Cat Rambo
Tõlkinud Rauno Pärnits
Aastaid töötamist planeedi Portselan turismibüroos alama propagandistina oli vorminud Tikka mõtlemisviisi. Ta tegeles põhiliselt atraktsioonide ehk vaatamisväärsuste viisikute nimekirjadega, mida reklaamiti Büroo trükistes ja klippides: Viis Suurimat Tehast, Kus Saab Näha Portselani Elanikkonna Loomist, Viis Vaadet Portselani Saviväljadele, Viis Rahvustoidurestorani, Kus Pakutakse Kõige Ehedamat Toitu.
Täna koostas Tikka oma kodulinna Eletaki Viie Kevadekuulutaja nimekirja.
Ta lisas oma nimekirja kimmäärid, seirates ise seda kala ja lille ristandit meenutavat põlisliiki veepinnal hõljumas. Kimmääride valged kroonlehed pärgasid valgete kobaratena pärlmutrikarva tuumi, väänlad saatmas kuldsete lõimedena õhku oma hõngu kõige vaiksema sosinaga, mis vaid vaevu üle veevulina kostis.
Armastusevajadus tuksles läbi iga energiakanali tema silikaatses keres, isegi kuni puuduvate varvasteni, ent ta surus selle maha. Tema jääb sel kevadel taas üksi, nii nagu ta oli seda olnud igal kevadel sellest ajast saati, kui oli andnud tõotuse ja teinud sissekande oma märkmiku isiklike nimekirjade registrisse „Elueesmärgid”, neljandaks pärast kirjeid „Jääda puhtaks mõttes ja arus”, „Pühendada end Portselani turismi edendamisele” ja „Armuda”. Neist viimane oli neljanda kirje tegemisel musta markeriga raevukalt maha kriipsutatud.
Tema esimene kevadekuulutaja oli olnud kolme konna krooksumine kolm ööd tagasi, nendel tundidel, kui enamik linlasi murduvad, andes alla meeleheitele ja murenedes eakate kombel tolmuks.
Tema pelgas purunemist, kontrollides end ülima hoolsusega igal viisil, milleks tema keha suuteline oli, lubades aja jõududel enda kallal vaeva näha. Ta oli lamanud ärkvel pimeduses, oma mõistust samasuguse hoolikusega kontrollides. Kas pole seal kusagil kahetsust või kirealget, mis võiks juhtida mõtted seda rada pidi, mis viib lõpuks hullumiseni.
Tikka teadis üht seesugust tunnet ja vältis sellele mõtlemist, nagu oleks see tehtud okkaist. Valu piiras selle ääri ja ta ei suutnud vältida nende riivamist, isegi kui püüdis, ent ta hoidus oma hella südant meelega osatamast, isegi kui silikaat emotsioonide ja kaotusvalu käes sulama hakkaks. Ta klõpsas oma silmalaud kinni ja mõtiskles, mida hommik võiks tuua: pesukorda ja palveid, minekut peatusse, kus õhupalltramm viib ta tööle. Trammi küljed kaetakse saabuva hooaja auks lillevärviliste siididega. See oleks tema teine kevadekuulutaja.
***
Töökohal, nurga taga akendega kontoriruumis, käis sagin. Üks kirjutajatest oli pragunenud, enneaegu, nii nagu seda vahetevahel juhtus nendega, kes enese eest piisavalt ei hoolitsenud. Tikka hoidis end tagaplaanile; talle meeldis oma tööd teha väljas ja ta ei olnud tegelikult mõelnud, et on väärt nii ihatud töökohta. Mitte et ta olnuks vabanevale töökohale esimene kandidaat; kolmest alamast propagandistist oli ta noorim, töötanud ainult 6 aastat teiste 10 ja 15 vastu.
Attle tervitas teda, nimekiri käes.
„Juba jälle,” kostis Tikka. „Mulle meeldib asju teha omamoodi, sa ju tead seda.”
Attle kehitas õlgu. Ta oli pikk ja nõtke, võrreldes Tikka nurgelise kujuga. „Ta ütles, et need on kõigest soovitused.”
Tikka võttis lehe ja uuris seda. „Soovitused, mis on tungivalt soovitatavad,” kostis ta. „Kui ma ei kasuta neist vähemalt pooli, mõjutab see mu järgmist hindamist.”
