veel käes.
„Temaga saab kõik korda,” ütles hooldaja. Ta tuhnis taskutes, kuni leidis süstla, ja torkas sellega kiiktoolis istuvat vana naist. „Tal käivad vahel sellised hood peal, aga need lähevad üle, kui ta rahustit saab. Ma arvan, et te peaksite nüüd minema.”
Kolmas Õpetaja noogutas nõustuvalt ja andis lastele märku, et nad talle järgneksid. Rock kuulis eemalt proua Steigneri kriiskeid ka siis veel, kui kogu klass üksteise järel reas üle kuumava liiva marssis. Hoone jahedast varjust tulles tundus kuumus lausa kõrvetavana.
Rock seadis end rivi ette ja sikutas Kolmanda Õpetaja kätt. „Kas see on tõsi, mis ta oma emast rääkis? Et kolonistid sõid ta ema ära?”
Kolmanda Õpetaja naeratus laienes, ta nõelalaadsed hambad läikisid päikesevalguses. „Naeruväärne,” ütles ta. „Maalaste propaganda. Inimesed väitsid, et me sööme kõike.” Ta võpatas. „Aga ma võin öelda, et inimeste söömiskombed tekitaksid teil kõigil kõhukrampe. Te poleks nende toitu tahtnud, isegi mitte läbitöötatud kujul.”
Ta silmitses lapsi, aga ainult Rock kuulas teda. Kolmas Õpetaja ohkas ja jätkas vaikselt: „Võib-olla, ma ei tea, ehk üks või kaks inimest võisidki ära söödud saada, selles alguse segaduses.” Ta tõstis õlgu kehitades käed. „Arvesta, et kolonistid olid üsna pikka aega transpordilaevas viibinud. Ma olen kindel, et nad olid saabudes kohutavalt näljased. Nii sa ehk mõistad, et võib-olla keegi ei tundnud selle planeedi valitsevat rassi ära ning pidas teda söögiks. Aga igatahes ei olnud see tavaline. Tõenäosus, et ta ema ära söödi, on nullilähedane. Ta lihtsalt kordab neid vanu valesid.” Õpetaja tõstis jälle häält. „Ja kindlasti ei süüdista meie kõiki inimesi vigade pärast, mida tegid üks või kaks neist, eks ole? Me oleme tolerantsed ja kiiresti andestavad. Kes me oleme?”
„Tolerantsed ja kiiresti andestavad,” kordasid lapsed.
Kolmas Õpetaja naeratas taas. „Täpselt nii.”
Rock oli hetke vait ja sikutas siis uuesti õpetaja kätt. „Mis asi on pingviin?”
„Need olid ühed selle maailma veidramatest asukatest,” vastas Kolmas Õpetaja kätt lahti tõmmates. „Pingviin oli must ja valge suure kõhuga lind. Üsna rasvane.”
Rock pööras pilgu helevalgesse taevasse ja pilutas pimestava päikese käes silmi. „Ma soovin, et oleksin pingviini näinud,” ütles ta. „Ma arvan, et see vana proua tunneb vanast maailmast väga suurt puudust.”
„Eks nad kõik,” ohkas Kolmas Õpetaja. „Eks nad kõik.”
Nad jõudsid roostetavasse jaamahoonesse ja läksid rivis läbi selle rööbastele. Lapsed ronisid iidsesse rongi. Loomad olid läinud ning Rock polnud kunagi näinud rohelisi puid, millest räägiti. Olid jäänud õli ja raud ja teras, atmosfääri hajumisega kaasnev temperatuuri tõus neid ei mõjutanud. Sellest jäi nukker mälestusmärk, mõtles Rock. Kõik on pruun ja hall ja tumedate plekkidega.
Kolmas Õpetaja juhatas kõik lapsed vagunisse, millega nad pidid tagasi tarusse sõitma. Nad istusid aknaavade juures, et tunda pisukestki tuuleõhku, ning lobisesid omavahel, kuni rong liikuma hakkas.
„Kas meile kõigile meeldis väljasõit inimest vaatama?”
Lapsed hõiklesid heakskiitvalt.
Kolmas Õpetaja naeratas neile. „Tore. Meie kohus on õppida tundma maailmu, kus me elame. Mis on meie kohus?”
„Maailmu tundma õppida,” hüüdsid nemad. Mööda vilksatas liivast ja väändunud terasest maastik.
„Täpselt nii. Ja seepärast ma tahaksin, et igaüks teist salvestaks tarus selle, mis ta teada sai. Ühel päeval on teie mälestused ainus sellest maailmast alles jäänud dokument. Me peame oma kohust täitma.”
Rock vaatas aknast välja ning püüdis ette kujutada maailma, mida oli tundnud vana naine: kaunist rohelist ja sinist kera. „Ma jätan meelde pingviinid,” sosistas ta helevalgesse taevasse vaadates.