„Mitte keegi ei muretse tegelikult nende ülevaatuste pärast,” ütles Attle. See oli tõsi, Büroo tööjõu voolavus oli sama aeglane nagu liustikujääl. Nagu enamik riiklikke töökohti, oli töö Büroos kindel ja garanteeritud, ning seda paigas, kus vaesus oli ohjeldamatu.
„Ma teen seda,” nentis Tikka. Ta oli liigagi teadlik sellest, et ta ei sarnanenud enamiku teiste kontoritöötajatega. Tema oli võitnud oma koha läbi koolituse, see oli üks puhtvormiliselt loodud töökohtadest, et olla eeskujuks ülejäänutele, vähem edukatele, et nood oma lõugu vähem laksutaksid ja paremini töötaksid.
Rohkem turiste tähendas rohkem raha igaühele, isegi kui see pidi enne läbi ülemklassikihtide nirisema. Ta ei mõelnud just palju juhenditele, mille järgi pidi käima materjalide koostamine turistide peibutamiseks.
„„Viis poeet Xochiti' teostele pühendatud paika”! Kes teda loeb? Me vajame asju, mida turistid siit otsiksid. Ja kulutaksid raha uute elamuste ja uute nipsasjakeste peale. Need viis paika seda ei tee.”
„Tema usub nišitoodetesse,” pomises Attle tavapärasel moel.
„Mõned nišid on nii väikesed, et ükski turist ei mahu sinna sisse!” Tikka peatas Attle enne, kui too jõudis vastama hakata. „Ma tean, tean, see ei ole sinu teha.” Ta kõndis paberseintega eraldatud boksis asuva töölaua juurde. Seinamustrid olid mitme aasta tagused; eelarvet oli hiljaaegu kärbitud ja isegi laest rippuvad kuivanud toataimed olid tolmukorra all, mida keegi ei tihanud puudutadagi, kartes sattumist alamate teenijate klassi, keda Büroo ei suutnud enam endale lubada.
Tikka sõrmed tantsisklesid üle virtuaalse klaviatuuri. Ta avas põhidokumendi ja suunas Ülempropagandisti „soovitused”, mis vähim vastuväiteid tekitasid, muiates sinna.
Sõrmetrummeldus selja taga tõmbas ta tähelepanu endale. Ta pöördus nii kiiresti, et oleks peaaegu soovituste autoriga kokku põrganud. „Sir!” Ta tegi sammu tagasi, ohutusse, viisakamasse kaugusse.
„Kas ma pean uskuma, et teil oleks väärtuslikumaid kandidaate oma aja sisustamiseks kui minu välja pakutud?” küsis too. Ülempropagandist Bliklik oli valmistatud siledast valgest savist, nii peenest materjalist, et lausa siras kontoritulede valges viisil, millega Tikka rohmakam alamklassinägu ei suutnud iialgi võistelda, isegi mitte maskeeriva kosmeetika abil. Tema värvid ei tuhmu iialgi, samas kui Tikka omad alistuvad päikese võimule, asendudes lõpuks kahvatute, kulunud toonidega.
Tikka langetas pilgu jalgealusele viltvaibale. „Ei, sir.”
Bliklik ootas.
„Ma vabandan, sir.” Tikka tõstis pilgu. „Ma mõtlesin, et me võiks kaaluda mõnd alternatiivset turistide ahvatlemise meetodit.”
Liigutuste tavaline klabin sumbus, kui teised kuulatama jäid. Ta võis suisa tajuda üle kontori tulvavat šokilainet, kui ta häbematusest sosistati edasi neile, kes polnud juhtunud otse pealt kuulma.
Blikliki kulla- ja karmiinivärvides rüü, sama moestläinud stiilis nagu boksi seinad, liikus põlglikul kahinal, et jääda Tikka kohal tornina kõrguma.
„Sa teed, nagu kästi,” haugatas ta nii krõbedalt, et hambad laksatasid purunemise ebameeldival kriginal kokku. „Sulle ei maksta mõtlemise eest. Kui soovid mõtelda, saab su tööandja seda korraldada. Kas see on sinu soov?”
„Ei, sir, üldsegi mitte,” ruttas Tikka vähendama öeldud sõnade mõju. Bliklik noogutas korra, keeras kanna peal ringi ja kõndis minema.
***
Pärast mõne nimekirja sirvimist põgenes Tikka välja terrassile, kust avanes vaade heliaiale, ühele Eletaki viiest enim muljetavaldavast paigast. Selle massiivseid teraskonstruktsioone ühendasid omavahel kaablid ja muud juhtmed, mis laulsid iga kord, kui tuul lõpetas vee kohal uitamise ja suundus maismaad avastama. Skulptuuridel kuhjusid varjud – tiivulised pärdikud kasvatasid seal omi pöidlasuurusi järglasi ja elasid oma elu ühe Eletaki viie iseloomulikuma põlisliigina.
Õhk haises ahvisita järele, mis, kombineeritud heliaia vibratsioonidest põhjustatud ebameeldiva aistinguga, peletas enamiku külastajatest minema. Käis kuuldus, et heliaias võib tekkida kajaefekt, mis suudab sinust alles jätta vaid tolmuhunniku jalgteel, ent Tikka polnud seda kunagi uskunud. Selline lapsepõlve kollijutt, ära tee seda või toda, muidu langed nähtamatute jõudude roaks. Mõttetu ebausk.
Ta naaldus puust piirdele, kasutades oma jakki käepadjana. Juhtmed laulsid laulu, mida ta oli aastaid tagasi kuulnud: armastus, armastus, muretu armastus.
Ta ei suutnud seda kuulata. Ta võinuks leida paarilise, kellega saanuks nautida kõiki armastuse poose ja üheskoos tarduda kõige intiimsemal kehaväändel. Ta vihkas seda hilisemat abitusetunnet, kui sind avastati ikka veel ühtes teisega, kuni orgasmiga saabuv tundidepikkune jäikus vähehaaval minema nõrgus ja sinust sai taas sina ise, unikaalne isiksus, mitte pigem osa mingist suuremast konstruktsioonist. Kui pentsikud olid armastuse teed sel planeedil, või ka kusagil mujal. Illusioon, et sinust on saanud keegi, kes sa ei ole. Illusioon, et võiksid olla midagi muud kui sa üksi.
Ta ei anna kiusatusele järele.
Armastus, armastus, muretu armastus, kaeblesid juhtmed. Oli ebaharilikult jahe selle aastaaja kohta. Kaks ahvi liibusid sooja otsides teineteise vastu metalses igrekis temast ainult mõned meetrid allpool. Haletsusväärne.
Ta ei armasta enam kunagi.
Liiga palju mälestusi.
***
See juhtus tema Büroos töötamise teisel kevadel. Ta reisis esimesel aastal palju, tegi pilte ja küsitles turiste mitmetes paikades, leidmaks, mis neid siia oli toonud. Ta oli koostanud omaenda nimekirja: Viis Asja Mis Turistidele Portselanil Ei Meeldi.
Kohalike tõrjuv loomus.
Varjamatu ahnus turistide raha järele.
Õhupallitransiidikeskuse aeglus.
Poliitiliste ülestõusude arv.
Põlisliikide arv, kellele meeldib turiste sitaga loopida.
Mees oli püüdnud endalt ahvisitta maha kraapida. Ta juhatas mehe avaliku veekraanini.
„Pole ime, et kõik teie omad näivad nii puhastena,” ütles too end kuuma veejoaga üle uhades.
„Sealt alt ka,” osutas Tikka. Ta ei teadnud, miks ta oli seda öelnud. Turistidega oli lubatud rääkida ainult elurõõmsal toonil. Tal läks veel nädalaid selle kunsti omandamiseks.
„Kas mujal ei ole neid kraane?” küsis mees.
„Mujal ei ole voolavat vett,” vastas ta. „Miks raisata tehnikat viletsama savi peale?”
Ahv kriiskas ta selja taga ja mees võpatas. Tema silmad jäid pidama ametimärgil Tikka rinnal. „Teie tegelete turistidega, eksju? Mitte nagu enamik ülejäänuid, kel on keelatud meiega suhelda. Tulge minuga lõunale.”
Vaid üksikud söögikohad teenindasid mõlemat rassi, niisiis juhtis Tikka mehe Büroo lähedal asuvasse kohta. Tellitud eeterliku energia kettad pistis ta enda suupilusse, jättes salati, selle kummalise läbihekseldatud viljakamaka mehele.
Inimesed. Rikkaimad kõigist multiversumi asukaist, või vähemalt liigitus suurem osa nendest sinna hulka. Kas too oli üks neist? Tikka pidas selle üle aru, hinnates mehe rõivalõikeid ja sundimatut kergust, millega too naaldus seljatoele, uurimaks teda ja restorani. See polnud omane rassile, kes pidi palehigis rühmama.
„Ma pole kunagi mõistnud, miks siia rohkem inimesi ei tule. Maailma täis Hiina kujukesi,” sõnas mees.
Multiversumis eksisteeris palju kütkestavamaid maailmu, teadis Tikka. Pabernukud ja kõnelevad purpurgreifid. Intelligentsed vikerkaared ja kõikide lemmik, Šokolaadiversum. Ta kehitas õlgu.
„Ma tahan, et te oleksite mulle giidiks,” kostis mees teda seirates. „Kas see on võimalik?”
See oli tavatu. Ent ta oli ootamatult järjekindel. Bliklik oli sunnitud seda lubama, kuigi ta puistas Tikka üle juhendite ja needustega. Portselan pidi hoidma oma nägu turistide ees, oli ta öelnud. Mitte üht sõna poliitikast, mitte üht sõna savi kohta, mitte ühtki sõna nendest, kes ei ela linnades.
Tikka noogutas niikaua, kuni ta juba mõtles, et ta kael jääbki koogutama.
***
Kohad, kuhu viia turiste planeedil Portselan:
Elanikkonna masstootmise sünnitusvabrikud. See nimekiri oli lühike, turistidele võimaldati juurdepääs üksnes ülemklassi vabrikutesse, kus kodanikke valmistati ainult kõrgeima kvaliteediga portselanist, mitte nii nagu mõnes räpases allakäinud töölisklassivabrikus.
Etekeli sillad, mis viisid linnas ühest hoonest teise, pigem kõrgusesse kui kaugusesse. Need olid kodanikele lausa väljakutsuvalt vastupandamatud, maapind sildade all oli täis sädelevaid kilde neist, kes tulid siia paika, kus enesetappude näitaja oli 20 korda suurem kui kus tahes mujal sel planeedil.
Pühenduskoda.
Pühenduskoja esimene vaade hämmastas meest. Tikka teadis, kuidas see peab mõjuma: kaugelt vaadates paistab vaid okkaline valge müür. Lähemale minnes lagunes see jala- ja käelabade ning säärte ja käsivarte jäetud mustriks.
„Kas rahvas jätab need siia?” sosistas mees poolihääli, hääl vaikust jõhkralt katkestades.
„Mitmel põhjusel,” selgitas Tikka. „Mõned tänuks täideläinud soovi eest. Teised selleks, et jätta endast midagi alles.”
Nende sealoleku ajal tuli üks kohalik naine. Ta kandis kompsu oma ainsas käes. Kui ta jõudis seinani ja kompsu lahti tõmbas, tuli sealt nähtavale teine käsi. Ta otsis paika seinas, kuni leidis tühja orva ja torkas käe sinna.
Mehe nägu lõi lõkendama, ent Tikka ei suutnud tema emotsioone lugeda. „Kas teie omad suudavad omaenda jäsemeid lahti haakida?”
„On kergem, kui seda teeb keegi teine,” kostis Tikka. „See pole valutu. Liigese peab lahti võtma, ja see tavaliselt lõhub need ära.”
„Ma pole näinud tänavail ühtki amputeeritut,” lausus mees. Ta silmad mõõtsid müüri, peatudes õrnalt varvastel ja sitketel sääremarjadel.
„Selline vigastus viib sageli purunemiseni,” selgitas ta. „Vähesed jäävad ellu, kui murdekohta hoolikalt ei parandata.”
„See on barbaarne,” kostis mees, ent Tikka kuulis ta hääles vaid armastust ja austust.
***
„Sa veedad temaga liiga palju aega,” kaebas Bliklik.
Ta lasi kaebustel veena üle enda voolata, ärritumata. Läbi selle mehe silmade õppis ta koostama inimestele kohandatud nimestikke, arvesse võttes nende väikseid ihasid puhkeruumide ja toidu järele, mis maitseks nagu neil kodus. Ja nende aplust, mida sai kustutada nimekirjadega odavaimatest marketitest, odavaimatest hostelitest ja tasuta etendustest. Turismitulu oli kasvanud üliväikese protsendi võrra, ent see oli juhtunud tänu tema jõupingutustele. Ta ei suutnud veeta mehega piisavalt aega. Mees oli liialt täis väärtuslikku infot, vestlusi, vihjeid.
Mees oli nii hea kaaslane, nii hea oli teda kuulata, nii kütkestav oli tema erinev vaatepunkt. Ta kirjutas nimestikke ekstra temale: viis restorani, mis serveerisid tema lemmikmaitseaineid; viis paika, kus vaadata indigo ja igatsusega varjutatud päikeseloojangut.
Viis paika, kus olla kahekesi koos põliselanikust giidiga.
***
Moodused armuda planeedil Portselan:
Aeglaselt, hästi aeglaselt. Esialgu rõõmuaimdus mehe näol kimmääri laulu kuuldes.
Nagu ilmutusena, nagu raamatu avanemisena, kui mees jutustas lugusid oma lapsepõlvest, elust võõra päikese all. Ta ei lubanud kordagi teda sinna viia, ent Tikka oli rahul. See oli nüüd tema lugu, õnneliku lõpuga lugu planeedil Portselan. Samas teades, et see pole tõsi, et see on ennekuulmatu. Teadmine nende läbikäimise keelatud loomusest andis sellele erilise hõngu, ahvatles millelegi, mida ei tohiks juhtuda. Eksootika, mis valdas neid mõlemaid.
Riivamistes ja pilkudes, ärakasutatud hetkedes kaamerate vaateväljast eemal. Koridoris, mehe sõrmed puudutamas tema omi, kuum vastu külma, kuni ta tajus vedelat hõõgust tulvamas ajju, et vaevalt suutis mõelda. Mehest eemal, unistamas temast ja koostamas üht nimestikku teise järel asjadest, mis talle meeldisid: karvad ta käsivartel; viis, kuidas ta hambad igemeist paistsid; tema põlve kuju; tema hääletämber, kui ta oli väsinud või vihane; puna ta palgeil, kui ta erutus.
Sõna otseses mõttes. Sõna sõna järel saladusi avamas. Mees päris talt seksi kohta ja Tikka selgitas, kuidas need asjad käisid, kuidas vajadus viis kokku, puudutused ja hellitused hetkeni, mil sa tardusid ja sulandusid partnerisse, tundes end osakesena millestki suuremast. Ja kuidas pärast, kui tunne hääbus, võisid näha keha, mis oli olnud osa sinust, ja mõelda sellest hoopis teisiti.
„Kas me saame koos voodisse minna, mis te arvate?” Algul Tikka ei taibanud selle tähendust. Polnud ühtki põhjust, miks nad poleks võinud aset jagada. Ent mehe sõnad ja puna näos panid ta mõistma oma eksitust.
Kas nad said? Armatsemine vaimus oli samasugune nagu füüsiliselt, oli talle alati räägitud. Kui nad on hoolikad, kas nad suudaksid teineteist mitte puudutada erutuma ja edasigi? Ta ei suutnud oma otsinguis leida midagi selliste hetkede kohta. Mõeldamatu, et nad oleksid avastanud uue perverssuse multiversumis. Aga ehk olidki. Mees naasis teema juurde üha uuesti ja uuesti. Tikka tundis oma vastupanu hajuvat. Hajuvat.
See oli vaid üks mõra nende suhtes, mehe uudishimu tema keha vastu. Kõik muu oli nii täiuslik.
Küsimus kordus. Ja kordus.
Mingil hetkel Tikka adus, et lõpuks annab ta järele. Ta meelekindlus murenes rünnakulaviinide all.
Mehe hotellitoas võttis ta oma riided seljast.
„Kuidas me seda teeks, kui me oleks samasugused?” nõudis mees.
„Kui me erutume, meie kehad pehmenevad,” ütles Tikka. „Sa ju tunned, kuidas minu oma on muutunud?”
Mees puudutas teda ettevaatlikult, otsekui peljates teha näpujälgi. „See on nüüd minu nahaga sarnasem,” kostis ta.
„Me pehmeneme ja ühineme ja sulandume,” lausus Tikka. „See on väga intiimne ja salajane asi.”
„Ja siis te kõvastute taas, koos.” Mehe hingamine kiirenes, kui tema sõrmed libisesid üle naise naha.
„Kui naudingu tipp on käes, me kõvastume,” selgitas Tikka. „Me saame üheks, liitudes kohtades, kus me nahk kokku puutub.”
„Ja te jääte niimoodi tundideks?”
„Kuni seisund järele annab ja me saame eralduda. Jah, tundideks.”
„Ja sa arvad, et ma suudan sind viia selle hetkeni?” küsis mees.
Igaüks katsetab eneserõõmustamist iseenda peal nagu laps. See polnud päris seesama, ent sarnane, ja seda oli raskem varjata, kuigi liikumatus kestis lühemalt. Ta suutnuks seda tema heaks teha, vähemalt seda.
Tikka naaldus mehe vastu.
Mees haaras ta käest vähimagi kõhkluseta.
Ta mängis temaga nagu inimnaisega, suudeldes, hellitades, avades.
Ta ei sisenenud temasse – nad mõlemad olid ühel nõul, et see oleks liiga ohtlik.
See oli ainuke aeg, mil enamik Portselani rahvast võis teineteist puudutada, kartmata teineteist kriipida või ära lõhkuda. Kas see oligi tõmme, mis meest ammuilma oli painanud, et naine saaks teda puudutada ja teada, et pole hirmu teda katki teha?
Mehe hingeõhk täitis teda, energia tormles nagu pääsukesed õhus, püüdes tema haardest vabaks pääseda. Nauding uputas ta ja naine andus, tajudes oma keha värisemas ja kõvastumas, hetkeks tardumas.
Hetkel, kui portselanarmuke tardunuks koos temaga, tõmbus mees eemale. Naine oli teadlik mehe keerlemisest enda ümber, sõrmed silitamas tema kehapinda.
Puudutamas.
Katsetamas.
Ta alustas varbast. Valu läbistas naist, kui mees selle murdis. Kui ta suutnuks liigutada, oleks ta karjatanud. Ent kõik, mis ta teha sai, oli tuua valu oma pilku. Mis eksitus see selline oli? Õnnetus, kindlasti.
Ent siis hakkas mees nokitsema tema põlve kallal. Ta võtab ta jala. Viha ja valu ja agoonia sööstsid läbi naise ja ta minestas, viies endaga pildi mehest istumas voodiserval, jalg süles, näol äraseletatud ilme, mida ta polnud kunagi varem näinud.
***
Tikka ei kohanud teda enam kunagi. Tal ei olnud kordagi pähe tulnud küsimus, kas see mõte oli mehe peas olnud algusest peale või tekkinud Pühenduskoda külastades.
Hiljem ta leidis, et see perverssus ei olnudki uus. Mõnede kanalite kaudu müüdi eemaldatud jäsemeid vägagi edukalt, eriti kui need olid kriimustamata.
Ta polsterdas köndi pehme plastiga. Ta lonkas, ent mitte väga palju, harjudes oma liikumisviisiga.
Ta vaatas taevasse. Kimmääride kobarad hõljusid tuules nagu meduusid, poolläbipaistvad väänlad valguses kumamas. Nad täitsid õhu oma pulmatantsuga, voogasid ümber tema, kuni ta seisis kommikarva pilve südames. Armastus ümbritses teda väänlate võrguga kui teadvustamata elu suunav mõju ja vastumõju, sundides taga kõike elavat, isegi teda ennast.
Ta tegi mõttes märkmeid kimmääride kohta, viisist, kuidas nad päikesevalguse käes hiilgavad, kirbe lõhn paaritumist saatmas, kirjeldades üksikasju kliinilise täpsusega.
Nad olid kõigest veel üks kevadekuulutaja planeedil Portselan.